Üks roll

OTT KARULIN

Mõnikord ma ikka kahetsen, et ei mäleta oma lasteaiakasvatajaid. See tunne, et keegi sul heatahtlikult kogu aeg silma peal hoiab, või teadmine, et kui ema ka jääb järeletulemisega kolm minutit hiljaks, siis on keegi, kes istub julgustavalt su kõrvale veel enne, kui paanika- ja nutuhoog võimust võtavad (või ka lootus, et kui sa ikka kuidagi lõuna­uinakut teha ei taha ja igavlevalt lakke vahid, siis ei ähvarda sind vahele­jäämise puhul enamat mõistvast naeratusest), on muidugi meeles, aga inimesed ise mitte. Kahjuks. Sellegipoolest ajaks meist igaüht ilmselt hulluks, kui meile määrataks kasvatajad veel ka täiskasvanutena – sellest suuremat umbusaldusavaldust on raske ettegi kujutada.

Eeltoodu ei tähenda sugugi, et võrdlen XII noorte laulu- ja tantsupidu „Noored juured“ (!), kus oma laulupeo debüüdi tegi 17 dirigenti ning kõlas üheksa esiettekannet ja üle kümne loo uues seades, lasteaiaga, sest midagi ulakat või lapsemeelset selles polnud. Küll aga asjatas debütantide ümber üksjagu kasvatajaid, kelle eestvedamisel sai muu seas ideekonkursi võitjate Rasmus Puuri ja Veiko Tubina välja pakutud laulupeo pealkirjast „Noored juured“ märksa deklareerivam „Mina jään“.

Puuri ja paljude teiste laulupeoga seotud inimeste noorusest tehti sel aastal üldse nii suur number, et kohati mõjus see pigem väljavabandamise kui tähistamisena (asjatult, selge see). Seda, et kellegi oskusi ei näita eluaastad, tõestas Puur juba ammu enne seda, kui ta eelmisel pühapäeval dirigendina esmakordselt laulukaare alla kogunenud koori ette astus. Koos sõber Edmar Tuulega, kes samuti pühapäeval lauluväljakul debüteeris, loodi orkester Reaalmažoor juba 2007. aastal veel Tallinna reaalkooli õpilastena. „Minu peale jäi üsna juhuslikult kogu noodimajandus ja mul tuli paratamatult hakata ka orkestriseadeid ise looma,“ on Puur ise kirjeldanud oma esimesi samme teel arranžeerimise ja muusikani (Sirp 17. II). Samas intervjuus, mis antud kümme aastat pärast Reaalmažoori loomist, tõdeb Puur: „Loomulikult olen loometee alguses, aga juba pikemat aega ei tunne ma, et olen noor.“

Varavanaks pole põhjust Puuri siiski pidada, sest jaksu hoida oma närvilõpmed maailmas toimuva ees teadlikult kaitsetuna on tal veel küllaga. Nii on ta öelnud: „Mind kurvastab, et näitajad ja arvud domineerivad inimlikkuse üle. / Mind üllatab, et meie väikeses riigis on üha rohkem täiesti arulagedat bürokraatiat. / Mind vaevab, et betoon või raudtee on väärtuslikumad kui inimesed. / Isegi see kurvastab mind, et … meie linnaplaneerimine on nii suvaline ja keskkond üha enam täis üsna ühetaolist klaasist või betoonist arhitektuuri …“ (samas).

Samuti polnuks kellelgi põhjust peljata, et noor meeskond ei oska või taha mingil põhjusel edasi kanda laulu­peo tavasid või et nad kukuvad laamendama nagu kevadel esimest korda aasale lastud vasikas. „Laulupidu on väärtus, mida tuleb kogu aeg taastoota. Traditsiooni tuleb hoida värskena, et ei kaoks kontakt tänapäeva inimesega,“ on Puur öelnud (Posti­mees 29. VI). Näide sellest, et Puuri huvitab Eesti käekäik ja ajalugu, on ju seegi, et rahvusooperi Estonia konkursile esitas ta idee kirjutada ooper Jaan Kruusvalli „Pilvede värvid“ põhjal, põhjendades seda valituks osutumise järel teatri kodulehel nii: „1983. aastal kirjutatud näidend tegeleb eestlaste põgenemisega kodumaalt Teise maailmasõja sündmuste pöörises. Aeg ei ole Eestist lahkumise puhul aga määrav – mindi sõjaajal, põgeneti Nõukogude okupatsiooni küüsist ning välismaale siirdutakse massiliselt ka nüüd, vabaduse päevil. „Pilvede värvide“ uuslavastus tooks tegevustiku 40-50 aastat ajas edasi ning peegeldaks Kruusvalli teksti sündmustikku meie lähiajaloos“ (16. XII 2014). Võtta alusmaterjaliks näidend, mis kuulub muu hulgas tänu Mikk Mikiveri lavastusele Eesti draama­teatris vaieldamatult Eesti teatriloo tähtteoste hulka (seda polegi eriti hiljem lavastada julgetud), nõuab muidugi omajagu enesekindlust. Seda enam et enne Eesti muusika- ja teatriaka­deemiasse astumist õppis Puur mõni aeg Tartu ülikoolis teatriteadust, kus sellest lavastusest nii mõneski aines juttu (tean omast kogemusest).

„Kui mõni lugu või teos õnnestub, siis kaotan sellega väga kiiresti kontakti. Tunnen oma lood ära iseloomulike vigade, ebatäiuslikkuse tõttu,“ on aga Puur ise kirjeldanud suhet oma saavutustega (Sirp 17. II).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht