Tu es Petrus
„Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma Kiriku” (Mt 16:18). Ajal, mil kardinalide konklaav 266. paavsti valib, tasub küsida uuesti: kes on Peetrus? Kes on katoliiklaste meelest tema ametijärglased ehk paavstid? Mille poolest erinevad juba peaaegu 2000 aastat Kristuse asemikena Kirikut tüürinud paavstid näiteks Rooma keisritest või USA presidentidest? Pealispindsel vaatlusel võib näida, et suurt vahet ei ole. Ometi on kirik ja paavstiamet midagi erilist ja teistsugust. Mitte ainult selle poolest, et ajaloos ei ole ükski institutsioon nii kaua järjest püsinud. Kiriku ja paavstiameti kestlikkuse saladus peitub mittekatoliiklastele sageli teadmata dimensioonides, tahkudes, mida varjab inimlik ja üksikutel juhtudel lausa skandaalne fassaad. Esimene paavst, apostel Simon Peetrus oli pealtnäha tavaline mees – vahel ägeda loomuga kirglik kalur. Mees, kes raius mõõgaga juutide ülempreestri teenril kõrva peast, et Jeesust kaitsta, kuid järgnenud tundidel salgas Kristust kolm korda. Kui Jeesus oli lausunud kuulsad sõnad „Sina oled Peetrus ja sellele kaljule (kreeka petra, ladina petrus, aramea kephas) ma ehitan oma kiriku” ning selgitas jüngritele, et peab minema Jeruusalemma, kus ta tapetakse, üritas Peetrus Jeesust takistada. Kristus vastas karmilt ja järsult: „Tagane, saatan ... sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil”. Pärast Püha Vaimu saatmist (50 päeva pärast Kristuse ülestõusmist) ei käitunud Peetrus enam inimese viisil.
Seda, mis võib juhtuda, kui inimlikud kaalutlused pääsevad valla, kirjeldab Pius II (valitses 1458–1464), ainus paavst, kes on kirjutanud autobiograafia. Konklaavis nägi ta, kuidas osa kardinale veenis ja ähvardas teineteist nii päeval kui ka öösel. Teatud grupp suundus mingi hetk isegi latriinidesse, et seal privaatsemalt häältega kaubelda. Sel korral osutus siiski valituks korralik Pius II. Renessansiajast teame aga rohkem kui üht kaheldava moraaliga itaalia aristokraati, kes sai tänu onupojapoliitikale paavstiks. Olgugi et viimased paarsada aastat on olnud väga tugevad ja eeskujulikud paavstid, on tänaseni esinenud katseid valimisi mõjutada. Camerlengo Tarcisio kardinal Bertone, kes praegu ajutiselt täidab Vatikani riigipea rolli meenutas, kuidas XX sajandil üritas USA valimisi kallutada ning et tänapäeval teeb seda sekulaarne meedia spekulatsioonide ja isikliku agendaga.
Kuigi on olnud hulgaliselt väga erilisi ja tugevaid paavste ning vastupidised näited on erandlikud ja harvad, kinnitab see kõik, et inimene üksi on tühine ja ekslik. Kuidas on kirik ja paavstid siis nii kaua püsinud? Kirik usub, et amet, mille Kristus andis Peetrusele, kestab edasi Peetruse ametijärglaste ehk Rooma piiskoppide näol, sest selles ametis lõpetas Peetrus oma elu. Katoliiklased usuvad, et kirikut ei juhi Peetrus või paavst, vaid Kristus, ja seetõttu saab võimalikuks, et kalur Simon Kephas või isegi mõni elu nautiv renessanssivürst Borgia või Medici oli paavstina doktrinaalsetes küsimustes ilmeksimatu. Paavstiamet on seega eelkõige teoloogiline, mitte administratiivne mõiste. Igale paavstile on kohustuslik lugemine Clairvaux’ püha Bernard’i kirjutatu: mäleta, et sa pole mitte keiser Constantinuse, vaid ühe kaluri ametijärglane.
On nalja tehtud, et paavstiks saab Silvio Berlusconi, XXI sajandi keiser. Isegi kui selline praktiliselt võimatu, aga juriidiliselt mõeldav asi juhtuks, sest paavstiks saab valida ristitud katoliiklasest mehe (viimane kord, kui valitu ei olnud enne preester, oli täpselt 500 aastat tagasi, kui Giovanni di Lorenzo de’ Medicist sai Leo X), tagaks Peetruse ametijärglase positsioon ka Berlusconile ilmeksimatuse doktriiniküsimustes, mis on olnud kõigil nii headel kui ka kurikuulsatel paavstidel. Inimesele, kes ei ole katoliiklane või üldse usklik, on seda raske mõista. Asja võib lihtsamaks teha, kui vaadelda subjektiivse tahte ja objektiivse tegelikkuse küsimust. Meenub jutlus, mille 2005. aastal pidas siis veel kardinal Ratzinger pärast Johannes Paulus II surma. Papabile Ratzinger hoiatas relativismi diktatuuri eest. Aegade jooksul on parim näide subjektiivse tahte allutatusest objektiivsele tegelikkusele kirik ja paavstiamet. Hoolimata sellest, kas selle taga näha Jumala kätt või mitte, on selge, et püsiva edu toob see, kui inimese muutlik tahe on allutatud millelegi kõrgemale, objektiivsele, ratsionaalsele korrale.
Paavst on absoluutne monarh, aga seda mitte tavamõistes. Katekismusest loeme, et paavstile kuulub kõrgeim, täielik, otsene ja üleüldine võim kogu kiriku üle. Aga ta ei valitse nagu ennast valgustatuks pidanud hullunud kuningad varauusajal või mõni Rooma megalomaaniat põdenud püromaanist keiser. Paavst ei lähtu oma tahtest, vaid tema tahe on täielikult allutatud objektiivsele tegelikkusele, filosoofilises mõttes Absoluudile või teoloogilises mõttes Jumalale. Kristuse asemiku ja jüngrina peab paavst järgima Kristust ennast, kes ütles: „ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud” (Jh 5:30). Paavst on Jumala teenrite teener, servus servorum Dei. Ainult nii saab paavst olla see kalju, millele Kirik on rajatud.
Kirikus ei ole keegi tõe üle otsustaja, vaid kõik on tõe kaastöölised, cooperatores veritatis, nagu oli Benedictus XVI moto paavstina. Paavstiameti lõpuni õpetajaks jäänud Benedictus rääkis ühel oma viimastest esinemistest, kuidas keskaegsed teoloogid tõlkisid kristluse keskmes oleva Logos’e Sõnana (Verbum), aga ka kui kunstina (ars). Kirikus käivad tõde ja ilu käsikäes. Tõde ei mõõdeta selle järgi, mis on populaarne või levinud mingil hetkel. Nagu on öelnud Hans-Hermann Hoppe: „seda, mis on õige, õiglane ja ilus, ei määra rahvahääletus”.
Selle kõige valguses saab ehk selgemaks, miks Benedictus XVI tagasi astus ja mida see tähendab. Eelkõige just seda, et üks isik ja tema tahe ei ole oluline. Katoliiklastele on tähtis paavst kui Peetruse ametijärglane ehk Kristuse asemik maa peal. Olgugi et Benedictus on üks maailma silmapaistvamaid intellektuaale ja teolooge – paremat paavsti on justkui raske ette kujutada –, on see asjaolu ikka teisene. Nüüdseks Rooma emeriitpiiskopi erilisus seisnebki tema alandlikkuses ja kuulekuses Jumalale, selles, et ta alustas võitlust relativismi diktatuuriga endast, allutades oma tahte objektiivsele tegelikkusele. Ta alustas oma pontifikaati tõdemusega, et on vaid alandlik teener Isanda Viinamäel. Tagasiastumine ja loobumine, enda mitte asendamatuks pidamine on loogiline samm selles jadas.
Vaadates tagasi Benedictuse pontifikaadile, mille kõrgpunktid on võitlus relativismi diktatuuriga ning usu ja ratsionaalsuse kooskõla rõhutamine, ladina keele väärtustamine ning traditsioonide ja liturgia ilu kaitsmine, personaalordinariaadi loomine, mis võimaldab anglikaanidel astuda täielikku osadusse paavstiga, on selge, et ta astus tagasi siis, kui oli kõige rahulikum ja kõik suured küsimused ja probleemid olid edukalt adresseeritud või lahendatud. Mitte et puhata, või et ennast säästa. Need, kes arvavad, et Benedictus XVI otsustas lahkuda raskel ajal, ei tea, kui raskeid aegu on Kirik pidanud üle elama, alates esimeste sajandite tagakiusamistest ja märtrite ajastust kuni totalitaarse ateismini välja.
Seega, kokkuvõttes on mõttetu spekuleerida, kes ja milline peaks olema järgmine paavst. Jah, kirikus on oma poliitika ja oma võimuvõitlus, mis ei ole alati ilus ja puhas. Aga paavsti ei valita selle järgi, kas ta on poliitilises mõttes n-ö liberaal või konservatiiv, vasak- või parempoolne, nahavärvilt must või valge. On garanteeritud, et kes tahes väljub konklaavist paavstina, on doktrinaalsetes küsimustes katoliiklane. Kas see meeldib või mitte, ei ole võimalik kirikus seadustada näiteks naispreestreid, homoabielusid või mida tahes keegi isiklikult tahab. Seda lihtsalt ei juhtu. Kirik ei lähtu kellegi, ei ühe, mitme või enamuse muutlikust tahtest. See doktrinaalne paindumatus ei ole omane tavamõistes absoluutsele monarhile, vaid näitab just paavstivõimu piiratust ja allutatust ratsionaalsusele ja objektiivsele tegelikkusele.