Üks roll

REET VARBLANE

Valimisplakatitega on üks veider asi: täiesti normaalsed inimesed kipuvad neil pentsikud välja nägema. Sotside Tallinna linnapeakandidaadi, Nõmme esinumbri Rainer Vakra kujutis lausa kutsus ennast täiendama: küll olid noormehele veidrad vuntsid ette tehtud, küll osa hambaid mustaks värvitud. Kui aga Vakra ilmus plakatile koos sotside teise favoriidi, Tallinna volikogu esimehe kandidaadi Helve Särgavaga, oli sootuks teine tera. Elutarga naise kuvand tasakaalustas Vakra hollywoodilikult piimvalgeid hambaid paljastavat säravat naeratust. Meile vaatas vastu tandem, keda võib usaldada.

Kauaaegne õigusemõistja, Harju maakohtu esimees Helve Särgava on väärikas avaliku elu tegelane. Tema nägu teatakse ja tuntakse. Hoolimata ajastuomasest kuvandi väärtustamisest, ei ole ta kunagi selle pärast muret tundnud. Eks nii mõnigi elu- ja moestiili harras stilist haaraks kääride või meigikarbi järele, kohendaks tema soengut, jälgiks, et hallid juuksejuured ikka ontlikult mustad püsiksid, paneks talle ümber Armani kostüümi või telliks rõivad mõnelt meie mainekalt moekunstnikult.

Helve Särgava on aga iseenesestmõistetavalt olnud tema ise. Professionaal, kes teab, et mitte ainult sõnadel, vaid eelkõige tegudel on kulla hind. „Räägin seda, millesse usun ning teen alati seda, mida tõesti õigeks ja õiglaseks pean, olgu enne kohtunikuna ning tulevikus ehk Tallinna volikogus.“ See tsitaat on ühest valimisaegsest intervjuust.

Kui Särgava poolteist aastat tagasi kohtunikuameti maha pani, iseloomustas noorem kolleeg, advokaat Sten Luiga teda „ühe vähesena looduse poolt väljavalituna, kelle oskused ja võimed ajas ei kahane, vaid kasvavad“.

Möödunud suvel esietendus Man­chesteris Yael Bartana uus teos „Mis oleks, kui maailma juhiksid naised?“ („What If Women Ruled the World“). Just nimelt esietendus, sest seekord on Iisraelist pärit Berliinis ja Amsterdamis elav kunstnik lisanud eksperimentaalsele filmile elava lavastuse, mida võib käsitleda tegevuskunsti, aga ka dokumentalistika võtmes.

Bartana on võtnud legendaarse filmi­mehe Stanley Kubricki 1964. aasta menuki „Dr Strangelove“ ja jätkanud sealt, kus film lõppes. Kui Kubricki versioonis püüdis käputäis mõjuvõimsaid mehi asjatult päästa maailma, siis Yael Bartana on doktor Strangelaove’i militaarsesse maailma postapokalüptilises tulevikus toonud kümme naist ja ühe mehe. Just nii, nagu oli Kubrik näinud ette sugude proportsiooni oma hirmutavas tulevikuvisioonis. Kuid Bartana on andnud sõna ja otsustamisõiguse naistele: viiele eksperdile – teadlasele, aktivistile, inimõiguslasele, mõtlejale, kirjanikule, kunstnikule – ja viiele näitlejale. Ainuke mees on ka näitleja. Macho’likus keskkonnas, Strangelove’i viimset päeva kuulutava kella tiksumise saatel lahendavad viis naist põletavaid probleeme, praegusi ülemaailmseid kriise. Näitlejad katkestavad neid, räägivad ekspertide eest ja jutustavad oma lugusid. Sõna saab ka publik. Kui läheb avalikuks aruteluks, siis osalised – eksperdid ja näitlejad – vaikivad ja tõmbuvad tagasi. Igal õhtul astuvad üles uued osalised, iga etendus on improvisatsioon ja proovikivi ning võimalik on ka läbi kukkuda. Kõik oleneb mitte niivõrd enda maksma­panekust, vaid läbirääkimisoskusest.

Särgavagi on kasutanud Postimehes (8. IX) väljendit „tuimuse õpilane“, või õigemini, et tema ei saa selleks mitte kunagi, sest tuimuse õpilaseks teeb ükskõiksus sõnade vastu, see aga kasvab peagi ükskõiksuseks tegude vastu. Helve Särgava ei salanud, et oli selle väljendi laenanud ajakirjanik Vilja Kiislerilt. Ta tunnustab teist inimest enda kõrval.

Helve Särgavast ei saanud Tallinna volikogu esimeest, kuid ta valiti küllaltki üksmeelselt 72 häälega revisjonikomisjoni esimeheks, tema poolt oldi opositsioonist ja ka võimuerakonnast. Särgava leidis aega, et enne hääletamist kohtuda võimuerakonnaga ja rääkida oma plaanidest. Tema sõnu, et iga väiksemgi korruptsioonikaalikas tuleb kohe juurtega välja sikutada, võib uskuda. Nagu ka Bartana kangelaste, ekspertide omi. Ka siis, kui nad on laval vaid ühel õhtul. Bartana lavastus ei ole mustvalge, seal on segajaid ja on kiikse.

Kui teiselt tegevuskunstnikult, Marina Abramovićilt küsiti, mis saab, kui naised juhivad maailma, oli ta veendunud, et kui naised juhivad maailma, on nad vabad ja õnnelikud ning siis nad teavad, kuidas maailma juhtida.