Üks roll

OTT KARULIN

Kas me oleksime üldse kunagi kuulnud kolmest musketärist, kui nende tee poleks ristunud uljaspäise gaskoonlasega, kel nimeks d’Artagnan? Arvatavasti mitte. Kui kolm rahvusringhäälingu juhatuse liikmekandidaati – Mart Luik, Erik Roose ja Allar Tankler – „Foorumis“ (14. III) koha sisse võtsid, sosistasid paljud kuluaarides, et ilmselt langeb valik lõpuks kellelegi neljandale. Žongleeriti paljude nimedega, nii et kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene pidas lausa vajalikuks päev enne ERRi nõukogu koosolekut kinnitada, et jätkab kõigi märkide järgi oma praegusel ametikohal, kuivõrd minister on sellekohase ettepaneku valitsusele teinud.

D’Artagnan, kes kurja hundina kolme põrsakese majad uperkuuti puhuks, jäi aga tulemata, nagu praeguseks teame. Teame sedagi, et vähemalt ERRi juhi valimisel ei jäänudki püsima esmapilgul kõige tugevam majake – otse vastupidi: valituks osutus kandidaat, kes sai ERRi nõukogu istungil esimeses hääletusvoorus vähim poolthääli. Otsustavaks said hoopiski viimasel hääletusel antud vastuhääled, mida Erik Roosele jagus kõige vähem. (Tõsi, nõukogu esimesel istungil, mis peeti veidi üle nädala enne lõpliku valiku tegemist, sai enim punkte just Roose.)

„Tema puhul võis kõige rahulikumalt tõdeda, et halbu üllatusi ei tule,“ kommenteeris nõukogu valikut selle liige Martin Helme (Delfi 16. III). Sellest võiks ju järeldada, et väga suuri volitusi uuele juhile ei antud, aga kiusatusele kompromisskandidaat ette läbikukkunuks kuulutada (Roose alustab tööd 1. VI) tasub siiski vastu panna. Tundubki, et inimeste ootused seoses ERRi uue juhiga sõltuvad suuresti sellest, kas temaga ollakse varem tööalaselt kokku puututud või on mulje kujunenud Roose visioonikirjelduse ja viidatud „Foorumis“ esinemise pealt, nagu minul.

Repliigirapiiriga Roose sageli vist ei vehi, seega pääseb ilmselt – erinevalt d’Artagnanist – nii mõnestki duellist. Küll aga on tal hoogu arvudele viitamisel, sest just need tunduvad olema tema Constance’iks. Nii lubas Roose vastuartiklis Indrek Ibruse omale küll kirjutada kahe käega alla sellele, et „loodud kultuurilised väärtused on tähtsamad kui reitingutabelid“, lisades siiski: „Ometi, kui tahame vähegi säilitada tõsiselt võetavust – nii teaduslikkuse kui vaadatavuse mõttes –, siis peab möönma, et eksisteerib kriitiline piir, kust alates saab väärtuste loomisest maksumaksja kulul toodetud elitaarne hobi“ (Postimees 13. III). Hirmu, et ERR võiks liialt nišistuda (või siis on seda praegu, see Roose sõnavõttudest päriselt ei selgu – on ta ju ikkagi meister duellide vältimises), väljendas Roose ka oma ERRi juhikandidaadi visioonidokumendis: „Lisaks kvaliteedile vajab avalik-õiguslik meedia ka kriitilist massi kasutajaid, et mitte nišistuda väikeseks elitaarseks kultuuritegemise reservaadiks.“ Suurima murekohana (ja oi kui õigustatult!) näeb ta ühe konkreetse sihtrühma unarussejätmist: „Ilma noorema põlvkonnani jõudmata pole lootustki“ (Postimees 23. II).

Roosele meeldib ka tsiteerida suurkujusid, olgu siis selleks Steve Jobs või Rupert Murdoch, kes on nimetanud praeguseid täiskasvanuid digitaalseteks immigrantideks vastandina noortele ja lastele, kes olevat digitaalsed pärismaalased. Roose nendib: „Eelmised sada tuhat aastat õpetasid vanemad lastele, kuidas elus hakkama saada. Täna selgitab kaheksa-aastane laps oma vanaemale, kuidas hankida raha ja kaupa (käia pangas või e-poes)“ (samas). Kuivõrd hästi demonstreerib Roose selline põlvkondadevahelise dünaamika analüüs tema teemas seesolu, jäägu igaühe enda otsustada, aga vähemalt ütleb ta julgelt välja: „Lähtuda tuleb printsiibist – kõik uudised esmajärjekorras portaalidesse … Selle kompensatsiooniks tuleb teleuudistes pöörata veelgi enam rõhku analüüsidele …“ Ta lõpetab oma nägemuse tõdemusega: „Rahvusringhääling on kolmel sambal baseeruv organisatsioon: uudised, ühiskonnaelu, meelelahutus, mille raames tegutsevad selgete kriteeriumite ja mõõdikutega programmid, mida juhivad motiveeritud ja oma eesmärkidest teadlikud juhid“ (samas).

Üsnagi arukas jutt ju, kui ka mitte eriti aramislikult poeetiline (ja kindlasti mitte porthoslikult liialdav). Ega gaskoonlast ju valitudki – üle 600 töötajaga ja 37miljonilise eelarvega asutuse puhul oleks see ju ka mõeldamatu. Oleks ju?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht