Üllatuse teesklemise kõrgpilotaaž

Kaarel Tarand

Mis võiks teha Eesti elu veel lõbusamaks kui üks tummine jõulualune poliitskandaal? Pole paremat vaheldust tuimaks ja tüütuks läinud jutule finantskriisist kui võtta üksteiselt mõõtu eetikarindel. Ja inimlikult, veel enam aga parteiliselt on ülimõistetav see pori juurdepritsimise kiusatus, mis tabab hetkel puhtamaid konkurente, kui nad oma teekaaslase kergelt määrdunud kuuerevääri või püksipõlve märkavad. Kõrvuti erakondliku mõõduvõtmisega saab oma pidupäeva ka ajakirjandus, sest ta paljastab ja toodab põhimängijatele faktide, ütluste ja arvamuste kujul võistlusvahendeid aina juurde, et ometi keegi poole mängu peal relvituks ei osutuks. Laiemale publikule, rahvale, on määratud tänuväärne kohtuniku roll. Et oma ametit ausalt pidada, ei tohi kohtunik muidugi mängijatega võrdselt hasarti sattuda, vaid peab rangelt juhinduma ainult sellest, mis määrustikus kirjas. Jalgpallikeeles rääkides on nii, et karistusi määratakse tegelikult sooritatud vigade eest, kuid samamoodi ka simuleerimise, kannatuste teesklemise eest. Ses kontekstis on täiesti mõttetu praegu arutada seda, kas ettevõtte X abiteenus elamisloa hankimiseks on hea või halb. Siiani on kõik asjaomased kinnitanud, et midagi ebaseaduslikku vaadeldud tegevuses ei olnud, olgu seadus pealegi mõningate puudustega. Lõppvastutus on ikka ja ainult avaliku teenistuse ametnikel, mitte vahendajatel. Kui ametnikud on toiminud õigesti ehk pole korruptiivsed, pole seal ka midagi vaidlustada.

Simuleerimisega on hoopis tõsisemad lood, sest üksikisikud ja erakonnad teesklevad rulluvates sündmustes üsna mitmel rindel. Jättes kõrvale teeskluse, nagu oleks tegu ainult ühele erakonnale iseloomuliku ja võimaliku käitumishälbega – mis sest, et võimaluse tekkel ei kõhkle ükski erakond oma võimupositsiooni najal natuke ka liikmete erahuve edendada –, meeldib mulle enim see, kuidas poliitiline klass peaaegu üksmeelselt (Jürgen Ligi auväärse erandiga) näitab välja, nagu oleks Res Publica partei noorte veteranide tegude kõlbelise viletsuse ilmnemine neile täielik üllatus.

Kellele see saab üllatuseks olla? Kümme aastat tagasi võimuhimuliste noorte sepitsetud projekt Res Publica oli ju sünnist saadik silmatorkavalt moraalitu ja minu arvates häbiväärseim lehekülg Eesti poliitilises lähiajaloos üldse. Et Res Publica hakkas juba aastal 2002 võimule pürgima keelatud või autuid võtteid kasutades, polnud saladus üheski lehetoimetuses ega tohiks olla nüüdki. Res Publica noorte juhtfiguuride moraalne pale oli eriti nende parempoolsete erakondlike kolleegide seas hästi tuntud enne uue partei loomist. Ja ometi ei seganud see kellelgi nendega kokku mängimast. Res Publicaga on valitsuskoalitsioonides istunud kõik peale Keskerakonna (ja istunuks seegi, kui tähtede seis ja mandaatide jaotus oleks selleks võimaluse andnud).

Meenub, et 2003. aastal, kui värske võidu laineharjal olevale Res Publicale tundus, et Isamaaliit on lõplikult löödud ning paremtiivale jäänud veel ainult Reformierakond, sõlmis esimees Juhan Parts ju piduliku salalepingu Siim Kallasega kahe erakonna ühinemiseks. Reformierakonna õnneks selgus hiljem, et Kallas oli paberile kogemata või olupoliitiliselt targalt andnud „kehtetu” allkirja. Ilmselt olid ühinemise nurjumise üle kõige õnnelikumad tänaseks Reformierakonnas jõupositsioonidele tõusnud noored, kellele kindlasti polnud vähimalgi määral vaja võimekate intrigaanidena tuntud eakaaslastest konkurentide lisandumist partei niigi tihedasse võimutippu. Imeline pääsemine, võiks nüüd öelda, sest kui omal ajal oleks Res Publica aktiivi kavatsused läbi läinud, poleks nüüd ju probleem mitte vanade isamaalaste, vaid hoopis peaministri erakonna oma.

Teatud mõttes kordub siin kunagi Villu Reiljanile kohaldatud stsenaarium. Erakondade kirjutamata kokkuleppe järgi on sohitegemine teatud piirini lubatud. Õigustused pisisullerdamiseks on umbes samasugused kunagi komparteisse kuulunute omadega – et kuidas sa siis ei tee, kui kõik teised teevad. Kuidas siis ei sokuta oma parteilisi noori avalikku teenistusse riigi palgale, kui teised kõik sokutavad. Kuidas siis ei püüa kirjutada seadust, mis omadele majanduslikult soodne oleks, kui teised kõik … Kes aga liiga ahneks läheb, seda karistatakse täie rangusega, see tähendab, arvatakse mängust välja. Mäng ise aga jätkub.

Et tasakaalustada pisutki neid poliitikute hüüatusi, mille sisuks väidetav oht julgeolekule, kui teha seda või teist, märgin, et kõik, mis on põhiseaduse järgi lubatud ja soovitatud, ei saa kuidagi olla julgeolekule ohtlik. See tähendab, et ministrite vahetamine on normaalne, mitte ohtlik. Isegi erakorralised valimised on tugeva demokraatia korral normaalsus, mitte oht. Julgeolekuoht on see, kui ministrid/valitsused jäävad korraliselt vahetumata, mitte see, kui nad korra järgi vahetuvad.

Ja lõpuks väärib veel kaalumist, millist ohtu me riigi ja rahva julgeolekule mõni elamisloaga „investor” või teda aidanud parteitegelane kujutada võib (viimaste kohta jõudis vastasleeri mees Koit Pikaro „tsiviliseeritult” võrdluseks tuua, et Venemaal lastaks nad joonelt maha, mitte ei lõigataks ainult sõrmi otsast). Milles võiks seisneda küll Eesti erilisus kõigi EL i ja NATO liikmete või Schengeni ühisruumi jagajate hulgas, et potentsiaalselt halbade kavatsustega Venemaa kodanikud just meie ja ainult meie riigi kaudu lääne poole tahavad pressida? Eesti riik on kõikvõimalikes korruptsioonipuhtuse tabelites ju kaugel eespool kõigist endistest idabloki riikidest. Või mis neist rääkida, viimases, 2011. aasta Transparency Internationali tabelis on Eesti väärtus 6,4 (29. koht) Itaalia 3,9 (69. koht) vastu. Vaevalt et tabel koos sellest järelduvaga vene maffiameestele saladus on.

Keda ja kuidas siis trahvida? Valijate kord on alles mägede taga ja mäluga pole valijal alati parimad lood. Kuid eks ole oinastel ja mihklipäevadel ju muistsest kindel vahekord ning ei pääse oma saatuse eest keegi, mingu pealegi paar aastat kauem kui kiirkohtu soovijad tahaksid. Praegune episood tõestab aga üleüldisemalt ülesuuruses erakondadele rajatud ühiskonnakorralduse mahajäämust ajast ja sunnib mõtlema dinosauruste saatusele.