Trikster ja trikster. Vanapaganatosin ülestähendust

Berk Vaher

Valdur Mikita, Metsik lingvistika. Grenader, 2008. andreas w, gatlingi kuulipilduja. Ji, 2008. 1.

Ma ei pidanudki kaua otsima. Mäletasin, et see oli endiselt jõupaberist A4-ümbrikus, ülikooliaegsete semiootikakonspektide vahel ning isegi kolimissegaduses olin kandnud hoolt, et ümbrik liiga sügavale muu paberi ja kaustanduse alla ei mattuks. Iga hetk võis toda kaheks murtud ajalehekülge sealt vaja minna. Lõppude lõpuks olin tänu sellele esseele mõistnud, mis mõte mu filoloogiaõpinguil on. Essee oli ilmunud Postimehes 8. juulil 1996. aastal ning kandis pealkirja „Keelevaikus”. Autoriks Valdur Mikita.

 

2.

Kui aus olla, siis hakatuseks kütkestas „Keelevaikus” mind ikkagi piltidega – mu lapsepõlve ühe lemmiku Jaan Tammsaare piltidega (aga ega ka Dalí mind külmaks ole jätnud). Tammsaare kaks pilti kujutasid siniseid hunte, kel keel pikalt väljas: ühel sarvede-sabaga Vanapagan mööda keelt jooksmas, teisel keel üle käiakivi rehetaresse looklemas. Ja nende vahel siis too Dalí spiraalsarviline olend, mandoliin väljasirutatud lusikkeelel. Hasso Krulli „Loomise mõnu ja kiri” lubaks kõiki kujutatuid hõlpsasti trikstereiks pidada; Dalígi on ehk Vanapaganat kujutanud ja hundid on ehk hoopis koiotid-vembuvanad. Alustagem siis sellest.

 

3.

„Nii hoiab trikster ühest küljest alal inimese seost kosmose alguse ja esivanemate, ennemuistse aja inimestega, kellest mõne pärimuse järgi on nüüdseks saanud loomad; teisest küljest kannab ta edasi algusaegade avarat võimalikkust, ürgset leidlikkust ja uuenduslikkust, kehastades loovust sõna kõige sügavamas tähenduses. Triksterist saab kultuurikangelane, ta katsetab inimliku olemise erinevaid võimalusi, proovides järele ka ummikteed, kehtestab kombed ja keelud ning leiutab igasugu tehnilisi võtteid, mis annavad kultuurile selle tänapäevase näo. Ta võib teha inimeste elu hõlpsamaks ja täiuslikumaks, aga võib välja mõelda ka takistusi, et inimesed ei läheks laisaks.” (Hasso Krull, „Loomise mõnu ja kiri”, 2006, lk 31.)

 

4.

Valdur Mikita on tõepoolest olnud eesti postmodernistliku kirjasõna vembuvana par excellence. Ta esimesed kaks raamatut „Äparduse rõõm” ja „Rännak Impampluule riiki” mänglesid eesti kirjandusele tavatus kerguses (ent mitte ilmtingimata kergluses) keele ja poeesia, semiootika ja antropoloogia, fakti ja fiktsiooni, pueriilsuse ja prohvetlusega; kolmas – „Kirsiõieturundus” – postuleeris samalaadsete taktikate rakendamist marketing’is. Mullu sügisehakul Vikerkaares ilmunud novell „Jänesekapsa teoreem” andis märku Mikita pöördumisest maagilis-realistlikku proosasse, kuid „Metsik lingvistika” sarnaneb ehk enim ta esikteosega, kätkedes esimeses osas teoreetilisi esseid ja teises osas isiklikuma sisuga kultuurikogemuslikke imelugusid ehk memoraate, kus taas on raske tabada poeetilise fantaasia lendutõusuhetke argitõikade pinnalt (või kas seda tabama peakski?). „Algusaegade avarat võimalikkust, ürgset leidlikkust ja uuenduslikkust” kätkevad mõlemad osad innukalt ja mõnuga.

 

5.

„Mul õnnestus üles kasvada traditsioonilises lõunaeesti taluperes, kus inimeste sügavalt agraarne mõtteviis on arvatavasti üsna vähe muutunud alates neoliitikumist. [—] Lõunaeesti keeles on alles tugev pärimuslik alge, see eksisteerib otsapidi maastikus ja inimeste kehades, mistõttu niisuguses keeleruumis viibijate jaoks polegi sõnadel erilist kaalu. [—] Sirgusin keeleruumis, kus oli üsna tavaline, et mõni täiskasvanud ja muidu täiesti ontlik inimene pistis teinekord pea ukse vahelt sisse ja lasi kuuldavale mõne veidravõitu kraaksatuse. Enamasti kraaksatati, mühatati või hüüti midagi vastu, mis kontekstiga kokku kõlas. Mingit nähtavat sügavamat sisu sellel kontaktil ei olnud. Teinekord võis koguni suurem osa päevast kuluda sellise infovahetuse märgi all. Ilmselt ei ole ka see pelgalt keeleveidrus, vaid evib samuti sügavamat varjatud sisu. Mõnes mõttes meenutab see tervitamist, kuigi üsna ebatavalisel viisil. Selle kaudu andsid inimesed üksteisele teada „üldisest asjade seisukorrast”, sellest, mis tujus nad olid, ja see võis olla nii kutse mängule kui ka palve üksiolekuks. Inimesed vahetasid oma hingeseisundeid.” (Valdur Mikita, „Felix Oinas, Karaboksarov ja lõunaeesti mütoloogia”, rmt-s „Metsik lingvistika”, lk 90, 93.)

 

 

6.

Niivõrd puhtakujulise triksteri kui Mikita kõrval näib andreas w liigitamine samasse kilda omajagu kistuna. Pigem on ta sattunud radikaalse tehnopartisani kurjakuulutavasse rolli, kõnetades eesti sinisukset-õllevuntsist vaimukultuuri sajatamisi kui Calder inimkonda „Navigaator Pirxi” videokassetistseenis. („gatlingi kuulipildujaski” teatab ta muuhulgas: „keskkond, kultuur, keel, kombed, harjumused. milleks neist pidada, aru ma ei saa. kõik see tundub nagu lapsik mõtlemispeetus, ammuli suuga aialippide vahelt vahtimine” – lk 63). Aga tundus ta vaenulik ja ähvardav mullegi tosina aasta eest, kui ta oli veel Postimehes kirjutav Andreas Walden, kes kaitses ja kiitis vaenulikke ja ähvardavaid kultuurinähtusi („Keelevaikusegi” pöördel on tema arvustus oma tänase kirjastaja, toonase nimekujuga Kivisildniku raamatule „Nagu härjale punane kärbseseen”). Ometi, Andreas Walden vahendaski trükki ka Mikita „Keelevaikuse”. Ja tema oli esimene toimetaja, kes minu varajasi ilukirjanduslikke katsetusi nähes ei kukkunud üleolevalt dotseerima, kuidas tohib ja kuidas ei tohi kirjutada, vaid küsis alustuseks: „Mida sa ise tahad teha?”.

 

7.

„Ehitustööd jäävad enamasti pooleli, mis on väga triksterlik ja lahutab teda kultuurikangelasest, kelle ehitused peaksid valmis saama; see on kultuuri jaatamine eituse kaudu, sest trikster teeb alatasa kõike valesti, rikub häid kombeid, talitab inimliku moraali vastaselt ja saab muidugi tihti petta. Samas on selgelt märgata ka hilisemat demoniseerimist [—] Ehitustöö ebaõnnestumine märgib siis ka tõsiasja, et triksteri arhitektuur on hoopis teistsugune ega sobi kokku uuema, sakste ja kirikuõpetajate toodud tsivilisatsiooniga. Tema ehitistele on omane mingi metsikus, ürgsus, tahumatus, või siis ulatub nende kavatsus üle inimlike võimete. [—] Õnnestunud ehitus on triksteri puhul haruldane, kuid siiski võimalik. Sel juhul taandub ta üpris inimlikuks kultuurikangelaseks, kel pole erilisi ürgolendi tunnuseid.” („Loomise mõnu ja kiri”, lk 55–57.)

 

8.

Teatriuuendajana sarnaneb andreas w paljuski Artaud’ga, jõudes oma ideaali teadvustamiseni pigem läbi performatiivse kirjutamise kui teostunud lavastuste – ehkki ohtralt nii demoniseerimist kui pettustki kogenud Tartu Teatrilabor jõudis mitme õnnestunud lavastuseni, hakkasid nood desintegreeruma kohe pärast esietendust nagu ühekordseks rituaaliks pinnale veetud labürindid vihmas; nad võisid sündida masina esteetikast, kuid elasid inimlikust ekstaasist ja surid juba tuima rutiinse nühkimise võimalusestki. Eks mõnes mõttes ole kirjutamisega samamoodi: „gatlingi kuulipilduja” on alles andreas w esimene raamat, hõlmates nõnda nii tema eneseotsinguid kui -leidmisi tosina-aastasest perioodist. Tõsi, keegi Andrus „Nuum” Laansalu avaldas 1990ndate hakul küll omakirjastusliku luulekogu, kuid sellest on andreas w ammugi lahti öelnud. andreas w luulekogu „Monotoonia” läbis mitmeid ümbertöötlusi, kuid raamatuna (ega ka mingil muul kujul) ei ole ilmunud tänini.

Võib lausa väita, et ka „gatlingi kuulipilduja” on ennekõike ennast eitav või tühistav raamat: selle manifestatiivsemad tekstid on nii tihedad ja kompromissitud, et vahele sattunud kultuurikriitika ja reisimuljed mõjuvad paratamatult hõredamana, ehkki oma algses kontekstis on mitmed neist olnud võrratult sisukamad neid ümbritsevast lehesabade triviaalmulast; ning igas on siiski vähemalt üks terviku seisukohalt oluline ja olemuslik lõik. „gatlingi kuulipilduja” ei lase rahulduda sellega, millena ta on antud, vaid suunab lugejat enese sügavusse, üksikute tekstide tekstide ja väideteni – ja neistki läbi, selle kogemuseni, mis asub teisel pool. „Nii pole Vanapagan kardetav mitte iseenesest, vaid sellepärast, et ta valdab olemise müsteeriumi.” (Krull, „Loomise mõnu ja kiri”, lk 44.)

 

9.

Ja mida võis ühisarvustamise aktist juba aimata: paljuski põhilises ajavad Mikita ja andreas w sama või sarnast asja. Mis siis, et andreas w justkui tühistab mitmed kokkuleppelised ja Mikitagi vaetud kategooriad, arvab end neist välja – ta räägib neist aina ikkagi ning jõuab samade teemadeni, mis Mikita. Mis siis, kui andreas w põlgab seda, et Eesti on „väike edasipüüdlik agraar-provintslik maa” (lk 17) ja Mikita ammutab just sellest tõigast inspiratsiooni („Eesti ühiskonnakorraldus on läbinisti etnofuturistlik: arhailine korilussugemetega agraarilm, mille peal lasub infoajastu võimas kontsentraat”, lk 123) – Eesti kultuurilise eneseteadvuse müütilist aluspõhja, XIX sajandi lõpu ärkamisaega ei salli ometi kumbki (ja ses osas, nagu ka sümpaatias regilaulu ja indiaanlaste vastu on nad ilmsesti Kaplinski vaimsed pojad nagu Krullgi).

andreas w tundub pealtnäha nörritavam, kirjutades eestlastele pühast laulupeost: „on mõned asjad, mida ma ei taha. näiteks. suured tuimad üldistused, lamedus, mida disainitakse väärtuseks, karjainstinkti esitamine vaimsusena. eestlastel on üks asi, mida võib pidada kõige sellise koondkujuks – see on laulupidu. [—] tõesti, kaua võib klammerduda lameduse, pealegi võõrastelt kokkulaenatud lameduse külge?” (lk 9-10). Ent kui tema distantseerib end seega eestlusest, siis Mikita asub eestlust vääralt enesemõtestamiselt tagasi vallutama: „Eesti kultuur ei ole see kentsakavõitu feodaalpärimus, millesse meid on aegade vältel pandud leebelt uskuma” (lk 24), et siis oma raamatu lõpus anda otsustav hoop veel suuremale eestlaste kultuuripühadusele: „Keel, mida me kõneleme, ei ole loomulik eesti keel. [—] Nii haigutab loomuliku eesti keele ja riigikeele vahel tegelikult tohutu kuristik. Me ei räägi enamiku ajast enam ammu eesti keeles, me kõneleme ja kirjutame eesti riigikeeles, mis on mõnes mõttes üks kunstlikult loodud semiootiline abikeel. Oma loomuliku eesti keele suhtes elame me emigratsioonis, oleme keelepagulased. Meil saabki olla üksnes pagulaskirjandus ja pagulasluule” (lk 124). 

Kultuuriruumis, kus kirjakeele ametkondlik kaitse võtab juba kohati profašistlikke jooni, on selline keelefilosoofia julgemgi kui laulupeo põlastamine; laulu/tantsupidu enesemõtestusformaadina on ju pealegi sellises pooldumise ja teisenemise faasis, et hõlmab oma keskvooluilmumiteski juba Chalice’i ja J.O.C-d ning on ühes äsjases variatsioonis saanud omaseks ka punkareile ja samas peletanud eemale koorijuhist kultuuriministri; tekitades nõnda vaidlusi, kumb on rohkem punk, kas kaasalööjast Ilves või ärajääjast Jänes – liiati kui punklaulupeol näiliselt PR-võidu saavutanud Ilvesele omakorda proto-küberpunkar Bob Dylan „Jänest tegi”. Ent ma kaldun kõrvale; lõppude lõpuks on andreas w tekst aastast 1999, mil kujutelm pungi või räpi kaasamisest laulupeole oleks huumorimeelsemad asjaosalised laua alla naerutanud ja Vardo Rumessenitel hüsteeriahoo tekitanud (no ja tekitaski ju). Ja tõepoolest, on ju pooldumise ja teisenemise faasis avalik kirjakeelgi: Chalice’i „Minu inimesed” sai meedias ilmuda oma algkujul, nii nagu on keeletoimetajaid oma idiosünkraatilise kirjapruugiga harjutanud ka andreas w. Ent meedia ja keelekaitse on sattunud vaat et vaenulikesse leeridesse, mida suhtumises laulupeosse ju ei kohta; ning keelevaidluste rindejoon jookseb ka läbi haritlaskonna, sealhulgas literaatide vahelt. Oleks huvitav lugeda, mida arvab Mikita väidetest rindejoonel ratsutav (:)kivisildnik, kes praktiseerib normist hälbivat kirjakeelt, kuid rõhutab oma tekstides pidevalt riigi põhiseaduslikku püsimist eesti keele kaitsel.

 

10.

Keele kommunikatiivse aspekti tingitud kollektiivsele identiteediloomele vastandavad nii andreas w kui Valdur Mikita keele kognitiivse, üksindusel põhineva aspekti. andreas w-le on see tema „boreaalse platoo” peamisi aspekte: „boreaalne kultuur on üksinduse kultuur. Ma seisan tühjal lagedal väljal ja päike paistab mulle peale. kõik. [—] boreaalias elamine on teadlik väljasuletus. või ka sissesuletus. kommunikatiivsus ei lähe boreaalile korda, vähemalt mitte valgele kultuurile arusaadavas mõttes” (lk 17, 22). Ent samavõrd rõhutab Mikita, et kultuuri allakäik tuleneb ennekõike indiviidi nurjunud autokommunikatsioonist: „Muistsel inimesel oli vaja teistsugust, sõna maagilisest jõust läbi imbunud enesesuhtlust. Ellu jäid need, kelle sõna maagiline jõud toimis, see hoidis inimest elus piirsituatsioonides. Iseenesele öeldud sõna oli sageli ainus, mille peale oli muiste mõtet loota. Tänapäeval aitab inimest rohkem töökoht, haigekassa, sotsiaalamet, kindlustusselts ja pangalaen. Probleemid võivad küll pärineda inimesest, kuid nende lahendused asuvad tavaliselt kusagil kollektiivi anonüümses halastuspraktikas. Selline maailm ei nõua erilist iseendaga suhtlemise osavust. Tänapäeva ühiskond õpetab inimest maailmaga kohanema, kuid jääb hätta õpetussõnade jagamisel, kuidas kohaneda iseendaga” (lk 41-42).

Kui Hasso Krull arutles oma „Loomise mõnus ja kirjas” oma laulu leidmise kesksusest pärimuskultuuris, siis seda kinnitab ka andreas w: „selles kultuuris ei ole sa miski mees, kui sul ei ole oma laulu või isiklikku vaimu või looma või mingit kes teab mis muud ainult sinuga kaasnevat asja, see tähendab: oma personaalset kogemust. sellist, mis ei kuulu mitte kellelegi teisele. ja millest mitte keegi teine ei pruugi kunagi aru saada” (lk 19-20). Mikita tegi sel teemal pikemalt juttu juba „Äparduse rõõmus” ning ühel või teisel moel on see läbinud kogu tema loomingut; ning nagu andreas w-lgi, on Mikita arusaam enesekognitsioonist ühtlasi rõhutatult kehaline ja looduslähedane (mõlemad ju ka bioloogiat õppinud ikkagi!).

 

11.

Ehkki andreas w on tehnofriigist boreaal ja Mikita ristleb suuremate Eesti linnade vahel nii akadeemiliste kui farmaatsiliste missioonidega, armastavad mõlemad Lõuna-Eestit ja Lõuna-Ameerikat. andreas w räägib esimesest siiski vaid põgusalt, essees „101 laskumine orgu” – Kütiorg on küll maagilis-realistlik paik (kust Krullgi oma triksteriretki sooritab), kuid siiski vaid üks võimalus peoks sinus eneses ja ajutise vabatsooni loomiseks – seda võib teha ka Prahas. Või siis hoopis fotos, helikujunduses, digitaalias – neilegi andreas w praegustele tegevusaladele on kogumikus mitmeid viiteid ja eelhäälestusi. Alati võib liikuda parasjagu inspireerivamale platoole. (Sajandivahetusel toimus Kütiorus eriti kirju seltskonnaga NAKi suvelaager „Lätete pääl”, kuhu vaikselt ja muigamisi laekusid koos ka andreas w ja Valdur Mikita ning esimene neist plaanis kogetu põhjal kirjutada „laskumise orgu ii”, kuid minu teada see plaan ei teostunud, uued kogemused tulid peale, jättes mällu veel üks triksterlikult valmimata ehitise). Ladina-Ameerikast kirjutab andreas w aga samalaadse kire ja põhjalikkusega („10001 sügav kivine öö”) kui omakorda seda kultuuriruumi hetkelise peanoogutusega austav Mikita Lõuna-Eestist.

 

12.

Ehkki Mikita kutsub üles uusi kirjavahemärke ja lausa uut kirja looma ning tunneb rõõmu netikeele kehtestatavatest muutustest (emotikonid, läbiv väiketäht, sõnade ökonoomne lühendamine), on tema enda tekst siiski läbivalt (vana-)kirjakeelne. Just andreas w on see, kes mitmeid Mikita utoopilisi ettepanekuid juba jooksvalt rakendab: läbivat väiketähte ja idiosünkraatilist koolonikasutust kogu teoses, tekstis „1111 deformeeritud lääts” aga lisaks ka silmakujutist ning tekstis „10101 çѓyπŧøŋøịĸΩ” lausa alternatiivset alfabeeti, mille osised samas iga Wordi-kasutaja käeulatuses. Selle ulatuse kaugusest ning ettevõtmise võlust ja ängist saab siiski aru vaid see, kes üritab mitte vaid nõnda kirjutatut lugeda – mis on isegi raske –, vaid ka järele kirjutada. Ainuüksi teksti pealkirja tekitamine arvustusse võttis mul pea sama kaua kui arvustuse kirjutamine ise (ning toimetaja teab öelda, et too võttis pagana kaua) ning väga tõenäoliselt on arvustuse jõudmisel lugejani suur osa seda töövõitu Sirbi küljenduses fonditeisenduse käigus ikkagi kaotsi läinud. Ometi – just seeläbi saab selgeks, kui mugavalt me ikka oleme end oma täiesti sattumuslikus alfabeedis sisse seadnud ja kui raske on orienteeruda tavarajalt kõrvale astudes. Aga keskmine eesti ja euroopa literaat nähtavasti kehitab sellise „veiderdamise” peale õlgu ja künnab edasi oma suure narratiivi ahtrat, kuid sirget vagu…

 

13.

Ühes on Mikita ja andreas w siiski põhjapanevalt erinevad. Mikital on vähemasti sõnades rahvahariduslik agenda, ta paistab uskuvat mingisuguse laialdasema kognitiivse nihke võimalikkusse või isegi paratamatusse. andreas w näib aga teadvat, et ta kõnetab väheseid – kui tema kõne on ülepea transitiivne. Ta lihtsalt on ja see saab sõnadesse. Omamoodi on õigus mõlemal. Mõlemad raamatud muudavad midagi väheste mõtlemises. Ent nende väheste jaoks muudavad nad palju: kes asub oma alfabeeti looma ja eikunagi valmivat platood ehitama, kes tunneb lihtsalt rõõmu mõistmisest, et siia sündinul on parematki teha kui lohiseda suurte valgete ristikoerte puhevil, ent verises ja sitases sabas. Ja need vähesed võivad ajapikku paljude mõtlemises midagi muuta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht