Ukraina vaba langus ja tõus

Macroni sisuliselt lootusetu Euroopa armee ideega võrreldes on Läänemere ja Musta mere alliansil hoopis rohkem jumet.

ÜLO MATTHEUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Käimasolev sõda näitab, kui oluline on Ukraina roll puhvrina agressiivse Venemaa ja ülejäänud Euroopa vahel. Eeldades, et Ukraina võidab sõja ja taastab oma territoriaalse terviklikkuse, tuleb juba lähiajal vastata küsimusele, kuidas integreerida see puhver maailma julgeolekusüsteemi.

Ukraina ja NATO

Ukraina tee globaalsesse julgeolekusüsteemi pole olnud sirge ja sile. 2008. aasta aprillis toimunud NATO Bukaresti tippkohtumisel blokeerisid Ukraina liitumise Põhja-Atlandi liiduga Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy. Nendega oli toona ühte meelt ka Briti peaminister Gordon Brown, seda vaatamata USA ja president George Bushi tugevale toetusele võimaldada liituda nii Ukrainal kui ka Gruusial NATO liikmesuse tegevuskavaga. USA leidis, et iga vastuseis NATO laienemisele on võit Venemaale, Saksamaa ja Prantsusmaa arvates provotseerinuks see aga Venemaad ja ohustanuks kehtivat julgeolekuolukorda.1 Ajalugu näitab, et USA-l oli õigus ja Ukraina tõrjumise tulemuseks on hävitav sõda. Just seda valmistas Venemaa ette juba sellal, 2008. aastal, ja just selleks oli vaja survestada läänt, et blokeerida Ukraina liitumine NATOga.

Lihtsalt öeldes kavaldas Putin Merkeli ja Sarkozy üle. Selle kavaluse hulka kuulus Venemaa taandumine Gruusiast pärast lühiajalist sõda 2008. aasta augustis ja Sarkozy aktiivset vahendustegevust. Praeguses vaates on näha, et taandumine oli tegelikult Venemaa manööver selle nimel, et hammustada edaspidi endale hoopis suurem tükk – Ukraina. Preemiaks jäi pealegi Lõuna-Osseetia äralõikamine Gruusiast.

Mäletatavasti ei tehtud Bukaresti tippkohtumisel Ukraina ja Gruusia kohta lõplikku otsust, vaid lükati see edasi NATO välisministrite kohtumisele sama aasta detsembris, kus keelduv otsus kahe riigi osas ka kinnitati.2 Gruusia sõda mahub just täpselt nende kahe NATO kohtumise vahele. Sõjanduses on kasutusel mõiste friendly fire – sõbratuli, mis tabas sedakorda Ukrainat ja Gruusiat. Nende NATOst kõrvalejätmine lõppes mõlemale riigile halvasti. Kui Ukrainale on NATO endiselt oluline valik, siis Gruusia pööras oma palge Venemaa poole.

Kas on mõni alternatiiv?

Kuna NATO ust ei ole Ukraina ees siiani paotatud, on Ukraina tõstatanud eraldi julgeolekutagatiste küsimuse. Ukraina sõjandusekspert Oleh Ždanov on kõnelnud liidust, mis moodustaks Poola ja Balti riikide kaasamisel ühtse julgeolekuruumi Läänemerest Musta mereni. Selle kontrolli all oleks sisuliselt ka kõik kaubateed Euroopa ja Venemaa vahel. Ždanovi väitel on selle liidu initsiaatoriks Suurbritannia.

Ukraina pürgimuste nõrgad lülid on jätkuvalt Prantsusmaa, kelle president Emmanuel Macron on avaldanud Ukraina liitumise suhtes Euroopa Liiduga otsest kahtlust ja pole lõpetanud nunnutamist Putiniga, ning Saksamaa eesotsas Olaf Scholziga, kes pole loobunud Vene energiatarnetest, finantseerides sellega Venemaa sõjategevust.

John MacDougall / AFP / Scanpix

Macroni sisuliselt lootusetu Euroopa armee ideega võrreldes on Läänemere ja Musta mere alliansil hoopis rohkem jumet, kuna selline liit suudaks Venemaa muust Euroopast täielikult blokeerida. Sellel liidul oleks ülioluline roll kogu regiooni geopoliitilises ja majanduslikus arengus.

Kuna kõik nimetatud riigid on ka NATO liikmed, on see pannud küsima, milleks siis on vaja uut liitu. Mõistlik oleks ju Ukraina NATOsse vastu võtta. Uute garantide otsimist võib mõistagi vaadelda ka osana Ukraina diplomaatiast, mille eesmärk on NATO uks Ukrainale lõpuks ikkagi avada. Arvestades Ukraina asendit ja kiiresti kasvavat sõjalist võimsust suurendaks see tegelikult kogu Euroopa julgeolekut. Hoopis paremini saaksid sellise liitlase kõrval end tunda nii Poola kui ka Leedu, kelle suunas kõlavad pidevad ähvardused, aga ka näiteks Moldova. Tänu Ukrainale on Transnistrias paiknevad Vene üksused blokeeritud ja neil puudub ühendus emamaaga, et täiendada oma kontingenti ja varustust Moldova hõivamiseks. Ukraina on sisuliselt andnud lubaduse Transnistrias paiknevad väed desarmeerida, kuna need ähvardavad ka Ukraina julgeolekut.

Ukraina ja Euroopa Liit ehk „Litsid mehed need …“

Liikudes siit edasi Ukraina Euroopa Liiduga ühinemise taotluse juurde, nähtub, et Ukraina pürgimuste nõrgad lülid on jätkuvalt Prantsusmaa ja Saksamaa. Prantsuse president Emmanuel Macron on avaldanud Ukraina liitumise suhtes Euroopa Liiduga otsest kahtlust ja pole lõpetanud nunnutamist Putiniga, Saksamaa pole aga loobunud Vene energiatarnetest, finantseerides sellega Venemaa sõjategevust, rääkimata oma hinge Venemaale müünud Saksa kunagisest kantslerist Gerhard Schröderist. Selle võiks kokku võtta ka kõrtsmiku sõnadega „Tõest ja õigusest“: „Litsid mehed need Vargamäe omad. Põle niisukesi sindreid enne näind“3.

Mitte kuidagi mõistetav pole ka nendesamade poliitikute sõnum, kes kutsuvad sõdivaid pooli üles sõjategevust lõpetama ja milleski kokku leppima olukorras, kus osa Ukrainast on okupeeritud ja Venemaa paneb neil aladel toime sõjakuritegusid. Kas sellega taotletakse, et Ukraina loovutaks osa oma territooriumist ja vaataks sõjakuritegudele läbi sõrmede?

Kindel on see, et järeleandmine Venemaale ja uue Minsk II vaimus leppe sõlmimine tooks kaasa selle, et Venemaa alustab mõne aja pärast uut sõda. Nii pole praegu tegelikult muud lahendust, kui tuleb Vene väed sõjaliselt Ukrainast välja tõrjuda. Vabatahtlikult ja mingi leppe alusel nad sealt tõenäoliselt ei lahku.

Saksamaa ja Prantsusmaa motiive mõista pole just kuigi raske. Ukraina ühinemisel Euroopa Liiduga saaks sellest kõige suurem Euroopa Liidu riik, millega kasvaks seal järsult kogu Ida-Euroopa ja Balkani mõju. See tähendaks hoopis teistsugust poliitikat sellest, mida Saksamaa ja Prantsusmaa on seni ajanud. See tähendaks ka ühte teistsugust Euroopat, võrreldes sellega, mida kujutasid ette Söe- ja Teraseühenduse loojad 1951. aastal. Toona oli see Lääne-Euroopa liit, millesse kuulusid vaid Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia, Holland, Luksemburg ja Itaalia. Ühenduse arenemine Euroopa Liiduks ja endiste nn Ida-Euroopa riikide kaasamine muutis aga oluliselt selle geopoliitilisi jõujooni. Areng jõudis lõpuks sinnamaani, et 2019. aastal otsustas Prantsusmaa Põhja-Makedoonia ja Albaania ühinemise Euroopa Liiduga blokeerida ja Euroopa Liidu edasise arengu ümber mõtestada. Sellesarnase seisukohaga on Prantsusmaa välja tulnud nüüd ka Ukraina puhul.

Tagantjärele tarkusena ilmutab end uues valguses ka Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust, mis on sisult ammu juba midagi muud kui see majandusühendus, millega 1973. aastal liituti. Brüsseli diktaat ja perspektiiv jääda igaveseks Euroopa Liidu netomaksjaks ületas nende taluvuspiiri. Ka võib Suurbritannia lahkumise taga näha soovimatust jagada maid Saksmaa ja Prantsusmaaga selle üle, kes siis ikkagi Euroopa poliitikat dikteerib ja kes tõstab telefonitoru, kui helistab USA president. Selliseks kemplemiseks on Briti imperiaalne ajalugu liiga võimas ja uhke.

Boris Johnsoni juhitud Suurbritanniast on USA kõrval saanud taas globaalne tegija, kes etendab Ukrainat aidates olulist rolli kogu Musta mere piirkonna julgeoleku kujundamisel ja seal oma mõju kasvatamisel, samas kui Saksamaa on end oma energiasõltuvusega Venemaast auti mänginud ja Prantsusmaa alles otsib maailma poliitikas meeleheitlikult oma kohta, et oma kunagine suurus taastada.

Ukraina ÜRO julgeolekunõukogusse?

Ukraina suursaadik ÜROs Sergi Kõslitsja on esitanud ettepaneku arvata Venemaa kui agressor ja peamine julgeoleku ohustaja ÜRO julgeolekunõukogust välja. Ta on tõstatanud küsimuse, kas Venemaa kuulumine julgeolekunõukogusse on üldse õiguspärane ja kuidas see formaaljuriidiliselt on kooskõlas ÜRO põhikirjaga, mille artikkel 23 ütleb, et julgeolekunõukogu liige on NSV Liit? Seega, koos NSV Liidu kadumisega maailmakaardilt oleks pidanud lakkama ka selle riigi volitused julgeolekunõukogus.4 Siit edasi tekib küsimus, kas Ukrainal kui endise NSV Liidu osal oleks õigus kuuluda julgeolekunõukogusse?

Võib-olla leiaksid need küsimused vastuse, kui ÜRO oleks demokraatlik organisatsioon ja asja võiks ära otsustada demokraatlik hääletus ÜRO peaassamblees. Aga nii paradoksaalne, kui see ka on, ei ole ÜRO demokraatlik organisatsioon.

Demokraatlikud organisatsioonid ja ka demokraatlikud riigid toimivad üldiselt põhimõttel, et kõige olulisemad otsused võtab vastu kollegiaalne organ (parlament, assamblee, üldkoosolek), millele on delegeeritud ka pädevus muuta organisatsiooni põhikirja. Demokraatia korral allub täidesaatev võim kollegiaalsele organile, kuid ÜRO puhul see nii ei ole. Olulisi küsimusi ÜROs otsustab 15-liikmeline julgeolekunõukogu, kusjuures assamblee võib anda nõukogule vaid soovitusi. Sealjuures on ÜRO julgeolekunõukogu viiel alalisel liikmel (põhikirja kohaselt Hiina, USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liit) võimalik nõukogu otsused blokeerida, kuna nende jõustumine eeldab, et selle poolt on hääletanud kõik viis alalist liiget.

Et see nii ei oleks, tuleks ÜRO põhikirja muuta. See on aga julgeolekunõukogu puudutavates küsimustes sisuliselt võimatu, kuna selle poolt peab hääletama kaks kolmandikku organisatsiooni liikmeist, kelle hulgas (taas!) peavad olema ka julgeolekunõukogu viis alalist liiget. Nii et kui kedagi julgeolekunõukogu viiest alalisest liikmest tahetaks sealt välja heita, näiteks Venemaad, peab too ise sellega nõus olema.

Ukraina, G7 ja G20

Ukraina ei ole kerkinud maailma tipp-poliitikasse mitte ainult senise julgeolekupoliitika ümberkujundajana, vaid ka üliolulise tegijana maailma majanduses. Sellest annab tunnistust 8. mail toimunud G7 virtuaalne kohtumine Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõiga ja G7 vastu võetud Ukraina toetamise avaldus, millega G7 riigid (nende hulgas Saksamaa!) lubavad Ukrainat võitluses Venemaa agressiooni vastu kõikvõimalikul viisil aidata ja kehtestada jätkuvalt sanktsioone Venemaa vastu. Üks G7 muresid on Ukraina viljaeksport, mis on oluline maailma näljahädaga toimetulemisel, ja G7 lubab kasutada kõiki mõjutusvahendeid, et sundida Venemaad lõpetama blokaad Mustal merel. 5 Saksa välisminister Annalena Baerbock nimetas Venemaa tegevust Ukraina viljaekspordi blokeerimisel ka hübriidsõja instrumendiks.6

Varem osales neil kohtumistel G8 formaadis ka Venemaa, kuid pärast Krimmi okupeerimist 2014. aastal arvati Venemaa sellest grupist välja.

Nüüd on ka G20 koostöövõime Venemaa osalemise tõttu küsimärgi all. Viimaselt rahandusministrite ja pangajuhtide kohtumiselt 20. aprillil Washingtonis marssisid välja nii USA, Kanada kui ka Suurbritannia, aga samuti kohal viibinud Ukraina esindajad.7 Sama saatus võib tabada G20 tippkohtumist novembris Indoneesias, kui seal peaks osalema Venemaa. Selle vastu on lääneriigid juba teravalt protestinud.8 Kohtumisele on kutsutud teiste hulgas Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, aga on väheusutav, et ta osaleks seal koos Putiniga.

Eelkirjutatust on kõige olulisem järeldus, et kohtumiste laua taha oodatakse nüüdsest Ukrainat ja mitte Venemaad. Sama oluline on see, et Venemaa osalusel ei ole võimalik lahendada ühtegi globaalset probleemi, kuna nende tekitaja on Venemaa ise. Jääb üle vaid imestada, mispärast siis on mõned uksed Venemaa tarvis ikka veel lahti. Kas ei oleks aeg võrdsustada Venemaa staatus Põhja-Korea omaga või määratleda see riik terrorismi toetavana ja lõpetada sellega suhtlemine?! Macroni stiilis Venemaa moosimine või Scholzi vaimus laveerimine Ukraina ja Venemaa vahel ainult süvendab segadust.

Kindel on see, et Ukraina on tulnud suurele pildile, et sinna jääda. Muidugi võivad nood Vargamäe meeste moodi tegelased alati kaikaid kodarasse loopida, aga see on lõpuks nende pisike ego, mis tuleb neil ühel päeval alla neelata niikuinii.

Ja Eurovisiooni lauluvõistlus tuleb Ukrainas, selles pole kahtlustki!

1 Michael Evans and Francis Elliott, Nato summit: George Bush abandoned over Ukraine and Georgia.https://web.archive.org/web/20090109011027/http://www.timesonline.co.uk/tol/news/world/europe/article3670335.ece 3.04.2008

2 Allies discuss relations with Ukraine and Georgia and send a signal to Russia. – NATO News 5. XII 2008. https://www.nato.int/docu/update/2008/12-december/e1203b.html

3 Vt A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus I, ptk XX.

4 Jo Adetunji, Ukraine invasion: should Russia lose its seat on the UN Security Council? https://theconversation.com/ukraine-invasion-should-russia-lose-its-seat-on-the-un-security-council-177870 24. II 2022.

5 G7 Leaders’ Statement. https://www.whitehouse.gov/briefing-room/statements-releases/2022/05/08/g7-leaders-statement-2/ 8. V 2022.

6 Inke Kappeler, Russia has deliberately extended its Ukraine invasion into a “grain war,” German foreign minister says. – CNN 14. V 2022. https://edition.cnn.com/europe/live-news/russia-ukraine-war-news-05-14-22/h_5f839a79bcbb3e811ac0a218d9b5b7ee

7 Andrea Shalal, David Lawder, David Milliken, G20 members condemn Russia’s war in Ukraine, after Yellen and others stage walkout. – Reuters 21. IV 2022. https://www.reuters.com/world/yellen-boes-bailey-others-walk-out-g20-meeting-russians-speak-2022-04-20/

8 María Cerdán, Reaction to Russia and Ukraine’s invitation to the G20 Summit. – Atalayar 4. V 2022. https://atalayar.com/en/content/reaction-russia-and-ukraines-invitation-g20-summit

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht