Universumi uudistaja

Universumit kui ülimalt keerukat süsteemi saab tervikuna mõista vaid holistlikult või koguni teleoloogiliselt.

TOOMAS PAUL

Rohket rahutust ja rahulolematuid inimesi täis maailmas on kosutav lugeda meest, kes on eluga rahul. Õpingud TRÜs ei ole läinud luhta, vaid andnud talle huvitava töö ja mõnusa elukoha, sedakaudu ka hea ja armastava perekonna. Tänu korralikule füüsikaharidusele võib ta uurida universumi seoseid ja seaduspärasusi. Mida aeg edasi, seda rohkem on Tõravere astronoomi Laurits Leedjärve hakanud huvitama sügavaimad küsimused – inimese koht ja roll määratus universumis (lk 379). Pööraselt paeluv, kui seda otsib täheteadlane.

Kujuteldamatud kaugused ja ajavahemikud, kosmilistes objektides valitsevad äärmuslikud füüsikalised tingimused, tähistaeva seletamatu ilu ja info saamise viisid – need peaksid Leedjärve meelest olema piisavad põhjused, et pidada astronoomiat millekski enamaks kui lihtsalt üheks täppisteaduse haruks. Pigem võiks seda pidada nähtuseks, mis asub täppisteaduse, kunsti ja filosoofia lõikepunkti ümbruses (lk 329).

Leedjärv on kirjutanud üle 70 teadusartikli inglise ja vene keeles, peamiselt sümbiootilistest kaksiktähtedest, kus teineteise embuses on punane hiid ja valge kääbus. Populaarteaduslikke artikleid on tal poole rohkem. Nendest on nüüd ilmunud esinduslik valikkogu.

Leedjärv on meie astronoomide seas mees, kes harib rahvast taevateaduses. Maaleht võib olla õnnelik, et tal on selline püsiautor nagu Laurits Leedjärv, kes kirjutab pidevalt lehe tagumisel küljel põnevatest probleemidest tähistaevas. Raamatu esimeses osas „Teaduse tegemised ja tegijad“ on kirjeldatud tee­tähiseid, rõõme ja muresid universumi uurimise ajaloos ja tänapäeva Eestis. Meeldiv, et autor suhtub suure lugupidamisega eelkäijatesse ja kolleegidesse, nii kuulsatesse kui ka varjujäänutesse.

On tähelepanekuid, mida saavad teha just asja sees olijad, nagu see: Jaan Pelt väidab, et Eesti astronoomial läheb hästi siis, kui Eesti kuulub mingi suurema impeeriumi või ühenduse koosseisu – olgu see Tsaari-Venemaa, Nõukogude Liit või Euroopa Liit. Leedjärv nõustub temaga (lk 55 ja 99).

Teises osas „Imetabane Universum“ antakse ülevaade, mida on uurimisega teada saadud. Tegemist on aimeraamatuga, kuid pean tunnistama, et kohati saan vaevaga pihta väga tiheda tekstiga lugudele. Ei tehta pudiks, vaid eeldatakse eelteadmisi ning vaimset pingutust. Kas täht võib pöörelda sagedusega tuhat pööret sekundis (lk 107)? Kas kujutate ette ainet, mille üks kuupsentimeeter kaalub 300 miljardit kilogrammi (lk 186)? Ega ikka ei kujuta küll.

Leedjärv kirjutab muhedas stiilis, kasutades argiseid võrdpilte. Toon paar näidet. Autor ütleb, et eksoplaneetide otsimine meenutab tuntud anekdooti kadunud võtme otsimisest tänavalaterna all, kuigi on teada, et ta seal ei kadunud. Praegune uurimistehnika tase võimaldab leida vaid kuumi Jupitere (lk 248).

Mõnusa huumoriga: „Peajadalt lahkunud tähed on nagu sool supi sees, mis tähtede mitmekesisele maailmale õige võlu annavad. Nende hulgas on punased hiiud ja ülihiiud, valged kääbused ja muud „müstilised“ tegelased“ (lk 161). Päikese pealtnäha rahulik nähtav pind fotosfäär „on tegelikult pidevas liikumises nagu potis podisev puder“ (lk 142).

Grandioosse Sloani ülevaate tegemisel osaleb sadakond, kuid tulemusi saavad kasutada kõik maailma 10 000 astronoomi. „Viimasel ajal on vaatleja enda esimese öö õiguse aeg järjest lühenenud, ulatudes enamasti vaid mõne kuuni pärast vaatluste lõppu. Pärast seda on andmed kõigile vabaks kasutamiseks, kuid tavaliselt saab neist ikka veel huvitavat infot välja pigistada“ (lk 171).

Paeluv on kõike avastatut ja oletatut teada saada (kui ainult ka meelde jääks!). Ent päris pingeliseks läheb siis, kui üritatakse jõuda kõiksuse piirideni.

Kolmandas osas „Vaatlejana Universumis“ ongi keskne küsimus, miks on universum selline, nagu ta on. Me julgeme väita, et näeme nähtamatut, seda isegi kahes mõttes. Ühelt poolt võtame oma kavalate aparaatidega vastu inimsilmale tajumatut elektromagnetkiirgust: gamma-, röntgeni-, ultraviolett-, infrapuna- ja raadiokiirgust. Teiselt poolt on saanud selgeks, et tavapärane nähtav aine moodustab ehk ainult kolmandiku kogu universumi ainest, suurem osa sellest on hoopis salapärane nähtamatu tumeaine. Ja hullemgi veel: universumi koostisest moodustab aine (milles domineerib tumeaine) omakorda vaevalt veerandi, ligi kolmveerand on aga veelgi mõistatuslikum tumeenergia.

Laurits Leedjärv on kõike muud kui kergeusklik. Universumi paisumise kiirenemine, mis näib olevat toimunud vähemalt viimase viie miljardi aasta jooksul, viitab tumeenergia olemasolule.

„Kuid ikkagi jääb kuidagi imelik ja ebamugav tunne. Kas me ikka tunneme Universumit, kui tunneme ainult viit protsenti selle koostisest? Kas äkki ei ole meie arusaamades midagi fundamentaalselt valesti? Ehk on füüsikas oodata revolutsiooni, mille järel hakatakse Universumi tumedat külge kuidagi hoopis teisiti tõlgendama? Elame-näeme. Loodetavasti saab XXI sajandi jooksul midagi selgemaks. Seni aga peame leppima teadmisega, et tähed, galaktikad ja nende vahel leiduv hõre gaas on vaid pinnavirvendus tumeda Universumi taustal“ (lk 339).

Tulemuse võib kokku võtta kahte väitesse. Autor jõuab järeldusele, et inimene on universumi vaatleja ja et aruka vaatleja teke on universumi kavandisse juba algusest peale sisse kirjutatud. Ja – mida rohkem saame teada planeetidest teiste tähtede juures, seda rohkem süveneb temas veendumus, et Maa on väga eriline.

Spetsiaalselt selle raamatu jaoks kirjutatud lõpulugu „Universumi lühiajalugu“ on super. Esitada oma elulugu universumi ajaloo osana – mis saab olla vahvamat! Aga just nii ta tunneb, et ta on universumi osa, kes on olemas selleks, et vaadelda ja mõtestada universumit. Ja kirjeldab siis, kuidas ligi 14 miljardi aasta jooksul on toiminud peenhäälestus selleks, et võiks ilmuda vaatleja. Enamgi – et ta peaks ilmuma.

Universum sisaldab inimest ja tema teadvust – vaatlejat, kes saab olemas olla vaid tänu sellele, et universumil on teatud spetsiifilised omadused. Leedjärv kirjutab, et olukord, kus vaatleja asub universumi sees ja on ise selle osa, sarnaneb veidi Kopenhaageni interpretatsiooniga kvantmehaanikas. „Kui me üritame mingit kvantsüsteemi iseloomustavaid füüsikalisi suurusi mõõta, satub see süsteem paratamatult mõõteriistaga vastasmõjusse ja meie mõõtmistulemus pole enam see, mis ta oleks olnud kvantsüsteemil per se. Kas pole Universumiga sama lugu? Inimteadvus püüab mõista suurt süsteemi, mille osa ta ise on. Võib-olla tasukski seda asjaolu rohkem arvesse võtta ja mitte püüda mõista Universumit kui masinavärki, mis toimib ainult oma objektiivsete seaduste järgi. Las inimteadvus olla selle masinavärgi loomulik koostisosa, ning kui kellegi filosoofiline hoiak lubab, siis kas või eesmärk või lõppsiht, loomuliku arengu tulemus“ (lk 291).

Pea viiskümmend aastat on räägitud kosmoloogilisest antroopsusprintsiibist, mille esimesena sõnastas kosmoloog Brandon Carter: füüsika fundamentaalkonstandid ja vastasmõjude suhtelised tugevused peavad olema kooskõlas asjaoluga, et universumis leidub mõistusega vaatleja. Antroopsusprintsiibil on mitmeid versioone, nõrgemaid ja tugevamaid.

Leedjärv esitab oma raamatus kümneid kummalisi seiku universumi kohta. Üks näide on tuumaenergia ja gravitatsioonijõu vahekord. Kui see oleks Suure Paugu hetkel olnud natukenegi väiksem, kui see meie universumis on, oleks tekkiv maailm võinud õige kiiresti tagasi punktiks kokku tõmbuda. Kriipsuvõrra suurem väärtus võinuks aga universumi nii kiiresti laiali paisutada, et poleks jõudnud tekkida ei galaktikaid, tähti ega muid struktuure, „loomulikult mitte ka planeete ega nende asukaid, kes neid kiuslikke küsimusi esitaksid“ (lk 322).

Tõenäosusteoorial läheb raskeks põhjendada kõiki neid imetabaseid kokkusattumusi ja täppishäälestusi. Paljud füüsikud ja kosmoloogid armastavad seepärast multiversumi teooriaid, mis lubavad lõpmatu hulga universumite olemasolu, igaüks isesuguste füüsikakonstantidega ja võib-olla ka -seadustega. See teooria nõuab aga päratut usku, sest mitte mingeid kaudseidki tõendeid nende teiste universumite kohta meil ei ole.

Tänapäeva loodusteadus näib kartvat sihipärasust, teleoloogilist seletust. Aga mis oleks, kui mõeldagi universumist nii, et Looja on selle temale teada seaduste järgi just niimoodi käima pannud, et seda hakkab vaatlema ja mõtestama inimmõistus?

Teaduse ja usu vahekorrast rääkides lepitakse sageli seisukohaga, et kumbki tegeleb oma asjaga, vaatab maailma oma mätta otsast. Kuid teaduse tegemiseks peab olema usku – usku oma teooriate ja mudelite õigsusesse, eriti näiteks osakestefüüsikas või astrofüüsikas, kus uurimisobjekti ei saa silmaga näha või käega katsuda. Tänapäevane teaduslik pilt universumist on suuresti saadud tohututest andmehulkadest: kiretutest arvudest, mida sobivalt töödeldes mõõdetakse näiteks tähtede või galaktikate heledust, joonistatakse spektreid jne. Edasi tuleb juba füüsika, kus peame uskuma, et ühed ja samad loodusseadused kehtivad nii planeedil Maa kui miljonite või miljardite valgusaastate kaugusel. Vahel tundub lausa imena, kuidas saadakse seesugusest andmetöötluse sigrimigrist tohutu universumi kohta nii palju teadmisi.

Kuid universumi ülesehitus ei pruugi olla pelgalt füüsikaline, selles võib leiduda sügavamaid kihte. Universumit kui ülimalt keerukat süsteemi saab tervikuna mõista vaid holistlikult või koguni teleoloogiliselt.

Filosoof Errol Harris on raamatus „Universum ja inimene“, mille Leedjärv on tõlkinud eesti keelde (2015), arendanud holistlikku maailmavaadet. Leedjärv on nõus: „Universum on terviklik ja lõpule viidud siis, kui seal leidub vaatleja ehk inimteadvus. Kuid lõplikult täiuslik saab olla vaid Universum, mis universaalse korra printsiibina sisaldab Jumalat – Jumalat, kes ei ole lihtsalt Universumi käivitaja, vaid kõikjale ulatuv ülim Vaim. Valik on teie: kas olla üliväikeste tõenäosuste juhuslik produkt lõpmatus multiversumis või sihipäraselt loodud teadlik vaatleja Universumis. Mina valiksin teise variandi“ (lk 324).

Harris ütleb: „Sel lõppjäreldusel on harukordne eelis, et Jumala abiks võtmine ei ole meie teadmatuse kattevari, vaid loogiline järeldus meie teadmiste loomusest ja universumi struktuurist, mille on leidnud empiiriline teadus.“¹

Cambridge’i ülikooli evolutsioonilise paleobioloogia professor Simon Conway Morris on oma raamatus inimese paratamatusest Maal² jõudnud järeldusele, et maise looduse evolutsioon on konvergentne: hoolimata bioloogilisest mitmekesisusest jäävad väga erinevate taime- ja loomataksonite evolutsioonis kestma sarnaste funktsioonidega organid, sarnased tunnused. Lõppkokkuvõttes tähendab see, et hoolimata väljasuremistest ja muudest katkestustest ning näiliselt tohutust hulgast võimalustest juhuslikus valikus viib evolutsioon vältimatult aistimisvõimeliste loomadeni ning lõpuks teadvusega inimeseni. „Teiste sõnadega, evolutsioon ei ole nii juhuslik protsess, nagu darvinism seda näidata püüab. Inimene võib teatud mõttes tõesti olla selle protsessi eesmärk või sihtpunkt … ja olla ainuke mõistusega olend Universumis. Ent kui kuskil mujal peaks siiski leiduma sobivaid tingimusi, kulgeks evolutsioon ikkagi enam-vähem sama rada nagu Maal ja viiks samasuguse inimeseni“ (lk 320).

Hoopis teist teed pidi jõuab briti astrobioloog Charles S. Cockell samale tulemusele: elusolendid on molekulide kogumid, mis käituvad füüsikaseadustega kooskõlas ja nende tagant tõugatuna. Võime eeldada, et see on samamoodi ka mujal universumis. „Elu on oma hierarhia kõigil tasandeil universaalne.“³

Teadus, püüeldes küll absoluutse objektiivsuse poole, on ikkagi inimeste konstruktsioon ega pea andma lõplikke vastuseid. Conway Morris maalib kujund­likult silme ette pildi kartmatult teaduse kõrgeimate mäetippude poole rühkivatest teadlastest, kes kohale jõudes leiavad sealt eest teoloogid, juba nautimas imepäraseid vaateid.

On meeldiv mõelda, et astronoomid liituvad nüüd teoloogide seltskonnaga. Paraku pean nukrusega nentima, et need, kes ei ole pidanud pingutama, ei oska alati hinnata hunnitut vaadet, mis kõrgusest avaneb …

Antoine de Saint-Exupéry romaani „Tsitadell“ beduiinipealik sedastab: „Ja kui sellel, kes on suutnud üles ronida, läheb korda käte jõul ja põlvede abil ületada kaljutipp, siis ei saa sa väita, et tema rõõm oleks niisamasugune kui paikse inimese keskpärane rõõm, kes ühel puhkepäeval on oma lõdva ihu vedanud laugja künka lamedale laele ja kõhutab seal rohu peal.“⁴

Laurits Leedjärv võtab oma intensiivse teadlasetee kokku: „kui teada, kui kergesti kõik võinuks minna teisiti; kui tunda Universumi toimimise sügavamaid keerukaid seoseid – siis on väga raske omaks võtta, et kõik see on tekkinud kuidagi juhuslikult, et loodusseadused lihtsalt on sellised. Selleks peaks olema kõvasti usku, palju rohkem kui selleks, et uskuda Universumi Looja ja tema plaani olemasolu. Mina olen rahul eluga Looja loodud Universumis“ (lk 395).

Eesti rahval on põhjust olla tänulik, et meil on selliseid mõtlejaid.

1 Errol E. Harris, Universum ja inimene. Kosmoloogilise antroopsuspritsiibi filosoofiline tõlgendus. Tlk Laurits Leedjärv. Ilmamaa, 2015, lk 259.

2 Simon Conway Morris, Life’s Solution. Inevitable Humans in a Lonely Universe. Cambridge University Press, 2003. XXI + 464 lk.

3 Charles S. Cockell, Elu võrrandid. Evolutsiooni suunavad varjatud reeglid. Argo, 2020, lk 26. Ta kinnitab: „Kui me kunagi elu leiame, siis tunneme selle ära ja see on Maa elustikuga sarnasena äratuntav.“

4 Antoine de Saint-Exupéry, Tsitadell. Eesti Raamat, 2003, lk 292.