Ukraina – kultuuride kokkupuutepunktide ruum

Tsaaririik ja ka bolševikud kasutasid ukrainlust oma võimu legitimeerimiseks, ent nägid peagi selles ohtu. Korduv muster on tõend Vene imperialismi olemusest.

HEIKO PÄÄBO

Ukraina on olnud Eesti meedias ja avalikus ruumis viimase pooleteise aasta jooksul üks kesksemaid teemasid. Kuigi juba 2014. aastast on suurem osa Eesti elanikest suhtunud sümpaatiaga Ukraina võitlusse Venemaa vastu, kasvas huvi ukrainlaste ning nende kultuuri ja ajaloo vastu hüppeliselt pärast 2022. aasta täiemahulist invasiooni ning arvukate Ukraina sõjapõgenike Eestisse saabumist. Segadust külvav Venemaa imperialistlik ajalookäsitlus, mis eitab ukrainlaste enesemääramisõigust, erinevad ja kohati vastukäivad arusaamad Ukrainast rahvusvahelises meedias ning sõjapõgenike lood ja mälestused on kasvatanud huvi ning ka soovi paremini mõista selle piirkonna ajalugu. On see ju tänapäeval territooriumi poolest suurim Euroopa riik. Kuigi Ukraina ajaloo tervikkäsitlusi on viimasel ajal ilmunud (nende hulgas 2018. aastal Soome ajaloolase J. Remy hästi tasakaalustatud käsitlus), siis selle maa kompleksse ajaloo mõistmiseks on neid kindlasti rohkem vaja. Seetõttu on tervitatav, et 2023. aasta kevadel andis kirjastus Varrak välja Serhi Plohhi ülevaate „Euroopa väravad. Ukraina ajalugu“. See raamat, kus on vaatluse all Ukraina alade ning sealse rahva kujunemine geograafilistel ja geopoliitilistel ristteedel, on Remy delikaatsele käsitlusele suurepärane lisandus.

Serhi Plohhi on väärikas ja maailmas hästi tuntud Ukraina ajaloolane. Plohhi on küll sündinud 1957. aastal Venemaal, kuid üles on ta kasvanud ja hariduse saanud Ukraina NSVs. Kõrgharidusteed alustas ta Ukrainas (Dnipros), jätkas aga Moskvas, kuid habilitatsiooni sooritas taas juba Ukrainas (Kõjivis). 1990. aastatel suundus ta Venemaa ajaloo professorina Kanadasse, kus ta peagi liitus Kanada Ukraina uuringute instituudiga. Temast sai üks juhtivamaid Ukraina ajaloo uurijaid Põhja-Ameerikas. Praegu on ta Harvardi ülikooli Ukraina uuringute instituudi direktor. Võttes arvesse tema mitmekülgset teadlaseks kujunemise lugu, on ta suurepärane autor, kes on teadlik nii Nõukogude aja kui ka Vene imperialistlikust lähenemist Ukraina ajaloole. Ta oskab need käsitlused huvitavalt dialoogi panna, kummutades mitmeid müütilisi narratiive. Tundes Põhja-Ameerika auditooriumi, suudab ta keerukad nüansid ka edukalt ära seletada.

Mõtestav ja detailirohke käsitlus

Plohhi raamat on väga ülevaatlik ja terviklik Ukraina maade ajaloo käsitlus. Selle esimene versioon tuli välja 2015. aastal. Täiendatud trükki on lisatud peatükk pärast 2014. aasta pöördelisi sündmusi juhtunu kohta kuni 2020. aasta lõpuni. Seda teost lugedes jääb mulje, et tegemist on õpikulaadse tekstiga, kuid see ei ole etteheide. Laiapõhjalise ülevaate andmiseks on see kõige parem valik ning autor on seejuures loonud väga hästi loetava ning kaasahaarava narratiivi. Plohhi on tänusõnades välja toonud, et selle raamatu põhiteese kasutas ta kõigepealt Harvardi ülikooli Ukraina ajaloo kursusel. Tekst on kindlasti mitmetahulisem ja nüansi­rohkem kui tavaline ajalooõpik, kuid Plohhi on väga hästi läbi mõelnud, millised võtmesündmused ja -isikud oma tekstis esile tuua, sidunud need suurepäraselt terviklikuks narratiiviks. Sellise teksti pluss on, et autor ei koorma lugejat üle üksikute faktidega, vaid annab seletusi ning põhjendab, mida need sündmused tähendavad praegusele Ukrainale, et lugeja mõistaks paremini ajalooliste isikute otsuste tagamaid. Raamat on siiski üpris detailirohke, kuid autor ei jäta lugejat faktihunnikuga üksi, vaid aitab selle lahti mõtestada.

Kõik ajalookäsitlused vaatavad minevikusündmusi autori kaasajast lähtuvalt. Seda on märgata sellegi raamatu puhul. Mõne riigi või rahva ajaloo ülevaates sisaldub paratamatult oht, et rahvuslus projitseeritakse kaugele minevikku või vaadatakse võtmeisikute otsuseid läbi rahvusromantiliste prillide, mõõdupuuks tänapäevase rahvusriigi tekkimisele kaasaaitamine. Ka Eesti ajaloolased on viimased 15–20 aastat pidanud debatti selle üle, kas Eesti ajalugu peaks vaatama läbi primordiaalse etnilise prisma või sündmustena, mis on toimunud Eesti praegusel territooriumil ning lähialadel. Nende kahe lähenemise tasakaalu ongi keeruline saavutada ning ajaloolaste ülesanne on teadvustada minevikust kirjutades tänapäevaste raamide olemasolu.

Serhi Plohhi on lahendanud selle temaatika seisukohaga, et Ukraina riik ja rahvas on kujunenud erinevate maailmade piiridel, mistõttu on nende alade ajalugu kompleksne. See on mõjutanud ka suurel määral seda, kuidas Ukrainas ennast selle maa ja riigiga seotakse. Ta väidab, et tänapäeva Ukraina on kultuuriliselt hübriidne: mitmete kultuuriruumide piiridel on suudetud luua kokkupuutetsoon, kus erineva tausta, maailmavaate ja uskumustega rahvas on õppinud koos elama (lk 411). Autor nendib, et Ukraina ajaloost ei saa rääkida kui ühtsest nähtustest, vaid olulist rolli on mänginud Ukraina erinevad piirkonnad, mis on tekkinud seoses riigi- ja impeeriumipiiridega (lk 25). Samas rõhutab ta, et praegune Ukraina on kui lapitekk, mis on küll kultuuriliselt, majanduslikult ja poliitiliselt kirju, kuid erinevad lapid on omavahel ühendatud, moodustades riikliku terviku (lk 410). Lugedes saab hea ülevaate, kuidas on kultuuripiirid Ukraina maid jaganud: nomaadide stepikultuur vs. paikne eluviis (nii metsastepialadel põhjas kui ka Musta mere rannikul linnaline asustus), katoliiklik vs. õigeusklik, Romanovite ja Habsburgide impeerium, enesemääramine vs. imperiaalne projekt, põllumajanduslik vs. tööstuslik jt. Kõik need piirid ja murdejooned on jätnud Ukrainale oma jälje.

Russi riigi pärand

Kuigi pearoll on antud selles raamatus ukrainlastele, on Plohhi üpris ettevaatlik selle etnonüümi liigvarase kasutamisega. Autor toob küll välja, et Ukraina aladel olid 45 000 aastat tagasi esmaasukateks neandertallastest mammutikütid (lk 30), kuid slaavlaste-eelne ajalugu saab vaid minimaalselt tähelepanu (neljasajast leheküljest kümnel). See on väheste allikate tõttu mõistetav, ent seetõttu on rõhutatud slaavlaste keskset osa Ukrainas. Seejuures tunnistab Plohhi viikingite rolli Russi riigi loomisel ning toob ka välja problemaatika, mis on seotud vaidlustega Russi riigi pärandi üle. Huvitava olulise detailina räägib ta ka Kõjivi kui Moskoovia riigi hälli müüdi sünnist (lk 152), mis leidis aset alles XVII sajandi viimasel veerandil just Kõjivis, mille ümber olid toimumas poliitiliselt väga turbulentsed sündmused.

Plohhi toob välja, et XIII sajandi mongoli invasioon, mis hävitas Russi riigi, kus olid hakanud sulanduma mitmed idaslaavi hõimud, pani aluse uuele russide jagunemisele, mis lõi aluse tänapäevaste rahvuste kujunemisele. Esmalt eraldusid mongolite valitsuse all idapoolsed alad, kus tekkis hiljem Moskoovia riik, mille baasilt on kujunenud vene rahvas. Järgmise etapina peab Plohhi oluliseks verstapostiks ukrainlaste ja valgevenelaste lahknemisel Lublini uniooni (1569), mille käigus hakkas tekkima erisus Leedu suurvürstiriigi all elavate slaavlaste ja Poola kuningriiki jäänud õigeusklike vahel (lk 102). Esimestest kujunesid valgevenelased, teistest ukrainlased.

Kuigi keskset rolli mängivad slaavlased ja hiljem ukrainlased, ei lase Plohhi lugejal unustada, et Ukraina on alati olnud mitme rahvuse ja religiooniga piirkond. Ühelt poolt annab ta suurepärase ülevaate, kuidas religiooni pinnal lõhenemine ukrainlaste hulgas tekkis, ning pildi sellest, millised kirikud praegu Ukraina riigis toimetavad ning kust need pärinevad. Ning loomulikult on olulisel kohal temaatika, mis puudutab venelasi Ukrainas ning küsimust, miks paljud keele poolest venestunud inimesed ennast siiski etniliselt ukrainlaseks peavad.

Ta ei ole unustanud ka muid Ukraina rahvusrühmi, kuigi nemad pälvivad palju vähem tähelepanu. Arvestades selle raamatu esialgset auditooriumi (USA lugeja), ei ole imestada, et vähemusrahvustest on käsitletud ennekõike just Ukraina juute ning juutide ja ukrainlaste vastuolulisi suhteid. Selle kaudu seletab ta ära ka ukrainlaste seas levinud antisemiitluse põhjused, mis viisid suurte pogrommideni varasemas minevikus ning kulmineerusid brutaalse holokaustiga Ukraina territooriumil. Kaudselt vihjab ta, et antisemiitlus on jäänud pigem minevikku, tuues näiteks, et 2019. aastal oli Ukraina presidendi ja peaministri amet juutide käes (lk 400). Juttu on ka krimmitatarlastest, kuid nemad jäävad episoodilisemasse rolli, muid vähemusrahvusi, nt kreeklasi, serblasi, sakslasi jt, üksnes mainitakse. Kuna raamat pole kirjutatud Eesti lugejale mõeldes, siis ei ole eestlaste väljaränne Krimmi selle raamatu lehekülgedele mahtunud. Ega ühte raamatusse saagi kõike kirja panna ning autor peab tegema valiku. Vähemusrahvaste suurem kaasatus oleks siiski tugevdanud autori lapiteki narratiivi.

Võitlus imperialistliku mütoloogiaga

Lisaks kesksele sedastusele, et Ukraina on piiride kokkupuutepunkt, on selle raamatu teine oluline ülesanne võidelda Vene imperialistliku mütoloogiaga, millega eitatakse Ukraina riigi iseseisvust ning ukrainlaste enesemääratlust rahvusena. Sellesse rolli sobib Plohhi hästi oma haridusliku tausta tõttu, mis on võimaldanud tal sügavuti tutvuda Nõukogude/Vene imperialistliku narratiiviga, olles tõenäoliselt ka ise pidanud seesugust lähenemist korduvalt kogema oma õpingute ajal ja varasema teadustöö puhul. Ses raamatus toob ta välja olulisemad pöördepunktid, kuidas Russi riigi rahvast said eraldiseisvad etnosed, dekonstrueerides nii tsaaririigi- kui nõukogudeaegsed müüdid „väikevenelastest“ või ühe rahvuse taasühendamisest XVII sajandil.

Plohhi väidab, et kuigi müüdi Kõjivist kui Moskoovia hällist lõid ukraina mungad XVII sajandi viimasel veerandil, võtsid vene rahvuslased selle müüdi kasutusele alles XIX sajandil (lk 153). Moskooviast räägib ta kuni XVIII sajandi alguseni, mil Peeter I hakkas nimetama oma impeeriumi Rossija’ks (lk 136). Eesti keeles ei tule see vahe nii selgelt esile, kuna „Venemaa“ ei seostu „Russiga“, aga inglise keeles on selle allajoonimine oluline. Tsaaririik ja ka bolševikud kasutasid ukrainlust oma võimu legitimeerimiseks, ent nägid peagi selles ohtu. Korduv muster on tõend Vene imperialismi olemusest. Seetõttu ei ole autorit 2014. aastast lahti rullunud sündmused sugugi üllatanud. Raamatus on aga käsitletud ka neid Ukraina aktiviste, kes toetasid Vene imperialistlikku narratiivi, mõtestades lahti nende lähtekohti ja arusaamade tagamaid. Ühtlasi väidab ta, et nii Ukraina kiriku tegelased kui ka Ukraina mõtlejad on sageli olnud uute ideede vahendajateks Venemaale. Seega ei ehita Plohhi kõrget müüri ukrainlaste ja venelaste vahele, aga ta rõhutab ühemõtteliselt, et Ukraina iseseisvustaotlus on olnud alati Euroopa nägu (lk 411).

Siiski ei ole siin tegu üksnes Ukraina ja Venemaa mõõduvõtmisega. Tegemist on praegu suurema ümbermõtestamisprotsessiga ka globaalses akadeemilises maailmas. Kui seni võis akadeemilises kirjanduses sageli kohata naiivset Venemaa ja Ukraina narratiivi kui kahte võrdväärse perspektiivi võrdlemist, kusjuures sageli jäädes truuks tuttavamale Vene imperialismile ning vaadates Ukraina (või mõne muu rahva) rahvuslikku narratiivi kui negatiivset natsionalismi ilmingut, siis pärast Vene imperialismi ja natsionalismi ilmsikstulekut selle kõige võikamas vormis seisavad paljud teadlased küsimuse ees, kas ei peaks ehk seda piirkonda mõtestama hoopis uues paradigmas. Kuigi see raamat ilmus inglise keeles juba 2021. aastal, sobitub selle eestikeelne versioon suurepäraselt globaalse arengusuunaga akadeemilises maailmas. 2022. aasta täiemahuline Vene invasioon Ukrainas pani veerema debati Kesk-Ida-Euroopa, Venemaa ja Euraasia regiooniuuringutes (endised sovetoloogid) dekoloniseerimise vajadusest ja Venemaa-keskse käsitluse asendamisest teiste rahvaste subjektsusega.* Kui varem oleks selline raamat ehk jäänud kurioosumiks, siis uues debatis on sel teosel keskne roll. Eesti lugejatele ei tundu selline lähenemine sugugi nii revolutsiooniline, sest eks ole ka meie ajaloolased või ühiskonna uurijad pidanud kogema samasugust marginaliseerimist nagu ka Ukraina teadlased, aga akadeemilises maailmas väljaspool meie piirkonda on need seisukohad üpris uued ning nende lahtirääkimine on oluline domineeriva paradigma murdmiseks.

Lõpetuseks rõhutan veel kord, et see raamat ei ole kirjutatud Eesti lugejale. Ajalooepisoodide seletamisel on Plohhi viidanud ka Inglismaa või USA ajaloole. Kõige värskematele sündmustele pühendatud peatükis on suure tähelepanu all see, kuidas Trump proovis Zelenskõiga manipuleerida, et saada relvatehingu eest Ukrainast materjale Bideni mustamiseks presidendivalimiste eel. Samuti on mõningaid ebatäpsusi meie alade ajaloo puhul, kuid õnneks on toimetaja Leino Pahtma teinud head tööd ning joonealuste täpsustustega need ära parandanud. Kuigi selle raamatu sihtauditoorium ei ole Eesti lugeja, on väga oluline, et eesti keeles on võtta veel üks hästi kirjutatud raamat, mis aitab mõista Ukraina keerulist ajalugu.

Selle raamatu lugemisel tekkis mul aga tunne, et ehk on aeg küps Eesti autori kirjutatud Ukraina ajaloo käsitluseks, et tuua sealne areng meile lähemale. Erinevalt USA auditooriumist on meil Ukraina ajalooga mitmeid kokkupuutepunkte (nt viikingid, Russi riik, Põhjasõda või venestamine) ja samamoodi kulgenud ajalooprotsesse, mille võrdlemine või tutvustamine Eesti paralleelidega teeks Ukraina ajaloo siin veelgi mõistetavamaks.

* Todd Prince, Moscow’s Invasion Of Ukraine Triggers ‘Soul-Searching’ At Western Universities As Scholars Rethink Russian Studies. – RFERL, 1. I 2023. https://www.rferl.org/a/russia-war-ukraine-western-academia/32201630.html