Üks festival – Festivaliloom

Lühike väärtuslik suvi on üks suur festival. Uue inimtõu festivalilooma pealetungist hoolimata peaks jääma ka omaette olemise reservaate, järelemõtlemise kaitsealasid.

ELO KIIVET

Äratuskella tirin, juba liiga mitmes. Kiirustava ähmis hommikurutiini järel (hambapesufestival!) jookseb ta välja, jõuab napilt trammile. Tramm tuleb lippude lehvides, reisisaatja puhub pasunat, müüakse rasvaseid pirukaid ja suhkruvatti, ta saab randmele käepaela ja kõrva hõiske „Tere tulemast kolmandale trammisõidufestivalile!“. Õiges peatuses välja rüselenud, tuiskab ta tööle. Hilinemine koosolekufestivalile ei ole hea … Aga õnneks selgub, et ülemus saadab kõik lugemisfestivalile, üldises sättimissädinas kella ei vaadata, tuleb vaid kiirelt vastav T-särk selga visata ja, suur firmasilt kolonni ees, üheskoos kohale marssida. Kõik loevad. Koos, eraldi, kõvasti, vaikselt, üht- ja teistpidi. Osalema peab vaid esimeses pooles, nii et lõunast saab tagasi kontorisse, tee peal kõhukinnituseks korraks porgandifestivalilt läbi hüpates („Ainult täna! Ainult porgandist! Tulge maitsma! Tulge õnneloosile! Tulge-tulge-tulge!“). Sekretär manitseb mitte unustama lõbusat kontorifestivali „Kõige kirjum bändisärk“, mis toimub juba reedel. Postkasti ummistavad kutsed ja reklaamid „eksklusiivsetest“ või traditsioonilistest, butiik- või elu stiliseerivatest festivalidest. Linnavalitsus korraldab varsti igasügisese kaasamisfestivali, kus saab end telkides huvipakkuvate projektidesse ja planeeringutesse kaasata – lustlikult ja efektiivselt.

Vahepeal helistab vanaema, kes teatab, et loobub oma aias kartulifestivalist, vanus on juba sealmaal, ja jätkab umbrohufestivaliga, pidi praegu popp olema. Tööpäeva lõppedes läheb ta mööda tänavat, kus käib täie hooga igatööpäevaõhtune lõõgastusfestival, täna tundub olevat õllekultuuripäev, vetsujärjekorrad on üüratud. Kiire põige spordifestivalile, treeningsaalid on rahvast täis ja ontlikult tatsuvad spordisõbrad astuvad talle mitu korda valusalt varbale. Kallim saadab sõnumi, jõudis esoteerikafestivalilt tagasi ja tahab täna tantrafestivalile minna. Trammisõidufestival veel kestab, pasunaid on rohkem, veab, et peale mahub. Kodumaja ees valmistutakse homseks kortermajafestivaliks, akendele kinnitatakse kõlareid ja prožektoreid, kolmele närbuvale kasele värava ees riputatakse vanikuid. Trepist üles minnes helistab sõber, kutsub kaardimängufestivalile. Ei, liiga väsinud, ei jaksa. „Aga lähme siis igavlemisfestivalile?“ Ei, täna tõesti ei saa. Lõpuks ometi kodus. Koer tuleb uksele vastu, aga käitub kuidagi imelikult. Kurat, jälle kirbufestival …

Ka endassetõmbunud soome-ugri rahva seas on arenenud uus inimtõug festivaliloom, kes soojemal ajal rüseleb rahvakogunemistel, kuulab liiga valju muusikat, käib võsas teatris ja degusteerib lakkamatult kodukohvikute pakutavat. Kummikufestival 2018. aastal Kadrioru roosiaias.

Raul Mee / Mollusk Media / Scanpix

See ei ole unistus. Pigem halb unenägu, düstoopia või küüniline tulevikupilt. See oleks isegi naljakas, kui järgmisel päeval pärast fantaseerimist poleks minuni jõudnud kuulujutud ideest korraldada Tallinnas üks tore kaasamisfestival. Mis siis, et see on ilmselt (loodetavasti) ainult ekslev uitmõte, tõlkes kaduma läinud äraspidine huumor, aga kaasamisfestival on näide kahest poolest, mis ei käi ühtegi pidi omavahel kokku ja naeruvääristab nii kodanikuaktivismi kui ka pidu. Muide, selle aasta maikuus toimus Koigis juba viies umbrohufestival.

Festivalid on moes. Kogu Eesti suvi on üks suur festival, need katavad tihedalt, elu eest võitlevate kihtidena kogu maa nagu konnakullesed sauna taga tiigis ning imbuvad juba ka rahulikumassse, pimedamasse, omaetteolemise aega. Siin ei ole lood siiski nii karmid kui Filipiinidel, mida nimetatakse maailma festivalipealinnaks, sest seal toimub aastas enam kui 42 000 suuremat ja väiksemat pidustust, enamik küll külatasemel. Aga ikkagi on ka endassetõmbunud soome-ugri rahva seas arenenud uus inimtõug festivaliloom, kes kaotab eriti soojemal ajal igasuguse mõõdutunde ja rüseleb kõigil nädala(vahetus)tel rahvakogunemistel, kuulab liiga valju muusikat, käib võsas teatris ja degusteerib lakkamatult kodukohvikute pakutavat. Ilmselgelt on tegu äärmiselt võimekate isenditega, kel on energiat sõita ohtralt ringi, vähe magada ja palju maksta.

Ometi ei ole festival eestlastele midagi väga omast – palun väga, isegi etümoloogiasõnastik ei tunne seda sõna. Võõrsõnade leksikon juba teab ja seletava sõnaraamatu sõnul on tegu millegi tähistamiseks, kellegi auks vm puhul korraldatava seltskondliku koosviibimisega (söökide ja jookide, ka tantsuga). Maakeeli on see ju pidu, pillerkaar, tralling, pilgar, simman. Sõna „festival“ kasutamine või siis selle muundamine biennaaliks, päevadeks vms ei muuda sisu elitaarsemaks ega auväärsemaks, aina kasvav söögi-joogi osatähtsus õhendab kultuurikihti niigi. Aga miks neid ikkagi nii palju on? Või on see edu näitaja? Kui on kriisiaeg, siis jääb pidustusteks vähem aega, vahendeid ja ka huvi. Ehk mida rohkem festivale, seda parem aeg ja elu? Saba seljas viie kõige pidutsevama Euroopa riigi hulka?

Ajalooliselt on festivalid seotud pigem religiooni ja viljakusega, ühiskonna moderniseerumisega on rõhuasetus põllumajanduselt nihkunud kultuurile. Isegi sekulaarsed festivalid on tihti segatud vanade usupühadega – mis need spordiüritusedki muud on kui suurejoonelised rituaalid, hea ja kurja kostümeeritud võitlused. Entsüklopeedia „Britannica“ arvates pakuvad mõned festivalid teraapiat hooajalise depressiooni vastu, psühholoogilist katarsist. Heaks näiteks on pööripäevane jaanilõketega palistatud bakhanaal, mis põhiolemuselt samasugusena edasi kestnud. Uued usud ja ajad võtavad tihti plaanikohaselt või alateadlikult üle allutatute, varem olnu elemendid, sh ka festivalid – Rooma saturnaaliad või jõulukuine ostufestival, Kreeka dionüüsia või staadionikontsert, Veneetsia karneval või pingviinide paraad. Peab jääma aeg, kus narrile on kõik lubatud, võib pilada igapäevast tegelikkust, üle astuda ühiskonna normidest ja seisus ei anna enam eelist. Mängida on ju ikka tore. Pealegi kui sind pole festivalil N, pole sind lihtsalt olemas.

Oletame siis, et festivalid kinnitavad progressi ning kõikvõimaliku ja -võimatu festivaliseerimine näitab inimkonna arengut. Aga kas tõesti on positiivne Harju keskmise pakkumine, parasjagu moesoleva lahenduse eksportimine ükskõik millisesse kohta või teemasse? Elustiili samastamine ostuvõimega ja kujundamise taandamine kopeerimiseks? Laienemise ja kasvu nimel oma näo kaotamine? Autentsuse sildi all turismietenduse pakkumine? Pole vahet, mis saarel, karjääris, võsas, rannas, linnas või külas festivali teha, kui tegelik ehk sisuline eristumine lihtsustatakse kuvandiloomeks ja turunduseks, kui kogukonnale olulisest sündmusest saab turistide kokkutulek, kui paljukiidetud genius loci muutub ühetaoliseks telgiriviks ja lavamaastikuks ning kaotab identiteedi sootuks. Peomelus on lihtne kaotada ennast ja hea maitse piiri. Tagasihoidlik mõttepaus ja kainestav hingetõmbehetk võib aidata hoida midagi ehedat, väikest, aga väärtuslikku, mis mõjub ilma kellade ja viletagi. Festival ei ole võlusõna, mis muudab haltuura kõrgkultuuriks või segapudru gurmeeks, rikkustki ei pruugi nii jaguda.

Tunnistan, et ma hoidun festivalidest, kuigi hea seltskonna nimel vahel satun mõnele ja mitmel olen korraldusmeeskonnaski olnud. Vastupidiselt esmapilgule on festival tegelikult ju hea võimalus ka introvertidele – saab olla moodne, olla koos, aga mitte liiga koos, sest anonüümsust ja üksindust jagub rahvamassis piisavalt. Aga festivalilooma mõõtu, tema lusti ja (sportlikku) hasarti see välja ei anna. Pigem on hea meel sellest, et Eestis on veel piisavalt ruumi, kuhu festivalid ei ulatu, ja vabadust valida mitteosalemine. Kuigi (poliit)väitlustel on tihti kõlanud etteheiteid, et ehitame ikkagi riiki/majandust/heaolu, mitte reservaati, vajavad kaitseala ka introverdid või need, kelle elustiil ei vaja tuunimist. Omaette olemise reservaat, vaikus ja turumajandusvaba tsoon on küll luksus, aga üheülbastavas kultuuriekspordis eristumine tuleb kasuks kõigile. Ütleb vana­sõnagi, et ega pidu parane, kui võõrad ei vähene.