Udam, sufism ja islam

Vaevalt leiab ilmalikku Iraani kirjameest, kes marumuhameedlaste võltsilt nõretava religioosse agulielu kohta karmilt sõna ei võtaks.

ÜLLAR PETERSON

Viljaka vaimleja Haljand Udami autorsusel või osalusel valminud tekstide arv küünib saja kanti, rääkimata publitsistikast, nii et ülevaade tema pärandist nõuaks omaette uurimust. Olgu siinkohal vaid mainitud 2001. aastal ilmunud suhestumine idamaadega „Oriendi teekonnas“, ülevaade türkluse ajaloost teoses „Türgi. Teekond läbi Türgi tsivilisatsiooni ajaloo“ (2011), ta on ka islamimaailma kirjanduse autor kogumikus „Maailmakirjandus muinasajast tänapäevani I. Ajalooline ülevaade. Ida kirjandused“. Veelgi produktiivsem on ta olnud tõlkijana, tosinate luulekogumike, lühijuttude ning populaarteaduslike tekstide ümberpanijana kümmekonnast keelest.

Enim muidugi talle hingelähemast tadžiki keelest: luuletusi ja muinasjutte, sh sealse rahva esiluuletajaks peetava Rudaki „Luulepudemed“ (1970). Kuid ka pärsia keelest: luulepärlid Umar Hajjami „Nelikvärsid“ (1967), Muslihhudin Saadi „Roosiaed“ (1974) nagu ka Iraani lühijutusuurmeistrite loomingut, nt Bozorg Alavi „Valge müür“ (1963). Udam tõlkis ka jutustusi, muinasjutte ja lühilugusid hindi, urdu ja usbeki keelest. Ja kuigi Udam ei pidanud end arabistiks, kindlustasid 1992. aastal ilmunud Ibn Tufayli „Elav Ärganu poeg“ (uustrükk 2022) ning koraani tõlge 2007. aastal talle aukoha arabistide hulgas.

Prantsuse-egiptuse läänekriitilise muhameedlasest esoteerikust „sisekaemuslase“ René Guénoni (1886–1951) vaadetest mõjutatuna tõlkis Udam prantsuse keelest „Ida metafüüsika“ (1996) ja „Nüüdismaailma kriisi“ (2008), saksa keelest islami vaimse suuna esiproponendi Annemarie Schimmeli teose „Islam. Sissejuhatus“ (2001), mis, hoolimata oma sufistlikust kaldest, passib ka heaks sissejuhatuseks igale islamihuvilisele. Udam on ka kümmekonna järelsõna autor, sh abikaasa Ülle Udami (1943–2016) 2001. aastal tõlgitud Soome semiootiku ja islamimüstitsismi-lembese autori Henri Bromsi 1993. ilmunud „Paiga hinge“ („Paikan henki“) tutvustaja.

Haljand Udamist on eesti keeles kirjutatud üksjagu, kuid kindlasti mitte piisavalt, mainigem siinkohal tema orientalistiks sirgumisest Artur Laastu artiklis Idakirjas*, nagu ka on tema tõlgete ja teoste retsensioone nii teadus- kui ka populaarkirjanduses. Sajandite taha ulatuv Eesti orientalistika sädeleb üleilmsete nimedega, sellega on seotud väike ja üksteist hästi tundev ning reeglina tihedalt läviv seltskond. Minu suhtlus Udamiga kujunes aga napiks, seejuures omamoodi saatuslikuks: ta kas oli võtmehetkedel, või siis neil teda polnud.

1995. aastal oli mul just tärganud huvi araabia keele ja Lähis-Ida vastu ning oma idamaade akadeemilise vaimse teejuhi Kalle Kasemaa soovitusel hakkasin otsima kontakti Udamiga, kelle saingi pidama, kui too Ülikooli tänaval asuvasse raamatupoodi sisenes. Palusin kirjanduse lugemissoovitust islami mõistmiseks. Vastus oli üdini udamlik: „Lugege Martin Lingsi teoseid! Tegu on Guénoni mentoriga Kairos ning tänapäevase nn neosufismi eredaima tähega.“ Saanuks ma toona kätte Udami soovitatud teosed, eriti Lingsi prohvet Muhammadi apoloogia õhtumaalasele „Muhammad: His Life Based on the Earliest Sources“, viskaksin kõik vahepeal kirjutatu nüüd prügikasti.

Teine kord kohtusin Udamiga 1999. aastal toona pulbitseva Eesti Araabia Seltsi asutamisüritusel, kus ta andis ülevaate islami-araabia kultuurilistest alusstruktuuridest – keegi midagi aru ei saanud, kuid esitlus võlus ülikooli peahoone suure auditooriumi vaikima … Mis aga peamine, Udam oli mu esimeste tõlketekstide juures. „Sissejuhatus islamisse“ ilmus 2002. aastal Udami julgustusel. Selle avaldamiseks otsis ta abi meie islamikogukonnalt, mis oli toona tõepoolest sufistlik. Ja tänu Udamile üldse julgesin ette võtta „Pimeda öökulli“. Kui uurisin talt, ega ta sellega tegele, teatas ta, et öökull on tal kavas juba aastaid, tekste ja tõlkeidki kogutud, kuid polevat aega ja ma tehku ära. See oli äärmiselt vajalik julgustus alustamiseks 2004. aastal ja kümnendi pärast lõpetamiseks. Tõlge ilmus 2018. aastal.

Kahjuks jäi aga mul tähtsaim asi Udamiga arutamata, kui 2005. aastal valisin doktoritöö teemaks koraani tõlkimise eesti keelde ja kommentaari. Ma ei teadnud, et ta seda teeb, ega vist teadnud keegi. Tema koraanitõlke ilmumine oli tähtsündmus maarjamaises orientalistikas. Kadedusega kaesin tõlkelahendusi ja, kes teab, ehk kõlab kadedus mu jutus ka nüüd … kuna mu osaliselt valminud teadustöö ühe hetkega sära ja uudsuse kaotas, muutudes akadeemiliseks targutluseks ega lõpuks ilmunudki …

Asugem aga nüüd „Traditsiooni jõu“ juurde. Raamat on imeilus, kaanel säramas kuldne araabiakeele hubb, sufistlik jumalaarmastuse termin: kvaliteetne trükk, rikas ja ilus, mida on lausa soe käes hoida, veel uhkemalt see aga paistab riiulist vastu. Just selline ongi ühe suurmehe pärand. Kaante vahel on aga 240 lehekülge vahedat vaimu toimetaja Ivar Tröneri sissejuhatusega (lk 15–21), kus ta on määratlenud teose eesmärgi: „Hajali oleva mälupärandi kogumi“ põhjal kokku pandud „tagasihoidlik maitseproov“. Sealt leiab illustreerivad pildid autorist ja tema perekonnast eri aegadel ning neli eesti- ja farsikeelset Udami käsikirjalist näidet, raamatu algusest 1969. aastal Moskvas kirjutatud luuletuse.

Sisuks on seitse temaatilist tekstipõimikut alates pikimaga „Totalitarismist“ (lk 25-85): kolmkümmend üheksa käsikirjalist või juba ilmunud teksti ateistliku totalitarismi kriitikaga, sekka antiamerikanisme ning läänevastasust. Sekulaarse süsteemi ohvrina januneb Udam religiooni järele, iseloomulik on tema mõttearendus, et totalitaarsed süsteemid on ateistlikud (lk 67). Nõus, kuid midagi jäi ütlemata: ateistliku nõukaaja antiproduktina puudus Udamil kogemus vastupidisest, üliusulisest totalitaristlikust viimset päeva ootavast ühiskonnast. Iranistina sai Udam Tadžikistanis küll lihvida filoloogilisi finesse läikima, kuid tal puudus kogemus – ja kardetavasti ka arusaam – religioonil põhinevast totalitaarsusest. Just selline „vaimsus“ kehtestati Islamivabariigi näol 1979. aastal tema loomingulisel kõrghetkel Iraanis.

Udamile meeldis traditsiooniline eluviis, mille üle tema arvates ateistlikus Nõukogude Liidus nagu ka religiooni kaotanud läänes on võimust võtmas „aguli kombed“ (lk 62). Kuid omad „aguli kombed“ on ka usklikest traditsiooni-inimestel, nende võltsi ja määndumust näeb vaid nende keskel elades: vaevalt leiab Iraani ilmalikku kirjameest (needsamad, kelle loomingut Udamgi hindas, kuid vastavaid palu tõlkimiseks ei valinud, kuigi nõukogude võim seda oleks soosinud), kes marumuhameedlaste võltsilt nõretava religioosse agulielu kohta karmilt sõna ei võtaks. Saab ju mittelubatu sedamaid sakraalseks: keelake ära usk ja pearätiga avalikkusse minek omandab püha vastupanu ja vaimsuse oreooli (Iraan 1950. kuni 1970. aastatel), kehtestage usk ning pearätita avalikkusse ilmujast saab märter (Iraan nüüd). Eks neid kohti leidu teisigi, kus keelatud pühadus veidi pimestavana tundub: Indiasse „Euroopast tulnud ristiusulised vallutajad purustasid ühiskonnakorralduse, mille pinnal oli sündinud ja püsinud india pärimuslik kultuur“ (lk 124), kuid muslimite India vallutamisel peatudes (lk 165–166) sellist hinnangulisust ei kohta: ikka on üks vallutus teisest „püham“, islami valatud veri veidi heledam või lausa värvitu.

Minule huvitavaim peatükk on enam kui poolesajal leheküljel ülevaade India kirjandusest (lk 123-176). Kuid tundmatuski valdkonnas leidus äratundmisrõõmu, kui autor räägib „India kirjanduse menukaimast teosest“ „Pantšatantra’st“, „mis ilmunud ligi 200 tõlkes või muganduses 64 keeles“, sh araabiakeelse muganduse näol (lk 160). Meilgi on see peagi ilmumas minu tõlkes araabia keelest pealkirjaga „Kalila ja Dimna“.

Asun nüüd islamit käsitlevate osade juurde, millele on pühendatud kaks viimast peatükki teoses: „Araabia ja islami kultuuri ehitus ja teisenemine“ (lk 179–189) ja „Sufism“ (lk 191–229), kuid muhameedlasi ja nende usku on käsitletud mujalgi, nt peatükis „Kirik ja religioon“, kus vaadeldakse islami õigust šariaati. Udam oli kahtlemata parim islami vaimsuse tundja Eestis. Parem hinnakugi teost sisuliselt mõni meie sufismi adept, sest autori käsitlus islamist järgib sufismi kaanoneid ja sisekaemuslastele omast vaimlevat maailmavaadet, mitte islami põhisuundadele omast legalistlikku lähenemist. Sufismi kiputakse islamiks pidama, kuigi tõsimeelsed muhameedlased määratlevad seda vaat et ketserlusena, šariaadirežiimides on aga sufismi avaldused kui mitte keelatud, siis islami ühiskonnas pahakspandav eksiteele läinud irraline osa. Kahjuks tehakse sufismi põhjal islami kohta õigustamata järeldusi. Just sufismi kaudu on sisse hiilinud islamit kui tervikut iseloomustavad pseudoteaduslikud seisukohad. Kuna need vohavad eriti häälekalt islamiteemalises keskustelus just viimasel ajal, siis pööran neile põhjalikumalt tähelepanu. Kordan veel kord: raamatust leiab ülihea käsitluse sufismist, mitte islamist. Siinne kriitika pole aga suunatud Udami vaadete vastu, vaid on üldisem arutelu sufismiga kaasneva pseudoteaduse teemal.

Peatükis „Araabia ja islami kultuur“, käsikirjaline tekst detsembrist 2005 (lk 170), rõhutab autor alustuseks, et ta pole arabist ja tunneb kahju Andres Aarma lahkumise üle. Aarmat tundsin minagi, kuid Nõukogude-aegse arabisti haridusega diplomaadi ja luuraja teaduslik panus piirdus üheainsa populaarteadusliku teosega, 1988. aastal ilmunud raamatuga „Araabia arenguvaevad“. Peatüki algusest leiame nüüdseks tüüpi­lise väite „islami kui laiema nähtuse“ kohta (lk 182), mis justkui võtaks islamile ühese hinnangu andmise võimaluse ja aitaks pugeda kõikvõimalike mitmetahulisuste ja -kesisuste taha. End islamina käsitleva sufismi seisukohalt on see õige väide, autorile ma siin midagi ette ei heida.

Sellest on aga meie tänapäeva maarja­maised pseudoteadlased (õnneks Udam ei kuulnud selliseid arvamusi) arendanud teesi, et islameid olevat mitu. Selline skisofreeniline väide kätkeb teadmatust islami alustekstidest ja selle tuhandeaastasest mõtteloost. Islam on loogika ja selgus: siin on hea ja halva, usu ja uskmatuse, õige ja vale ning teised aluskategooriad läikimiseni vahedaks löödud. Muhameedluse aluspõhimõtteks on ainujumalus tawhid, sellest erinev arusaam ei tee meile mitut ainujumalust – islamit on üks.

Sufistlik Udam võimaldab mul nokkida ka võrdlevas religiooniteaduses leviva eksiväite kallal: „Muhamed ei tulnud kuulutama uut usku, vaid taastama seda, mis on aja jooksul ununenud“ (lk 183–184) ning „islam hõlmab Vana ja Uue testamendi pärimuse“ (lk 185). See tees leidub peaaegu igas islamit käsitlevas teoses, aga vajab väikest täpsustust: kui võtame islami alustekstidest (koraan, sunna, ajalootööd, šariaat) teiste vastu suunatud neima (u 30% koraani mahust, mahukalt ja selgesõnaliselt esitatud ka teistes islami alustekstides), saame mitte monoteismide vendluse, vaid noorema ja tugevama sooritatud vennatapu. Loetagu koraani ja sunnat, mitte ehk kohe Lingsi …

Peatükis „Sufism“ (lk 191–229) on meister pädev: see on kohustuslik tekst vaimsuse teemal, midagi paremat eesti keeles ma pole lugenud. Kuid jällegi, siingi on jutt sufismist, mitte islamist, sest jõutakse vaimuteaduslikesse manipulatsioonidesse „suurest ja väikesest džihaadist“ (lk 211–212), need aga kujutavad endast eksitavamaid ideoloogilisi konstruktsioone islamiga seoses tänapäeval. Islami põhisuuna sunniitide tekstides on nii „väike“ (raha, mõõga ja muul füüsilisel moel tehtav pingutus) kui ka „suur džihaad“ (hinges/vaimus või teab kus veel vaimses sfääris tehtav pingutus) suunatud kõige mitteislamliku vastu. Ka väited sisemise esoteerilise ja välise islami õpetuse kohta (lk 213–214) ei leia islami peavoolu sunnismi koha pealt pidet: see on šiiitide ja eriti sufide väide, kuid islami seadus, mis sätestab nii käitumise kui ka arusaamise ja isegi mõtlemise vormid, on kõigile üheselt mõistetav – nagu seadus igas muus kultuuriruumis.

Lõpetuseks tõden, et see on üks ilmatuma lahe teos ning toimetaja on mõttepõimiku kokkupanekul ära teinud suure ja tänuväärse töö – Udamist on loodud hõlmav kuvand.

* https://www.eao.ee/wp-content/uploads/2015/08/Artur-Laast.-Haljand-Udami-kujunemine-orientalistiks-ja-tema-T%C3%BCrgi-raamat.pdf