Tulevikumuusikast on saanud oleviku reaalsus

Andreas Ventsel

Lotmani teoreetilised seisukohad võiksid olla dialoogis nii Laclau kui Lacaniga.          Juri Lotman. Kultuuritüpoloogiast. Tõlkinud Kaidi Tamm, Tanel Pern, Silvi Salupere, toimetanud Silvi Salupere. Kujundanud Jüri Kaarma. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011. 184 lk.        Oma artiklis „Lotmani lähenemine” osutab Peeter Torop suurepärasele Lotmani eestindaja Pärt Liase kommentaarile 1994. aasta  Keeles ja Kirjanduses, kus viimane arvab Lotmani tõlkimise olevat alles tulevikumuusika. Tõsi, tollal olidki ilmunud teoreetilistest töödest artiklikogumik „Kultuurisemiootika” (1990, Valgus), elulooraamat Aleksander Sergejevitš Puškinist (1986, Eesti Raamat tlk Piret Lotman), vene kirjanduse õpik keskkoolile ja mõned juhuslikumat laadi artiklitõlked perioodilistes ajakirjades või ajalehtedes. Ja oligi kõik. Paarikümne aastaga on aga olukord  tuntavalt paremuse suunas liikunud: ilmunud on märkimisväärne osa olulisematest teoreetilistest töödest kui ka mõned katked kirjavahetusest.   

Eelmise aasta jõulude paiku „Avatud Eesti raamatu” sarjas ilmunud „Kultuuritüpoloogiast” on Lotmani eestindamise traditsiooni hea jätk. Ka tõlkijate nimistu osutab traditsiooni edasikestmisele, sest juba tuntud Lotmani tõlkija kõrval (Silvi Salupere, kes oli ka  antud raamatu toimetaja) teevad seekordse raamatu juures oma tõlkijadebüüdi mitmed uued inimesed nagu näiteks Tanel Pern ja Kaidi Tamm.   

Raamatusse on koondatud artikleid ajavahemikust aastatest 1970 ja 1973, kusjuures üks on kirjutatud kahasse teise Tartu-Moskva koolkonda kuulunud teadlase Aleksandr Pjatigorskiga. Tegemist on Lotmanile ja natuke utreeritult öeldes tervele koolkonnale (oma  eessõnas tänab Lotman heade ja kasulike ideede eest mitmeid koolkonda kuulunud mõtlejaid) pöördeliste programmiliste artiklite kogumikuga, mis võib esmapilgul, võrreldes muidu suhteliselt kergesti loetavate Lotmani tekstidega, tunduda raskepärase lugemisena – on ju suur osa artikleid üles ehitatud teesidena. Teesid, nagu me aga teame, on kirjutamisvorm, mille puhul lähtutakse tähistamise ökonoomia printsiibist, mistõttu  ei kulutata siin eriti ruumi ega aega mõistete ja argumenteerimiskäikude esitamisele.         

Kas just seda raskust silmas pidades või  tuleb siinkohal lihtsalt juhust tänada, on raamat varustatud kahe suurepärase kommenteeriva artikliga. Peeter Torop positsioneerib eessõnas „Kultuuritüpoloogia” Lotmani ja Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika üldise arengu taustale, mis on kujunenud keele semiootikast, läbi tekstisemiootika semiosfääri semiootikani. Torop osutab selle teose tähtsusele ennekõike tuleviku perspektiivist („„Kultuuri ja plahvatuse” ilmumine on  veel kaugel ees, kuid plahvatuse hetk jääb just sinna, 1970ndate algusesse”, lk 9) – paljud ideed, mis siin on veel teeside kujul, kirjutab Lotman hiljem pikemalt ja läbipaistvamalt lahti. Silvi Salupere aga näitab kogu Lotmani tüpoloogiatele aluseks olnud teoreetilist loogikat. Mis on siis artiklikogumiku peamine probleem Lotmanile ja mis küsimustele ta püüab vastust leida? Lühikese vastuse leiame Lotmani enda eessõnast, kus ta defineerib kultuuri  teatud semiootilise mehhanismina, mille eesmärgiks on informatsiooni väljatöötamine ja talletamine. Tunnistades samas kohe, et kultuuri käsitlemine organiseeritud informatsioonina ja selle teaduslik uurimine on alles algusjärgus, kus uurija on „kahjuks tihtipeale sunnitud opereerima ennem hüpoteeside ja eeldustega kui kindlalt paika pandud tõdedega” (lk 25).   

Enne kui lähen Lotmaniga edasi, on mõttekas teha väike kõrvalepõige teadusfilosoofiasse. Tundub, et Lotmani skepsist võib tõlgendada ka teadusfilosoofiliste arutelude taustal, eriti mis puudutavad teadusliku metakeele ja objektkeele vahekorra küsimusi, ning üldisemalt vaidlusi loodusteaduste ning sotsiaalja humanitaarteaduste teaduslikkuse  kriteeriumide üle. Empiristlikus teadusfilosoofias ollakse seisukohal, et teoreetilised seadused või mudelid on humanitaar- ja sotsiaalteadustes liiga nõrgad (võrreldes loodusteaduste omadega). Sellega põhjendati ka, miks pole sotsiaalteadustes võimalik teadustöö tulemusi kunagi samamoodi ette ennustada nagu loodusteaduste puhul. Postempiristlikus teadusfilosoofias, vastupidi, lähtutakse aga seisukohast, et ühiskonnateaduste seletavad  eeldused on liiga tugevad. Fikseerides jäigalt tegutsejate kavad ja eesmärgid, jäetakse, esiteks, arvestamata, et tegutsejad on reflektiivsed, õppivad olendid, ja teiseks, ei ole oluline ainult tegutsejate endi enesekirjeldus, vaid ka see, kuidas teised kaasinimesed nende tegude tähendust mõistavad.       

Lotman läheneb sellele teadusmetodoloogilisele probleemile vaatepunktilt, mida võib nimetada ka kommunikatsioonisemiootiliseks.  Kultuurisemiootika peamiseks teoreetiliseks nurgakiviks on tõdemus, et kultuuris tekib tähendus erinevate keelte ja tekstikihtide koosmõjul ning tegelikkuses ei eksisteeri need isoleeritud kujul, vaid astuvad kommunikeerudes keerulistesse omavahelistesse suhetesse. Siit ka üks tüpoloogiate eesmärke: „lahutades iga kultuuri selle algosadeks olevateks „keelteks”, saame tugeva aluse tüpoloogilisteks kõrvutusteks: kultuuri keeleline koosseis  (piiritlevate allkeelte olemasolu või puudumine, kaldumine semiootiliste süsteemide miinimumi või maksimumi poole) ja seosed selle osastruktuuride vahel (kreoliseerumine, ühitamatus, paralleelne, isoleeritud eksistent, koondumine ühte ülemsüsteemi) annavad materjali kultuuride tüpoloogilise suguluse hindamiseks” (lk 32).   

Seejuures on oluline rõhutada, et Lotmanile polnud tüpologiseerimise aluseks olevad sarnasused ja ekvivalentsused erinevate  nähtuste vahel mitte sarnasused esmapilgul sarnaste nähtuste vahel. Kultuurisemiootilise lähenemise korral oli (on) peamine ülesanne võrrelda nende eripalgeliste nähtuste funktsioone nende esinemiskontekstis. Üksnes ekvivalentsus funktsioonides, mida kultuurilised nähtused erinevates kontekstides täidavad, lubab uuritavas materjalis näha tüpoloogilisi sarnasusi nende vahel. Neid erinevaid märgi ja keele tüpoloogiaid eristab Lotman temale iseloomulikult  valdavalt vene kultuurist pärit näidete peal, hõlmates ajavahemikku Vana-Vene riigist kuni XX sajandini ning teemavaldkondi pedagoogikast kuni numbrisemantikani.         

Varajast Lotmani ja Tartu-Moskva koolkonna semiootilist lähenemist on mõnikord peetud rangelt strukturalistlikuks, mistõttu on sellele osaks langenud ka süüdistused: see on imperialistlik teadus, kus kõik taandatakse staatilisele struktuurile ning jäetakse arvestamata tähenduse genereerimise kommunikatiivne ja kontekstuaalne iseloom. Tundub siiski, et koolkonna ja eriti Lotmani varajases  loomingus on selline tähenduse n-ö positivistlik käsitlus võõras. Ka 1970. aastal esmakordselt ilmunud „Kunstilise teksti struktuuris” pühendab Lotman terve mahuka peatüki tekstivälistele struktuuridele, mis mängivad teksti tervikliku tähenduse juures konstitutiivset osa. „Kultuuritüpoloogiates” arendatakse seda mõtet edasi. Tõlkimatus ja tähenduse identsus kommunikatsiooniprotsessis ei ole siin tingitud mitte üksnes adressandi ja adressaadi  koodide triviaalsest erinevusest, kuigi ka see mängib rolli. Lotmanile on ennekõike oluline rõhutada, et kultuuritasandil (mis on isomorfne subjekti e semiootilise isiksuse, teksti jt samasisuliste mõistetega) eksisteerib alati teatud struktuurne binaarsus – kultuuris toimib kommunikatsioon kahe põhimõtteliselt erineva kommunikatsioonimudeli kaudu. Esimest nimetab ta autokommunikatiivseks ehk „mina-mina” kommunikatsioonimudeliks  ja teist kommunikatiivseks ehk „mina-tema” kommunikatsioonimudeliks. Seega on Lotmani järgi mis tahes tähendustekke elementaartingimuseks vähemalt kakskeelne kodeerimine.   

Kõige fundamentaalsemal tasandil toimub kodeerimine diskreetse ja kontinuaalse kodeerimissüsteemi vahel. Lotmani jaoks on võimatus täpselt tõlkida tekste diskreetsetest keeltest mittediskreetsetesse-kontinuaalsetesse ja tagasi tingitud nende põhimõtteliselt erinevast ehitusest: diskreetsetes keelelistes süsteemides on tekst märgi suhtes sekundaarne, s.t jaguneb selgelt märkideks. Ei ole raske eristada märki kui teatud algset elementaarset  ühikut. Märk seostub siin märgiga ning seda tüüpi tekste iseloomustavad järjestused, kausaalsed, kronoloogilised ja loogilised seosed. Kontinuaalsetes keeltes on esmane tekst, mis ei lagune märkideks, vaid on ise märk. Kuigi „Kultuuritüpoloogiates” ta neid termineid veel ei kasuta, saab selle käesolevas raamatus kokku viia süntagmaatika ja paradigmaatika eristusega. 

Püüdes näha Lotmani kultuurisemiootikat laiemas sotsiaal- ja humanitaarteadusliku mõtlemise paradigmas, siis viimati nimetatud tõlkimatuse teoreetilise problemaatikaga haakub kenasti näiteks kaasajal mitme tuntud diskursuseanalüüsi traditsiooni puhul oluline radikaalse kontingentsuse põhjendamise vajadus. Mitmed teoreetikud lähtuvad siinkohal 

Derrida seisukohast, et tähistamisprotsessis valitseb tähenduse üleküllus, mis muudab lõpliku tähenduse võimatuks (Howard, Laclau), või tuginevad filosoofilistele eeldustele (Marchart). Samuti on seletusskeemidena populaarsed alateadvuse määramatust tootvad impulsid identifitseerumisprotsessides (Lacan). Kuigi eespool nimetatud teoreetikud rõhutavad oma programmilistes väljaütlemistes orienteerumist ennekõike konkreetsetele  kommunikatsiooniprotsessidele ja keskenduvad seega nii-öelda „elavale semioosile”, on kommunikatsiooniprotsessi enda paratamatud tagajärjed diskursiivsetele tähendustele ja seda kodeerivatele keeltele metateoreetilistes aruteludes paljuski tähelepanu alt välja jäänud. Seetõttu tundub mulle, et Lotmani teoreetilised seisukohad oleksid viljakalt dialoogivõimelised eelnimetatud traditsiooniga. Ühtlasi võimaldaks see ka Lotmani kultuurisemiootilise  lähenemise ümber mõtestada uues valguses.     

Tulen lõpetuseks veel kord tagasi algusesse. Kirjutasin juba, et Pärt Liase kartused on õnneks osutunud asjatuks. Tulevikumuusikast on saanud oleviku reaalsus. Selle viimaseks kinnituseks on just äsja, 2011. aasta alguses Tallinna Ülikooli Kirjastuse „Bibliotheca Lotmaniana” sarjas ilmunud uus kogumik “Jalutuskäigud  Lotmaniga”. Muide, juba teine raamat selles sarjas (esimene oli venekeelne „Hепредсказуемые механизмы культуры”, viimane Juri Lotmani monograafia, mis polnud varem autori emakeeleski trükivalgust näinud). „Jalutuskäigud Lotmaniga” on Mihhail Lotmani koostatud raamat, mis erineb enamikust Lotmani kultuurisemiootika teoreetilistest eestindustest, sest sisaldab suures osas mälestusi nii Tartu professorilt endalt (mida ta ise nimetab  „mitte-memuaarideks”), kui ka tema lähedastelt ja kolleegidelt. 

Raamat annab hea ülevaate Tartu-Moskva koolkonna kujunemisest ja mõnede koolkonna peamiste mõistete geneoloogiast. Seega, isegi kui lugeja ei tunne huvi semiootika erialase keele ja selle spetsiifika vastu, siis peaksid meenutused koolkonna kujunemisest Nõukogude Eesti tingimustes andma küllaltki hea ülevaate tollastest akadeemilistest oludest – semiootika staatusest Nõukogude teaduste akadeemia  silmis kui teadusest, mis ei lähtunudki kultuuri seletamisel proletariaadi juhtivast rollist ja majandussuhete determinatsioonist, Tartu Riikliku Ülikooli juhtkonna tehtud takistustest (tõsi, mitte kõikidele juhtfunktsionääridele polnud omane kitsas silmaring), KGB nuhkimistest jne. Kõik see ei takistanud aga kõlbelisust ja teaduslikku ausameelsust esmaseks pidavat seltskonda ennast maailmakuulsaks mõtlemast.         

Niisugune eestikeelne sekundaarkirjandus Tartu-Moskva koolkonna kohta (muudes keeltes on selle kohta ilmunud ka monograafiaid) ei puuduta üksnes kitsalt Lotmanit ja kultuurisemiootika tekkelugu, vaid annab ühe väikese, kuid olulise panuse kogu Eesti akadeemilise elu ja tegevuse ajaloo kirjutamisesse. Mis aga puutub Lotmani edasisse eesti keelde tõlkimisse, siis piisab, kui meenutada tõsiasja, et Lotmani  kogutud teosed kujutavad originaalkeeles endast üheksasse mahukasse köitesse kogutud artikleid ja mahukamaid uurimusi.