Ukraina jagamine

Pole võimatu, et sõda saab Venemaa oma ajaloost lahti tõusmise katalüsaatoriks, nagu see juhtus Saksamaaga, võib-olla pole see Euroopa-pärane lahendus teistele kättesaadav.

AHTO LOBJAKAS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

I

Kui Ukrainast peaks alguse saama kolmas maailmasõda, siis moodustuks kolme maailmasõja sümboolsetest lähepunktidest Sarajevo–Gdansk–Kiiev enamvähem võrdkülgne kolmnurk. Kolmnurk embaks ca 1500 kilomeetri pikkuste haaradega territooriumi, mis laias laastus kattub Poola poolt enam kui sajandi jooksul tulutult propageeritud Międzymorze (ladinakeelseks suupärastatult Intermarium) kontseptsiooniga. Międzymorze taasühendaks kunagise Poola-Leedu Venemaast väljaspoole jäävad alad, millega liituksid Ida- ja Lääne-Balkani riigid.

Baltimaadest Balkanini ulatuv ala kujutab endast Euroopa oma impeeriumide kalmistut. Viimase saja aasta jooksul pole ükski sellel territooriumil eksisteerinud riikidest suutnud säilitada muutumatuid piire. Erinevalt Afganistanist, impeeriumide originaalsest kalmistust, ei seo aga Intermariumi rahvaid midagi peale imperiaalsete kokkupõrgete ohvrite trauma. Teiselt poolt ühendab seda regiooni impeeriumide jätkuv huvide põrkumine. Plus ça change: sajandeid pingeid reguleerinud Poola jagamised ähvardavad XXI sajandil asenduda Ukraina jagamis(t)ega.

Venemaa on jäänud siinkandi ainsaks titulaarseks impeeriumiks. Kuid ta opereerib ruumis, millele annavad endiselt oma määratluse teisedki impeeriumid. Ka nende vaimud ja varjud on realiteedid. Mõni impeeriumidest on ajaloo lavalt kadunud (Austria-Ungari), mõned leidnud transtsendentsi (Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia), mõni valib Venemaa-sarnast rada (Türgi). Austria-Ungari oli lähim toimivale Intermariumile ja teatud mõttes on Ukrainas toimuvgi veel üks tema jagunemise jätkusõdadest. Kuid Venemaa vaatepunktist on palju olulisem Saksamaa ja Prantsusmaa katse väljuda ajaloost, mida kaugemalt toetavad Ühendkuningriik ja USA.

Ukrainas käib sõda postimperiaalse korra ja pseudoimperiaalse korratuse vahel. Esimest võib nimetada lääneks, teisel on vähe pistmist ajaloolise idaga. Korravastasus on lihtsalt oportunistist strongman’i katse kaitsta ja laiendada ruumi, kus teostatakse võimu ja maksimeeritakse kasumit.

Vadim Ghirda / AP Photo / Scanpix

See katse rajaneb Euroopa Liidul, mis kujutab endast mehhanismi imperiaalsete pingete maandamiseks ja lukustamiseks. Vormi, mis välistaks edasised konfliktid. Mehhanismi juured on Vestfaali rahus, mis mitte üksnes ei fikseerinud Püha Rooma impeeriumi pärilusriikide piirid, vaid kodifitseeris nende õiguse (algselt religioossele) enesemääramisele. Mitte asjata ei pidanud Kant seda esimeseks sammuks üleüldise rahu suunas. See mehhanism on (tagasilöökidega) toiminud Lääne- ja Põhja-Euroopas, milles ta on loonud eeldused kohalike ajalooliste institutsioonide arenemiseks põhivabaduste, õigusriigi ja lõpuks ka demokraatia garantideks. Need eeldused on maailmas unikaalsed ja eksportida on neid õnnestunud üksnes Briti impeeriumil. (Mis ütleb meile ka, et rahu – isegi Vestfaali rahu – on üksnes pool rehkendust.)

ELi laienemine Ida-Euroopasse nihutas ühtlasi selle (post)imperiaalse ühiskonnakorralduse piire itta – aladele, kus Vestfaali mudeli eeldused on nõrgad, kuid kus vastasjõud on viimase poole sajandi jooksul samuti nõrgenenud. Vara on öelda, kui jätkusuutlikuks see laienemine osutub. Piltlikult öeldes kujutab EL endast alternatiivi Poola jagamistele. Ukraina on aga nüüd märk sellest, et Vestfaali mehhanismi laienemise vältimatuks kõrvalmõjuks on (post)imperiaalse konditsiooni ja konflikti ägenemine. Konflikti ei suuda muidugi lahendada ükski heiastus rõhutute oma suveräänsest impeeriumist. Ida-Euroopa riigid, Poolast Ukrainani ja Eestist Bulgaariani, asuvad geopoliitilises ruumis, mille seismilist aktiivsust nad ei kontrolli.

II

Teiselt poolt paiskab Venemaa refleksist impeeriumiks tituleerimine õhku kaugelt rohkem küsimusi kui vastuseid. Seda muu hulgas Ukraina edasise arengu osas. Vladimir Putin juhib kahtlemata riiki, mis käitub nagu impeerium, kuid lahtine on küsimus, kas impeeriumi loogika juhib teda või ekspluateerib ta imperiaalset narratiivi lihtsalt oma hämarate eesmärkide ja plaanide edendamiseks. Tõenäoline on vastus, et tegu on seguga mõlemast, impeeriumi taak on deformeerinud Putini (kes alustas kõigi märkide järgi idealistliku aparatšikuna) ning Putin deformeerib üha enam impeeriumi (nii nagu sellest oleksid aru saanud tsaarid). Omaette küsimus puudutab impeeriumi kui sellise võimalikkust tänapäeva globaalses – ja globaliseerumise – kontekstis. Põhja-Korea mudel, millele lisanduvad sõjaline agressioon ja avatud piirid, ei näi eluvõimelisena.

Putini Venemaa seisab Euroopa ja laiemalt kogu lääne näol kahtlemata vastakuti millegi postimperiaalsega, mis võib Moskvast paista isegi fantoom­impeeriumina, tingides nii ka imperiaalseid reaktsioone. Putini režiim on algusest peale meenutanud riigikaaperdust jõustruktuuride kolonelide või „noorte türklaste“ poolt. Sellised režiimid pole üldjuhul võimelised lahendama absolutistliku juhtimismudeli ees seisvat kõige tähtsamat ülesannet, millest otseselt sõltub nende legitiimsus. Selleks on – nagu meenutab muu seas hästi dokumenteeritud Elizabeth I ajastu – trooni­pärija produtseerimine. Sest järglast mitte määrav suverään ähvardab ühiskonda sõjaga ning ka kõige parem sõda on halvem kui kõige halvem rahu.

Kui Putin tahab valitseda impeeriumi, peab ta endast maha jätma ka ideoloogia, mis kestab. Tema üha messianistlikum toon võib olla teatav märk sellise ideoloogia otsimisest. Jutt Venemaast kui „saatusest“ ning oma režiimi määratlemine mõistetega nagu „hea“ (mis võitleb „pahaga“ ja peab võima kasutada vägivalda) näib osutavat imperiaalsele deformatsioonile tema psüühes. Küsitavaks jääb, kui tõsiselt võetakse vene messianismi tema lähiümbruses. Arvestades, et suures osas on tegemist Nõukogude julgeoleku aparatšikutega, kes õnne ja kuritegevusega pooleks on endast riigi ladviku teinud, võib oletada, et messianismi foon ei kujuta endast kandvat pinda võimuvahetusele, seda eriti majandusliku krahhi tingimustes.

See tähendab, et messianism ja muu imperiaalne butafooria jääb legitimeerimiseeskava osaks, mis kogu selle keskaegsest ilmest hoolimata on üheselt uusaja sünnitis. Programmil on kaks keskset osa: distsiplinaarne ultravägivald ja indoktrinatsioon, mõlemad seda efektiivsemad, mida suuremal skaalal neid rakendatakse. Kolmandaks XX sajandi elemendiks on totaalse mobilisatsiooni idee. Meie sajandi kontributsiooniks on ühismeedia mobilisatsiooni kanaliseerijana. Pealtnäha juhuslikult, kuid olemuslikult möödapääsmatult kopeerib ühismeedia kunagi homo soveticus’t tootnud meetodeid ning sobib, mutatis mutandis, ideaalselt sama tüüpi inimese taastootmiseks. See on ühtlasi see „järgmise kahe aastasaja ajalugu“, millest jutustab Nietzsche „võimu­tahe“.

Kõik see omakorda lubab teha rea edasisi järeldusi. Esiteks, Putin ja teda ümbritsejad pole kaotanud mõistust, vaid on ratsionaalsed agendid, kelle näivalt kasvav irratsionaalsus ei kujuta endast ummisjalu tõttamist viimsepäeva poole, vaid kalkulatsioonide kasvavat paikapidamatust ja plaanide üha suuremat ebaõnnestumist. Teiseks, selliste režiimide eesmärgid on nihilistlikud: taandudes väärtuste ja korra hävitamisele. Kolmandaks: surm, ükskõik kui kuulsusrikas ja märterlik, ei ole ratsionaalsete manipulaatorite eesmärgipüstituse loomulik osa. See näib välistavat tuumasõja.

Kuid – accidents do happen, nagu öeldakse inglise keeles.

III

Ukrainas käib sõda postimperiaalse korra ja pseudoimperiaalse korratuse vahel. Esimest võib nimetada lääneks, teisel on vähe pistmist ajaloolise idaga. Korravastasus on lihtsalt oportunistist strongman’i katse kaitsta ja laiendada ruumi, kus teostatakse võimu ja maksimeeritakse kasumit. Kui siin kehtib maksumuse-tulu analüüsi loogika, siis peatub Venemaa agressioon Ukrainas punktis, kus see hakkab otseselt ohustama Putini võimule jäämist. Muidugi, ka ratsionaalseid riske ähvardab hea raha halva järele viskamise lumepalliefekt. Seda efekti võimendab asjaolu, et Venemaa on tuumariik. Praeguse seisuga on üha tõenäolisem, et Venemaa vaesus ja tema sõjamasina planeerimisnõrkused koos lääneriikide relva- ja luure­abiga lõpevad Ukraina de facto jagamisega. Stabiliseerub rindejoon, millest ajaga kujuneb demarkatsioonijoon. Igal juhul võitlus Ukraina pärast sõjaga ei lõpe.

Sõjaga võidetust ei loobu naljalt ükski võim. Venemaa muutmiseks ei piisa Putini langemisest. Pole võimatu, et sõda ise saab Venemaa oma ajaloost lahti tõusmise katalüsaatoriks, nagu see juhtus Saksamaaga. Kuid ajalooline transtsendents on Euroopa-pärane lahendus ja võib-olla polegi teistele kättesaadav. Võib-olla jooksebki Euroopa piir üldse sealt, kus lõpeb ajaloolise transtsendentsi võimalus. Seda mõttekäiku toetab 6. märtsi Neue Zürcher Zeitungis vene kirjanik Sergei Lebedev, kes ütleb, et ajaloos uue lehe pööramiseks tuleb üle saada Venemaa „postimperiaalsest teadvusest“. See aga tähendab kogu riigi lammutamist tema kultuuri vundamendini välja (ka Dostojevski ja Bulgakov on osa sellest teadvusest, ütleb Lebedev). Kuni seda ei juhtu, ei saa Venemaa tehtut kahetseda ja jääb agressiivse brutalismi tömbiks instrumendiks, mis ootab järgmist diktaatorit.

Ajaloolises plaanis toonitab Ukraina sõda Ida-Euroopa riikide jäämist väärtuspoliitilisse limbosse, ehkki Euroopa (ja vähemalt järgmiste presidendivalimisteni ka USA) üritavad neid sealt välja tõmmata. Ida-Euroopa valik on – nagu sellele on äraspidiseks mälestusmärgiks Eesti põhiseaduse vussi aetud preambula – institutsioonide kaitse ja etnilise mobilisatsiooni vahel. Rahvuslus on Sarajevo-Gdanski-Kiievi kolmnurka jäämise strateegia. See on katse teha Euroopast ära-kiri, olla ühe jalaga ühel ja teisega teisel pool Euroopa piiri. Vestfaali rahu – ja sellega Kanti ja nii omakorda Euroopa kui tsivilisatsiooni – olemuslik vääritimõistmine on näha seda ruumina „rahvusriikidele“. Rahvusriik on Mittel­europa ajalooline eripära, Vestfaal tõi rahu territoriaalselt stabiliseerunud institutsioonidele. Selline on Euroopa riigi definitsioon.

Ja kui tõestust on vaja, siis on selleks Ukraina. Sõjatiiglist tõuseb ta mitte etnosena, vastandumaks venelastele, vaid riigi ja korrana vastandumaks Euroopa valu järgi Venemaale kui (pseudo)impeeriumile. Oleks ajalooline tragöödia, kui ta sellesse tiiglisse peaks nüüd tagasi langema.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht