Uusi uhkeid kunstiteoseid, kolleegid Ameerikast!

Mihkel Mutt

Järelvaateid USA presidendivalimistele Kas äsjastel valimistel on midagi sarnast Eesti eelmiste presidendivalimistega? Nii imelik kui see ka pole, aga on küll. Vaatamata sellele, et meie riik pole presidentaalne, et meil ei vali presidenti rahvas otse ja paljudele teistele erinevustele. Ühisosa on kõige üldisemal tasandil ühes aspektis, ja nimelt, et uute võimaluste asemel otsustas enamik alalhoidliku ja äraproovitu kasuks. Ja et tulemus oli suuremal või vähemal määral ootamatu, mitte säärane, nagu ennustasid mitmesugused kihutuskanalid. See kehtib eelkõige meedia ja vabameelsete haritlaste kohta. Nad ei tajunud õigesti rahva meeleolusid.

Suur osa Ameerika ajakirjandusest oli rohkem või vähem Kerry poolt. Tema poolt olid ka haritlased, õppurid ja loovisikuid. Laiast maailmast ei maksa rääkidagi. Kerry leer tundis end juba võitjana. Seetõttu tuli nii suur lihthäälte enamus Bushi kasuks neile külma du?ina. Ei aidanud Sorose poolt isiklikult Kerry kampaaniasse paigutatud 25 miljonit dollarit, Bill Clintoni kaasarääkimine ega midagi.

Eesti presidendivalimised olid vahendatud erakondade ja valijameeste filtri kaudu, ent siiski-siiski, siingi kajas kokkuvõttes ka rahva häält. Välja pakutud Tulviste, Kelam ja Savi ei tundunud rahvale omad, mõjusid neile nähtavasti ametlikud ja ?haritud?, uue aja härrasrahvana. Ja pöörduti selle juurde, millega harjutud, mis tundus kindel ja stabiilne. Muidugimõista just meie rahva kogemuses ? nagu suur hulk eestlasi seda eelnenud viiekümne annektsiooniaasta mõjul oli hakanud tajuma.

?Väikeste lobisejate terane jutt? ei kottinud keskmist inimest ja neile ning neid promonutele anti ninanips. (Tagantjärele tundub, et Clintoni õnnistus Kerryle mõjus samuti nagu Eestis Lennart Mere õnnistus kellelegi paari aasta pärast. Clintonit peetakse ?eurooplaseks?, Meri on ?õpetajahärra?. Mõlemad on ise nii tugeva karismaga, et see murdis rahva alateadliku vastupanu nende võõrapärasusele. Aga see karisma ei kandu nähtavasti edasi. Võimalik, et koguni vastupidi: rahvas nagu ?maksaks? tagantjärele prote?eeritava kaudu kätte.)

 

Mis õppetunni võiks Ameerika valimistest saada meedia? Kas endale tuha päheraputamine, nagu vaikimisi kutsus üles Priit Pullerits PMis, kirjutades, et keegi ei tohi arvata, et on rahvast targem? (Seda lauset lugedes jooksid mul õudusvärinad üle selja, sest tundsin ajaloo jäist hingust kuklas.) Ei, meedia võib ja peabki olema targem, rahvast ees. Aga ta ei tohi seda olla pealetükkivalt ega üleolevalt, nii et see tekitaks viimases alaväärsust ja sellest johtuvat trotsi. Lihtne inimene kuulab enamasti alati tarka inimest, juhul kui viimane suhtub temassegi lugupidavalt.

Mul jäi kogu kampaania vältel ajakirjandusest (jutt pole praegu Eesti omast) nadi mulje. Ja mida lähemal 2. novembrile, seda nadim. Mulle ei ole Bush eriti kunagi meeldinud. Olen mõelnud, kuidas on võimalik, et nii intelligentsel isal ja sümpaatsel muhedal emal on niisugune labasevõitu poeg. Olen säärase kehakeele ja kõnemaneeriga mehi igasugustes ?meestekates? piisavalt näinud. Ma muidugi mõistan, et see ongi Bushi laia populaarsuse üks põhjusi. Kerry seevastu meeldis mulle algusest peale. Ent nähes ja kuuldes, kuidas kogu maailma ajakirjandus aina nüpeldab üht meest ja lausa hüsteeriliselt soovib teise võitu, hakkas mu hale intelligendisüda üha rohkem Bushi poole hoidma, sest ta tundus oma lihtsameelses väärtustest kõnelemises kuidagi kaitsetu.

Eriti ajas mind närvi mu lemmikkanal BBC. Ainult üks näide. Valimispäeva õhtul andis uudisteprogrammi ?The World? saatejuht intervjuud tehes demokraatide leeri kõnelejale kolm korda rohkem aega kui vabariiklasele. Ja kui ta esimese puhul naeratas à la ?kuidas te kavatsete oma võitu kasutama hakata??, siis teise puhul oli ta toon üleolev-sarkastiline à la ?kuidas te nüüd sellest pasast pääsete??. Paistab, et BBC ei ole Huttoni komisjoni raportist üle saanud.

 

Mul peaks olema hea meel, sest võitis kandidaat, kelle programmis olid väga olulisel kohal ideoloogilised väärtused. Sõltumata isegi sellest, mis laadi need väärtused on. Sest padumaterialistlikul ajastul on see iseenesest palsam hingele, kui keegi kuulutab Ideed kui niisugust, et selle mõjul virgutakse tarbimishullusest ja tegeldakse väärtustega, mis seotud elu, sünni ja surmaga. Iseäranis tore peaks olema, kui seda teeb säärase suure ja võimsa rahva valijaskond nagu ookeani taga. Kas me ei peaks tänupalvet pidama, sest keegi on meelt parandanud? Ent seda rõõmu segab oluline asjaolu: väärtuste kuulutamisel ollakse äärmiselt sallimatu teisitimõtlejate suhtes. Kui mõnikord toob igaveste väärtustega tegelemine kaasa rahu, alandlikkuse ja leebuse, siis siin paistab, nagu oleksime ajas tuhat aastat tagasi läinud. Käibeaforism kõlab, et Kolmas maailmasõda käib juba ammu, ainult me ei saa sellest aru. USA valimised viivad mõttele, et äkki käib juba mõnda aega ka uus ristisõda.

 

Arvamused valimiste tulemuste kohta jagunevad kaheks. Enamus leiab, et demokraatidel on ees väga rasked ajad. Nad peavad oma identiteedi ümber vaatama, leidma uued juhid ja nii edasi. Ja et vabariiklaste võim võib kaua kesta. Ent on ka vastupidine seisukoht, tõsi, harvem. Ja nimelt, et Bushi võit on vabariiklaste lõpu algus. Sest Iraagis lähevad asjad halvemaks, samuti Ameerika rahanduses ja majanduses. Kui Kerry oleks praegu üle võtnud, siis kantaks need jamad tema arvele, keegi ei mõtle, kust need alguse saanud, sest valijate mälu on lühike. Nüüd aga peab Bush ise oma suppi sööma, nii et nelja aasta pärast saab pimegi aru, kui halvad asjad tegelikult on. Selles mõttes on Kerry kaotus demokraatidele suurim õnnistus. See kõlab ilusti, aga ei pruugi päris nii minna. Kahekümnele protsendile valijaist olid kõige tähtsamad homode, relvakandmise ja kloonimiseküsimused, aga need ei puutu Iraagi sõtta. Ja miks peaks see protsent kahanema?

 

On moes hädaldada suure lõhe üle Ameerika ühiskonnas. Ent igal asjal on kaks külge. Pessimist ütleb, et klaas on pooltühi, optimist, et pooltäis. Ameerikas on viiskümmend miljonit valijat, kelle aruaam maailma asjadest vähemalt osaliselt kattub eurooplaste omadega. Valimised tõid selle selgelt esile. Kui tore! Mina võib-olla kahtlustasin, et sääraseid on ainult mõnisada tuhat ? professorid, tudengid, Hollywoodi näitlejad. Elame veel!

Mulle tundub aga huvitav üks teine aspekt. Ameerika ühiskond on polariseerunud. Kogu kultuurilugu tõestab, et mullistuste aeg soosib kultuurielu elavnemist. Eks ole, ?maailm lõhenes kaheks ja lõhe läks läbi poeedi südame?. Seevastu stabiilsus ja rahulolu soosib kultuuristagnat. Ma arvan, et ameerika kultuur on saanud võimsa tõuke. Ehk on meil oodata värskeid ja andekaid filme, raamatuid ja teisi taieseid.