Uus geograafia välistab mis tahes eluvormide välistamise

Hayden Lorimer: ELi teaduse ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ dokumente lugedes tuleb kõvasti silmi kissitada, et näha valgust.

HELEN SOOVÄLI-SEPPING

Glasgow ülikooli kultuurigeograafia professor Hayden Lorimer.

Glasgow ülikooli kultuurigeograafia professor Hayden Lorimer.

Hayden Lorimer on Glasgow ülikooli kultuurigeograafia professor. Lorimeri peamine uurimishuvi on geograafia sotsiaalne ja ideeline ajalugu, mida kitsamalt annab lahterdada maastiku, looduse, välitööde, mälu, mobiilsuse ja biograafia alla. Hayden Lorimer esineb 23. aprillil kultuuriteooria tippkeskuse kevadkonverentsil, kõneldes kohaspetsiifilistest kultuuriteooriatest.

Traditsiooniliselt peetakse geograafiat, eriti Eestis, loodusteaduste haruks. Kuidas aitab geograafia kaasa kultuuri mõistmisele?

Hayden Lorimer: Minu arvates on geograafia inimestevaheliste suhtevõrgustike sasipundar, mis annab paikadele ja maastikele tekstuuri. Geograafiline teadlikkus on seega vahend, millega seletada meie assotsiatsioonipõhist maailma, mille moodustavad seoste ja lummuse, võõrandumise ja võõrdumuse, võimu ja eelarvamuste vormid. Ometi ei vii suhtevõrgustiku piiritlemine üksnes inimestevahelise suhtlusega kuigi kaugele. Geograafia peaks olema kõikehõlmav uurimisvaldkond, mille toimimise aluseks on liikide paljususe eetika ja liikidevaheline eetika ning mis tunnistab nii taimede ja loomade kui ka bakterite ja biokeemiliste protsesside omavahelist kooslust. Kui püüame välistada välistamise enda, nihutab selline arusaam geograafiast kosmopoliitsuse filosoofilise ideaali piire.

Teadusliku termini „suhete ökoloogia“ omaksvõtmisest on kahekordselt kasu, sest see aitab meil suhtuda kahtlevalt kitsastesse raamidesse, millesse, olgu siis loodusteaduslikuna või koos inimnähtustega, geograafiat suruda püütakse. Mis juhtub, kui püüame tunnetada sotsiaalseid moodustisi, millest võrsuvad kõikvõimalikud atmosfäärid, kultuurid, ökosüsteemid, taristud, topograafia, mobiilsus, geoloogia, logistika ja kliima? Kas seda saab teha, allumata tavapärasele piiri tõmbamise harjumusele, selleks et lahterdada ja eraldada? Kas see on esimene samm uue lähenemise poole, kui oleme silmitsi XXI sajandi oluliste sotsiaalsete ja keskkonnaalaste väljakutsetega?

Selle intellektuaalse traditsiooni mõni vaatenurk on, muide, ka Baltimaadega seotud. Pean siin esmalt silmas läti geograafi Edmunds Bunkšet („Geograafia ja elamise kunst“, Varrak, 2012 – toim), kes näitab, kuidas materiaalsed maastikud, mille keskel me elame, väljendavad meie sügavalt subjektiivseid ja fantaasiarikkaid sisemaastikke. Teisena meenuvad mulle Jakob von Uexkülli uuendusmeelsed mõtted, mis on, kui neid lugeda, endiselt värsked ja elujõulised, kuigi on ilmunud seitsekümmend viis aastat tagasi. Uexküll ärgitab meid tegema pealtnäha mõeldamatut: ühendama omavahel bioloogilised „tugevad faktid“ ja kultuurilised tajumuljed. Tema omailmateooria võimaldab kõikvõimalikele biosotsiaalsetele organismidele omistada tähenduslikku eluilma. Ka neile, kelle me liigagi kergekäeliselt määrame madalamate eluvormide hulka. Uexkülli heatahtlik suhtumine kõigi olendite loovusse on andnud panuse keskkonnaeetika kujunemisse ning sunnib meid küsima, mida veel võiks kultuur, see suur, kõikehaarav mõiste, hõlmata.

Kultuuriuurija töö on nii mõneski mõttes personaalne. Kuidas näitlikustab teie elukäik ja karjäär geograafia eripära ning kuidas on see seotud rahvusvahelise geograafia teooria arenguga?

Tunnistan ausalt, et mul on aina raskem hoida end lahus sellest, mida ma nimetan geograafiliseks kirjutuseks. Osaliselt peegeldub see viisis, kuidas ma eelistan oma uurimistööd stiliseerida, mu kiindumuses siirasse kirjutusviisi. Lugejatel on muidugi võimalus välja kujundada oma arvamus sellisest isiklikust, mõnikord isegi pihtimuslikust lähenemisest ja sellest, kui hästi ja kompleksselt suudan edasi anda eri maailmade ja kultuuride kokkupuuteid. Esimeses isikus või loo jutustamise laadis kirjutades ei ole minu eesmärk vajuda mingisse solipsistlikku vaadake-mind-mõtteharjutusse. Pigem soovin omandada meisterlikku kirjutamisviisi, mis minu meelest annab tõetruuna edasi saadud kogemust, kui asutakse keset sündmust või püütakse mõnd paika või maastikku sõnadega kujutada. Et seda saavutada, tuleb mõelda kirjanduse vahenditele – žanr, narratiiv, keel, kirjutamismaneer –, aga seni on see geograafide seas üpris vähe levinud. Õigupoolest olengi pikkamisi jõudnud tõdemuseni, et mulle sobib iseteadlikum, loominguline geograafilise kirjutuse viis. Klassikalises akadeemilises stiilis on mul alati olnud märksa raskem töötada. See tõde on alati, nii koolis kui ka ülikoolis, minu lugemisvalikutes ja kirjutamiseelistustes peidus olnud.

Omaenda teadustöö uurimisvahendiks olek pakub veel muidki lisaväärtusi, muu hulgas võimalust osavalt ühendada kultuuriteooriat ja loomingulist tegevust. Näiteks minu püüet paremini selgitada meelteelu ja mõista liikuvat eluviisi on juhtinud pikamaajooksu kogemus – see harrastus on mul juba lapsepõlvest ja annab rütmi mu igapäevaelule. Neil päevil asun kirjutama raamatut jooksmisest, milles ühendan reisikirjad ja maastikukirjutuse, memuaarid ja kultuurireportaaži. Väljenduse on leidnud ka mu jätkuv huvi „looduse kultuuride“ vastu. Olen BBCle kirjutanud raadiosaateid ja neis ka esinenud, jutustanud lugusid sellest, kuidas inimelu põimub meeldejäävalt loomade, näiteks põhjapõtrade, hüljeste ja lindude, eluga.

Euroopa Liidu kodanike tegemisi mõjutavad sellised nähtused nagu innovatsioon ja majanduskasv. Kuhupoole võivad need kallutada kultuurilisi protsesse?

On vaja tähele panna, milliseid sõnu me kasutame või otsustame mitte kasutada, sest sõnade taga on suured struktureerivad tähendussüsteemid. Meeleavaldused ja edumeelne sekkumine ei pea aset leidma ainult linnaväljakul. Selsamal eesmärgil võib kasutada ka sõnu. See on muidugi juba pikka aega kehtinud akadeemiline põhimõte ja südamelähedane käitumisreeglistik. Sedasorti retoorilist või kriitilist taktikat saab kindlasti rakendada ka riikideülese eurokeele, eelarveperioodide ja teemaprogrammide puhul. Saan aru, et kultuuriuurijal võib olla keeruline selliseid termineid nagu „majanduskasv“ või „innovatsioon“ endale mõistetavaks kohaldada. ELi teaduse ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ dokumente lugedes tuleb kõvasti silmi kissitada, et näha valgust. Teisalt on need institutsioonide raamistikud mõnikord paindlikumad, kui esmapilgul paistab. Vahetevahel osutub vajalikuks ja võimalikuks hiilida mööda sõnadest, mis on uute kultuuriliste algatuste ja kultuuriuurimise rahastamise üle domineerima hakanud.

Ühendkuningriigi akadeemilise uurimistegevuse hetkeseisu kohta ütleksin, et olukorda võib kirjeldada äärmiselt dünaamilisena. Osa hiljuti algatatud muudatustest on head, teised aga tekitavad ohutunnet. Kõigepealt tuleb selguse huvides rõhutada, et suures osas tehakse Briti ülikoolides teadustööd endistviisi täiesti sõltumatult: ise saab valida uurimisteema, kontseptuaalse raamistu, rakendatava metodoloogia, kirjutamisstiili ja lõpuks ka väljaande, kus oma tulemused avaldada. Mul on väga vedanud, sest olen saanud tegeleda täpselt sellega, mis mind huvitab, ja sellisel viisil, nagu soovin. Enamik akadeemilistest töötajatest peab sellist olukorda traditsiooniliseks intellektuaalseks vabaduseks, kuid üha enam ärikorporatsiooni meenutavas XXI sajandi ülikoolis tegutseb jõuliselt ka uusbürokraatlik teaduskorraldajate seisus, kes sellist vabadust ei taha tunnistada. Teaduskorraldajate tähelepanematus uurijate huvide vastu viib välja kas või selleni, et mõni projekt eelistatakse teostada silma alt eemal ilma kasutu järelevalve ja kontrollita.

Teiseks, ja siinkohal on vasturääkivus täiesti tahtlik, juhivad akadeemilise uurimistöö vormi, eesmärke ja praktikat üha enam väljastpoolt paika pandud prioriteedid. Teadustöö mõju hindamine teadusvälises maailmas on olnud Briti teadustöö kvaliteedihindamise raamprogrammi (Research Excellence Framework, REF – toim) osa. Selleks et näidata oma teadustöö kaalukust, pidi iga osakond, näiteks meie geograafia ja maateaduste instituut, oma REFi esildisega esitama toimiku koos lisamaterjaliga tõendamaks, et uurimuslik sekkumine või uurimistulemused on kaasa toonud „käitumuslikke muutusi“. Need muutused võivad olla ühiskondlikud, majanduslikud või teaduslikud. REFi aruande tulemused määravad, millises mahus ülikoolid ja nende osakonnad valitsuselt järgmisel viiel aastal otserahastusena eelarve saavad. Võite isegi ette kujutada, et paljude staažikate teaduskorraldajate valdav mõttesuund on tehtavale uurimistööle maksimaalse mõju kavandamine. On oht, et tekib ülikooli tööstuskompleks, kus mõju mõõdetakse teadusmeetriliselt, võtmata arvesse muutuste tähenduslikkust. Missugune teadlane ei tahaks oma teadustööga maailmas midagi muuta? Vastus on: mitte keegi neist.

Kolmandaks kahaneb pidevalt Ühendkuningriigi teadusnõukogude jagatav rahastus, mis sõltub valitsuse vastavast eelarvereast, mida kokkuhoiupoliitika on kõvasti kärpinud ja mistõttu asutuste juhid ergutavad teadlasi ELi rahastamisprogrammidest projekte taotlema. Kõige äärmuslikumal moel tähendab selline poliitika, et teadlased kulutavad aina rohkem oma ajast granditaotluste kirjutamisele, ja ainult väikest osa taotlustest saadab edu. Osalt on taotluste vähene edu tingitud tõsiasjast, et ka kõik teised võistlevad sama rahapoti nimel! Olen kindel, et ka Eestis, kõigis Euroopa ülikoolides ei ole säärane probleem enam uudiseks.

Tõlkinud Mirjam Parve ja Monika Tasa

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht