Üks roll

OTT KARULIN

Homme võiks oma õnneliku lõpu leida üks käänuline armulugu, mis ei jää sugugi alla Jane Austeni romaanidele. Presidendi valimise protsess on tõesti olnud kosjasobitamine selle kõigis vormides. Uhkustatakse kaasavaraga (kellel on kui palju valijameeste või kultuuri- ja ühiskonnategelaste allkirju, elulookirjelduses kõrgeid ametikohti, avaliku arvamuse küsitluses kui mitu toetusprotsenti jne) ja hinnatakse selle tegelikku väärtust (kas kandidaadil ikka on piisavalt lojaalseid sõpru, ametipaguneid ja rahva armastust), keelitatakse (sa vali esimeses voorus meie oma, siis me teises teie oma), petetakse (ei tea jah, kuhu need lubatud hääled kadusid) ja pirtsutatakse (ma veel mõtlen, kas ikka kandideerin) – eelarvamusedki pole selles mängus põlatud. Sarnaselt „Uhkuse ja eelarvamuse“ peategelasega on aga keegi, kes seda kõike eemalt, äraootavalt ja rahulikult pealt vaatab. Erinevalt Elizabeth Bennetist ta oma suhtumist välja ei näita, kui ta süda ka kellelegi kindlale lööb.

Tema rahulikkus on seda hämmastavam, et tegemist on debütandiga – sai ju Meelis Eerikust vabariigi valimiskomisjoni esimees alles selle aasta juunis ning presidendivalimiste esimene voor riigikogus oli tema väljatulemisball. Võib vaid aimata, kui piinavalt põhjalikult valmistusid debütandid sajandite eest (ja veel eelmise sajandi keskpaiganigi) abieluturule sisenemiseks – laulmise ja pillimängu harjutamine, seltskonnatantsu- ja etiketitunnid jne –, küll aga võib kindel olla, et paljud neist nägid enne oma esimest balli õudusunenägusid sellest, kuidas nad avatantsul kleidisaba otsa komistavad ja oma täies ilus parketile prantsatavad. Meelis Eerik on hoopiski teisest puust.

Kui sealsamas presidendivalimiste riigikogu esimeses voorus ette loetud Allar Jõksi hääled varem protokollitud tulemusele ei vastanud, ei liikunud Eeriku näol vist lihaski. Ta seisis ikka sirgeselgselt edasi, käed vaheliti nii, et vasak käsi kallistab paremat rannet, et kuulata ära ka ükshaaval ette loetud hääled teistele kandidaatidele, ja liikus alles siis, tasakesi, aga kindla sihiga kolleegidest mööda (loomulikult neilt viisakalt vabandust paludes) mikrofoni juurde teatamaks, et hääled tuleb uuesti ette lugeda. Tõsi, oma lühikese sõnavõtu lõpetuseks lubas ta endale ka väikese naeratuse riigikogu istungi juhatajale, lausudes: „Härra juhataja, meil läheb veel aega.“

Kusjuures mitte lihtsalt „aega“, vaid rõhutatult „aega“. Eeriku kõne on alati täpselt tempereeritud, et oluline info kaduma ei läheks. Näiteks riigikogu teise vooru eel intervjuud andes kõneles Eerik nii: „Täna registreeris vabariigi valimiskomisjon kõik kolm esitatud kandidaati. Kandidaadid on: Siim Kallas, Allar Jõks, Mailis Reps.“ Ning jätkas: „Vabariigi valimiskomisjon arutas pöördumist ja kujundas oma seisukoha. Tõesti, presidendivalimised on salajased, seda kehtestab nii põhiseadus kui ka presidendi valimise seadus. Vabariigi valimiskomisjon on taganud kõik tingimused selleks, et valimised saaksid toimuda salaja: hääletamiskabiin on, sedel pannakse ümbrikusse, ümbrik hääletamiskasti, kus ei ole teada, kelle sedelit üle loetakse. Need tingimused on täidetud. Küll on üks koht, kus hääletaja on üksi oma südametunnistusega ja mida vabariigi valimiskomisjon ei saa … kontrollida ja see on hääletuskabiin.“ Pole ka muidugi imestada, et viisteist aastat kohtunikuametit pidanud Eerik oskab kõneleda nii, et sõnumist võimalikult vähe kaotsi läheks ning et tema kõne adressaat samal ajal rahulikuks jääks. On tal ju tulnud teatavaks teha märksa karmimaid ja elu muutvamaid seisukohti kui hinnang saadikute kohta, kes hääletuskabiinis korraga endas harrastusfotograafi avastasid.

Tema kõne meenutab siiski rohkem vaid kerge tuulega ilma korral tekkiva laine kokkupõrkamist üksiku rannapiiril asuva kiviga – heli, mida võiks kuulama jäädagi – ja sugugi mitte valsitaktis parketil keerleva krinoliini flirtivat kahinat. Ilmselt olekski märksa kohasem otsida Meelis Eeriku alter ego mõnest rännu- ja rüütliromaanist (ma ei pea silmas don Quijotet – selleks on Eerik liiga kahe jalaga maas), aga mis teha – tema debüüdi stsenograafia on lihtsalt liiga paksudes toonides ja kisub kõik lavale astuvad tegelased õhkavasse ja punapõsksesse salongide maailma. Nii ei jäägi muud üle, kui soovida Eerikule homseks valimiskoguks jõudu selle presidendituuleveski keerutamisel.