Üks roll

OTT KARULIN

Mõnikord on Trooja hobuse sees tõepoolest kingitus. Võib öelda küll, et Elina Netšajeva mäekõrgune võit – olgu see mägi pealegi kleidiriidest – konkursil „Eesti laul“ on kaua tehtud kaunikene.

Oma roll on Netšajeva edus ka kindlasti esmakordselt 2013. aastal ETV ekraanile jõudnud noorte klassikalise muusika interpreetide võistlusel „Klassikatähed“, mida võib vaieldamatult pidada kõige enam (kui mitte ainsaks) kultuuriellu vahetult panustavaks (vs. teiste tehtule reageerimine) rahvusringhäälingu saateks. Toomas Velmet on siinsamas Sirbis (24. IV 2014) kirjutanud, et „Klassikatähtede“ formaat on „täiesti originaalne, leidlik ja täidab kindlasti püstitatud eesmärgi“ ning järeldanud: „Alati leiab põhjuse iriseda, kuid tervikuna on „Klassikatähed“ absoluutselt parim formaat: täiesti omakootud, aga mitte sugugi kodukootud …“ Olgu siis meenutatud, et saate autor-väljamõtleja on Timo Steiner.

Sellest, et klassikaline muusika on kaotamas oma tähtsust ega pälvi piisavalt (meedia)tähelepanu, on ikka räägitud (sõltub ilmselt igaühe mälu alguspunktist, kas mõni aasta või mitukümmend). „Klassikatähed“ on aga tõestanud, et see, mis kehtis „Naksitrallides“, pädeb ka klassikalise muusika osas. Mäletate ju küll, kuidas Eno Raua loodud kolmik tõttas appi kassiuputuse all kannatavale linnale, et siis peagi mõista: kui kaovad kassid, tuleb uus uputus – sel korral rottide oma. Nii tuli ka kassid tagasi linna meelitada. Samamoodi on ERR mõistnud, et klassikaline muusika ei ole tingimata televaatajaist vähestele, kui neile juhatav abikäsi ulatada. Näiteks „Klassikatähtede“ teisel hooajal, kus võistles ja sai (muu seas suure publikutoetuse najal) finaali ka Elina Netšajeva, pidid võistlejad läbima järgmised voorud: „Virtuoosne tulevärk“, „Unustamatu meloodia“, „Koos superstaariga“, „Parafraas“ ja „Raamist välja“. Ainuüksi sellest loetelust on kenasti näha saatesarja loogika ja põhjus, miks seda vaatavad ka inimesed, kes muidu klassikalise muusikaga kokku ei puutu.

Muidugi võib ka väita, et „Klassikatähtedest“ suuremgi roll just (pop)ooperi propageerimisel on hoopis rahvusvahelistel teleformaatidel. Ennekõike on selles kontekstis põhjust meenutada 2007. aastal „Suurbritannia talendisaate“ esimese hooaja võitnud Paul Pottsi, telefonipoe müüjat, kes esitas aaria „Nessun dorma“ Puccini ooperist „Turandot“, ning loomulikult sama saatesarja kolmandal hooajal miljonite pöidlahoidjate meelehärmiks teiseks jäänud Susan Boyle’i, kelle eelvoorus esitatud laulu „Mu päevi täitis unelm hea“ muusikalist „Hüljatud“ on tänaseks YouTube’is vaadatud üle 22 miljoni korra.

Eestis on peale ERRi ooperi tutvustamisele kaasa aidanud ka TV3 saatesari „Su nägu kõlab tuttavalt“, kus osalejad on lisaks travestia- ja blackface-numbritele ikka jõudu proovinud ka ooperiaariatega ning seda üldjuhul edukalt (kui ka žürii- ja publikuarmastuse taga on pigem etendaja julgus midagi nii suurt ja rasket ette võtta kui selle avantüüri muusikaline tulem). Saate seni viimase hooaja võitjaks krooniti aga dirigent ja laulja Valter Soosalu, kes parodeeris finaalis kuulsat tenorit Placido Domingot.

Ilmselt pani tähelepanelik televaataja tähele sedagi, et Soosalu astus üles ka selleaastase „Eesti laulu“ poolfinaalis, kus esitas koos Pirjo Jonasega n-ö renessansikastmes versiooni eelmise aasta võiduloost „Verona“, ning oli ka palutud finaali žüriisse. „Eesti laulu“ võidupala on kord varemgi klassikalisema kuue saanud: Elina Borni ja Stig Rästa „Goodbye to Yesterday“ sai Tõnis Kõrvitsalt ooperiseade, mida esitasid Oliver Kuusik ja Kristel Pärtna. Ka Elina Netšajevale polnud see tegelikult esimene kord „Eesti laulul“ osaleda, kuigi eelmisel aastal oli tema rolliks veel vaid poolfinaalide saatejuhi oma.

Ärksamad vandenõuteoreetikud võivad nende faktide pealt hakata ehk isegi kahtlustama, kas pole Netšajeva võidu nimel juba aastaid televaatajate maitse-eelistustega teadlikult mängitud, aga tõenäosus, et muidu mitte kunagi üksteisele sõbrakätt ulatavad Eesti telekanalid ja lausa rahvusvahelised telekorporatsioonid on juba kümmekond aastat ühiselt vaeva näinud, et Eestile jälle Eurovisioni lauluvõistluse võit tuleks, on siiski väike. Nii et jäägu selle kingitud hobuse suhu vaatamata.