Unistused või faktid – mis on päris?

Evald Saagil oli julgust unistada suurelt, lausa väga suurelt. Ja ta mõistis neid unistusi ilusatesse sõnadesse panna.

ALAR LAATS

Riho Saardi „Evald Saag. Mees mustas. Tema elu ja aeg 1912–2004“. Kujundanud Külli Saard, kaanekujundaja Maris Kaskmann. Postimehe kirjastus, 2024. 574 lk.

Hiljaaegu ilmus Postimehe kirjastusel raamat pealkirjaga „Evald Saag. Mees mustas. Tema elu ja aeg 1912–2004“. Raamatu autoriks on tuntud kirikuloolane professor Riho Saard, kes on varemgi avaldanud kirikuloolisi käsitlusi. Teose peategelaseks on sõjajärgse EELK Usuteaduse Instituudi üks loojaid, pika­ajaline õppejõud ning vaimulik Evald Saag. Raamatus vaadeldakse tema elu sünnist surmani.

Kui ma 1979. aastal teoloogiaõpinguid alustasin, oli EELK Usuteaduse Instituudis veel neli nõukogude-eelse akadeemilise haridusega professorit – Elmar Salumaa, Robert Kannukene, Ago Viljari ja Evald Saag. Kõik nad olid imetlusväärsed, aga professor Saagiga tekkis mul kõige tugevam side.

Kunagi noorpõlves oli üks mu lemmik­raamatuid August Gailiti „Toomas Nipernaadi“. Kui hakkasin professor Saagiga tihedamalt suhtlema, olgu siis eksamite või juhendamise tõttu, siis märkasin üsna pea, kuidas ta mõnikord lasi oma kujutlusvõime vabaks ja hakkas fabuleerima. See ei ärritanud mind sugugi. Hoopis vastupidi, see oli tihti nautimisväärne. Nii oli Evald Saag omal kombel meie kiriku Toomas Nipernaadi. Ühtepuhku figureeris ta neis lugudes tegelasena ka ise.

Mõtlesime igasuguseid lugusid välja

Edaspidi, kui olin teoloogilises mõttes „pikemaks“ kasvanud, lõin mõnikord ta jutuloomes kaasa. Siis mõtlesime koos igasuguseid lugusid välja – lugusid, kus me mõlemad olime tegelastena osalised. Õnneks on mul tänapäevalgi lähedasi sõpru, kellega saab sellist üheskoos fabuleerimist harrastada.

Hiljem avastasin oma üllatuseks, et mitte kõik temaga lähemalt kokku puutunud inimesed ei võtnud professor Saagi jutustusi kui ilukirjandust, vaid hakkasid sealt tagant ajaloolisi fakte otsima. Professor Riho Saard on teinud suure teene, kui on oma mahukas raamatus kriitilise ajaloolasena näidanud selliste interpretatsioonide alusetust. Muidugi polnud Saag käinud ei Roomas ega Terra Sanctal, ei Amazonase džunglites ega Indias. Tänu Saardi tööle ei hakka loodetavasti keegi enam nende lugude põhjal ajalugu konstrueerima.t tänu

Kord, kui juhtusin olema Einu talus ja Saag lõunasöögiks Mulgi kapsaid valmistas, jutustas ta muigvel sui loo sellest, kuidas ta oli pidanud noorpõlves kusagil USA-Kanada piiril skaudilaagris valmistama sedasama eesti rahvustoitu lausa viiekümnele tuhandele poisile. Evald Saagil olid ka näitlejavõimed, nii et loo sisu kõrval võis ka selle esitlus nautimisväärne olla.

Aeg-ajalt tuli aga Saagi juttudega seoses välja üks imelik asjaolu. Mõnikord, mitte küll tihti, oli seal välgatusena väiteid, mis kas jutustamise hetkel või kunagi hiljem faktiliselt õigeks osutusid. Nii näiteks väitis ta, et tundis kahe sõja vahel mu isapoolset vanaisa ja rääkis temast üht-teist, mida ma ei teadnud ja mida ma ka tol korral ajalooliseks tõeks ei pidanud. Aastaid hiljem, pärast Saagi lahkumist avastasin aga ühest tema surma järel ilmunud tõsiakadeemilisest raamatust, et Saagi räägitu vastas tõele.

Teine selline näide puudutab Püha Maa geograafiat, millest Saag võis lausa lõputult rääkida. Jällegi, ma kuulasin mõnuga tema lugusid, aga mul ei tekkinud mõtetki neid täiesti tõeseks pidada. Hiljem, kui ma aeg-ajalt Terra Sancta’l olen juhtunud rändama, olen ikka ja jälle avastanud endale üllatuseks, et Saagi kirjeldused sealsest loodusest, maastikest ja kõigest muust olid olnud täiesti adekvaatsed.

Evald Saagile on ette heidetud, et omamütoloogiat luues on ta ennast kõrgele pjedestaalile tõstnud, à la käisin siin, olin seal, kohtusin selle või teise kuulsusega etc. Jah, oma lugudes mainis Saag tihti oma kohalolu ühe või teise sündmuse juures. Aga tavaliselt oli see lihtsalt enda tunnistajaks seadmine ning loo skoopus oli hoopis kusagil mujal.

Nii väitis ta, et oli koolipõlves korduvalt külastanud Roomat. Oma raamatus näitab Saard veenvalt, et see ei vasta ajaloolisele tõele. Leidsin ööülikooli arhiivist loo, kus Saag räägib Roomas Sixtuse kabeli külastamisest.¹ Tõepoolest mainib ta seal Rooma korduvat külastamist. Lisaks pajatab ta saates üsna uskumatu loo sellest, et kui tavaturistid pidid kuulsaid freskosid seistes imetlema, siis temale kui tuntud külastajale toodi istumiseks tool.

Ning kui ta oli vähemalt tunni vaadelnud kuulsat freskot Aadama loomisest, kus Jumal ja Aadam sirutavad teineteisele käed, märkas ta nende sõrmede vahel sädet. Tavakülastajad, kes kabelist läbi kiirustavad, seda ei märka. Ilus lugu, mis tasub kuulamist. Aga selle loo keskmes pole sugugi koolipoiss Evald Saagi Rooma-reis, vaid just säde Jumala ja inimese vahel. Nii vähemalt näib see teoloogile. Loo rohked detailid on vaid garneeringuks.

Üks mu lähedane sõber, kauaaegne teatrimees, kes oli 1990. aastate algusest peale Saagi lugude andunud kuulaja-vaataja, väidab, et Evald Saag oli suur poeet, kelle innustavad ja säravad lood muutsid maailma paremaks paigaks. Saagi huumor ja mängulust köitsid, haarasid kuulajat-vaatajat. Oletan, et kõik professor Saagiga lähedalt kokku puutunud inimesed on sellega nõus.

See Saagi fantaasiamaailm, mida Riho Saard nii pikalt ja põhjalikult kirjeldab, oli tegelikult Saagi unistuste maailm, mis jäi teostumata. Osaliselt ajalooliste sündmuste tõttu, osaliselt tema enda, meie kõigi inimlike piiride tõttu. Aga tal oli julgust unistada suurelt, lausa väga suurelt. Ja ta mõistis neid unistusi ilusatesse sõnadesse panna.

Unistused kuuluvad unistuste maailma, sinna, kus kõik on nii, nagu olema peaks. Ajaloolised faktid on osa siinsest asjade maailmast, kus asjad on enamasti nii, nagu nad olema ei peaks. Seda esimest on mõnikord nimetatud ideede maailmaks, aga sel on teisigi nimetusi. Läbi aastatuhandete on filosoofid ja eri usundite teoloogid jäänud erinevale arvamusele selles, kumb neist maailmadest on reaalsem – kumb on see, mis on päris.

Kriitiline ja kontrollitud tõde

Riho Saardi raamatut tuleb kindlasti õnnestunuks pidada. Ta on veetnud palju tunde, lausa nädalaid ja kuid arhiivides, nii riiklikes kui erakätesse kuuluvais. Prof Saard on küsitlenud paljusid, kes olid prof Saagiga rohkem või vähem kokku puutunud. Viidete hulk – kokku 1616 – on aukartustäratav. Hulk energiat ja aega, mida autor on panustanud, on andnud ka silmanähtavaid tulemusi. Huvitavad on pikad tsitaadid Saagi kirjadest, eriti liigutavad lõigud Evaldi ja (tulevase) abikaasa Agnese kirjavahetusest.

Raamatu autor ei keskendu pelgalt Evald Saagile ja tema lähikonnale, vaid annab pildi ka ajastust, nii sõjaeelsest, sõjaaegsest kui ka sõjajärgsest. Lugeja saab teatud määral ülevaate EELK käekäigust üsna pika aja jooksul. Saagi elulugu esitatakse kronoloogiliselt. See on küllaltki täpne ning näib olevat kriitiliselt kontrollitud. Üldse suhtub autor oma allikatesse kriitikaga ega usalda alati nende pealispinnal olevaid väiteid.

Seega võib öelda, et raamat annab teada tõe professor Evald Saagi kohta. Ometi mitte kogu tõe. Riho Saardi raamatut võiks pidada sissejuhatuseks. Saag oli aastaid suure Rapla koguduse väga edukas ja armastatud õpetaja. Autor käsitleb seda teemat aga suhteliselt põgusalt. Koguduseõpetaja töö on komplitseeritud ja mitmetahuline. Eriti raske ja keeruline oli see Nõukogude okupatsiooni tingimustes. Selle jäämäe nähtav tipp kajastub jutlustes ning ametitalitustes – ristsetel, leeridel, matustel jne. Selle jäämäe veealusesse ossa kuulub nii vaimuliku teoloogiline töö kui ka igasugune suhtlemine inimestega – kristlaste ja mittekristlastega, kerjuste ja kuningatega.

Riho Saard ei ole kogudusetööst vaikides mööda läinud, aga see on pelgalt sissejuhatuse tasemel. See ei ole etteheide autorile. Tema raamatusse poleks Saagi selle külje süvakäsitlus mahtunudki. Tema tegevus võimeka vaimulikuna vajab erikäsitlust, näiteks doktoritööd, mille autoril endal peaks olema suur koguduseõpetajana töötamise kogemus. Ideaaljuhul võiks ta hariduse hulka kuuluda ka Paul-Gerhard von Hörschelmanni (1931–2023) rajatud ja juhitud pastoraalseminari edukas läbimine.

Teise valdkonnana, mida autor küll sissejuhatuse tasemel tutvustab, aga mida võiks edaspidi lähemalt ja sügavamalt käsitleda, on Evald Saagi arusaamad vanast testamendist, tema teoloogia. Saagi kui eksegeedi ja teoloogi käsitlemine eeldab muidugi head eri­ettevalmistust vana testamendi teaduse alal. Riho Saardi raamatus on toodud mõned näited Saagi märkmetest vana testamendi kohta. Aga neid peaks olemas olema palju rohkem ning nendesse süvenemine peaks andma pildi Saagi teoloogilisest mõtlemisest.

Mõnikord on väidetud, et Evald Saag oli oma õpetaja, sõbra ja hõimlase Uku Masingu noorem koopia. See väide on siiski kaheldav. Loomulikult jagas õpilane oma õpetaja mitmeid arusaamu. Aga koopiaks olemiseks oli Saag liialt iseseisva mõtlemisega. Juba tema elukäik – suure koguduse õpetaja ning teoloogilise ülikooli eest vastutav juht – tingis tema erinevuse oma sõbrast.

Ja veel üks võimalus professor Saagi edasiseks uurimiseks. Mina tundsin teda tema seitsmekümnendates eluaastates. Mu vanemad teoloogidest sõbrad puutusid temaga kokku, kui Saag oli nelja-, viie- ja kuuekümnene. Mu näitlejast sõber aga kuulas kaheksakümnese ja üheksakümnese Saagi lugusid. Inimesed kipuvad poole sajandi jooksul muutuma ning Evald Saag ei olnud selles osas erand. Oleks väga huvitav ja lausa vajalik vaadelda Evald Saagi muutumist, tema arengut nii teoloogias, fantaasiates kui ka maailmavaateliselt.

Teoloog Evald Saag

Saagist kui akadeemilisest teoloogist rääkides ei saa ma hästi nõustuda ühe Riho Saardi väitega. Professor Saagi akadeemilist võimekust kahtluse alla seades väidab ta kategooriliselt:

„Saagi teoloogiateaduse ja õppekirjanduse koostamise võimekus oli paraku olematu ja see ei näidanud ka edaspidi kasvamise märke“ (lk 168). Professor Saagi käe all pikemalt õppinutes tekitab selline väide kindlasti imestust. Kas tõesti on olnud kaks erinevat professor Saagi – raamatus tutvustatud ning tegelikult mind ja mitmeid teisi õpilasi õpetanud?

Saag tõepoolest pani mõnikord rohkem eksameid kirja, kui asi väärt oli. Aga kui selles nähti pelgalt soovi üliõpilastele meeldida, siis selline arusaam ütleb eelkõige midagi õppurite kohta ning palju vähem professori kohta. Minule pani ta ka ennetavalt kirja mõned vana testamendi ülemastme eksamid, mis olid eelduseks selles valdkonnas magistritöö kirjutamiseks. Aga see tähendas, et ma pidin need ained magistriastme tasemel tagantjärele ära õppima. Ja siin aitas mind Saag kirjanduse valikul väga palju. Tema juhendamisel vana testamendi ülemainete (heebrea keel, eksegeesid ja teoloogia) õppimine on mind edasises akadeemilises töös nii idas kui läänes väga palju aidanud. Tema käe all õppimine oli intensiivne tekstide interpreteerimise ja teoloogilise mõtlemise treening.

Käisin korduvalt Saagi kodutalus eksameid tegemas. Oli üsna tavaline, et eksam kestis nii mõnedki päevad. Selle aja jooksul sai eksamineerijaga ka ümbruskonna metsades uidatud ning hilisööni rehetoas vesteldud, peamiselt muidugi vana testamendi, Lähis-Ida ja semitoloogia teemadel. Tollase vana põlvkonna õppejõud mõistsid eksamit kui õppetöö vormi – eksamilt lahkunud üliõpilane pidi olema targem kui eksamile saabunu. Ning Saagi puhul see eesmärk toimis.

Nii meenub prohvet Jesaja eksegeesi eksam, kui istusin terve pika suvepäeva Einu talu verandal ja maadlesin heebreakeelse tekstiga. Esialgu lasi professor Saag mul pikalt rääkida ja analüüsida teksti nii filoloogiliselt kui ka teoloogiliselt. Siis hakkas ta ise rääkima ja lõpuks tekkis dialoog õpetaja ja õpilase vahel. Mitmepäevaseks kujunenud vestluste käigus innustas Saag talle eriomasel viisil teoloogiasse edasi süvenema. Tihti arutasime üht või teist teoloogilist raamatut ning professor näitas ennast asjatundjana. Igalt eksamilt lahkudes tundsin end oluliselt targemana kui eksamile minnes.

Professor Saagil oli edukaid õpilasi. Eriti tuleks nimetada Kalle Kasemaad, Harri Reinu ja Elmi-Johanna Patat. Kõiki neid ja mitmeid teisigi suutis ta inspireerida ja kompetentselt juhendada.

Toon siin veel selgituse ühe professor Saardi märkuse kohta. Ta nimetab kummastavaks, et Saag lasi tõlkida USA teoloogi Edward J. Youngi konservatiivse vana testamendi sissejuhatuse siis, kui Usuteaduse Instituudis olid juba olemas sakslaste Otto Eissfeldti ja Artur Weiseri tol ajal suhteliselt moodsad käsitlused. Kes on lugenud Eissfeldti ja Weiseri käsitlusi ning kes on tuttav instituudi tollase atmosfääriga, selle jaoks pole siin midagi kummastavat. Suur osa tollasest tudengkonnast oli konservatiivse taustaga ning nende saksa autorite arusaamad olid neile liiga kauged ja arusaamatud.

Võib oletada, et Usuteaduse Instituudi professori Evald Saagi akadeemilised teadmised jäid alla tema kaasaegsetele vaba maailma kolleegidele. Aga nood ei tegutsenud ju Nõukogude tingimustes, kuhu jõudsid vaid üksikud juhuslikud raamatud ja kus kontaktid teiste maade kolleegidega olid ülimalt piiratud. Ja ilmselt ei tulnud neil teenida oma kodumaa teises otsas olevaid suuri ja elavaid kogudusi. Ning vaevalt pidid nad hoolitsema veel Einu-suguse talu eest, sedagi Nõukogude tingimustes.

Siin tuleks veel lisada, et suur osa Riho Saardi allikatest pärineb 80ndate lõpust ja 90ndatest. Sel ajal prof Saag kas lähenes kaheksakümnendale sünnipäevale või oli see juba ammu möödas. Sellises vanuses professorid on tavaliselt emerituuris ega tööta enam täie auruga ülikoolides.

Ühe faktivea tahaksin ka likvideerida. 1980ndatel toimusid Tallinnas mõned rahvusvahelised piiblitõlke konverentsid. Autori teabe kohaselt Saag seal sõna ei võtnud (lk 170 jj). See ei ole päris korrektne väide. Vähemalt korra õnnestus minulgi seal osaleda ning professor pidas ettekande, mille proua Ilja tõlkis soome keelde. Konverentsil oli kohal ka tol ajal rahvusvaheliselt tuntud piiblitõlke spetsialist ja polüglott dr Rudolf Kassühlke, kes oli kange suitsetaja. Tollal olin seda minagi. Nõnda me siis jalutasime istungite vaheaegadel koos väljas. Mul on selgesti meeles, kuidas ta pärast professor Saagi ettekannet tunnistas, et see oli olnud muljetavaldav.

Lõpetuseks

Riho Saardi raamat professor Saagist on esimene mahukas teos Eesti vaimulike ja teoloogide biograafiate pikas reas, mida kahjuks veel ei eksisteeri.² Aga see õnnestunud ja lugemisväärne teos peaks kindlasti olema üleskutseks ja inspiratsiooniks niisuguse pika rea sünnile. Järgmiste köidete kirjutamine saaks teoks siis, kui nende järele oleks vajadus, kui oleks tellija. Ning kes saaks olla veel suurem tellija kui Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, eriti aga tema rakenduskõrgkool Usuteaduse Instituut. Siin on suur ja seni kasutamata võimalus inspireerida ja finantseerida ajalooliste isikute uurimist ning nendest kirjutamist.

1 Vt Evald Saag, Eestiaegsed suurmehed, 23. november 2002.

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/raadio-ooulikool-raadio-ooulikool-eestiaegsed-suurmehed

Sixtuse kabeli lugu võib kuulda loengu 37. minutil. Evald Saag oli sel ajal 90aastane.

2 Päris tühi see rida siiski pole. Mõne ajaloolise tegelase kohta on üht-teist olemas, nt Jakob Hurt, Rudolf Kallas, Arthur Võõbus.