Uuemale kirjandusele osutamisest pole olnud kasu

Mihkel Mäesalu

Kriitiku vastus kritiseeritu vastusele.        Mart Helme vastus (Sirp 10. XII) minu arvustusele tema raamatu „Lembitu – eestlaste kroonimata kuningas” kohta (Sirp 12. XI) nõuab omakorda vastamist. Kas või seepärast, et tema arvates on kogu minu toodud kriitika  näol tegemist „suvaliste tõlgenduste, faktiliste eksimuste või spekulatsioonidega”. Minu arvates sobib selline hinnang pigem Helme enda vastuartiklile. Selle tajumiseks on mõttekas neid kahte teksti paralleelselt lugeda, et näha, millistele probleemile olen mina tähelepanu juhtinud ning milliseid aspekte ja nüansse rõhutab Helme oma vastuses. Veelgi parem, kui käepärast oleks ka tema „Lembitu “ raamat.         

Helme artiklist on näha, et minu poolt uuemale kirjandusele osutamisest pole olnud mingit kasu. Vastates minu kriitikale venelaste 1212. aasta sõjakäigu poliitiliste tagamaade osas, ei ole ta tähelepanu pööranud minu  poolt viidatud Tartu ülikooli keskaja professori Anti Selarti uurimusele Liivimaa ja Vene poliitiliste suhete kohta XIII sajandil, kuigi tutvustasin selle seisukohti oma retsensioonis.1 Selle asemel kasutab Helme oma väite tõestamiseks Vladimir Sergejevi ja David Vseviovi üldkäsitlust „Venemaa – lähedane ja kauge”, kust ta loeb muide välja asju, mida seal üldse öeldud pole. Nii väidab Helme, et selle raamatu järgi valitses vendadest vene vürstide Mstislavi ja Vladimiri  vahel vihavaen. Tegelikult on tema viidatud leheküljel juttu üksnes nende kahe vene vürsti erinevast välispoliitilisest orientatsioonist.2 Pealegi tegid Mstislav ja Vladimir Henriku kroonika andmetel 1210. aastal ühise sõjakäigu Otepää linnuse alla,3 mis näitab pigem vendade omavahelisi väga sõbralikke suhteid.     

Kõige kummalisem on see, et oma vastuartiklis vaidleb Mart Helme vastu ka oma raamatus esitatud seisukohtadele. Näiteks väidab ta vastuses: „Ma ei suuda küll oma raamatus kusagilt välja lugeda, et olen ristisõdu nimetanud risti nimel ette võetud röövretkedeks”. Ometigi kirjutab ta „Lembitu” lk 78: „lisaks kõigele materiaalsele, mida edukas, risti nimel teostatud röövretk [!] endaga potentsiaalselt  kaasa võis tuua, tähendas „risti võtmine” – ristisõtta minek – inimesele ka lootust lunastusele”. Helme raamatuga vastuolus on ka tema etteheide „Mäesalu kirjutab eksitavalt, nagu väidaksin ma, et muistses Eestis seisis iga kihelkonna ees vaid üks vanem” ja järgnev väide, et ta arutleb oma raamatus lk 43–45 nende üle, keda me vanemateks nimetame Viidatud lehekülgedel käsitleb ta tegelikult kogu „kohalikku aristokraatiat, neid, keda Läti Henrik on  nimetanud vanemateks (seniores), paremateks (meliores) ja suursugusteks (nobiles)” ehk siis vanemaid ja nendest madalamal seisnud kõrgklassi. Samas väidab ta lk 43 väga selgelt, et ühte kihelkonda juhtis üks vanem: „nagu oleme juba tõdenud seisid kihelkondade eesotsas tõenäoliselt mõjukad, oma suurperele või sugukonnale toetuvad üksikisikud”. See, et Helme peab neid üksikisikuid vanemateks, selgub lk 53, kus kasutatakse sõna „kihelkonnavanem”. 

Sellesama väite esitab Helme ka lk 33 ja 140, jättes seega mulje, et tegemist on selgelt tema raamatut läbiva seisukohaga. Miks ometi püüab ta seda siis oma vastuses eitada?         

Sellise iseendale vasturääkimise taga paistab soov näidata iga hinna eest, et temal on õigus. Hea sellekohane näide selle kohta on arutelu Modena Wilhelmi tegevuse üle Liivimaal aastatel 1225-1226. Artiklis ei maini Helme oma raamatus (lk 173) esitatud ekslikku väidet, et Modena Wilhelm rajas Eestis uue riikliku korralduse, ja on asendanud selle vastuses  tõdemusega, et riikliku korralduse määrasid hoopis sakslaste-taanlaste ja eestlaste vahel sõlmitud alistumislepingud. Samal ajal lükkab ta aga ümber minu kriitika eespool mainitud vea kohta. Niisiis tunnistab sisuliselt oma viga, kuid jätab samal ajal mulje, et minu kriitika on ekslik.       

Sisemisi vastuolusid võib märgata aga ka Mart Helme raamatus endas. Näiteks lk 64 kirjutatakse, et XIII sajandi algul kasutati LääneEuroopas juba raskeid raudrüüsid ja et eestlased omasid vaid üksikud rõngassärke. Seevastu lk 82 saame teada, et siia saabunud rüütlid kandsid samamoodi üksnes rõngassärke. Lk 10  kirjutab Helme, et 1208. aastal alustas piiskop Albert „oma esimest ristiretke ugalaste vastu”, aga lk 87 toob ta eestlastevastase ristisõja algatajana välja Mõõgavendade ordu ja lisab, et “piiskop Albert soovis ristisõja teraviku suunata lõunasse, leedulaste vastu”.     

Selgeid faktivigu leidub Mart Helme vastuartiklis Lübecki linna ja Taani kuningriigi sidemete osas. Nimelt väidab ta, et Lübecki linn oli aastatel 1221–1227 „taanlaste poolt okupeeritud”. Tegelikult alistus linn Taani kuningale  1201. aastal oma initsiatiivil ja vabatahtlikult, soovides vabaneda alluvusest Holsteini krahvile ja vajades Taani toetust oma kaubandushuvidele Läänemerel. Valdemar II vastas linna soovidele ja andis Lübecki kaupmeestele privileege Skåne heeringaturul. Niisiis ei olnud Lübeck mitte Taani poolt okupeeritud, vaid Taani kuningas oli aastatel 1201–1225 (mitte 1221–1227) seal linnaisandaks. Kuningat esindas linnas asehaldur ja linnuses paiknes ka  taanlastest garnison.4 Just nende toel teostas Valdemar II aastatel 1220-1221 oma piiskop Alberti vastast poliitikat, mida on kaasaegsetest kõige selgemini kirjeldanud kroonik Henrik: „Taani kuningas takistas nimelt lüübeklasi andmast ristisõdijaile Liivimaale sõitmiseks laevu”.5 Sadama blokeerimisest Taani laevastiku poolt pole allikates sõnagi. Autoriteetsuse lisamiseks mainin, et ka Sulev Vahtre on minuga samal seisukohal. 6

Muistsete eestlaste relvastuse küsimustes on Helme väga kuri ega suuda näiteks uskuda, et Eestist on leitud metallist sõjanuiapäid. Nende olemasolu tõestamiseks lisasin artiklile ühtlasi foto. Muuseas, nii Pada kui Siksala kalmistul  paiknesid need nuiapead just eestlastele tüüpiliste hauapanustega meestematuste juures. Lähemalt võib vaadeldavatest leidudest lugeda 2010. aasta algul ilmunud artiklist,7 milles lükatakse ühtlasi ümber rahvusromantilisest ilukirjandusest pärit ettekujutus, nagu olnuks muinaseestlaste üheks põhirelvaks raske raudteravikega varustatud puunui, mida on oma raamatus põhjalikult tutvustanud ka Helme.         

Helme lükkab minu oletuse kiivrite ja mõõkade valmistamise kohta muistses Eestis ümber väitega, et need esemed „vajasid märksa nõudlikumaid tehnoloogiaid ja maake, kui kohapeal leidus”. Ometigi oli XIII sajandi alguse eestlaste raua ja terase tootmise tehnoloogia Euroopaga samal tasemel, mida näitab kas või see, et peaaegu pool eestlaste tolleaegsest rauatoodangust  läks ekspordiks. Teatav mahajäämus Põhja- ja Ida-Euroopast oli siin küll terariistade sepistamisel, nimelt nõudis eestlaste kasutatud metoodika ühe eseme valmistamiseks rohkem terast kui läänes, mis tõstis omakorda toote omahinda.8     

Selles osas on Helmel muidugi õigus, et muinaseestlaste raudkiivreid pole seni veel tõepoolest leitud, aga selliseid suuri raudesemeid ei jäetud omal ajal lihtsalt vedelema ja need ei kuulunud ka matmispanuste hulka.  Muuseas, ka kogu Saksamaalt pole seni veel arheoloogilistel kaevamistel avastatud ühtki XIII sajandi I veerandi rüütlikiivrit. Kas selle põhjal tuleks järeldada, et sakslastest ristisõdijadki neid ei kandnud?   

Varem arvati tõepoolest ka seda, et valdav osa Eestist leitud muistseid mõõgateramikke ja kvaliteetseid odaotsi on imporditud LääneEuroopast või Skandinaaviast. Selline ettekujutus  muutus pärast seda, kui Rootsi arheoloog Kristiina Creutz töötas detailselt läbi 335 nn M-tüüpi odaotsa, mis olid leitud Eestist, Lätist, Rootsist, Soomest ja Loode-Venemaalt.9 Selgus, et odaotsi, millest osa oli damaskitud ja hõbedaga kaunistatud, on valmistanud siiski igal maal kohalikud meistrid, kusjuures Eesti leidude seas eristas ta koguni üheksa sepa toodangut. Pärast seda on meie muinasmõõkade parim asjatundja Mati Mandel avaldanud arvamust,  et tõenäoliselt leidub ka Eestis avastatud mõõgateramike hulgas kohalike meistrite sepistatud eksemplare.         

Oma vastuartikli kokkuvõttes nendib Helme veendunult, et tema raamatus leiduvatki vaid kaks väikest faktiviga. Kuna minu eelmine retsensioon venis pikaks ja ma ei tahtnud olla  tähenärija, siis ei hakanud tookord kõiki väiksemaid vigu ja ebatäpsusi välja tooma. Siinkohal võiks mõne siiski veel lisada. Lk 69 räägitakse, et eestlased kasutasid Toreida piiramisel piiramistorni, selle kohta puuduvad kirjalikes allikates siiski igasugused andmed. Lk 102 väidetakse, et eestlastevastast ristisõda finantseerisid paavst ja mitmed Lääne-Euroopa valitsejad. Ajalooallikates puudub igasugune info selle kohta, et paavst oleks Läänemere ristisõdu rahaliselt  toetanud, küll aga lubas ta 1215. aastal osalise patukustutuse ristiretke finantseerijatele. „Lembitus” väidetakse ka, et muinaseestlased armastasid magada ahju peal (lk 54), mida on küll väga raske ette kujutada, sest selleaegsed ahjud olid pealt lahtise kerisega. Kui keegi heitnukski nõgistele kerisekividele, siis oleks ahjuvõlv, mis oli laotud ilma sideaineta, kindlasti kohe kokku vajunud. Tegelikult magasid muinasaegsed eestlased ahju ja toaseina vahel  asetsenud lavatsil, millest räägitakse ka Mart Helme „Lembitu” kirjutamisel kasutatud, kuid antud juhul ilmselgelt tähelepanuta jäetud artiklikogumikus „Eesti aastal 1200”, kus lk 160 leidub ka Lembitu-aegse elamu joonis, kus on selgelt näha nii tolleaegne ahi kui ka magamisase.10 Seda, et samalaadsed ahjud ja elamud olid kasutusel ka Lembitu-aegses Lõhavere linnuses, võib lugeda Evalt Tõnissoni muinaslinnuseid käsitlevast monograafiast.11  

Mart Helme lõpetab oma vastulause tõdemusega,  et ei oota kritiseerijatelt tähenärimist, vaid hinnangut oma raamatus antud sõjaajaloolisele ja poliitilisele analüüsile, „mis on nii mõnegi seisukoha osas loodetavasti ehk ka mõnevõrra uudne ja värskendav”. Vanema ajaloo uurija märkab aga raamatut lugedes kõigepealt just mitmeid suuremaid ja väiksemaid vigu, vananenud kirjandusele toetuvaid seisukohti ja isegi sisemisi vasturääkivusi, mis ei julgusta tõsiselt võtma ka nendele toetuvat  analüüsi. 

Sellegipoolest peab tõdema, et Mart Helme „Lembitu” elavdab arutelu muinaseesti ühiskonna poliitilise ülesehituse teemal. Kuigi ma ei poolda tema arvamust, et Lembitust, juhul kui ta ei oleks Madisepäeva lahingus hukkunud, võinuks saada vähemalt osa eestlaste ühendaja  mingisuguse kesksema võimu alla, on tegemist siiski huvitava ja Helme enda poolt ka osavalt esitatud seisukohaga. Tunduvalt tänuväärsem on aga see, et tema raamat toob laiema lugejaskonna ette eestlaste jaotumise nn sõja- ja rahuparteideks, näidates, et kõik eestlased ei olnud kristlastega sõdimise poolt. See on oluline kas või seepärast, et ajaloolased on seni teenimatult vähe tähelepanu pööranud MuinasEesti vanemate omavahelistele vastuoludele  ristisõja ajal.       

1 Anti Selart, Livland und die Rus’ im 13. Jahrhundert. Köln 2007. 

2 Vladimir Sergejev, David Vseviov, Venemaa – lähedane ja  kauge. Tallinn 2002, lk 263. 

3 Henriku Liivimaa kroonika. Toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn 1982, lk 103.   

4 Erich Hoffmann, Lübeck im Hoch- und Spätmittelalter:  Die große Zeit Lübecks. – Lübeckische Geschichte. Herausgegeben von Antjekahtrin Graßmann. Lübeck 1997, lk 79–339, siin lk 108–114.   

5 Henriku Liivimaa kroonika, lk 217.     

6 Sulev Vahtre, Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn 1990, lk 147.       

7 Ain Mäesalu, Jüri Peets, Sõjanuiad, võimusümbolid ja margapuud. Rmt: Ilusad asjad: tähelepanuväärseid leide Eesti arheoloogiakogudest. Koostanud ja toimetanud Ülle Tamla. Muinasaja teadus 20, Tallinn 2010, lk 211–236.       

8 Jüri Peets, Siis, kui raud tuli. Rmt: Eesti aastal 1200. Koostanud ja toimetanud Marika Mägi. Tallinn 2003, lk 143–188.       

9 Kristina Creutz, Tension and Tradition. A Study of Late Iron Age Spearheads around the Baltic Sea. – Theses and Papers in Archaeology N.S. A 8. Stockholm 2003.       

10 Ain Lavi, Muinasaja lõpu külaehitised. Rmt: Eesti aastal 1200. Koostanud ja toimetanud Marika Mägi. Tallinn 2003, lk 149–162.       

11 Evald Tõnisson, Eesti muinaslinnad. Toimetanud ja täiendanud Ain Mäesalu ja Heiki Valk. Muinasaja teadus 20. Tartu-Tallinn 2008.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht