Türgi edendab natsionalistlikku muinsuskaitsepoliitikat

Banu Pekol: „Lääne-Euroopa riigid on oma keeruka minevikuga leppinud. Mitmed konfliktirohke ajalooga riigid nagu Türgi ei suuda sellist lepitust leida.“

HILLE HANSO

İstanbuli juurtega dr Banu Pekol on kultuurikorraldaja ja teadur, kes on pühendunud rahuloomele keeruka minevikuga ajalooliste hoonete kaudu. Ta töötab Saksamaal Berghofi sihtasutuses ning oli 2020. aastal Columbia ülikoolis inimõiguste instituudi stipendiaat.

Banu Pekol

Erakogu

Türgis torkab praegu silma, et natsionalism teravneb, rõhutatakse türgi kultuuri erandlikkust ja valitsus surub peale usku. Mõistagi pole seejuures ime, et ka kultuuripärandiga ümberkäimine on poliitilist laadi. Mis on muinsusnatsionalism ning kuidas määratletakse kultuuripärandi kaudu türklust?

Türgis on riigirahvuse loomisel silmapaistev roll sunniitlikul islamil, mis peaks ühendama elanikkonna enamikku. XX sajandil rakendati Türgis elavatele mittemoslemite kogukondadele rangeid meetmeid, mis põhjustas nende arvukuse drastilise kahanemise. Riik rõhus mittemoslemeid viisil, mis sageli põhines seadustel, ent oli alati ebaõiglane. Nii soodustati moslemitest uue keskklassi tekkimist. Loomulikult ei jagunud lugupidamist ka mittemoslemite ajaloole ning türgistamise tagajärjena anti hoope ka mittemoslemite ehituspärandile.

Türgi praeguse valitsuse kultuuripoliitika tuum on see, et islamipärand asetatakse muust kultuurist kõrgemale. Näiteks 2018. aasta investeerimiskava mitmesaja projekti seas oli vaid ühe varakristlikust perioodist pärineva pühakoja restaureerimine. Investeerimiskavas polnud ühtegi sünagoogi. Hüljatud arhitektuurimälestisi, mille eest ei hoolitse keegi, kohtab Türgis kõikjal. Kunagised arhitektid, omanikud ja kasutajad ei pääse neile enam ligi. Kui hooned leiavadki kasutust, siis eiratakse nende usulist, ajaloolist või arhitektuuriväärtust. Ajavahemikus 2019-2020 ei olnud kultuuri- ja turismiministeeriumi eelarvearuandes märgitud taastatud kristlikke ega juudi monumente, vaid raha nähti ette haljastuse jaoks selliste objektide ümbruses nagu Nemruti mägi, hetiitide kaljumonumendid, Rooma linn Kilistra ning Früügia org. Huvitav on see, et need on eelkristlikud ajaloomälestised või tähistavad üleminekut polüteismilt monoteismile.

Vakiflar Genel Müdürlüğü1 veebisaidil on nende restaureeritud mittemoslemite hoonete loend. See paljutõotav nimekiri sisaldab sünagooge, kirikuid ja kloostreid. Lähemal vaatlusel ja hooneid teades selgub, et taastatuks neid pidada ei saa. Mõni, mis on kirjas pooleliolevana, on seni puutumata, ja mõni, mis on tõepoolest restaureeritud, on hooldamata, mahajäetud ja varguste tõttu taas aina halvemas olukorras. Peale selle vaidleb see direktoraat vähemalt ühes kohtuasjas mittemoslemi sihtasutustega mittemoslemi vara väärkasutamise pärast.

Hüljatud arhitektuurimälestisi, mille eest ei hoolitse keegi, kohtab Türgis kõikjal. Kunagised arhitektid, omanikud ja kasutajad ei pääse neile enam ligi. Kui hooned leiavadki kasutust, siis eiratakse nende usulist, ajaloolist või arhitektuuriväärtust.

Hille Hanso

Jutustage Eesti lugejale taustaks: kelle pärandit on Türgi vabariiki maha jäänud?

Pärandit on saanud maha jääda kogukondadest, kes kihutati kodumaalt välja.2 Väljaajamise jõulisus on erinenud, alates neist, kes küüditati või kelle suhtes pandi toime genotsiid, kuni nendeni, kes lahkusid riigist, kuna nad ei saanud enam vabalt oma usku järgida, või inimesteni, kes ei tahtnud, et nende lapsed kogeksid sama ränka etnilist diskrimineerimist, nagu nad ise olid pidanud taluma. Nii Osmanite impeeriumi kui ka Türgi vabariigi ajajärgul kehtestati rohkesti seadusi, määrusi ja keerukaid bürokraatlikke norme, et armeenlaste vallas- ja kinnisvara võõrandada ning armeenlasi majandusest välja tõrjuda. Armeenlaste omandi riisumine teostus armeenlaste küüditamisega Süüria kõrbe.

Ilmselt polnud tagasipöördumist ette nähtud. Osmani impeeriumi 1915. aasta võõrandamisseadusega sihiti peamiselt armeenlaste vabanevaid varasid. Tulutoova kinnisvara, näiteks elumajad ja kauplused, pidi registreerima ja võõrandama usuliste sihtasutuste nõukogu. Kinnisvara, mis ei toonud tulu, näiteks kirikud, võttis arvele ja võõrandas riigikassa. Vastavalt Türgi vabariigi ministrite nõukogu otsusele 18. märtsil 1925 võis mittemoslemitest vähemustelt võõrandatud koolid, pühamud ja heategevusasutused üle anda kohalikele omavalitsustele. Ida-Süüria kristlaste maavaldused omastasid kurdi naabrid või võeti need arvele metsamaana. Kreeka-Türgi rahvastikuvahetuse käigus hüljatud romealaste3 omand jagati inimeste vahel, kes tulid nende asemele; ülejääk müüdi maha. Varad, mida ei suudetud müüa, võeti arvele riigikassas.

Samuti vormistati vakantseid varasid ümber. Paikkondades, kus hüljati rohkesti hooneid, käisid kohalikud neid rüüstamas või asusid sinna omavoliliselt elama. Vastavalt 1926. aastal kehtestatud Türgi tsiviilseadustiku sättele vormistati need varad isikute nimele, kes olid neid 20 aasta vältel (omavoliliselt) kasutanud. Kuna paljud hoonete või maade seaduslikud omanikud olid surnud, paguluses või emigreerunud, ei saanud nad omandiõiguse uuendamist taotleda. Kuivõrd need kinnisvarad vormistati moslemitest kodanike nimele, oli mittemoslemitest kodanike varade ja omandi türgistamine lõpule viidud ja seadustatud.

Milliseid ametlikke või mitteametlikke juhtnööre võib täheldada n-ö võõraste muinsustega ümber käimiseks?

Türgis on vabaühendusi ja algatusi, kes teevad delikaatse mineviku vallas erakordselt head tööd. Paraku on tänapäeva Türgis vabaühendused ülimalt ohustatud: viimase suurema kodanikuühiskonnavastase haarangu käigus vangistati ebaseaduslikult filantroop Osman Kavala4. Kaks värskemat näidet, kuidas avaldatakse Türgis survet vabaühendustele, kes soovivad kultuuripärandi vallas midagi ära teha, on projektid, mis pälvisid Briti Nõukogu kultuuripärandi kaitsefondi toetuse. Need kas tühistati (Rumkale projekt) või tuli neid Türgi kultuuri- ja turismiministeeriumi soovide rahuldamiseks märkimisväärselt ümber teha (projekt SARAT). 2021. aasta veebruaris algatas kaubandusministeerium kohtuasja, et nõuda mitmesuguste rahvusvaheliste ohustatud muinsuste fondide rahastatava mittetulundusühingu Anadolu Kültür laialisaatmist.5 Usaldamatus rahvusvaheliste institutsioonide suhtes ilmnes värvikalt, kui Türgi riik konfiskeeris 2020. aasta septembris Ankaras tegutseva Briti arheoloogiainstituudi arheobotaanika arhiivi. Instituudis säilitati Türgi vanemaid ja külluslikumaid arheobotaanika ning tänapäeva seemnekollektsioone, mis olid teaduritele hindamatu väärtusega. Kultuuripärandi vabaühendused ja välispartnerid nägid selles järjekordset märki AKP6 valitsuse marurahvuslikust olemusest.

Restaureerimistööde rahastamisallikas määrab, millist tüüpi hooneid restaureeritakse. Riiklikke vahendeid suunatakse peamiselt sunni moslemite arhitektuuripärandi taastamisse. Näiteks 2000. aastate alguses restaureeriti İstanbuli kaubanduskoja ja usuliste sihtasutuste peaameti ühisprojektina edukalt İstanbulis Eminönü asumis Yeni Valide mošee kõrval asuv Hünkari häärber, XVII sajandist pärit monumentaalhoone. Restaureerimise kvaliteet pälvis 2010. aastal Europa Nostra auhinna. Erarahastusega restaureerimistööd küünivad aeg-ajalt samavõrd kõrge kvaliteedini, ent neid tehakse ka selliste hoonete ja eesmärkide puhul, mis ei ole üldjuhul riigile olulised. Üks näide on Taksiyarhise kirik, mille püstitas Cunda saarele 1873. aastal kreeka õigeusu kogudus. Pärast rahvastikuvahetust, 1927. aastal muudeti see mošeeks, ent 1944. aastal sai hoone maavärinas sedavõrd kannatada, et tuli hüljata. Hoone restaureeriti ja avati 2014. aastal muuseumina, mis kuulub ühele mittetulundusühingule, nimelt Rahmi M. Koçi museoloogia- ja kultuurifondile.

Vani järves Akhtamari saarel asuva kloostrikompleksi ja kiriku varemed restaureeriti kahes järgus, 2005.-2006. ja 2013.-2014. aastal. Projektis lõi nõustajana kaasa türgi-armeenia arhitekt-restauraator. Restaureerimistööde avaram kontekst on küll vaieldav, ent teostus pälvis heakskiidu ning sai toetust İstanbulis tegutsevalt mittetulundusühingult HAYCAR (armeenia arhitektide ja inseneride ühendus).

Ani linn Türgi-Armeenia piiril pakub oivalisi võimalusi Türgi ja Armeenia piiriülesteks programmideks. 1996. aastal hakkas üleilmne ehitusmälestiste fond pidama kriitilises seisus kultuurimälestiste nimekirja, kuhu pandi ka Ani. Kui 2004. aastal loodi VirtualANI, pälvis see linn rahvusvahelise üldsuse tähelepanu. Järgnenud on mitu programmi, sealhulgas aastatel 2008–2012 (3,8 miljoni dollarit maksnud) Hispaania juhitav ÜRO Aastatuhande Arengueesmärkide (UN Millennium Development Goals) rahastatav projekt „Üheskoos kultuuriturismi heaks“ (Alliances for Culture Tourism, Delgado 2012). Paraku on saavutamata jäänud kogukondadevaheline lepitus, mis oli üks programmi põhilisi eesmärke.

Milliseid ajalooperioode praegune valitsus parema meelega eiraks ja laseks unustuse hõlma vajuda? Kas varasemate, ilmalikumate valitsustega võrreldes on suhtumine täiesti teistsugune?

Armeenia ja Ida-Süüria kristlaste suhtes toime pandud genotsiid, sunniviisiline rahvastikuvahetus ja romealaste väljakihutamine, 1934. aastal Ida-Traakias juutide vastu toime pandud pogromm, mittemoslemite elamutes, kauplustes ja pühapaikades vandaalitsemine ja nende ebaseaduslik hõivamine7 on ajaloosündmused, mille praegune valitsus soovib unustada. Mina ei märka järjestikuste valitsuste suhtumises erinevusi. Praegune valitsus on Euroopa Liitu astumise eesmärgil paremana paistmise sooviga arvukalt muinsusi restaureerinud, keskendudes üldjuhul hoonele ilma kogukonda kaasamata või kestlikkust arvestamata. Neid projekte tehes peetakse ilukõnesid sallivusest: riik tõstab esile näiteid, kuidas ta mittemoslemite pärandi eest hoolt kannab. Siiski on küsitav, kui palju on neist riikliku ja rahvusvahelise rahastusega algatustest abi kohalikele kogukondadele.

Türgis leidub rohkesti muinsusi, mis kutsuvad külastama mittemoslemitest palverändureid ja religiooni­turiste, näiteks oikumeeniline patriarhaat İstanbulis, püha Nikolause kirik Demres, armeenlaste püha risti kirik Akhtamari saarel. Peamiselt on need rajatagused külastajad, keda huvitab vaimsest kultuuripärandist alles jäänud aineline pärand. Teatud määral tunnustab Türgi usulise turismi võimaldamist majandusliku strateegiana, ent vastavasisulised algatusedki kannavad muinsuste politiseerimise tunnuseid. Üldtuntud näide on 2005.-2006. aastal tehtud restaureerimistööd riigi idaosas Vani järve saarel Akhtamari kirikus. Restaureerimisega seoses anti kärarikkalt teada, et armeenlastel on ametlik luba selles kirikus kord aastas missat pidada – ent ülejäänud aasta on kirik ilmalik muuseum ning viiteid selle armeenia, mitte türgi ajaloole hoitakse minimaalsena. Samamoodi tutvustati rahvusvaheliselt innuga İstanbulis asuva bulgaarlaste kiriku ja Edirne suure sünagoogi restaureerimist, et toestada strateegilist narratiivi tolerantsest Türgist.

Soovite ajalooteemal avalikku suhtlust ja ruumiloomet, et arutada kunagiste julmuste ja traumade keerukaid ühiskondlikke tagajärgi. Mis on Türgi puhul sellist suhtlust toetavad teemad ning kas oskate tuua näiteid õnnestumisest? Kuidas on seotud kultuuripärandi säilitamine ja inimõiguste kaitse?

2016. aastal võttis ÜRO inimõiguste nõukogu vastu resolutsiooni, millega kutsuti kõiki riike üles austama, edendama ja kaitsma igaühe õigust kultuurielust osa võtta, sealhulgas võimalust kultuuripärandile ligi pääseda ja sellest osa saada. Kultuuripärand on kultuuri identiteedipoliitikas nii ressurss kui ka protsess. Niisiis on kodanikele vaja haritust, et nad võiksid problemaatilisi muinsusi määratleda ja neist osa saada, austades ühtlasi muinsusi väärtustavate kogukondade soovi neisse panustada. Projektidega, mis on Türgis pühendatud vaidlusalustele või vähemuste loodud muinsustele, on ajapuuduse tõttu püütud enamasti saavutada hõlpsat edu. Juba sedalaadi saavutused tähendavad midagi, ent unustada ei tohiks nõudlikumaid sihte nagu usaldussuhete loomine huvirühmade vahel, et hoida ära konfliktide taaspuhkemist.

Lääne-Euroopa riigid on oma keeruka minevikuga leppinud ning arvukates muinsusprojektides rakendanud konserveerimis- ja meenutamismeetmeid. Mitmed konfliktiderohke ajalooga riigid nagu Türgi ei suuda sellist lepitust leida ning kompleksse pärandi haldamisel läheb alatasa tähtsaid elemente kaotsi. Taotlen rahastust projektile, mis püüab Türgi olukorda lahendada. Projektis on ühendatud konfliktide lahendamise uuringud, vaidlusaluste muinsuste konserveerimine ja haldamine ning see sobib tuleviku teejuhiks, iseäranis poliitiliselt heitlikes oludes. Projekti tulemusi võib kasutada edasiste konfliktide lahendamisel ja kestva rahu jaluleseadmisel. Projektis saaks analüüsida muinsuse omadusi (asukoht, suurus, funktsioon, ümbruskond jne), aga ka kunagisi ja praegusi konflikte (rassilised, religioossed, kättemaks, ümberjagamine) tema ümber. Külastajatele, kohalikele kogukondadele, turistidele ja muudele huvigruppidele on kavas luua suhtlusplatvormid ning juhtnöörid, kuidas teha nii lastele kui ka täiskasvanutele sobivaid ekskursioone, väitlussalonge, uurimistalguid, kogukondlikke kunstiprojekte, matku ning tööde tutvustamiseks ühismeedia strateegiaid jm vahendeid. Projektis osalejad õpivad rakendama rahuloome põhimõtteid, nagu enesemääramine, lugupidamine, läbipaistvus ning avatus protsessi tulemuste suhtes.

Me ei pääse mööda Hagia Sophia ja Chora kiriku/muuseumi/mošee küsimusest. Kuidas praegune valitsus teie arvates nende tuliseid vaidlusi tekitavate hoonetega talitab? Ilmselt ei kasutata neid muinsusi suhtluse edendamiseks, vaid Türgi tõusva iseteadvuse sümboliseerimiseks ja teatud ühiskonnagruppide toetuse pälvimiseks. Mida toob teie vaatenurgast kaasa nende hoonete kasutuselevõtt mošeena?

On täiesti tavaline, kui mittemonumentaalsetele ajaloolistele hoonetele leitakse uus kasutusviis: otstarbe minetanud vabrikuhoone muudetakse etendusasutuseks, ajalooline maja kontorihooneks, häärber restoraniks või koguduseta jäänud linnamošee kunstigaleriiks. Ent erakordset ehitusmälestist, mis kätkeb endas ainulaadseid ja universaalseid kultuuriväärtusi, nagu İstanbulis Hagia Sophiat või Chorad, tuleb hallata ja säilitada teisiti. Kuna need hooned on ülimalt haprad ja vanad, nõuavad nad n-ö intensiivravi, mida saab tagada ainult pädevalt juhitava muuseumi staatus. See ravi tähendab külastajatele õige käitumise õpetamist, aga ka hooldustöid, turvalisus- ja kommunikatsioonistrateegiat ning maastikukujundust.

Türgis on veel kaks silmapaistvat Hagia Sophia kirikut: kui külastada tänapäevases Trabzonis või İznikis asuvat Hagia Sophiat, siis te ei hooma ruumide algupärast kuju või ehituslaadi, kuna mošeeks muudetuna ehitati neid korduvalt ümber. See tähendab, et vajalikud hooldustööd on tegemata ning ümberehituste taga või all peituvad probleemid tulevad nähtavale liiga hilja. Türgis on muinsuste interpreteerimisele spetsialiseerunud kahjuks liiga vähe professionaale. See eriala hõlmab kõiki võimalusi, kuidas esitatakse teavet kultuuriväärtusega hoone või eseme kohta külastajaile, ning see ulatub seletavate tekstide sisust ja kujundusest kuni materjalide ja värvide valikuni uute ehitustööde korral. Trabzoni või İzniku Hagia Sophia puhul ei ole midagi sellist märgata, vaid kõik on improviseeritud ja väga odav.

Nende monumentaalsete hoonete puhul peaks külastajaid kohtlema usu- või soohierarhiatest vabana. Need peavad olema külastajatele võrdselt avatud, soost ja muudest ankeetandmetest olenemata, kedagi eelistamata. Näiteks Hagia Sophiat nüüdses Trabzonis ei lasta ilmalikel külastajatel ega ka kõikidel naistel kogeda tervikliku kultuuriväärtusena. Kui anda hoonele mošee funktsioon, siis ametnike jutust hoolimata ei saa igaüks seda endistviisi vabalt külastada. Ainus vorm, mis sellise vabaduse tagab, ongi muuseum.

Kuidas suhtutakse Türgis aleviitlikku pärandisse?

Jah, isegi mittesunniitlike moslemite kogukonnad on täheldanud, et nende muistiseid ja kultuuri seatakse kahtluse alla, selle teravaim ilming on seotud UNESCO vaimse pärandi nimekirja esitamisega. UNESCO nominatsiooniprotsess nõuab alt üles lähenemist, rituaali harrastavate kogukondade kaasamist ja täielikku nõusolekut, ent paljud aleviitliku kogukonna (islamiusu mitte sunniitliku, vaid šiiitliku suuna) liikmed leiavad, et nende tähtsa semah– ehk keerlemisrituaali UNESCO nimekirja esitamine ja registreerimine andis selle tõelise rolli ja tähenduse kohta väära mulje. Palju kurde arvab, et nevruz’i (kurdi k newroz) registreerimine sisaldas türgipärast tõlgitsust, mis suuresti erines nende omast. 2000. aastal hakkas Türgi valitsus korraldama n-ö ametlikku nevruz’i tähistamist ja keelustas kurdikeelse termini newroz.

Tõlkinud Andreas Ardus

1 Usuliste (heategevus)fondide direktoraat, kes haldab fonde, mille alla kuulub annetatud, pärandatud või ostetud tulutoov vara. Waqf oli põhimõtteliselt võõrandamatu ja nad ei maksa makse.

2 Armeenlaste küüditamine 1915. aastal, mis lõppes inimsusevastaste kuritegudega; Lausanne’i lepingus sätestatud nn rahvastikuvahetus Kreekaga 1923. aastal.

3 Rûm – nõnda nimetatakse Türgis sajandeid praeguse Türgi eri osades elanud ja elavaid kreekakeelseid inimesi.

4 Osman Kavala on kodanikuõiguste aktivist, ärimees ja filantroop, kelle Türgi valitsus 2017. aastal vangistas. Ta on edendanud kultuurilist mitmekesisust, suhtlust kunsti ja kultuuri teemal ning kultuuriülest koostööd. Talle on esitatud süüdistused „Türgi Vabariigi põhiseadusliku korra kukutamise katses“ ning „poliitilise või sõjalise spionaaži eesmärgil teabe hankimises, mida tuleks riigi julgeoleku ja huvidega seotud põhjustel hoida konfidentsiaalsena“.

5 Andalo Kültür. https://www.anadolukultur.org/EN/

6 Presidendi Õigluse ja Arengu partei türgikeelne lühend.

7 Pekol viitab 1955. aasta 6.-7. septembri pogrommidele İstanbulis, kus vägivallatseti vähemuste (peamiselt kreeklaste, armeenlaste ja juutide) vara ja kogukonna kallal. Pärast seda põgenes Türgist hulk inimesi, kes pärast tagasi tulla ei saanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht