Üks roll

OTT KARULIN

Vigadest ei õpita – see ei üllata. Eesti Rahva Muuseumi (ERM) juhikonkursil tallas kultuuriministeerium rehadel, mis vähemalt Sirbi lugejaile nelja aasta tagusest ajast tuttavad.

Selles, et kaht ülikooli juhtinud ja rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane Alar Karis (ETISes on tal üle kolmekümne 1.1 klassi ehk teaduse püha lehma staatusega artiklit) ka ERMi juhtimisega hakkama saab, pole põhjust kahelda. Kui molekulaargeneetik ja arengubioloog saab kontrollida riiki ning teda on võimaliku presidendikandidaadina pakutud, siis mõjuvad süüdistused, nagu poleks ta piisavalt oma, rahvakultuuri ringkonna ringkaitsena.

Küll aga on arusaamatu see, kuidas kultuuriministeerium ERMi juhikonkursi läbi viis. Esimese reha otsa astuti juba valimiskomisjoni koostamisel. Jällegi, selles, et kultuuriministeeriumi kantsler, asekantsler, muuseuminõunik või finantsosakonna juhataja on pädevad kultuuriasutusele juhti valima, pole mõtet kahelda. Nagu ka komisjoni teiste liikmete võimekuses ERMile hea juht valida. Miks aga alandati ERMi ametiühingu usaldusisik vaid komisjoni nõuandvaks hääleõiguseta liikmeks või miks ei kaasatud eksperte ka väljastpoolt muuseumivaldkonda, on küsimused, millele pole võimalik ammendavat ja usutavat vastust anda. Seda enam, et nii ERMi põhimääruse kui ka muuseumiseadusega on muuseumi juhi valimisel ministeeriumile jäetud üsna vabad käed, nõudeks vaid, et konkurss peab olema avalik ning „juhi kandidaadile esitatavad nõuded ja avaliku konkursi läbiviimise korra kehtestab minister määrusega“ (§ 18, l 2). Laiapõhjaline komisjon on alati parem kui ülekaalukalt ametnikega mehitatu, sest viimasel juhul on kahtlused, et konkurss on fiktiivne ja tulemus ette ära otsustatud, paratamatud. Nagu arvab ka akadeemik Anu Raud: „ERM on kogu eesti rahva asi, on juba üle saja aasta olnud. Selle etteotsa ei saa valida inimest salaja, ühe ametniku diktaadi järgi, seda peaks tegema hoopis arvukam rahvaesindus“ (Sakala 31. X).

No vähemalt ei püüdnud praegune minister niisama, konkursita kedagi ametisse sokutada, võiks ju klaas-on-pooltäis-optimismiga tõdeda, aga iga vähegi demokraatiast lugupidav inimene saab aru, et see pole mingi lohutus.

Jah, ma tean, et paberil on kõik juhiste järgi tehtud, aga tunne, et avalikkusega ja eriti ERMi töötajatega on manipuleeritud, jääb. Muidugi leiab piisavalt argumente, mis toetavad otsust konkursil kandideerijate nime mitte avaldada: heal juhul on kandidaadid oma ala tippspetsialistid, mis tähendab ka, et nad tõenäoliselt juba töötavad ning kandideerimine ei pruugi nende tööandjale meeldida (räägin muu hulgas oma kogemusest). Siiski on õigustatud küsida, kas mingite riiklikult ja/või rahvuslikult oluliste institutsioonide puhul ei peaks seaduseski mainitud avalik konkurss olema avalik ka muus tähenduses, kui et kandideerida võivad kõik, kes konkursitingimustele vastavad. Kui jah, siis on ERM kindlasti üks neist institutsioonidest, mille tuleviku üle võinuks juhikonkursi ajal meedias põhjalikult arutleda. Karise plaanidest – nii vähe, kui neist üldse teada – on enim viidatud tema soovile tugevdada ERMi teadustööd. Karise enda sõnadega: „Teadus- ja arendusasutusena jätkamiseks nii humanitaar- kui ka sotsiaalteadustes on vaja suurendada uurimisvaldkondade, nagu rahvakultuur, mälu ja mäletamispraktikad, teadusajalugu jms, publitseerimisvõimekust ning parandada teaduspublikatsioonide taset. Selleks tuleb veelgi tugevdada koostööd ülikoolide ja teadusasutustega, nagu Tartu ülikool, kirjandusmuuseum jt, kellega muuseumil on juba koostöölepingud“ (Postimees 27. X).

Kas ERM on ennekõike talletaja, ajaloo vahendaja või teadusasutus ning millises suhtes need tegelikult kõik olulised eesmärgid olema peaksid, olnuks vajalik teema aruteluks, millest loobus aga nii kultuuriministeerium kui ka Karis ise. Kahjuks pole järgmine ERMi juht pidanud vajalikuks ka pärast valituks osutumist eriti oma seisukohti avada, vastates näiteks küsimusele, miks ta kandideeris, muhedalt: „Ma olen laisk inimene … Selle vastu aitab ametivahetus“ (Eesti Ekspress 1. XI).

Võta siis kinni, kes selles ERMi konkursiloos see esimene Laisk-Liisu on: kas ministeerium, kes ei viitsinud avalikku arutelu algatada, juhiks valitu, kes ei jaksa enam valitsuse istungitel käia, või siis tõepoolest ERMi teadlased.