Ülikoole koloniseerib manager’ide kultuur

Gunnar Oki esilekerkimine kõrgharidusvaldkonna arvamusliidrina on finants- ja avalike huvide hägustamise sümptom.

Martin Aidnik

Selle sügise diskussioonid näitavad, et ka pärast kiireid ja radikaalseid ülikoolide struktuurireforme on kõrghariduse seis ja suundumused jätkuvasti põletav teema. Gunnar Oki suhteliselt ühetaolise loogikaga ideevisandeid sisaldav ülevaade on leidnud mitmesugust vastukaja. On kriitiliselt osutatud, et kõrghariduse kontekstis tuleks paremini eristada avalikku ja erahüve, kuid on ka neid, kes nõustuvad, et Euroopa teaduspoliitikat arvesse võttes on Eestis vaja veelgi muudatusi teha.1 Igal juhul on kõrgharidussüsteemis taas pilk suunatud oma eneseteadvust õõnestades kriitiliselt sissepoole ning jäetud kõrvale väline kontekst, s.o suhted majanduse ja riigiga. Ometi tuleks näha laiemat pilti, sest kõrghariduse ümberkorraldusi suunab tegelikult ulatuslik fiskaalne konsolideerumine: riik struktureerib end kriisijärgse turumajanduse seisukorrast lähtudes ümber.

Eesti on kaasa minemas mujal, iseäranis USAs, valitseva suundumusega, mille kohaselt eraldatakse teineteisest ülikoolis töötamine ja ülikoolide otsustusprotsessides osalemine. Gunnar Oki esilekerkimine arvamusliidrina on selle sümptom. Okk TTÜ kuratooriumi esimehena Sandor Liive asemel tähendab vihma käest räästa alla sattumist. Kuidas teisiti mõista seda, kui ühe endise Eesti Energia juhatuse esimehe vahetab välja teine? Hoolimata sellest, et manager’id ei ole asendamatud, ent head teadlased sageli on, pürib manager’ide kultuur üha enam haldama akadeemilist maailma. Manager’ide positsioon ja sissetulekud on seejuures teravas kontrastis haridus- ja teadustöötajate madalamasse kategooriasse paigutuva elujärjega. Erasektori ekspertiis on avalikus sfääris hakanud tooni andma seepärast, et avalikku sektorit soovitakse muuta järjest rohkem erasektorilaadseks. See avaldub nii ministeeriumide kokkuhoius kui ka ülikoolide ümberkorraldustes. Pankade ja suurettevõtete kahanevat sotsiaalset panust aga kahtluse alla ei seata. Nagu David Cameroni Inglismaal pööratakse ka Eestis erasektori puudujäägid rünnakuks avaliku sektori vastu.

Avalikku sektorisse agaralt sekkuv riik on komplitseeritum nähtus kui õhuke riik, sest soovitakse olla tugev ja nõrk ühtaegu: nõrk ja passiivne on riik turumajanduse suhtes, aktiivne ja administreeriv avaliku sektori suhtes, kus riik ilmutab resoluutsust ja tugevdab kontrolli nende valdkondade (sh kõrghariduse) üle, kus sõltumatuse määr on seni olnud suur. Ajalooliselt seostatakse tugeva riigi ja vaba turu kombinatsiooni Teise maailmasõja järgse ordoliberaalse traditsiooniga Saksamaal. Ordoliberalismi ehk nn sotsiaalse turumajanduse eelkäijaks võib pidada Carl Schmitti vaateid.2 Kartes, et sotsiaaldemokraatlik riik nõrgeneb kõikvõimalike huvigruppide nõudmiste tõttu, pidas Schmitt vajalikuks riigi suveräänsust pluralismi suhtes. Tugev ehk Schmitti terminoloogias autoritaarne riik kaitses majandust ja kindlustas selle poliitiliste vahenditega kollektiivse tahte vastu.

Fiskaalne konsolideerumine (vähesed investeeringud, väiksed maksud ja konkurentsipõhisus) viib riigi tagasi autoritaarse liberalismi maile. Euroopa Liidu süvenenud hierarhiate alumisel astmel on Ida-Euroopa, keda Euroopale tervikuna kahjulik ühisrahapoliitika on iseäranis kahjustanud. Loomulikult mõjutab see kõrghariduse valdkonda ja Eestis ongi asutud kõrgharidust väliselt mobiliseerima. Kõrgharidus integreeritakse väikeste investeeringute ja sissetulekute ning järjest suuremate kärbete surnud ringi. Seda ei pea õigeks lahenduseks enam ka OECD ja IMF.3 Investeeringute puudumise ja turumehhanismide kriitikud võivad seega leida toetust juba ka klassikalistelt läbi ja lõhki vaba turgu ideoloogiat esindavatelt institutsioonidelt.4

Poliitikafilosoof Wendy Browni järgi iseloomustab neoliberalismi nagu ordoliberalismi ja Carl Schmitti liberalismi arusaam, et majanduslik kord on midagi ebakindlat ja nõuab ühiskonna eri sfääride koordineeritud tuge.5 Neoliberalismiga kaob varasema liberaalse demokraatia moraalne ja poliitiline ratsionaalsus. Turukesksusega kaob kriitiline meel. Kõrghariduse puhul tähendab see kõrghariduse identiteedi nägemist fiskaalvajaduste prisma kaudu. Globaalse majanduskriisi järgsed aastad on ilmsiks toonud neoliberalismi ootamatu visaduse ja elujõulisuse. On saanud selgeks, et kriis ei olnud lõpu algus. Süüdimatu kulutamise esiletoomine kriisi põhjusena on andnud võimaluse prioriteediks kuulutada ressursside kärpimine. Varjatumal kujul on see tähendanud jõukuse alt üles ümberjaotamist ning vastupidise võimatuks tegemist seadusandlikult kinnistatud fiskaalmeetmetega. Reguleeritakse valitsuse kulusid, kuid mitte finantssektorit. Kapitalism saab kriisi summutada, edasi lükata või moonutada, kuid mitte end progressiivselt reformida.

Aasta alguses protesteerisid tudengid Torontos, Amsterdamis ja Londonis tänapäeva ülikoolide ettevõtetega sarnaseks muutmise vastu. Nõuti kõrghariduse kaubastamise lõpetamist ja ülikooli taastamist avaliku sfäärina, agoraana. Tudengid hõivasid ülikoolide ruume, et võidelda teistsuguse ülikooli eest. Nende tegevus Amsterdamis leidis vastukaja ka mitmetelt tuntud avalikelt intellektuaalidelt nagu Noam Chomsky ja David Harvey. Väljendati veendumust, et korporatiivsetel huvidel pole kõrghariduses kohta. Torontos tõstatati lektorite ja doktorantide tihti ebaõiglase tasustamise küsimus.

Kriisijärgse kapitalismi tingimustes on ülikoolidest saanud ka ühiskonnateaduste huviobjekt. Postuleeritakse sotsioloogilise kujutlusvõime ja suurema avalikkuse vajadus. Üleskutse viljelda avalikku ja poliitilist ühiskonnateadust tegi küll juba Ameerika sotsioloog Michael Burawoy 2000. aastate esimesel poolel. Avaliku sotsioloogia ja ülikoolide seos on oluline seetõttu, et uurimistöö ja professionaalsus ei ammenda sugugi seda, mis ülikool olema peaks. Ülikoolide manager’idele ei lähe need eesmärgid aga vähimatki korda, tähtis on hoopis efektiivne inimkapitali tootmine.

Diskussioone kõrghariduse struktuurireformide üle tuleb näha osana laiemast fiskaalse konsolideerumise projektist. Need arutelud on otseselt tinginud vajadus ehitada tulemüür kriisijärgse turumajanduse ja suuremate investeeringute vahele. Nõudmiste täitmise ja järeleandmiste eest pole avalikul sektoril ega kõrgkoolidel oodata sama hästi kui midagi. Mõlemad on laiemas huvide konfliktis osalised. Pidev vajadus oma olemasolu õigustada takistab avalikul sektoril adekvaatset lahendust leida. Samm õiges suunas oleks seniajani proovimata lähenemine: tuleks toimida ühtse subjektina ja vaidlustada hetkesuundumused. Avaliku sektori töötajatel oleks aeg ühineda. Konflikti üldisemale tasandile viimine tooks vähemalt kaasa küsimuseasetuse muutumise ja kiiluks põgusalt kinni turu pealetungi.

1 Aro Velmet, Alternatiiv Oki haamrile. – Postimees 24. X 2015; Kersti Kaljulaid, Milleks meile Euroopa. – Postimees 13. X 2015.

2 Renato Cristi, Carl Schmitt and Authoritarian Liberalism. University of Wales Press, 1998.

3 http://www.imf.org/external/pubs/ft/survey/so/2015/NEW061715A.htm

4 http://equitablegrowth.org/oecd-report-says-income-inequality-hampers-economic-growth/

5 Wendy Brown, Neo-liberalism and the End of Liberal Democracy. – Theory & Event 2003.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht