Ukrainas ei kummardata suurt juhti

Heiko Pääbo: „Ukraina rahvuslikus narratiivis on esil enese ohvrina kujutamine: oleme võimas rahvas, kuna oleme kõik kannatused suutnud üle elada. Sõja korral lisab selline enesetunnetus võitlusvaimu.“

VALLE-STEN MAISTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tartu ülikooli Johan Skytte poliitika­uuringute instituudi lektor Heiko Pääbo kaitses 2011. aastal doktoritöö, kus on käsitletud mälupõhise identiteedikonflikti potentsiaali impeeriumijärgses olukorras, võrreldes Venemaa, Eesti, Ukraina ja Georgia ajaloonarratiive.1 Siinkohal tuleb temaga juttu Ukraina rahvusluse kujunemisloost.

Lähiajal juhtunut vaadates tundub ELi ja NATO liige Eesti olevat Ukrainale suunanäitaja: lõid ju ukrainlased meie eeskujul rahvarinde ja korraldasid Lvivi-Kiievi keti. Eesti ja Ukraina rahvusluse arengufaasid on üldisemalt siiski üsna sarnased?

Kindlasti oli Balti riikidel Nõukogude Liidus eriline staatus. Ilmasõdadevahelisel ajal olid need iseseisvad ja inkorporeeriti Teise maailmasõja käigus, olles ainsad, kes kaotasid selles sõjas oma riikliku iseolemise. Teatav sarnasus on küll Lääne-Ukrainaga, mis oli kahe maailmasõja vahepeal Poola koosseisus. Sõja ajal ja pärast sõda olid stalinistlikud repressioonid, vastupanuliikumine ja tugevam rahvustunne iseloomulikud just Lääne-Ukrainale. Balti vabariigid olid Nõukogude Liidu lagunemisprotsessis suunanäitajad. Eesti suveräänsusdeklaratsioon (1988), mis sätestab, et keskvalitsuse otsused pole ENSV territooriumil ülimuslikud, oli esimene Nõukogude Liidus. Sama tehti kahes teises Balti ja seejärel ülejäänud liiduvabariikides. Selles mõttes ei saa meie rolli alatähtsustada.

Heiko Pääbo: „Eurooplased võivad ohutus kauguses ju õpetada, et vaadakem ajalugu eri perspektiivist, kuid sõja ajal nõrgestab see ühiskonda. Pealegi võib Venemaa selle protsessi oma huvides kohe ära kasutada.“

Ekraanipilt

Ent kui minna kaugemasse minevikku, siis on eestlaste ja ukrainlaste rahvuslik ärkamine toimunud tõepoolest üsna sarnase loogika alusel. XIX sajandil kerkivad esile üksikud haridust saanud erksa vaimuga liidrid, väike ring intellektuaale hakkab väärtustama rahvuslikku eripära ja edastama rahvuslikku sõnumit. Seejärjel võtavad ka laiad rahvahulgad omaks, et ollakse selle rahvuse liikmed, kuulutakse ühte kujutletavasse kogukonda. Eesti ja Ukraina mahuvad hästi ühte mudelisse: ka eestlaste hulgas polnud enne rahvuslikku ärkamist arusaama, et ollakse sadu aastaid ühtsena koos püsinud. Rahvuslikud müüdid ja päritolunarratiivid on meil mõlemal vormunud XIX sajandil. Kindlasti ei saa siinkohal väita, et eestlased on vana rahvas, kel on õigus iseseisvale riigile, ja Ukraina tõsised eristumispüüdlused ja iseseisvussoov on tekkinud alles 1990. aastatel.

Ukrainlaste rahvuslik ärkamine algas isegi veidi varem kui Eestis. Vene tsaarivõim soosis ja toetas ukraina rahvuslust juba 1830. aastate alguses, et tasakaalustada poolakate rahvuslikke ambitsioone pärast poolakate esimest ülestõusu (1830–1831). Ukrainlastel oli poolakatega samasugune vastasseis nagu meil baltisakslastega. Enne kasakate riiki (XVII sajandil) koosnes Ukraina aadel suuresti poolakatest või oli poolastunud, talurahva moodustasid ukrainlased. Poolakate vastupanu lämmatamiseks toetas Vene valitsus ukraina rahvuslust, õhutades pikaajalist vastasseisu. See oli üsna tüüpiline imperialistlik „jaga ja valitse“ poliitika. Kui aga ukrainlased hakkasid end ka venelastest eristama, siis see enam tsaaririigile ei meeldinud ja ukraina rahvuslust hakati alla suruma, piirama ukraina keele kasutamist, nt keelati ukrainakeelsed teatrietendused. Just sellest ajast pärineb narratiiv, mida rõhutab ka Putin, et ukrainlased ja venelased on üks rahvas.

Erinevus meie ja ukrainlaste vahel on selles, et ukrainlased on elanud nii Romanovite kui ka Habsburgide aladel. Vene impeeriumi ukrainlased vastandusid tsaaririigile ja poolakatele, aga Austria-Ungari aladel elanud ukrainlastele polnud Vene teema aktuaalne. Neile oli oluline eristumine poolakatest. Nemad toetasid nagu Balkani rahvad panslavismi tõusu üle Euroopa ja arvasid, et venelased on suur slaavi rahvas, kes võiks kui mitte kõiki slaavlasi ühendada, siis vähemalt kaitsta. Alles XIX sajandil, kui Vene impeerium oli ukraina rahvuslust juba maha surunud, tekkis ka Austria-Ungari ukrainlastes tunne, et venelased pole parem alternatiiv.

Miks ei õnnestunud Ukrainal pärast Esimest maailmasõda iseseisvaks jääda?

Ukrainas oli sõdivaid erinevate huvidega osalisi palju rohkem kui näiteks Eestis. Loodi kaks Ukrainat. Lääne-Ukraina sõdis Poolaga, kes abistas omakorda Kiievi-Ukrainat, et bolševikke nõrgestada, Lääne-Ukrainat nähti aga osana Poola riigist. Anarhismi võrdkuju Nestor Mahno tegi bolševikega koostööd ja siis jälle pöördus nende vastu, rääkimata vastandumisest Kiievi valitsusele. Võitluses osalesid veel Vene valged, kes samuti ei tahtnud impeeriumi lagunemisest midagi kuulda. Arvukate osaliste huvid olid nii vastandlikud, et ei saanud tekkida rahvuslikku konsensust. Elanikkond ei saanud aru, kelle poolt või vastu olla – polariseeritus oli veelgi suurem kui praegu. Kuna ukrainlaste asualad olid kuulunud kahe impeeriumi koosseisu, oli ühene enesemääratlus keerulisem. Poolakate probleemid olid samalaadsed (jaotumine kolme impeeriumi vahel ja sellest tingitud vaidlused), kuigi ühendavaks elemendiks oli varasem Poola riigi olemasolu. Ukrainlastel oli eeskujuks kasakate omavalitsus ehk hetmanaat, mis oli olnud olemuselt palju amorfsem.

Oma doktoritöös toote te välja, et Ukraina mälupoliitikas ja identiteediloomes on rõhutatult esil uus- ja eriti lähiaja temaatika. Keskajale, mis hõlmab üle kahe kolmandiku ajaloost, pühendatakse alla 10% ajalookäsitluste mahust. Meil on kaugema mineviku osakaal vist suurem?

See on seotud sellega, kuidas ajaloo õppekava kokku pannakse ja millele soovitakse õpikutes rõhk asetada, ent seegi kõneleb ju millestki. Näiteks Gruusia oli keskajal suur ja võimas riik: tema kontrolli all oli kogu Kaukaasia, otsapidi ka tänapäeva Türgi ja Iraani alad. Gruusia ajalookäsitluses on seetõttu keskajale antud väga palju ruumi, varauusajale ja uusaegsele temaatikale aga vähem. Üürike iseseisvusaeg aastatel 1918–1921 saab jällegi tohutu tähelepanu, Nõukogude Gruusiast aga peaaegu ei räägitagi. Rõhuasetus õppekavas peegeldab ka seda, mida oma ajaloos oluliseks peetakse. Eesti ajalookäsitluses domineerib jällegi kollektivistlik käsitlus eesti rahvast, kelle seas pole olnud suurkujusid ja keda on ühtmoodi rõhutud. XIX sajandi rahvuslik ärkamine on aga olnud rahvusliku eneseteadvuse taastekke momendina väga esil. Kuid eks ole ka meie kooliloos olnud suurem rõhk ikkagi lähiajalool, ajalises mõttes on varasem periood proportsionaalselt alaesindatud. See on ka loomulik, kuna on seotud allikate kättesaadavusega jms.

Ukraina rahvuslikus narratiivis on kaugemasse minevikku jääva idaslaavlaste Kiievi-Russi riigi temaatika jällegi omamoodi komplitseeritud. Meie räägime ka Vana-Vene ja Kiievi-Vene riigist, ent need nimetused on pärit Vene imperialistlikust ajalookirjutusest, mis on meie ajalookirjandusse üle võetud. Mina neid ei kasutaks, et mitte vihjata sellele, et see ala on ammusest ajast Vene riigi osa. Kiievi-Russ oli hoopis teine riik kui see, mis tekkis Moskva ümber ja asus Kiievi-Russi lagunemisel tekkinud vürstiriike ühendama. See on Vene imperialistlik ajalookäsitlus, et Kiievist sai Vene riik alguse, siis viisid sisevastuolud riigi lagunemiseni ja lõpuks allavandumiseni mongolitele. Siis aga suutis Moskva taas vanad vene alad ühendada, kust edasi loodi suur ja võimas Vene impeerium. Kui tahame seda teemat nüansseerida, siis on varakeskaegse riigi õige nimi Kiievi-Russ. Ukraina, valgevene ja vene rahvas on ikkagi hilisemad nähtused. Tugevad rahvuslikud suundumused hakkasid tekkima alles XIX sajandil ja varasematel ajastutel ei ole põhjust eristada vene, ukraina või valgevene osa.

On asju, milles ukrainlased on olnud meist radikaalsemad, näiteks keelati NLKP taustaga inimeste töötamine ametnikena.

Meil läbiti desovetiseerimise protsess 1990. aastatel ja me ei jäänud pendeldama ida ja lääne mõjusfääri vahele, nagu juhtus Ukrainas. Seal mängisid 1990ndatel endised kommunistid suurt rolli ja ka oranž revolutsioon ja Viktor Juštšenko ei suutnud siin muutust läbi viia, kuigi teatud nihked hakkasid toimuma. 2014. aasta kriis ja sellele järgnenud sõda pani Ukraina valitsuse mõistma, et desovetiseerimise pidev vaiba alla lükkamine ja lootmine, et küll sellega seonduvad mured lähevad ise üle, ei toimi. Kuigi mälupoliitika seadustesse raiumist käsitlevad teadlased tavaliselt pigem problemaatilise ja karmikäelise meetmena, siis Ukraina valitsus mõistis, et on probleemi ignoreerimisega endale näppu lõiganud. Nii võetigi ette radikaalsed sammud, mistõttu on Ukraina mälupoliitilise seadusloomega meist möödunud, kehtestanud palju rangemad piirangud. Kuna Venemaa on õõnestanud Ukraina iseolemist suuresti just nõukogude nostalgia taastootmisega, siis on Ukraina valitsuse poliitika ka mõistetav.

Ehkki vene keel pole kunagi olnud Ukrainas riigikeel, oli Ukraina nõukogude perioodil täiesti venestunud. Linnarahvastik venestus juba tsaaririigi ajal ja see tendents jätkus ka nõukogude ajal. Ka meil, kui rääkisid nõukogude ajal mõnd murret või murrakut, peeti seda naeruväärseks. Ukrainas tähendas ukraina keele rääkimine matslikkust ja harimatust, vene keele kasutamine oli seevastu haritud ja modernse inimese tunnus. Eestis võimaldas keelebarjäär venestamisele siiski rohkem vastu panna kui Ukrainas. 1990. aastaks oli osa Ukraina piirkondi nii sügavalt venestunud, et isegi inimesed, kes end ukrainlaseks pidasid, rääkisid vene keelt emakeelena. Keele ja desovetiseerimise küsimustes Ukrainas üleminek esiotsa vindus, ent nüüd on pidev pingeolukord mobiliseerinud ukraina rahvusliku enesetunnetuse keeleküsimuses ja kommunistliku mineviku suhtes. Seega võib rääkida kolmandast ärkamisajast: Juštšenko ajal mobiliseerus Kesk- ja Lääne-Ukraina, nüüd on ärgatud ka ida pool.

Lääneriigid peaksid peeglisse vaatama: 2014. aastal lasti Venemaal ennast üle mängida. Rohelised mehikesed 2014. aasta märtsis Krimmis.

Anton Holoborodko/CC BY-SA 3.0/Wikimedia Commons

Ukrainas peaks ehk kommunistide pärandit hindama nüansseeritumalt. Petro Šelest, kes oli Ukraina KP juht aastail 1962–1972, ei surunud mitte ainult ukraina keelt kõikjale, vaid rääkis ka Ukraina majandusliku iseseisvuse vajadusest jne. Ka kommunist Leonid Kravtšuk oli väga rahvuslik. Meie tippkommunistid niisugust rahvuslikkust ei ilmutanud.

NLKP minevikuga inimesi on ju meilgi jätkuvalt poliitikas, aga sellega olen küll nõus, et kommunistide ladvik Eestis ei seisnud tugevalt rahvuslike huvide eest. Ukraina (v.a Lääne-Ukraina) oli Nõukogude Liidu koosseisus kauem kui Eesti, juba 1920. aastatest peale, ning seetõttu juurdus kommunistlik partei Ukrainas sügavamalt. Kommunistid püüdsid ka esiotsa näidata, et Nõukogude Liit ei ole samasugune rahvaste vangla nagu Romanovite impeerium. Poola aladelt, kus ukraina rahvuslusele hästi ei vaadatud ja rahvuslikke aktiviste diskrimineeriti, läksid mitmed rahvusliku mõtte kandjad 1920ndatel nõukogude Ukrainasse, kus oli võimalik rahvuslikke uuringuid teha, tegeleda kultuuri ja kirja­keelega. Seesugune teadlik ukrainastamise poliitika lõppes küll Stalini ainuvõimu kehtestamisega 1920ndate lõpus, kuid aitas siiski olulisel määral kaasa sellele, et kommunistlik partei ukrainastus enam kui meil, kus kommuniste tajuti siiski pigem võõrkehana.

Ärkamisaeg, nagu mainisite, on kätte jõudnud ka ida pool. Economisti andmeil toetab sealgi ligi 60% pärast 1991. aastat sündinuid ELiga liitumist.2 Siiski on Vene mõju olnud Ukrainas erinevalt teistest postsovetlikest riikidest läbi aegade tugev ja püsiv. Mida selle põhjusena veel võib esile tuua?

Üks faktor on religioon. Ukraina ühiskond on olnud väga religioosne, julgen väita, et isegi religioossem kui Vene ühiskond. Ukrainas on püütud korduvalt luua iseseisvat õigeusu kirikut, ent need autokefaalsed kirikud, mis loodi, jäid pigem marginaalseteks ja Moskva patriarhaadi alluvuses olnud ukrainlased on olnud pikka aega Ukrainas enamuses. Kui vaadata ajalukku, siis lähtus hetman Bogdan Hmelnõtskõi ja Perejaslavi raada 1654. aasta otsus minna Moskva protektoraadi alla arusaamast, et usuvennad on teisel pool piiri ja kaitsevad õigeusklikke kasakaid katoliiklike poolakate vastu. Üks põhjusi oli ka see, et XVII sajandi teisel poolel ei jagunud Poolas ja Leedus enam sellist religioosset tolerantsust nagu varem.

Austria-Ungari impeeriumis mängisid ukrainlaste rahvusliku ärkamise juures preestrid samuti olulist rolli, eeldati, et usuvendadest venelased on toeks. On ka näited, et selline ootus on jäänud naiivseks lootuseks ning õigeusklik Vene tsaar surus ukraina kasakate omavalitsust maha sama agaralt kui Poola kuningas. Ka 1990ndatel, kui kadusid religiooni puudutavad riiklikud piirangud, kuulus enamus ukrainlastest just Moskva patriarhaadi alluvusse. 2018. aastal ühinesid aga õigeusu kirikud Ukraina autokefaalseks õigeusu kirikuks, kellega seostab ennast nüüdseks suurem osa Ukraina õigeusklikest, ning kogudused liiguvad Moskva patriarhi alt Ukraina kiriku alluvusse. Seetõttu on kunagi olulisel kohal olnud usuline argument hakanud samuti nõrgenema.

Oluline faktor on kahtlemata keelte sarnasus. Ehkki ka poola keel on ukraina keelele lähedal, tajuti poolakaid talupoegade rõhujatena. Kuni polnud kogemusi Vene tsaariga, paistis ta päästjana poola aadliku vastu. Samasugust naiivset keisri usku minekut ja arvamust, et Vene isevalitseja on hea ja aitab baltisaksa aadli vastu, esines ka meil. Habsburgid küll otseselt ukrainlasi ei ahistanud, vaid üritasid poolakaid ja ukrainlasi üksteise vastu välja mängida. Kuna Lääne-Ukraina oli poolakate tugeva kontrolli all, tunti seal, et keisririigis võib parem elu olla. Seetõttu tundus ka keele seostamine venelastega meelepärasemana. Pealegi on Ukrainas täheldatav läbi aegade tugev venestamine, mis on kaasa toonud keelelise lähenemise. Mitmetes Ukraina piirkondades räägitakse tänini kahe keele seguvormi ehk suržikut.

Ent ka Vene narratiivil on pikk ajalugu ning seega mõju Ukraina kujunemisele. Vene imperialistlik narratiiv ulatub Ivan IVni, kes üritas legitimeerida vallutusi Kiievi-Russi ja Kuldhordi aladel – Venemaa nägi end mõlema järeltulijana. Sellest lähtuvalt õigustati Venemaa vallutusi nii Kiievi-Russi aladel kui ka tatarlaste maadel.

Samal ajal olid praeguse Ukraina alad üpris killustunud ja kasakate hetmanaadis valitsesid erinevad arusaamad Ukraina alade tulevikust. XVII sajandi teisel poolel ja XVIII sajandil sõlmisid atamanid muudkui isepäiselt liite. Ühed leidsid, et on tark teha poolakatega kokkulepe, vahepeal maksti isegi Osmanite riigi sultanile andamit ja otsiti sealt tuge. Iga kasakapealik, kel õnnestus mõni kokkulepe sõlmida, väitis, et valitseb kogu riiki. Vene tsaarilt jt toetust saades sõlmiti lepinguid, millega anti osa autonoomsusest ära, kuni XVIII sajandil oli suurem osa hetmanaadi territooriumist Vene impeeriumi kontrolli all ning kasakate riigi baasil kujunenud eliit hakkas venestuma.

Kui hinnata erinevate toimijate valikuid üksnes rahvuslikust või imperialistlikust vaatenurgast, on tegu äärmiselt lihtsustatud lähenemisega, mis ignoreerib ajaloolist reaalsust. Rahvuslike ja imperialistlike narratiivide häda on see, et rahvust või impeeriumi elanikke vaadeldakse ühtse toimija või kollektiivse kehandina, kuigi alati on olemas ka isikute individuaalsed pragmaatilised valikud. Toon näite meie keskajast. Eesti keskaja uurijad ütlevad, et püüd liikuda sotsiaalses hierarhias kõrgemale, maarahva eliidi saksastumine ja inkorporeerimine aadelkonda toimus ka Eestis. Kas need inimesed reetsid rahvuse? Rahvuslikust narratiivist lähtumisel on vastus jaatav, sest nad tõstsid esikohale isikliku huvi kollektiivse rahvusliku asemel ja on seega reetnud rahvusideaalid. Tolle isiku seisukohalt võis see kahtlemata olla täiesti mõistlik ja ratsionaalne valik. Seetõttu on rahvuslik narratiiv liialt lihtsustatud ajaloovaade.

Impeeriumi narratiiv pakub samasugust primitiivset arusaama, ainult peegelpildis. Selle kohaselt on loomulik, et eri rahvustest inimesed kuuluvad kokku ühte impeeriumisse ning toimijaid, kes on otsustanud vastu seista impeeriumi valitsusele, nähakse kas suurvõimu õõnestajate või loomuliku progressi vastu võitlejatena. Rahvuslikes jutustustes on needsamad toimijad vabadusvõitlejad, kes annavad oma panuse sajandeid kestnud vastupanusse ja toovad end ohvriks rahvusliku vabaduse altarile. Mõlema lähenemise korral unustatakse ära indiviidi tasandil tehtavad pragmaatilised ja loogilised otsused, mis tegelikult määravad ajaloo kulgemise.

On ju ka selliseid inimesi nagu Gorbatšov või Brežnev, kelle esivanemate hulgas on ukrainlasi, või on nad pärit Venemaalt või elanud kaua venelasena Ukrainas või piirialadel. Nad ei pruugi armastada Putinit, võivad ka olla demokraadid, aga ikka tunnetada kahe rahva ühtsust.

Venelaste ja eestlaste vahele on kindlasti võrreldamatult lihtsam piiri tõmmata kui ukrainlaste ja venelaste vahele – ja selliseid kahetise identiteediga inimesi kindlasti on. Siiski usun, et lääne integratsiooni toetajad ei arva, et kui Putini asemel oleks keegi teine ja Venemaa oleks demokraatlik, poleks lääne poole liikumist vaja. Kui avaldasin 2011. aastal doktoritöös seisukoha, et Ukrainas on Eesti ja Gruusiaga võrreldes suur konfliktipotentsiaal, siis olid päris mitmed inimesed imestunud ning leidsid, et need järeldused ei pea päris hästi paika, sest tollal oli Viktor Janukovõtš võimul ja Ukraina poliitika Moskvale orienteeritud. Nüüdseks on see konfliktipotentsiaal kahjuks realiseerunud. Olukorras, kus Ukraina püüab jõuliselt eristuda, aga teine osapool ei suuda erisusi tajuda, on konflikt vältimatu.

Kui tulla tagasi küsimuse juurde, kuidas tajutakse Ukrainas ühtsust venelastega, siis ei saa muidugi midagi välistada. Võib tõesti leida tulihingelisi Euroopa integratsiooni toetajaid, kes leiavad, et venelased ja ukrainlased on tegelikult üks rahvas – inimesed oskavad asjad enda jaoks ratsionaalseks mõelda. Ukrainlased siiski väidavad, et neil on vähem kollektivistlikku vaimu kui venelastel. Samuti ei kummardata Ukrainas suurt juhti (atamanide omavaheline võitlus on Ukraina poliitilisse kultuuri sügava jälje jätnud), mis eristab Ukrainat Venemaast, kus on tugev võimuhierarhia. Niisugused rahvusromantilised narratiivid ukrainlaste kohta levivad, kuigi ei ole selge, kas need on loonud poliitiline reaalsus või kujundavad need hoopis ise poliitilise reaalsuse. Ukraina rahvuslikus narratiivis on tugevalt esil enese ohvrina kujutamine: oleme võimas rahvas, sest oleme kõik need kannatused suutnud üle elada. Oleme olnud Venemaa rõhumise all, pidanud Vene riiki toitma. Sõjaolukorras tõstab selline enesetunnetus võitlusvaimu, aitab juhtidel rahvast mobiliseerida: kuna oleme alati kannatlikult suutnud vastu seista, suudame nüüdki Venemaaga seonduvatest hädadest üle saada.

Osutate, et impeeriumi perspektiivist lähtuv ja rahvuslik ajalookirjutus ei luba kõike mõista. Kas Ukrainaski on tähelepandav nn võrgustikuanalüüsil põhinev ajalooteadus, mille puhul jagub empaatiat kõigi toimijate suhtes? Kuivõrd on selline lähenemine sõdivas riigis võimalik?

Püüd Poola ja Ukraina ajaloo perspektiivi ühendada põrkus küll tõketele. Kindlasti on Eestis rahvusromantilise vaatenurga tasandamine kriitilise lähenemisega koolide ajalooõpetuses maad võtmas. Müütide dekonstrueerimine nõuab stabiilsust ja piisavalt suurt rahvuslikku enesekindlust. Ukraina ühiskonnas sellist stabiilsust veel ei ole, kuna seal on liiga palju probleeme, et niisugust diskursust täiel määral lubada. Ja loomulikult ei aita sõda seesuguse ajalookäsitluse levimisele kaasa. Eurooplased võivad ohutus kauguses ju õpetada, et vaadakem ajalugu eri perspektiivist, kuid sõja ajal nõrgestab see ühiskonda. Pealegi võib Venemaa selle protsessi oma huvides kohe ära kasutada. Seega ei ole ukrainlastel lihtne, aga usun, et kui konflikt suudetakse ületada ja olukord stabiliseerub, siis, et leiavad ka Ukrainas erinevad toimijad mõistmist ja väheneb kollektiivne ajaloo raamistus.

Eesti ühiskonnas on kunagine saksavastasus peaaegu täiesti kadunud. Kuivõrd on Ukrainas kunagistel vastuoludel poolakate jt Euroopa Liidu rahvastega kõlapinda?

Jah, Eestis kohtab tänapäeval saksavastasust harva ning minu viimane uurimistöö, mis puudutab Eesti uusimaid ajalooõpikuid, viis mu järeldusele, et tajume sakslasi Eesti ajaloos palju mitmekülgsemate toimijatena. Seetõttu hakkab see kuvand sarnanema sellega, kuidas räägitakse kollektiivsest meiest – eestlastest. Ukrainas tõenäoliselt veel sellist läbimurret pole toimunud, kuid, nagu ma eespool mainisin, on olemas poliitiline tahe ületada ajaloolised probleemküsimused. Aga jah, seni ei ole see veel päriselt õnnestunud. Siiski, ma ei ütleks, et see on ainult ukrainlaste taga kinni. Eks õõnesta seda protsessi ka need arengutendentsid, mida on Poola riigis nähtud. Ungariga on olukord veelgi keerulisem. Ungari valitsus on üpris tugevalt takistanud Ukraina ja lääne integratsiooni, mistõttu võib see viia ka mineviku narratiivide ümberhindamiseni. Kahjuks ei ole mul piisavalt andmeid väitmaks kindlalt, et tendents on sellesuunaline.

Krimmi pole ukrainlased vist pidanud oma põliseks alaks, küll on seda aga Lugansk ja Donetsk ning isegi mitmed Venemaa osad, nagu Kursk ja isegi Voronež, kus siiani meie ülikooli varad. Kas näiteks kiievlasi puudutab nende alade võimalik kaotus kuidagi teistmoodi kui Krimmi puhul?

Krimm on olnud tõesti ajaloolises mõttes see teine. Krimmi tatarlaste rööv­retked ja elanikkonna orjadeks vedamine on sügavalt ukraina rahvalugudes sees. 2014. aastal aga nägime, et Ukraina riik asus kindlalt Krimmi tatarlaste huvide eest seisma, kui Venemaa hakkas Krimmis nende rahvuslikke organisatsioone taga kiusama. See fakt iseenesest on päris huvitav. Teiste mainitud piirkondade osas on arusaam, et need on ukrainlaste asualad, kindlasti selgem. Minu hinnangul on Ukraina valitsus lähtunud rahvusvahelisest õigusest ning territoriaalse terviklikkuse põhimõttest, kuna lääne liitlaste hulgas ei purjeta kaugele argumentatsiooniga, et mingi territoorium on põline ukrainlaste asuala. Ukraina valitsuse seisukohalt ma siin erisust näe, kuigi ühiskonna sentiment võib erineda.

Venemaa, USA ja Suurbritannia kohustusid vastutasuks tuumarelva loovutamisele kaitsma Ukraina terviklikkust ja iseseisvust. Budapesti memorandumist on Minski lepinguga võrreldes praegu kahetsusväärselt vähe kuulda.

Jah, olen nõus, et Minski lepete täitmine domineerib Budapesti lepete üle. Kui 2014. aastal need sündmused juhtusid, siis tõstatas selle küsimuse Ukraina valitsus, aga see levis ka läänes. Kuid ei olnud ka hoobasid ega tõenäoliselt poliitilist tahetki, et sundida Venemaad seda lepingut järgima. Ja siis tulid peale Minski lepped, mis on Venemaale mugavam teema, mida saab alati kasutada Ukraina vastu. Ma arvan, et siinkohal peaksid lääneriigid peeglisse vaatama: 2014. aastal lasti Venemaal siiski ennast üle mängida.

Kas Ukrainat on veel võimalik Vene maailma tagasi tuua?

Mida aasta edasi ja mida kauem sõda Ukrainas kestab, seda ebatõenäolisem see on. Traumat, mille Venemaa on praeguses noores põlvkonnas tekitanud, on ukrainlastel raske unustada. Isegi kui Venemaal peaksid toimuma mingid muutused ja püütaks läheneda positiivse pehme jõuga, nagu mõjutab Ukrainat Euroopa Liit, läheb selle trauma ravimiseks palju aega. Ka nende hulgas, kes imetlevad endiselt vene kultuuri ja näevad kahe rahva kultuurilist sidet, on pettumus väga sügav. Vene valitsuse tegevus näib nii kontraproduktiivne võrreldes sellega, mida ta tahab saavutada, et jääb mulje, nagu ei olekski eesmärk Ukraina ja Venemaa lähenemine. Ma ei välista, et Moskva otsustajad elavad illusoorses mullis ega taju ukrainlasi võrdväärsete toimijatena. Nad võivad naiivselt uskuda, et kohe, kui Vene väed ületavad Ukraina piiri, võtavad ukrainlased nad vastu kui vennasrahva ja vabastaja.

1 Heiko Pääbo, Potential of Collective Memory Based International Identity Conflicts in Post-Imperial Space. https://dspace.ut.ee/handle/10062/16513

2 A forced brotherhood. Why russia has never accepted ukrainian independence. – Economist 18. XII 2021

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht