Ülo Nugis töös ja võitluses

Ülo Nugis tahtis lennata poliitikataevas eriti kõrgelt, usaldas liialt oma intuitsiooni ning ülehindas oma võimeid ja võimalusi.

MART SOIDRO

„Pruuli pani kõik tööle. Reisner ja Arge suhtlesid piirkondadega, mina aga pidin minema Ülo Nugise juurde, sest levimas oli kuuldus, et ta tahab Kaido Kama asemel ise minu vastu kandideerida. Minule oleks see igati sobinud, sest Kama vastu kandideerida mul isu ei olnud. Läksin alandlikult Nugise kabinetti, mis oli sisuliselt sama koridori peal. Lasin õlad längu ja rääkisin nukralt, kui suures jamas ma olen. Nugis oli väga armuline ja ütles, et me oleme muidu toredad poisid, aga poliitikast ei tea me midagi ja elukogemust on meil ka hirmus vähe. Ta ütles, et nüüd tuleb tema ja võtab erakonna üle. Küsisin vaikselt, et kas mulle ka mingi koht selles uues valitsuses leidub. Nugis arvas, et vast ta ikka midagi leiab ja sattus siis oma jutuga päris hoogu. Eesti poliitika ajalukku läks igal juhul järgmine tema poolt öeldud lause: „Ja üldse, mul on hääled koos!“ Soovisin talle edu ja hiilisin välja, sest olin oma eesmärgi saavutanud.“¹

Nii on kirjeldanud nn Suurt Isamaasõda oma mälestustes Mart Laar. Aga et pilt oleks täielik, soovitan Hannes Rummu raamatu kõrvale lugeda ka Edgar Savisaare ja Marju Lauristini mälestusi.² Miks mitte ka üllitisi Arnold Rüütlist, kui on naljatuju.³

Eesti Töökollektiivide Liidu esimehe (1989–1992), NSV Liidu ülemnõukogu liikme ning rahvatarbekaupade, kaubanduse ja teeninduse komisjoni aseesimehe (1989–1991), EV ülemnõukogu esimehe (1990–1992), VII riigikogu esimehe (1992–1995) ning VIII ja IX riigikogu lihtliikme (1995–2003) poliitilise karjääri võib jagada kaheks: 1988–1994 ja 1995–2003. Esimesse perioodi aktiva poolele mahuvad ka tootmiskoondise Esto­plast juhtimine ning Eesti NSV alluvusse toomine (1. juuli 1988), samuti TKLi esimehena Eesti Kongressi toetamine. Alates 1995. aastast pani ta aga järjekindlalt žetoone valele mänguväljale. Seda langust ja eksirännakuid oli kõrvalseisjana kurb jälgida ja on nüüd ka lugeda. Või nagu raamatu autorgi nendib: „Nugis ei leppinud kunagi madallennuga.“⁴

„Minu jaoks võtab Ülo Nugise haamri­löök 20. augustil 1991 kokku väga olulise etapi Eesti ajaloos, kus poliitikat tegi rahvas,“ ütleb raamatus Liia Hänni.⁵ „Kui kasutada rallisõidu põhimõtet, siis Ülo oli Tänak, mina olin tema kõrval kaardilugeja. Nii me kahekesi tegutsesime,“⁶ sekundeerib Hännile Marju Lauristin. Rumm võrdleb taasiseseisvumist aga meeskonnaspordiga ja Nugist jalgpallimeeskonna keskkaitsjaga. „Üks erand siiski oli,“ täpsustab Rumm „19. ja 20. augustil tõusis Nugis oma tavapäraselt positsioonilt kommentaatorite keeles kõrgemale, võttis koha sisse keskväljal ning algatas ilusa kombinatsiooni, mis lõppes võiduka ajaloolise rünnakuga.“⁷

Mina? Osalesin valimisliidu Isamaa 1992. aasta valimiskampaanias, töötasin 1993.-1994. aastal Isamaa sidustusdirektorina, aga Ülo Nugisega puutusin pikemalt kokku vaid ühel korral, 16. oktoobril 1994. aastal. Päeval, mil Nugis valiti kolmandat ja viimast korda riigikogu esimeheks. Nugis oli viimast hooaega oma poliitiku karjääri tipus ja tema kahetoalise kabineti külalistuba heast-paremast lookas (Black Label, suurtes kaussides must ja punane kalamari). „Tooge veel sakusmenti!“ käsutas ta turvamehi meie kõhnu keresid põrnitsedes ja lipsu kohendades. Sest alati lõhnastatud Nugis (odekolonn Šipr?) ei olnud mees, kes õhtu edenedes oleks pintsaku seljast visanud ja lipsu lõdvaks lasknud. Seetõttu ma ei teagi, kas tal oli ka sel tähelepanuväärsel päeval pintsaku all kabuur (spiikri truul saatjal Karl Tiilikul pakitses see küll mitu numbrit väiksema halli ülikonna kaenla alt välja).

Imestasin toona, kui kõva häält võib üks väikest kasvu (170 cm) mees teha. Igatahes lasin ma (188 cm) põlved longu, kui riigi teise mehega vestlesin. Küllap aupaklikkusest ja kartusest. Aga siis ma muidugi ei teadnud veel, et see oli tipphetk Ülo Nugise poliitilises elus.

Ja ka seda, et 30. novembril 1988. aastal oli Nugis linnahallis Töökollektiivide Liidu asutamiskoosolekul tõmmanud vaheajal tagaruumi ukse kinni ja käratanud sinna siseneda tahtvale tolle aja kõige populaarsemale poliitikule Edgar Savisaarele: „Siia põrandale sa oma poriste jalgadega trampima ei tule!“⁸

Oleksin teadnud, teinuksin sügava kummarduse.

Ülo Nugise käsitlus pöördelistest sündmustest meil veel puuduski. Nagu eespool märgitud, on meil ilmunud „suurel kiirusel ja hulgakaupa“ mälestusi kommunistidest, Rahvarindest ja Eesti Kongressist, aga nn kolmandast teest, „heade kommunistide“ käsitlusi tuleb raamatukauplustest otsida tikutulega. Kui Vaino Väljas annaks kiusatusele järele, oleks ka tema mälupilt tummine lugemine.

Hannes Rumm on teinud ära suure töö. Vestelnud umbes 60 inimesega, istunud arhiivis ja tutvunud lese lahkel loal Nugise isikufondiga. Nagu ma aru saan, siis Nugise mälestusi on kahte sorti: ta enda kirjutatud artiklid ülemnõukogu mälestuskogumikes, mida autor on usaldanud rohkem. Ja Tiit Made lindistatud pikad intervjuud, mida nelja mehe ettepaneku autor tsiteerib oma raamatutes jupikaupa.

Kui Rummu raamatule midagi ette heita, siis kindlasti seda, et raamatus puudub isikuloend ja täpsed viited artiklitele, millele on viidatud. Ilmselt oli trükki minekuga tuli takus, sest korra on kunagisest ministrite nõukogu esimehest ja ülemnõukogu saadikust Indrek Toomest saanud Tiit Toome.⁹ Aeg-ajalt on tunda, et autorile on pikema teksti kirjutamine olnud paras kondiproov, sest mõned üleminekud on järsud või kalduvad eesmärgist kõrvale. Aga need on pisivead, sest üldjoontes on tekst nauditav.

Või nagu kirjutab Tiit Pruuli: „Sõnnikuvedu on Eesti poliitikast kirjutajad aastate jooksul viljelenud päris edukalt. Rummi raamat eristub neist käsitlustest heatahtliku suhtumise poolest oma peategelasse.“¹⁰

Mis ei tähenda seda, et tegemist oleks igavalt aupakliku ja nahkse käsitlusega. KGB-le oli ENSV tööstusaristokraat pinnuks silmas juba 1980ndate alguses. Väljasõidutoimikust selgub, et „Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee Tallinna osakonna andmetel lubab Nugis endale tavaelus amoraalset käitumist, kuritarvitab teenistuslikku olukorda. Üleolev, jäme, enesearmastaja, ei arvesta kollektiivi arvamusega, millega kutsub esile tööliste rahulolematust.“¹¹ See iseloomustus pärineb ilmselt eksperimentaal-suusavabrik Dünamo ajast, kus Nugis töötas direktorina aastatel 1980–1986. Aga ka ülemnõukogu ja riigikogu VII koosseisu ajal oli ta samuti ennast täis ega kohelnud sõnakuulmatuid kolleege sugugi siidkinnastega. „Ma ütlen teile, kolleegid, et rohkem kui pooleteist aastaga olen ma päris selgeks saanud selle, kuidas on võimalik blokeerida ülemnõukogu tööd ja kuidas mitte. Seekord ei hakka ma lihtsalt teiega neid mänge kaasa mängima,” teatas ta päev enne iseseisvuse taastamist.¹² Erilised „lemmikud“ olid Nugise jaoks sõjakalt meelestatud Eesti iseseisvuse vastased ülemnõukogus ning vintis kuningriiklased riigikogus. „Eesti peab saama NATO liikmeks niipea kui võimalik,” kuulutas ta kohe pärast iseseisvuse taastamist.¹³ Võime vaid ette kujutada, mida tundis riigimehe süda, kui ta luges riigikaitsekomisjoni liikme Kirill Teiteri uitmõtet: „Armeed pole Eestile vaja. Meil oleks vaja ainult paari väga hästi koolitatud ja varustatud kõrilõikajate üksust, keda saaks paisata iga hetk ükskõik kuhu ja kes teeks ükskõik mis töö ära.“¹⁴ Õnneks ei võtnud välismaailm rahvaasemiku juttu tõsiselt, sest teati, et tegemist on klouni ja vana miilitsaga.

Vanemad inimesed mäletavad, mida nad tegid hetkel, kui said teada, et tapetud on John Fitzgerald Kennedy (22. XI 1963). Sügavas keskeas olevad isikud teavad une pealt, mis oli nende esimene mõte, kui nad hommikul kuulsid printsess Diana hukkumisest (31. VIII 1997). Praegu Eesti poliitikas ilma tegevad tegelased oskavad aga minuti pealt öelda, mis kell pani Ülo Nugis 20. augustil hääletusele otsuse eelnõu „Eesti riiklikust iseseisvusest” ja mis kell kõlas haamrikolksatus pärast otsuse vastu­võtmist. Aga seda on ikka ja jälle tore meenutada! Kell on 23.02 ja riigikogu esimees lülitab sisse mikrofoni. „Lugupeetud ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus „Eesti riiklikust iseseisvusest”? Palun hääletada! Vaja on 53 häält.“ Ja minut hiljem: „Selle ettepaneku poolt on 69 rahvasaadikut, vastu ja erapooletuid saadikuid ei ole. Otsus on vastu võetud (aplaus). Teadaanne. Saadikuid ootab lossi ees kolm mikrobussi. Nendega viiakse teid koju. Ma õnnitlen teid kõiki. Tänaseks head nägemist!“¹⁵

Nugis ei olnud mees, kes oleks jätnud selle teo eest kiitmise teiste hooleks. Mõni aeg hiljem võttis ta oma rolli endale omasel koomilisel ja kohmakal moel kokku: „20. augustil kell 23.03 saabus minu jaoks aastaplaani täitmine. Plaan ja ülesanne olid täidetud. Keegi ei saanud mulle midagi ette heita. Ütlen natuke prostalt, aga mina olin selle ülemnõukogu pealik.“¹⁶

Ülo Nugise poliitiline karjäär liikus 80ndate lõpus ja 90ndate alguses tõusvas joones. 30. novembril 1988 asutati Eesti Töökollektiivide Liit, mille esimeheks Nugis valiti ja mis vastu Edgar Savisaare lootusi ei kujunenudki Rahvarinde taskuparteiks. 26. märtsil 1989 toimusid NSV Liidu rahvasaadikute kongressi valimised, kus Ülo Nugis kogus Lenini valimisringkonnas esimeses voorus 56,98% häältest. Kuigi ta oli Moskvas eestlastest kõige kõrgemal ametikohal – rahvatarbekaupade, kaubanduse ja teeninduse komisjoni aseesimees –, ei paistnud ta impeeriumi pealinnas millegagi silma. Marju Lauristin küsis koguni raamatu autorilt: „Oot! Kas Nugis oli ka meiega üldse Moskvas?“¹⁷ Kõik võinuks minna teisiti, kui Ülo Nugise asemel oleks ülemnõukogu esimeheks valitud Marju Lauristin. Tuletame meelde, et Edgar Savisaar valiti ülemineku valitsuse juhiks 54 häälega, ülemnõukogu esimehe valimisel oli jõudude vahekord aga 56 : 44 Nugise kasuks.

Arvudest veel. Ülemnõukogusse kandideeris Nugis valimisringkonnas nr 1, kus kõige rohkem hääli kogus Indrek Toome – 15 046. Järgnesid Tiit Käbin 11 833, Genik Israeljan 6664, Ülo Nugis 5771 ja Mart Laar 4061 häälega (esimene väljajääja oli Lennart Meri 4030 häälega). Kuna valimised toimusid üksiku ülekantava hääle meetodil, ei saa neid võrrelda riigikogu valimistega.

1992. aasta riigikogu valimistel oli Ülo Nugis üleriigilises nimekirjas Mart Laari, Matti Pätsi, Paul-Eerik Rummo järel neljas ja kogus Lääne-Tallinna valimisringkonnas nr 3 5330 häält (nooruke Jüri Luik 2293 häält). Edasi läks aga kõik allamäge. 1995. aastal, kui Nugis kandideeris Parempoolsete esinumbrina Jõgeva- ja Tartumaal, sai ta 2940 häält (Jüri Luik Lääne- ja Ida-Virumaal 4579 häält). 1999. aastal Koonderakonna ridades kandideerides sai ta vaid 800 häält. Mooramaamees oli oma töö teinud, mooramaamees võis minna? Ei, nii lihtne see asi siiski ei olnud.

Nugis oli ise selles paljuski süüdi, sest vahetas pidevalt erakondi (Vabariiklaste Koonderakond, Rahvuslik Koonderakond Isamaa, Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond, Koonderakond, Erakond Uus Eesti ja tagatipuks Rahvaliit).¹⁸ Peatükis „Sõber, nõunik, autojuht ja ihukaitsja“ tõdeb Rumm, et oma teadmistelt ja taibult ei küündinud Tiilik ligilähedalegi toonase peaministri Mart Laari või president Lennart Mere lähemate kaastöölisteni. Viimases väites julgen kahelda, sest Lennart Mere kaastööliste read oli presidendi algaegadel väga hõredad (olime Kadriorus Jaan Trossiga alguses kahekesi ja presidendi populaarsus langes taevast kivina. 1993. aasta jaanuaris tegi Emor küsitluse, milles tunti huvi, kui hästi on oma ametikohustuste täitmisega toime tulnud alles kolm kuud ametis olnud riigijuhid. Ainult 36% küsitletutest arvas, et president Meri on oma ametikohustustega toime tulnud väga hästi või pigem hästi. Peaminister Laari puhul andis kiitva hinnangu 44% ning riigikogu esimehe Ülo Nugise puhul 68% küsitletutest.

Samuti võib nõustuda Tiit Pruuliga, kes eespool mainitud arvustuses on väitnud, et Nugise ainukene ustav abiline Karl Tiilik oli enamiku poliitikute meelest veel koomilisem tegelane kui Sancho Panza. „Tiilik informeeris Nugist veel mitu korda kehvemini kui isand Panza oma ülemust don Quijotet.“

Mida öelda Ülo Nugise kohta loetud raamatu põhjal kokkuvõtteks? Õige mees, õigel hetkel ja õiges kohas (Rein Veidemann)? Üleminekuaja nähtus (Marju Lauristin)? Eestimeelne mees, kelle vanus, taust ja elukogemus olid natukene valed (Kalle Muuli)? Viimasele väitele tahan vastu vaielda. Praegugi veel riigikogus tiksuv Ivi Eenmaa (2. VI 1943) on Ülo Nugisest (28. IV 1944) kolmveerand aastat vanem. Imelik mõeldagi, et eelmise sajandi viimastel riigikogu valimistel (1999) kandideerisid nad mõlemad Koonderakonna nimekirjas ja olid üleriigilises nimekirjas vastavalt neljas ja viies. Aga erinevalt Eenmaast tahtis Nugis lennata poliitikataevas eriti kõrgelt, usaldas liialt oma intuitsiooni ning ülehindas oma võimeid ja võimalusi.

Nugis on kurtnud, et Isamaa noored kasutasid tema head nime ära, aga ei võtnud teda poliitikuna tõsiselt. „Sama hästi võib öelda, et Nugis kasutas Isamaa noori ära!“¹⁹ väidab Kaido Kama vastu, sest just tänu Isamaa edule jätkas Nugis parlamendi juhina, sellal kui Kindla Kodu direktorid jäid võimust mõneks ajaks ilma. Tegelikult on õigus mõlemal, sest tegemist oli bartertehinguga, kui prostalt väljenduda. Või nagu väitis raamatu lõpus elegantsemalt Indrek Kannik: „Selleks, et Isamaa üldse saaks võimaluse oma ajas ülimoodsaid seadusi välja anda ja ellu viia, tuli esmalt võimule saada ning selleski oli Nugisel oma roll koos Matti Pätsi, Tiit Käbini, Paul-Eerik Rummo ja Enn Tartoga. 1992. aastal toimis hästi koostöö, kus üks põlvkond tõi valijate hääled, mida teine põlvkond kasutas oma ideede teostamiseks ja Eesti riigile paljude saatusekaaslastega võrreldes võimsa arengukiirenduse andmiseks.“ ²⁰

1 Mart Laar, Pööre. Keeletoimetaja Hille Saluäär. Read OÜ 2015.

2 Edgar Savisaar, Peaminister. Eesti lähiajalugu. Toimetaja Aadu Must. Kujundanud SA Kleio 2004. Vrd Marju Lauristin, Ene Hion, Margot Visnap, Marjustini sajand. Toimetajad Peeter Vihalemm ja Aili Saks. OÜ Hea Lugu 2016.

3 Peeter Ernits, Viimane rüütel. Jäljed Eesti pinnal. Toimetaja Ester Šank. Kirjastus Kunst 2017. Toomas Kall, Rüütel rahva keeles ja meeles. Varrak 2006.

4 Hannes Rumm, Ülo Nugis. Mees, kes vormistas iseseisvuse. Toimetanud Lea Arme. Hea Lugu 2021, lk 261.

5 Op. cit. lk 338.

6 Op. cit. lk 115.

7 Op .cit. lk-d 324-325.

8 Op. cit. lk 97.

9 Op .cit. lk 125.

10 „Inimlik Ülo Nugis“. – Maaleht 25. XI 2021.

11 Ülo Nugis, op. cit. lk 56.

12 Ülemnõukogu stenogramm, 19.VIII 1991.

13 Päevaleht 25. X 1991.

14 „Keda me valisime 1992?“ lk 213.

15 Delfi 29. VIII 2011.

16 Ülo Nugis, op. cit. lk 192.

17 Op. cit. lk 126.

18 „Suri riigikogu endine esimees Ülo Nugis“. – Postimees 18. XI 2011.

19 Ülo Nugis, op. cit. lk 2020, op. cit. lk-d 274-275.

20 op. cit. lk 328.