Ultimaatsete põhjuste piibel Metuusala enda sulest

Evolutsiooni kulminatsiooniks on Mayri arvates kahtlemata liigid, elusolendite põhitüübid, millest koosneb looduse mitmekesisus.

LAURI LAANISTO

Yorkshire’is suvepuhkust veetnud teoreetiline füüsik Richard Feynman rääkis intervjuus kohalikule televisioonile,¹ et millegi nime teadmine ei ole õigupoolest mingi teadmine. Ta tõi näite ornitoloogiast: kuigi ta teab mustpugu-rästa nimetust saksa, hiina, jaapani jt keeltes, siis ei ütle see talle mitte midagi selle linnu enda kohta. See on lihtsalt nimetus. Teine asi, mille ta samas intervjuus täiesti mõttetuks kuulutas, on ajalugu, kitsamalt eksperimentaalteaduste, antud juhul füüsika kujunemislugu. Ta põhjendab seda nii: kui teadus jääb kusagile pidama ega saa mõnest probleemist enam üle ega edasi, siis tuleneb see sellest, et senised meetodid ei toimi enam. Ajalugu ei korda enam end selle koha peal. Kui kordaks, oleks mõni lahendustest ja meetoditest toiminud ning punnseisust üle saadud. Noil juhtumeil tuleb välja mõelda midagi täiesti uut, et jälle liikuma saada. Nii ongi ajalugu lihtsalt sattumuste jada, mille põhjal on võimatu midagi oleviku ja tuleviku kohta teada saada. Ja see teeb ajaloo põhimõtteliselt ebaoluliseks.

Kui eelmainitud lõigu sisu nörritab, siis võib Ernst Mayri (1904–2005) peateose vabalt käsile võtta, sest Mayr ja Feynman on ajaloo ja asjade nimetuste väärtustamise osas nagu siga ja kägu, teineteisest nii kaugel kui võimalik.

„Bioloogilise mõtte areng“ on bioloogiliste ideede arengulugu evolutsiooniliste põhjuste seisukohast. Ja evolutsiooniprotsessi kulminatsiooniks on Mayri arvates kahtlemata liik: „[liigid] on elusolendite põhitüübid, millest koosneb looduse mitmekesisus“ (lk 269); „liik on evolutsioonis, süstemaatikas, ökoloogias üks tähtsamaid, kui mitte kõige tähtsam ühik“ (lk 314). Liigi ultimaatseks (evolutsiooniliseks) põhiomaduseks süstemaatika raamistikus ongi tema nimetus ja tema ajalugu peegeldav asukoht evolutsioonipuul. Need teadmised ei ütle ilma proksimaalsete (funktsionaalsete) omadusteta, mis on jäänud „Bioloogilise mõtte arengust“ välja, liigi olemuse kohta tõesti suurt midagi. Saab küll üldistada, et sugulased on sarnasemad kui mittesugulased, kuid arvestades konvergentsi, looduse üleüldist oportunismi, siis kisub selle üldistuse praktiline väärtus nulli ligi. Vähemalt juhul, kui üldistada abstraktselt või näiteks globaalsel skaalal.

Paradoksaalselt muutub ajalugu Feynmani mõttekonstruktsioonis ebaoluliseks alles seejärel, kui seda tunda. Kui teadlastel mingite probleemide lahendamiseks juba välja käidud ideedest aimugi pole, pole need ideed ju sugugi kasutud. Sama jama on nimetustega. Kui on teada, et kodustatud lihasööjast imetaja, kellel on pikk koon, hea haistmine, küünised, mida ei anna sisse tõmmata, ja kes häälitseb haukudes, ulgudes ja kiunatades, kannab nimetust koer ehk Canis lupus familiaris ehk hundi alamliik koer, pole esiteks tarvis iga kord hakata neid tunnuseid jadamisi üles lugema ja teiseks saab ka aimu, kellest koer põlvneb. Nimetamine on puhtratsionaalne teaduslik tegevus.

Teadlased on nagu looduski probleemide lahendamisel üldjuhul oportunistlikud. Professionaalne edu võib saabuda nii läbi hekseldatud kirjanduse põhjal õnne tõenäosuse suurendamise kui ka lihtsalt vedamise tõttu. Praegune aeg soodustab kindlasti viimast, kuigi eakamad arvamusliidrid nutavad taga esimeste suurt defitsiiti. Suur puudus on n-ö diletantidest, kes teavad kõigest natukene, aga see-eest natukene kõigest.² Ei piisa sellest, et teadus ise on akumuleeruv ja et praegustel pooliku haridusteega inimestel, kes sageli ühismeedias end eluülikooli lõpetanu tiitliga pärgavad, on korralikumad teadmised nii meid ümbritseva kui ka meie sisemuses leiduva maailma kohta kui Antiigi tarkadel. Nende teadmiste pagas oli kindlasti suurem, kuid nad arvasid näiteks, et maailm koosneb pelgalt neljast või viiest elemendist ja langetõve vastu aitab, kui manustada kaameli kuivatatud aju, mida on äädika peal tõmmata lastud.³ Oluline on ka igasse ajju – teadlase siis, mitte kaameli omasse – kogunenud teadmiste hulk ja kvaliteet, sest vaid nii on võimalik hoomata maailma nendesamade uute nurkade alt, et teaduslikest probleemidest jagu saada. Nagu on öelnud ka C-vitamiini avastamise eest Nobeli auhinna saanud Albert Szent-Györgyi: „Teadustöö seisneb selles, et nähakse asju, mida igaüks näeb, kuid mõtestatakse neid nii, nagu seda seni veel keegi teinud ei ole.“

Mayr tegutses teaduses üle kaheksakümne aasta.⁴ „Bioloogilise mõtte areng“ ilmus esmakordselt 1982. aastal, kui Mayr oli juba ligi 80aastane. Kõigeteadjaks saamine võtab aega. Teadlaste edukus, isegi kui seda mõõta kõige ebainimlikumate parameetritega, nagu Hirschi indeks jms, kasvab eluea ja karjääri pikkuse lineaarsuse suhtes eksponentsiaalselt. Mida vanemaks teadlane saab, seda väärtuslikum on tema diletantlus ajaühiku kohta. Muidugi juhul, kui ta on uutele teadmistele pidevalt avatud. Mayri puhul oli see nii ja naa. Tema karjäär algas juba 1920. aastatel, mil ta käis näiteks ornitoloogilistel ekspeditsioonidel troopikas. Toona olid rohelised kõvateadused praegusega võrreldes palju pehmemad: ökoloogias ja evolutsiooniteadustes ei kasutatud ennekõike statistikat, vaid püüti oma teooriate kehtivust tõestada detailsetel näidetel põhinevate veenvate narratiividega. (Statistilised meetodid olid muidugi juba olemas, ja mõned teadlased olid juba toona nende kütkes – nt Francis Galton, kes mõõtis kõike, alates ilmast kuni naiste iluni⁵ –, kuid laialdasemalt hakati neid meetodeid rakendama ökoloogias ja evolutsiooniteadustes 1950-1960. aastatel.) Mayr jäigi uurima eelkõige kvalitatiivselt kirjeldatavaid nähtusi, nagu terminid, nimetused, nähtuste olemus, taksonoomia jms, olgugi et oli sünteetilise evolutsiooniteooria üks alusepanijaid koos Ronald Fisheri, J. B. S. Haldane’i, Theodosius Dobžanski ja teiste väga mudeli- ja arvumeelsete teadlastega. Siiski jäi ta elu lõpuni näiteks veendumusele, et loodusliku valiku objekt pole mitte geen, vaid genoom tervikuna.⁶

Hoolimata eelmainitud poolpehmete teaduste järjest progresseeruvast kõvastumisest viimase poole sajandi vältel ei saa kuidagi öelda, et neis distsipliinides oleks teadusmõtte kujunemislugu ebaoluliseks muutunud. Kindlasti on see aja jooksul marginaliseerunud, kuid pole sellele vaatamata minetanud oma väärtust. Igal aastal ilmub mitmekesisuse, evolutsiooni ja pärilikkuse teemal (need on „Bioloogilise mõtte arengus“ käsitletud kolm peamist valdkonda) sadu artikleid, mille autorid väidavad, et on pakkunud välja mõne täiesti uue teooria või kontseptsiooni. Enamiku puhul paistavad aga mõne vana, tihtipeale lausa antiiksete juurtega teooria kõrvad juba päris kaugelt välja.

„Bioloogilise mõtte arengu“ kõige, ei ütleks küll, et harivamad, aga pigem kahtlusi kinnitavamad alapeatükid on need, kus on juttu kõige varasematest teadaolevatest töödest nähtuste ja nende uurimise kohta. Ideede põhiliinid liiguvad läbi aastatuhandete otse tänapäevase eesliiniteaduseni.

George Gaylord Simpson, kes on samuti üks sünteetilise evolutsiooniteooria alusepanijaid, on inimese kujunemisloo uurimise kohta öelnud: „Ma tahaksin rõhutada, et kõik 1859. aastale eelnenud püüdlused neile küsimustele [Kes on inimene?] vastust leida ei oma mingit väärtust ja mõistlikum oleks neid täielikult ignoreerida.“⁷ Arvestades, et XIX sajandi loodusteadlased – eriti muidugi Inglismaal – pidasid lilleõisi jumala heatahtlikuks sepitsuseks, et teha piknikud meeldivamaks, ning mulda peeti veel sadakond aastat tagasi lihtsalt maas vedelevaks sodiks, mille sees taimed miskipärast eelistavad kasvada, on selge, et kunagi ammu välja pakutud teooriad sisaldavad omaaegseid arusaamu maailma toimimisest. Nende varjatud mõjude tähelepanuta jätmine vaevalt et praegusaegset teadust tõhusamaks ja adekvaatsemaks teeb, isegi kui läheneda teaduslikele takistustele üdini feynmanlikult. Sama jama on ka nimetuste ja terminitega. Nähtuste määratlused ja terminid on mõnikord küllaltki eksitavad ja muudavad pealtnäha samal teemal tehtud uuringud sisuliselt võrreldamatuks.⁸ See asjaolu oli küllap ka Mayrile kõnealuse teose kirjutamisel kõige olulisem ajend, sest miks muidu algab raamat lausega: „Suurt osa uueaegsest bioloogiast ja eriti erinevate koolkondade vahelisi vastuolusid ei ole võimalik täielikult mõista, tundmata küsimuste ajaloolist tausta“ (lk 7.)

Aeg on muutnud ka seda raamatut, eriti seda, kuhu see meie peas olevas raamatukogus paigutub. „Bioloogilise mõtte areng“ sai kirjutatud tudengite vajaduste rahuldamiseks (lk 7), et neil oleks võtta üks raamat, kust saab aimu sellest ajaloolisest taustast, millele eelmise lõigu tsitaadis osutatakse. 1032 lehekülge tihedat teksti ei tundu tänapäeval enam teab mis praktilise lahendusena, eriti mainitud sihtrühma silmas pidades. Tõenäoliselt võivad selle mahu ja tuumakusega hätta jääda ka professorid, kuna (loodus)teadlased ei tööta tänapäeval enam vandlitorni tipus kabinetivaikuses, vaid pigem mingis düstoopilises aruannete ja tähtaegade koosmõjude uurimiseks rajatud administratiivse kaose kiirendis.

Tõlkest ka veidi. Kui ma Ülo Maivälja käest 2014. aasta maikuus küsisin (osalesime koos teoreetilise bioloogia kevadkoolis ja seal osalejatele oli ammu teada, et ta koos tudengitega seda raamatut tõlgib), millal Mayr siis lõpuks ilmub, siis vastas ta, et paari kuu pärast, hiljemalt septembriks, on kindlasti väljas. Läks aga veel päris mitu aastat, enne kui raamat ilmus. Selle raamatu tõlkekvaliteedi kohta on liikvel olnud päris õudseid kuuldusi. See olevat ka peamine põhjus, miks ilmumine nii pikalt viibis. Kuna nii tõlkijaid kui ka keeletoimetajaid on kolm, nagu tiitellehelt ja selle pöördelt on lugeda, siis on selge, et teksti terviklikkus on kindlasti selle all mingil määral kannatanud. Kahjuks pole raamatus ära toodud, kes tõlkijatest millised peatükid on tõlkinud, ja veelgi suurem kahju on sellest, et suurema osa (4. kuni 6. peatükk välja arvatud) teksti sisutoimetajaks on Ülo Maiväli ise, kes on ka üks tõlkijaist.

Õnneks saab öelda, et tekst on loetav ja arusaadav. Mayri pealtnäha lihtsakoelist ja keerutusteta stiili (polnud ju inglise keel tema emakeel) pole sugugi lihtne tõlkida. Sõnastus vajab väga hoolikat läbimõtlemist ning karta on, et kui raamat on üle tuhande lehekülje paks ja seda tõlgib korraga mitu inimest, siis võib fookus hajuda ja sisse tulla pisukest konarlikkust ja apsakaidki. Nagu ikka, tekitasid need soovi võrrelda tõlget originaaliga, et saada aimu, mida autor ikkagi täpselt silmas on pidanud. Seda sorti katkestused kipuvad mõttelõnga sassi ajama ja tekstist arusaamist veel ühe vindi jagu pärssima. Täielikku ülevaadet mul tõlke kvaliteedist ei ole. Ma isegi ei proovinud lugedes tabada kohti, kus tekst on ühelt tõlkijalt teise kätte läinud. Mõned tõlkevalikud jäid küll minusuguse terminifriigi silma kriipima ja häirisid lugemist. Näiteks „competition“, mis on ökoloogia ja evolutsioonilise ökoloogia vahest kõige olulisem alusmõiste, on läbivalt tõlgitud ka „võitluseks“ või „võistluseks“, mitte „konkurentsiks“ ja „konkureerimiseks“. Või ka „scala naturae“, mis on põhitekstis tõlgitud kui „suur oleste ahel“, kuigi see ahel sisaldab nii puhtvaimseid vorme (jumal, inglid jms) kui ka anorgaanilist kraami (kivid, tuli jms). Tõlkija allmärkuses selle väljendi esmakordsel kasutusel on siiski täpsustatud, et eesti keeles on kasutusel ka „olemise suur ahel“ (lk 20), kuid jääb arusaamatuks, miks on põhitekstis kasutatud eksitavat varianti. Eriti veel arvestades, et „oles“ tähistab eesti keeles eelkõige primitiivseid loomorganisme, mis on väga piiratud valik ühe kõikehõlmava skaala puhul. Tekstist arusaamist need asjad siiski ei sega.

Kalevi Kull, kes esimesena paarkümmend aastat tagasi ühe seminari käigus mulle selle raamatu lehitseda andis ja kes on kirjutanud ka talle väga omase järelsõna Mayri kohta, on mulle ette heitnud, et ma kipun oma tekste väga kurja tooniga lõpetama. Ja et seekord nii ei läheks, tunnistan lõpetuseks täiesti siiralt: mul on kohutavalt hea meel, et see raamat on nüüd ka eesti keeles olemas. Küll jõuab kordustrükkide tarbeks ka apsakad eemaldada ja konarused lihvida. See raamat jääb veel pikaks-pikaks ajaks kestma. Ta on seda väärt!

 

1 Vt http://calteches.library.caltech.edu/35/2/PointofView.htm

2 Nt Vikerraadio saade „Loetud ja kirjutatud“ Mihkel Mutiga 3. XI 2018.

3 Plinius Vanem, Looduslugu. Lk 77–79.

4 Ernst Mayr, 80 aastat vaatlusi evolutsioonimaastikul. – Akadeemia 2004, nr 12.

5 Mart Viikmaa, Pärilikkuseteaduse teerajajad. Eesti Looduseuurijate Selts, sarjas „Loodusteaduste klassikud“, 2018.

6 https://www.edge.org/conversation/ernst_mayr-what-evolution-is

7 Richard Dawkins, Isekas geen. Varraku sarjas „Roheline raamat“, 2014, lk 27.

8 Põhjalikumalt ja koos näidetega saab selle kohta lugeda nt Laanisto, Universaalsuse tõlkimine ajas ja ruumis: rännakud terminoloogiliste eksisammude jälgedes. Almanahh „Tõlkija hääl“, nr 5, 2017; Laanisto, Millest me üldse räägime, kui me räägime hetero­geensusest? – Schola Biotheoretica 2015, nr 41.