Uusdespotismi pealetung ja demokraatia tulevik

John Keane: „Populismile omaselt kerkivad esile reeglina meessoost demagoogid, kes kuulutavad enese fiktiivse „suveräänse“ rahva avatarideks. Need jõumehed on justkui rahva kõhurääkijad.“

MARI-LIIS JAKOBSON, TÕNIS SAARTS, JOONATAN NÕGISTO

Sel kevadtalvel väisas Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi korraldatud konverentsi „Ärevad ajad: populism ja rahulolematus demokraatiaga“ („Angry Times. Populism and Democracy Discontent“) tuntud poliitikateadlane John Keane. Keane’i peetakse üheks juhtivaks demokraatia uurijaks, kes on arvukates raamatutes mõtestanud nii demokraatia minevikku kui ka hetkeseisu. Intervjuus kõneleb Keane oma uuest raamatust „Uusdespotism“^* ja populismi pealetungist tulenevatest ohtudest demokraatiale maailma eri paigus.

Kahe aastakümne eest olid Kesk- ja Ida-Euroopa paljudele kodanikuühiskonna ja demokraatia uurijatele uue lootuse häll. Kuhu oleme nüüd jõudnud?

Räägime üldlevinud pettumusest tulemustega, mis tõi kaasa demokraatlik siire, mida Jürgen Habermas on nimetanud järelejõudmise revolutsiooniks (the catching up revolution) ja Tim Garton Ash „refolutsiooniks“ (refolution). Selle siirde keskmes oli katse hüljata nõukogulik riigikorralduse mudel. Tekkinud uued riigid järgisid õigusriigi põhimõtteid, millega kaasnesid vabad ausad valimised, riigiettevõtete ja -varade erastamine, vabade turgude teke ning uute meedia- ja ühinemisvabadustega kodanikuühiskonnad. Tegu oli tõesti erakordse monitoorse demokraatia õitsenguperioodiga, mille tuumaks oli võimude tasakaalule üles ehitatud valitsemine.

30 aastat hiljem on selge, et turumajandusele üleminekuga kaasnenud majanduslik ebakindlus tekitas paljudes märkimisväärset pettumust. Erastamisega kaasnenud avaliku omandi kokku­krabamine ning kasvav lõhe rikaste ja vaeste vahel – Tšehhi peaminister Andrej Babiš on kindlasti üks selle sümboleid – on põhjustanud sügavat viha, mis koos ärevusega immigratsiooni pärast on viinud näiteks Poolas ja Tšehhis uut sorti populismi tekkeni. Silmapaistev osa sellest kirjust pildist on Viktor Orbáni juhitud Ungari „refolutsioon“, mida mina nimetan uusdespotismiks. Kasutades valimisi hüppelauana on üks erakond (Fidesz) kohitsenud meedia ja kohtuvõimu, taltsutanud politsei ja luureteenistused ning allutanud riigistruktuurid. Orbánile meeldib Ungarit nimetada postliberaalseks demokraatiaks, kuid tekkinud korda võib pidada fantoomdemokraatiaks.

„Uusdespotism“ on ka teie peatselt ilmuva raamatu pealkiri. Kuidas seda nähtust defineerida ning kas see on kanda kinnitanud ennekõike Kesk- ja Ida-Euroopas?

Olen koondanud raamatusse väga erinevaid juhtumeid: Türgi, Venemaa, Hiina, Usbekistan, Kasahstan, Vietnam, Singapur, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid, Ungari, Valgevene. Küsin, mis on neis hoolimata kõikidest erinevustest ühist. Ajakirjanikud, poliitikud ja intellektuaalid on nimetanud neid režiime diktatuuriks, autokraatiaks, türanniaks või ka totalitaarseks režiimiks. Arvan, et tegu on väärkirjeldustega. Autokraatia mõiste eeldab, et tegu on ainuvalitsejale toetuva, lihtsa ülalt alla toimiva võimutüübiga, mida need režiimid ju ei ole. Nad ei tugine ka hirmuvalitsemisele ja masside mobilisatsioonile, nagu türannia või totalitarismi mõiste eeldab.

Rõhutan, et väljendusviis, mida me kasutame nende XXI sajandi režiimide kirjeldamiseks, on kesksel kohal. Tahan taaselustada ühe vahepeal unarusse jäetud termini, mis ulatub vähemalt Vana-Kreekasse, kui mitte kaugemale, ja selleks on despotism. See langes omal ajal orientalistide kuritarvitamise ohvriks ja nemad seostasid despotismi ennekõike korruptsiooni, hirmuvalitsuse, homoseksuaalsuse, dekadentsi, vägivalla ja sultanismiga, tuues näiteks Hiinat, Indiat, Pärsiat ja Osmanite impeeriumi. Ometi andis XVIII sajandi keskel Montesquieu despotismi mõistele hoopis teistlaadi sisu, kirjeldades sellega eriskummalist moodsat võimuvormi, kus valitsejad näevad palju vaeva, et võita alamate lojaalsust.

See on ülalt alla toimiv võimuvorm, mille abil tagatakse alamate vabatahtlik allumine – valitsetavad on võimuga rahul ega hakka seetõttu ka vastu. See vana termin sai Ameerika ja Prantsuse revolutsioonide lüürika osaks. XVIII sajandi teisel poolel kujunes sellest aga termin, millega kirjeldati võimutüüpi, mida tuli karta – see oli antidemokraatlik, alt üles esinduslikule valitsemisele laastavalt mõjuv võimutüüp, mis oli suuresti ohuks kogu Euroopale. Despotismi mõiste kadus XIX ja XX sajandil kasutuselt, kuid leian, et tänapäeva režiimide mõistmiseks on tarvis see taaselustada.

Mis uusdespootlikke režiime peale eelmainitu veel iseloomustab?

Tegu on režiimidega, kus võim toimib ülalt alla, kuid kus need, kes valitsevad, üritavad võita oma võimu all oleva keskklassi lojaalsuse. Paljudes sellise võimutüübiga riikides on võrdlemisi tugev keskklass, näiteks Hiinas peab 300–400 miljonit inimest ennast keskklassi kuuluvaks. Tegu on meediast küllastunud režiimidega, kus informatsioonivoogude kontrollimiseks kasutatakse tipptasemel tehnikat, kuid huvitaval kombel lubatakse internetis väljendada ka rahulolematuse ilminguid. Tegu on valitsussüsteemidega, mis maskeerivad vägivalda. Venemaa on näide, kus riigi vägivalda teostavad maskeeritud anonüümsed agendid. Nende režiimide juhid räägivad pidevalt õigusriigist, kuid tegelikkuses toimub valitsemine seaduste abil, mitte seaduste raamistikus.

Väidan, et need režiimid on palju vastupidavamad, kui välistele vaatlejatele esmapilgul tundub. Tegemist on vägagi õppimisvõimeliste süsteemidega. Näiteks Hiina, Venemaa, Saudi Araabia ja Türgi kasutavad valitsemiseks tõhusalt avaliku arvamuse uuringuid. Nendes riikides, ka Hiinas, toimuvad valimised vähemalt kohalikul tasandil. Araabia Ühendemiraatides organiseeritakse „õnne foorumeid“, millega režiim kogub informatsiooni, miks alamad on teatud nähtustega rahulolematud. Kõige kaugemale arenenud ja keerukamaid näiteid sellistest õpimehhanismidest leidub Singapuris. Tegu on erakordselt stabiilse ja kasvujõulise üheparteisüsteemiga, kus valitsev Rahva Aktsioonipartei kasutab avalikke foorumeid, veebikonsultatsioone ja kohaliku tasandi kogunemisi, et paremini koguda infot oma alamate hirmu, ärevuse ja lootuste kohta.

Tegemist on ka plutokraatiatega – kõikides nendes režiimides on patronaaž väga tugev võimu kindlustamise mehhanism. Kui tahetakse midagi tehtud saada – näiteks hankida äriluba – siis peavad olema sidemed riigiga. Venemaal peab maksma pistist, et garanteerida sõiduloa saamine. Hiinas on selle nähtuse tähistamiseks kasutusel termin guanxi, araabia keeleruumis wasta. Ülalt alla on kõik korrumpeerunud. Uued despootiad esindavad põhilist alternatiivi õigusriikluse ja võimude lahususe põhimõtteid järgivatele monitoorsetele demokraatiatele. Kõige suurem ja võimsam nendest režiimidest on muidugi Hiina, kes mängib rahvusvahelises elus samasugust rolli nagu Nõukogude Liit külma sõja perioodil. Ta on despotismi leviku vahendaja – karjajuht, kes kaitseb Iraani, Saudi Araabia ja Kesk-Aasia vabariikide režiimi.

Kas Hiina ja Nõukogude Liidu võrdlus kandub edasi ka strateegiatele, mida rakendavad riigid, mis ei ole veel uusdespootlikud? Kas teised riigid jäljendavad Hiinas toimuvat või on märgata ka vastustrateegiate esile kerkimist?

Kindlasti on märke, et uusdespootlikud režiimid üritavad oma haaret laiendada. Nende koostöö väljendub relvatehingutes ja gaasijuhtmete ehitamises ning ka panganduses ja finantssektoris, kus lubatakse üksteist vastastikku toetada, nt Venemaa ja Hiina. Leiame katseid haakida ennast lahti rahvusvahelisest krediidisüsteemist: hiinlased arendavad platvormi Alipay alternatiivina USA dollarile, Mastercardile ja Visale. Uusdespootidest suurvõimude globaalne ja poliitiline roll meelitab kahtlemata järele tegema. Hea näide on Myanmar, mille kohta püsis suur lootus, et Aung San Suu Kyii seljatab lõpuks riiki valitsenud sõjaväelise diktatuuri. Hiina on suutnud aga selles riigis toimunu oma kasuks pöörata – seda väljendab ka muutus Suu Kyii sõnavaras, kes räägib nüüd harmooniast, ühiskondlikust korrast ja majanduslikust ühtlustamisest, vaikides seejuures rohingjade kriisist ja tervitades Hiina kapitali tulekut. Myanmar on hakanud kiiresti integreeruma „Hiina tsooniga“.

Ometi leiame näiteks Ukrainas ja Hongkongis ka märkimisväärset vastupanu. See seisneb pühendumises demokraatiale, vabale meediale, seaduste ülimuslikkusele ja võimu hajutamisele. See, et uusdespotism levib ja võidutseb nn liberaalse demokraatia arvelt, on tõusnud ülemaailmse tähtsusega küsimuseks. Meenutame, et aastatel 1989–1992 toimunud „refolutsioonide“ paiku levis lootus, et õigusriigi ja võimude lahususe põhimõttele tuginevast demokraatiast saab universaalne riigikorralduse vorm. Fukuyama teatavasti on pakkunud, et liberaaldemokraatiast saab universaalne idee, kuna Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel puudusid sellele konkurendid. Tema ameeriklasest kolleeg Samuel Huntington rääkis demokraatia kolmandast lainest. Kolmkümmend aastat hiljem on olukord palju süngem ja ka mitmetahulism.

Kevadtalvel Tallinna ülikoolis toimunud konverentsil oli keskseks mõisteks populism. Kuidas defineeriksite populismi ning kuidas on see seotud uusdespotismiga?

Nii nagu demokraatia, kapitalism, riik, kodanikuühiskond ja inimõigused, on ka populism väga mitmeti mõistetav nähtus, mis naudib nüüd suurt renessanssi – räägitakse „populistlikust momendist“ ja „populistlikust ajastu vaimust“. See on poliitika stiil, mis on omane teatud sotsiaalsetele liikumistele, erakondadele ja valitsustele, kes räägivad pidevalt rahvast ja sellest, et rahvas peab olema suveräänne. Sellest tulenevalt on populism tihedalt seotud demokraatiaga. Populism toetub demokraatiaga kaasnevale ühinemisvabadusele, näiteks õigusele kuuluda erakonda. Populistid osutavad olemasolevatele ebakõladele ja teatud dekadentsile tänapäeva demokraatiates: kasvav lõhe rikaste ja vaeste vahel, poliitikud on korrumpeerunud, erakonnad valijatest võõrdunud jne. Sellel uuel „rahvakesksel“ poliitikastiilil on ka demokratiseeriv mõju, mis tekitab avalikkuses uut huvi poliitika vastu. Viha ja pettumustunde kaudu rahva mobiliseerimine tekitab parema elu lootust. Seda poliitilist stiili näitlikustavad tänapäeval kõige eredamalt USA president Nr 45, Brasiilias Jair Bolsonaro, Filipiinidel Rodrigo Duterte, Ungaris Viktor Orbán, Poolas Jarosław Kaczyński jt.

Kui demokraatia seisukohast on populism isegi positiivne, miks peaksime üldse muretsema?

Mind huvitavadki uuspopulismile omased patoloogilised nähtused – juba definitsiooni järgi on populismile omased (üldjuhul meessoost) esile kerkinud demagoogid, kes kuulutavad enese fiktiivse „suveräänse“ rahva avatarideks. Need jõumehed on justkui rahva kõhurääkijad. Nagu Mehhiko päritolu kirjanik Enrique Krauze on märkinud, on caudillo ehk demagoog või jõumees omane kõikidele populistlikele liikumistele. See pidas paika nii toona Ladina-Ameerikas kui ka meie ajal Erdoğani, Bolsonaro ja teiste näitel.

Ungaris on teada-tuntud lugu, kuidas veel enne peaministriks saamist külastas Orbán üht sõpra, kelle abikaasa hakkas puhastama tema kingi. Orbán küsinud naise käest, miks ta seda teeb, mille peale naine vastanud: „Tahan, et saaksin öelda: olen puhastanud järgmise Ungari peaministri kingi.“ Selle peale hakkas Orbán ise puhastama naise kingi, kuna siis sai ta öelda, et järgmise Ungari peaministrina on puhastanud tema võimule aidanud tavaliste inimeste kingi. Erdoğan väidab tihti, et Jumal on türgi rahva poolel ning et tema on vaid rahva tahte väljendus. See tekitab kummalise arenemiskäigu, kus need „rahva teenrid“ väidavad, et tegelikult on nad demokraatliku riigi eesotsas.

Populistid tunnevad vastumeelsust keerukuse ja ideede paljususe suhtes, nad soovivad poliitikakujundamist lihtsustada. Uuspopulistlikku poliitikastiili iseloomustab ka „meie“ rõhutamine (in-grouping), mis muu hulgas avaldub liitlassuhtete sõlmimises jõukate ja mõjukatega. USA president Nr 45 lubas „soo kuivendada“, kuid ometi oli tema esimeses valitsuses rekordiline arv miljardäre.

Selle kõrval toimub ka „teisese“ rõhutamine (outgrouping) – tuleb välja, et „rahvas“ ei ole sama, mis on lihast ja luust rahvas. Populistid panevad rahvast kokku fiktiivse pildi, kus teatud rühmad on välistatud. XIX sajandi lõpu Ameerika populismis olid nendeks hiinlased ja itaallased, eriti seda päritolu naised. Tänapäeval jäetakse välja moslemid, geid, lesbid, puuetega inimesed jt. Huvitaval kombel on „rahvast“ kaitsval ja võimustaval poliitikastiilil märkimisväärne välistav mõju. Sellest tuleneb põhjus, miks uuspopulism on nii kiindunud riigi­piiridesse ja see väljendub „rahvusliku suveräänsuse“ retoorikas.

Pole ka kokkusattumus, et uuspopulismiga käib kaasas esteetiline tõmme vägivalla poole. Nägime seda 2016. aastal, kui Nr 45 nõudis valimisüritusel, et vahelesegajad tuleb kanderaamil välja viia ja kutsus politseinikke üles mitte olema liiga pehme vahistatute vastu. Eestis on Mart Helme tõstatanud küsimuse, kas „pervertide paraadide“ turvamine peaks olema politsei ülesanne. Itaalias näitab Salvini üles sümpaatiat immigrante ahistavate tänavajõukude vastu. Indias nimetas president Narendra Modi Uttar Pradeshi osariigi juhtministriks usujuht Adityanathi, kes enne ametisse astumist juhtis moslemeid ja teisi vähemusi kaigastega peksnud relvastatud jõuku. India juhtumid on kindlasti kõnekas näide sellest, kuidas kasvavat vägivalda kasutatakse rahva nimel. Tegemist on valitsusega, kes on pühendunud „India rahvale“, kuid ometi tahab kodakondsusseaduse muutmise ja muude vahenditega rahva hulgast välja jätta kuni 200 miljonit moslemit. India valitsus leiab toetust paramilitaarsetelt gruppidelt nagu RSS – tegemist on maailma suurima demokraatiaga!

Uuspopulism on kõikjal tõusulainel, saades jõudu eri tüüpi rahulolematuse ärakasutamisest, näiteks rahulolematusest sotsiaal-majandusliku olukorraga. Hiljutised küsitlused näitavad, et vähemalt 70% ameeriklastest ei usu, et nende lapsed hakkavad elama sama jõukalt nagu nad ise praegu. Rohkem kui 70% usub, et Ameerika on allakäigutrepil, ning 60% ameeriklastest ei suudaks oma säästudest hädaolukorras katta 400 dollarit. Seega materiaalne rahulolematus, aga ka hirm identiteedi kaotamise ees. Näiteks Ungaris ja Ameerika Ühendriikides hoiatavad populistid domineeriva (tüüpiliselt valge ja meessoost) identiteedi hääbumise eest ja lubavad näidata koha kätte gruppidele, kes sinna hulka ei kuulu.

Niisiis, kas populism võib saada sillaks uusdespotismi?

See on mu uue raamatu üks kandvaid ideid. Vaadates Ameerika Ühendriikides – maailma kõige võimsamas demokraatias – kujunevat arengut, kus praegu ametis olev president on suutnud (ja näib, et suudab novembris uuesti) valimised võita just „rahva nimel“. See president on Ameerika „taas võimsaks tegemise“ nimel kindlustanud piire, ehitanud müüre, levitanud vägivalla eetost, apelleerinud meiesusele ja teisesusele ning üldiselt esinenud kui rahva avatar.

See hävitab otseselt demokraatia järelevalve institutsioone. Nagu näitab hiljutine tagandamisjuurdluse (impeachment) läbikukkumine, on ta seadusandliku võimu kohitsenud. Tal on nüüd kontroll ülemkohtu üle ning varsti langeb tema kontrolli alla ka USA keskpank. Ta üritab neutraliseerida iseseisvat ekspertiisi, mida näitab keskkonnakaitseagentuuris (EPA) toimuv ning rohkem kui 20 suursaadiku ametikoha täitmata jätmine. Võiksin veel pikalt jätkata – õigupoolest üritab ta nõrgestada institutsioone, mis ohustavad tema tagasivalimist.

Kas praegune populismilaine USAs võib lõpuks päädida uusdespootliku valitsuskorra kehtestamisega? Kui arvate, et tegu on hullumeelse väitega, siis palun teil arvesse võtta kaht juhtumit. Esimene neist on Orbáni juhitud Ungari, kus natuke rohkem kui aastakümne jooksul on riigist saanud fantoomdemokraatia või maffiariik, nagu mõned ungarlased seda kutsuvad. Teine juhtum on Erdoğani Türgi. Türgi suhtes valitsesid kunagi suured lootused, et sellest saab sidusalt toimiv, sõjaväelise diktatuuri ületanud islamiusuline riik, kus õigusriiklusel põhinev võim viib vabade valimiste, konstitutsioonilise demokraatia ja kodanikuühiskonnani. Ometi oleme näinud hoopis kiirenevat siiret uusdespotismi poole.

Alustasime juba juttu populismi allikatest. Rääkisime majanduslikust ebavõrdsusest. Pippa Norris ja Ronald Inglehart aga räägivad mõlemast, nii väärtuskonservatiivsest vastureaktsioonist kui ka majanduslikest argumentidest. Kas arvate, et need kaks põhjust on enam-vähem võrdse kaaluga?

Populismi esiletõusu puhul on tegu mitme teguri koosmõjuga, mis on mõjutatud ka laiemast olukorrast. Ingleharti ja Norrise väärtuskonservatiivse vastureaktsiooni argument tundub mulle iseenesest usutav. Selle idee järgi leidub riike, kus suures mahus immigratsioon ning mitmekultuuriliste ühiskondade teke põhjustab paljudes elanikkonna segmentides ärevust. Elanikkond muutub rahutuks ja populistid üritavad seda maksimaalselt ära kasutada. Umbes 40% Ameerika elanikkonnast on niimoodi kirjeldatav. Need ei ole ilmtingimata vähese jõukusega või prekariaati kuuluvad inimesed. Ingleharti ja Norrise tees on siiski liialt optimistlik.

Nende kultuurilise moderniseerumise teooria eelduseks on, et pikas perspektiivis murravad väärtuskonservatiivse vastureaktsiooni selgroo pöördumatud demograafilised suundumused. Sellisel juhul on 2035. aastaks Ameerika Ühendriigid riik, kus valged ei ole enam enamuses. Nr 45-t toetavad valged anglosaksi protestandid jäävad loomulike demograafiliste protsesside toimel vähemusse. Asi pole minu meelest siiski nii lihtne, populism on palju komplekssem fenomen.

Minu arvates peaksid uurijad populismi puhul keskenduma ka seostele populismi ja nostalgilise impeeriumi­ihaluse vahel. Ühendkuningriigis, Ameerika Ühendriikides, Hiinas ja Venemaal – kõigil neil on imperiaalne minevik ja populistid kutsuvad neid nüüd üles impeeriumi taaselustama. Erdoğan räägib Osmanite tsivilisatsiooni taassünnist, kus Türgi „saab taas võimsaks“, nagu ka Nr 45 tahab „Ameerika uuesti võimsaks teha“. Ka Johnson ihkab inglaste tüüritud ülemaailmse haardega Suurbritanniat. Putini riiklikult juhitud populism toitub nostalgiast ja fantaasiatest „Suure Vene tsivilisatsiooni“ taassünni järele. Kõik see on praegu väga vähe uuritud teema.

Üheks populismi esiletõusu põhjuseks on olnud ka meedia. Te olete kirjutanud palju meediast ja kommunikatiivsest üleküllastumisest. Milline on seos mediatiseerumise ja populismi tõusu vahel?

Me oleme veel lõpetamata kommunikatsioonirevolutsiooni keskmes, mille juured peituvad kusagil 1950. aastates. Selle revolutsiooni käigus on raadio, televisioon ja trükiajakirjandus kaotamas oma keskset rolli ning digitaalsetel võrgustikel põhinev meedia on tunginud kõikidesse valdkondadesse. Mar­shall McLuhani ja Harold Innise Toronto kommunikatsiooniteooria koolkond tuletab meile meelde, et iga kommunikatsioonirevolutsiooniga – kaasa arvatud trükipress, raadio ja televisioon – kaasnevad teatud fantaasiad, lootused ja hirmud. Igal kommunikatsioonirevolutsioonil on ka tumedam pool. Nimelt kasutavad populistid ja uusdespootiad ülemaailmset liikumisvabadust, informatsioonivabadust ja arvamuste mitmekesisust oma võimu kindlustamiseks. Tegu on digitaliseeritud režiimidega, nende internetikiirus on rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisel tasandil ning mobiiltelefonid on levinud kõikjal. Nii Hiina, Vietnam kui ka Venemaa püüavad ligi meelitada suuri IT-ettevõtteid.

Populistid kasutavad ära lõpetamata kommunikatsioonirevolutsiooni, rünnates peavoolu meediaplatvorme. Bolsonaro tervitas oma valimisvõitu Facebooki kaudu, Nr 45 on tweeter-in-chief. Nad kasutavad digitaalset kommunikatsioonivõrgustikku, et levitada sõnumit, mis tihtilugu sisaldab mõttetust ja väärinformatisooni. Nad tekitavad vastumeelsust kõikide institutsioonidele, mis nende eesmärkide elluviimist takistavad. Nad levitavad populismi kõikidesse eluvaldkondadesse. Selle tagajärjeks on era- ja avaliku sfääri piiride kadumine. Praegune kommunikatsioonirevolutsioon tungib väga sügavale ellu – mõelgem vaid mobiiltelefoni mõjule, kuidas see on era- ja avaliku sfääri piiri hägustanud.

Kuid kommunikatsioonirevolutsioon võimaldab ka nn digitaalseid vastuhakke (digital mutinies), s.t vastuhakku populismile ja uusdespotismile. Hongkong on erakordne näide, kus alguses noored ja siis enamik linna seitsmemiljonilisest elanikkonnast on kasutanud uusi digitaalsed platvorme, et hakata vastu rahvavabariigi survele, mis nende silmis on kolonisatsioon. Nad ei taha saada üheks paljudest Hiina linnadest. Oleme näinud muidki vastuhakke uuspopulismile, nt #MeToo, Black Lives Matter ja Extintion Rebellion liikumine või Ukraina Femen, kui need omal ajal naeruvääristasid Berlusconit. Kõik need on näited, kuidas uut meediat kasutatakse kodanikuühiskonna ja monitoorse demokraatia kaitseks.

Mida me saame veel ära teha, et kaitsta end populismi ja uusdespotismi pealetungi vastu?

Võimalik, et elame perioodil, mil võimu hajutavad monitoorsed demokraatiad täielikult nõrgenevad ja tulevik kuulubki uusdespootiale. Mida saame teha, selleks et seda siiski ei juhtu? Minu lihtne soovitus on, et demokraadid – nii kodanikud kui ka poliitikud – peavad pöörama tähelepanu Augeiase tallide puhastamisele. Maailmas – geopoliitilise keskmega Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas –, kus uusdespotism on paljudes riikides juurdumas, on keskne küsimus institutsionaalsete innovatsioonide ning uue demokraatia renessansi võimalikkus. Just seda pean ma silmas tallide puhastamise all: poliitikast musta raha väljajuurimine, korruptsioonivastaste institutsioonide ehitamine ja tugevdamine, elujõulise uuriva ajakirjanduse kindlustamine, pluralistiku ja vägivallata kodanikuühiskonna taaselustamine. Eelkõige tähendab see piiriüleste koostöövõrgustike arendamist monitoorse demokraatia kaitseks.

Arvestades Hiina despotismi mudeli edu ja demokraatia vähikäiku Ameerikas, tundub mulle, et Euroopa ees seisab XXI sajandil väga tähtis ülesanne kaitsta monitoorset demokraatiat ja tagada selle ellujäämine. Kas Euroopa suudab püsida konstitutsioonilise, võimu jagava ning kõikide kodanike võrdsete õiguste eest seisva demokraatiamudeli lipukandjana – see on üks meie ajastu peaküsimusi.

Rääkisime ennist demokraatiate tulevikust ning võimalikest meetmetest uue despotismi vastu. Olete oma raamatutes väitnud, et demokraatia ei taga majanduslikku jõukust, kõrgel tasemel inimarengut, rahu ega muud head ja kasulikku. Praktilisest vaatest on demokraatia seega kasutu. Miks üldse demokraatia ellujäämise pärast võidelda? Mis on demokraatia väärtus?

See on fundamentaalne küsimus. Peaaegu 30 aastat eeldati, et demokraatia võidutseb, kuna „nemad“ muutuvad täpselt meiesuguseks, nagu Bill Clinton on öelnud. Nüüd teame, et nii ei läinud. Ma vaatlen oma raamatus demokraatia õigustamiseks kasutatavate argumentide vägagi laia repertuaari. Hämmastaval kombel 90% nendest õigustustest enam ei kehti. Vana-Kreeka näidendite ja luule põhjal teame, et Ateenas oli keskne demokraatiat pooldav argument see, et demokraatia tingimustes said ateenlased sõjaliselt tugevaks – tagasi vaadates tundub see väga veider. Selle argumendi taaselustas enne Iraagi sõda George W. Bush, kes väitis oma kõnedes, et demokraatiate arvu suurenemine ei ole kokkusattumus ja USA viib jõuga demokraatia Iraaki. Leidub argumente, et demokraatiad tagavad kiire majanduskasvu või toovad rahu, aga need ei pea paika. Varauusajal leidus ka palju õigustusi, kus demokraatiat käsitleti jumalast antuna. Näeme seda orjusevastase liikumise puhul, mis oli esimene suur modernse maailma liikumine – nende kirjutistes väidetakse, et jumal on andnud meile demokraatia. Süvitsi lugedes aga ilmneb, et tegu oli protestantliku jumalaga, mis oli muidugi halb uudis katoliiklastele, moslemitele, budistidele ja juutidele.

Niisiis oleme tagasi küsimuse juures, mis siis on demokraatias nii head ja ihaldusväärset. Mida head on võimude lahususes ja avalikkuse järelevalves, et piirata võimu meelevaldset väärkasutamist? Mida head on poliitilises vormis, mis on pühendunud inimeste võrdsusele – uskumusele, et mitte keegi pole piisavalt hea ega usaldusväärne, et valitseda teisi? Olen püüdnud demokraatiat ümber mõtestada kui meelevaldse ja kuritahtliku võimu piiramise üht olulisimat instrumenti, sõltumata sellest, kus seda võimu rakendadakse. See kehtib kodumajapidamiste, riikide ja ka korporatsioonide kohta, näiteks Facebook kogub salaja ärilistel põhjustel üüratutes kogustes isikuandmeid ilma meie nõusolekuta. Niisiis on demokraatia seni parim meie käsutuses olev relv võitlemaks meelevaldse võimu vastu kõikides selle avaldumisvormides nii poliitikas, magamistoas kui ka lahinguväljal.

Elame sajandil, mil tuumarelvade, genotsiidide ja keskkonnareostuse tõttu ripub pea kohal pidev katastroofioht. Lisaõigustus demokraatiale (mõtestatud kui võimu avalik järelevalve) on võime neid katastroofe ära hoida. Toon mõned näited. Oma raamatus „Power and Humility“ olen uurinud kolme suurt katastroofi: Fukushima tuumajaama katastroof Jaapanis, naftaettevõtte BP naftaplatvormi Deepwater Horizoni tekitatud naftareostus Mehhiko lahes ja USA vanima panga Lehman Brothers kokkuvarisemine viimase majanduskriisi alguses. Hoolimata kriiside erinevusest ilmnes nende juhtumite märkimisväärne ühisosa: kõikidel nendel organisatsioonidel olid suhtekorraldusosakonnad, kes kaitsesid neid väljast ja seest tulevate halbade uudiste eest – avaldati ainult häid uudiseid. Nad muutusid patoloogiliselt enesekindlaks ja ülbeks. Absoluutne võim pimestab ja kipub viima rumalate otsusteni, samal ajal kui korruptsioon vohab. Kõik kolm juhtumit põhjustasid miljonitele kohutavat kahju.

Me elame ühiskonnas, kus liigne enesekindlus ja ülbus (hubris) on alaline probleem. Hiina valitsus pistab praegu rinda koroonaviirusega (intervjuu on tehtud veebruaris 2020 – toim). Neil puudus järelevalve turgudel, mis on patogeenide kasvulavaks. Kui koroonaviirus avastati, tehti kõik, et võime avaliku kriitika eest kaitsta ja sellega tehti viirusest ülemaailmne probleem. Kui võimu üle ei peeta avalikku järelevalvet ega saa teha kriitikat, siis viib see varem või hiljem saatuslike tagajärgedeni. See kehtib riikide, ettevõtete, vabaühenduste ja aina rohkem ka looduskeskkonna kohta. Demokraatia manitseb meid ettevaatlikkusele – ta hoiatab liigse enesekindluse ja ülbuse eest.

See oli siis oikumeeniline demokraatia õigustus. Ma ei osutanud kordagi jumalale või jumalatele. Ma ei rääkinud ka liberaalsest demokraatiast. India ei ole liberaalne demokraatia, nagu ei ole ka Taiwan jne. Nii nagu mina seda näen, siis on demokraatia tuumaks ennekõike inimese võrdsus ja vastastikused kontrollimehhanismid, mis tagavad võrdsema ja tasakaalustatuma võimujagamise gruppide ja institutsioonide vahel. Seejuures ei kaotata hetkeski valvsust võimu kuritarvitamiste suhtes. Praegu on see meie leiutatud parim relv. Kui see ei ole usutav, siis on demokraatia vastaste kord põhjendada, mida head on piiramatus meelevaldses võimus.

* Keane, John (2020, ilmumas). New Despotism. Cambridge, MA; London: Harvard University Press.

Tõlkinud Joonatan Nõgisto