Tuleleek ja Kuldmuna: eestlaste lood keskaja dokumentides
1566. aasta jaanipäeval, keset ränka sõja- ja mitte vähem ränka katkuaega, tuli Uus-Pärnu rae ette naaberlinna Vana-Pärnu kodanik Jacob Tuleleick (Tuleleek?). See, nime järgi otsustades mittesaksa, resp. eesti soost mees ei kavatsenud raadi niisama tülitada, tal oli ikka asja ka. Aruka ja asjaliku mehena palus ta ohtlikku ja rasket aega silmas pidades rael viimase märkmeraamatusse kirja panna mõnede Uus-Pärnu kodanike võlad temale: raehärra Joachim Moller 600 marka, Hans Moller 550 marka ja pastor Heinrich Bachum 200 marka.
Valitud näide on juhuslik ega olegi tähtis, et see oli just punapäine (?) Jacob Tuleleek, tähtis on protseduur, mille ta sooritas. Puhtalt omakasust ajendatud teos väljendub ometi mehe arusaamine kirjasõna kasulikkusest ja kasutamise võimalustest. Ta teadis hästi, et just kirjapandult säilib mis tahes teadmine kõige kauem ja paremini. Jacob näitas, et oskab kasutada kirjasõna sama edukalt, nagu oli harjunud rahaga ümber käima. Mitte üleliia tõsimeeli võiks küsida, mida oleks eestlaste vahva vanem Lembitu sellise toimimise arukusest ja vajalikkusest pidanud. Kardetavasti suurt midagi. Nende kolme sajandi jooksul, mis lahutasid Lembitut Jacobist, olid Eesti ala põliselanikud oma vallutajatelt üht-teist olulist õppinud. Koos kolonistidega jõudis nendeni teadmine kirjasõna väest, võimust ja kasulikkusest.
Arusaamist kirjapandud sõna tähtsusest ja võimust aitas kui mitte tekitada, siis kinnistada kolonistide maale toodud turbe jagamise praktika. Juba Tallinna varased, XIV-XV sajandi turberaamatud on täis eesti soost isikute nimesid, kes kõik palusid ühel või teisel põhjusel linnalt abi ja kaitset. Rae raamatusse kirjapanemine päästis nii mõnegi talupoja või kohalikku päritolu vasalli vara ja elu. Kes pärast seda võis veel kahelda kirjasõna väes! Oskusel ka ise kirjutada või lugeda polnud siin mingit tähtsust.
Eesti kirjalik ehk kirjutatud ajalugu algab alles pärast Saksa-Skandinaavia vallutust, kuigi üksikuid teateid eestlaste kohta leidub siin-seal varasema aja kirjutisteski. Need olid just vallutajad-kolonistid, kes hakkasid eesti keelt kirja panema. Esimesi eestikeelseid sõnu sisaldab, teadagi, juba preester Henriku kroonika. Kaasaegsed ajalookirjutajad-kroonikud kirjutasid eestlastest endist küll häbematult vähe (tõsi küll, Balthasar Russow on sellel teemal teistest sõnakam), palju rohkem tuleb eestlaste, sh konkreetsete ajalooliste isikute kohta ilmsiks kõikvõimalikus bürokraatlikus asjaajamises. Nii leiab näiteks vakuraamatute lehekülgedelt teateid Thoyuelemby Kuldemuna (Tõivelemb Kuldmuna), Nyckels Karuenpise (Karupiste), Võlla Jaani ja teiste tublide talupoegade kohta. Esinemine bürokraatlikus dokumentatsioonis pole muidugi nii õilis kui kroonika lehekülgedel ära märgitud saada. Aga kirjutaja kohuseid täitval ametnikul polnud enamasti tendentslikkuse või sageli lausa vassimise ahvatlust, raeraamatuid vms täites polnud tal vaja olla kellegi poolt või vastu, anda toimuvale hinnangut, sest selles asjas, mida tema oli kutsutud ajama, polnud see lihtsalt oluline.
Asjaajamise juures oli veel üks oluline külg. Ajalookirjutaja juurde sai vaevalt minna lihtne talumees või linnakodanik, et lasta kroonikasse üles tähendada, mis temal oli öelda. Asjaajamises oli niisugune võimalus täiesti olemas. Just sellistesse dokumentidesse on peidetud esimesed eestlaste jutustatud “lood” neist endist ja nende elust. Need “lood” on peidus rae märkmeraamatutes, testamentides, kirjavahetuses, kohtuprotokollides või mujal, aga need on olemas. Kahtlemata on tegu nõudliku materjaliga, mille elustamiseks ja mõtestamiseks on vaja nii kõrget professionaalsust kui ka parimas mõttes visioonivägevust.