Utoopia ja unustus. Nelja Eesti partei kõrgharidusprogrammist

Tiit Hennoste

Nende valimistega paistab olevat mõnigi asi selge. Üks neist on seekordne võlusõna: (kõrg) haridus. Haridus on võti, mis peab avama meile ukse helgesse tulevikku. Reformierakond ütleb, et haridus tekitab kõrgepalgalisi töökohti ja tagab õnnelikuma elu. IR Li järgi hoiab haridus eesti keelt ja kultuuri. Keskerakond on tagasihoidlikum ja leiab, et haridus  toob meid kriisist välja. Sotsid on vastupidi, eriti suured optimistid ja leiavad, et hariduse tõusu abil kasvavad ettevõtlikkus, tööhõive ja palgatase, paraneb tervis, suureneb sallivus ja väheneb korruptsioon. Ma ei teadnudki seni, et XXI sajandil on olemas riik, mille juhtivate parteide ideaalid on absoluutselt valgustuslikud. Kahjuks pean teid kurvastama. Kolm sajandit on näidanud, et haridus ei tee seda kõike.         

Kõigi suureks ideeks on kõrghariduse „maailmatasemel kvaliteet”. Reformierakond soovib jõuda selleni, et Eestis oleks võimalik omandada parimat haridust Põhja-Euroopas  ning vähemalt üks Eesti ülikool kuuluks Euroopa esimese saja hulka. Oleneb, millise edetabeli järgi. Aga võrrelda on lihtne. Soome ülikoolidest kuulub Helsingi ülikool vist kõigis tabelites tavaliselt saja hulka. Kuidas sinna jõuda? Esimene võluvahend on raha. IR L ja RE lubavad nagu ühest suust suurendada üliõpilaskoha baasmaksumust 10% aastas ja tõsta teaduse ja arenduse raha 3%ni SKTst. Praegu on umbes 1%. Kas tõesti kavatseb riik tõsta oma  panuse kolmekordseks? Või usutakse, et Eestis on olemas erasektor, kes sellised summad välja käib? Minu arvates on mõlemal juhul tegemist utoopia või hämaga.     

Kolm parteid lubavad tasuta kõrgharidust, vaid nüansid erinevad. Sotsid ja IR L lubavad seda kõigile võimekatele, Keskerakond kõigile suutelistele ja motiveeritutele. Tõsi, IR L lisab klausli: ühe erialadiplomi omandamiseks nominaalaja jooksul. Mis see erialadiplom on,  jääb pisut arusaamatuks. Nõukogude ajal olid küll diplomid. Ainult RE on selles osas vait, tegelikult, nagu teame, otseselt vastu, mis tegelikus rahalises seisus mitu korda ausam jutt. Kõigi jaoks on tuleviku võti doktoridiplomitega inimeste tootmine ja raha see vedru, mis selle käima tõmbab. IR L lubab doktorantidele nooremteaduri palka, RE praegusest palju suuremaid stipendiume. Eriti võimsalt panevad sotsid, kes lubavad kahekordistada  doktorandi toetuse, ehk maksta vanas rahas 12 000 neto. Karm lubadus. Mina saan teadurina sama raha vaevu bruto. Lisaks lubavad kõik erinevaid maksuvabastusi, õppetoetusi või stipendiume. 

Mille poolest need programmid erinevad? IR L lubab toetada eraldi humanitaariat  ja arvestada ka rahvusteaduste erilaadsusega, mis minu kõrvadele on muusika. Aga teises kohas lubab ta luua projektitoetuste jaotamiseks seniste asemele uue asutuse nimega Eesti Teadusagentuur. Teisisõnu, tõmblemine projektidega, mis hävitab igal aastal hunniku närvirakke, viiakse uuele tasemele. Reformierakond lubab suuremaid distantsõppe võimalusi ja sõjaväekohustuse edasilükkamist kuni nominaalse õppeaja lõpuni. Sotsid  lubavad kamaluga igasuguseid erisoodustusi ja tasusid, lisaks tahavad välja töötada eesti talendipoliitika. Ainult Keskerakonda kõrgharidus suuremat ei huvita. Kui muudes hariduse osades on neil konkreetsed lubadused, siis kõrghariduse kohta käib viis punkti, mille üldised laused meenutavad kompartei kongresside otsuseid (tagame, loome, suurendame, nüüdisajastame).         

Kõik kokku oli siiski nii kaunis, et pisar tuli silma. Ainult üks asi, lugupeetud härrased,  prouased ja seltsimehed. Nimelt teie programmides puudub täielikult see inimene, kes kogu seda arendamist veab. Need inimesed kannavad ametinime õppejõud. Mõned teist on neid kunagi ülikoolis õppides näinud. Aga programmidest leidsin ma sõna „õppejõud” üldse kaks korda. Keskerakond lubab tagada õppejõududele konkurentsivõimelise palga ja sotsid ütlevad taustajutus, et vaid viiendikule õppejõukohtadest on rohkem kui üks kandidaat.       

Mina arvan, et selles viimases lauses on kogu kõrghariduse arendamise keskne küsimus. Sellest lausest peab algama vastuste otsimine kõrghariduse maailmatasemele tõstmise kohta. Kuidas saada juurde õppejõude? Kuidas väärtustada õppejõukutset? (Muide, õpetajakutse  väärtustamise kohta on teil ilusaid sõnu.). Kuidas jõuda selleni, et õppejõud bürokraatias siplemise asemel saaksid keskenduda ametitööle? Teid see ei huvita. Ja sellepärast on minu arvamus lihtne. Te saate oma majad ja taristud, kui leiate raha. Ainult doktorante te ei saa, sest need lähevad neisse riikidesse, kus nähakse õppejõududes ja nende kutses väärtust. Ja punkt.