Uut Gorbatšovi oodates

Läänemaailma efektiivse poliitika Venemaa suunal saab kokku võtta kahe mõistega: ohjeldamine ja dialoog.

JÜRI SAAR

Veebruaris 1946. aastal saatis George Kennan (1904–2005), Ameerika ajutine asjur Nõukogude Liidus, välisministeeriumile nn pika telegrammi, märgukirja, millest sai külma sõja päevil punaimpeeriumi heidutusdoktriini alus.¹ Kennani märgukiri tähistab muutust: võitjate koalitsioonist eraldus stalinlik Nõukogudemaa, mille juhtkond interpreteeris äsja lõppenud suurt sõda ja selle tulemeid maailmarevolutsiooni kontekstis. Edaspidi oli kogu maailm jagunenud kaheks antagonistlikuks leeriks, kus sotsialistlik ja kapitalistlik pool pidasid omavahel lepitamatut võitlust. Külm sõda kestis kuni 1991. aastani, mil leidsid aset uued geopoliitilised vapustused, mis ei jäänud mastaabilt alla Teise maailmasõja tulemustele.

Kennani teksti nüüd lugedes tabas mind mingilaadne äratundmine, sest põhiprobleemistik läänemaailma ja eelkõige Ameerika Ühendriikide läbikäimisel Venemaaga on jäänud külma sõja perioodiga võrreldes suhteliselt samaks. Terved lõigud ses märgukirjas on kirjutatud nagu praegust seisu silmas pidades. Kuigi ei ole enam Nõukogude Liitu, mida juhtivad bolševikud kavandasid võimuvõtmist kogu maailmas, ei ole enam NLKP KK poliitbürood ega KGBd ning Kommunistlikku Internatsionaali ja paljusid muid tolleaegseid kurjakuulutavaid organisatsioone-institutsioone, on need rudimendina või väliselt muundunud kujul kõik olemas ja tegevad. Läänemaailmast vaadatuna on Venemaa endiselt „mõistatus, mis on mähitud teadmatusse“² ehk, parafraseerides Cliffort Geertzi, läänes püütakse siiani aru saada „mida paganat nad enda arvates õieti teevad?“.³

Läänes puudub tänapäevani arusaam, mida tuleks ette võtta Venemaa ohtlike ambitsioonide taltsutamiseks, sest suurim väljakutse läbikäimisel selle riigiga on eelkõige mentaalset laadi. Alustuseks peaks aktsepteerima tõsiasja, et venelastel on omad väärtused ja uskumused, mis ei lange kokku läänemaailma omadega. Venemaa muutmine millekski muuks ei saa mingil juhul olla läänemaailma eesmärk, pealegi pole see ka jõukohane. Põhja-Atlandi bloki liitlaste kaitsmine ja julgeoleku kindlustamine on aga kindlasti lääne eluline huvi, sõltumata sellest, mida arvab asjast Venemaa või mis juhtub Venemaa endaga.⁴ Tähtis on ka läänemaailmal oma väärtustele ja põhimõtetele kindlaks jääda.

Putini üle 20 aasta kestnud valitsusajal jõudu kogunud võimuideoloogiline doktriin ei tugine objektiivsele analüüsile olukorra kohta Venemaal ja väljaspool seda, vaid lähtub peamiselt Venemaa valitsemisega seotud traditsioonilistest vajadustest. Propagandas ja infosõjas on käibele lastud hulk väärdogmasid, mida oma inimestele pähe tambitakse ja milles püütakse veenda kogu maailma.

Venemaad on kogu ajaloo vältel rõhutud, ohustatud ja solvatud. Selle sedastuse juurde kuulub väide, nagu tuleneks Vene valitsejate väljapoole suunatud usaldamatus ja mure oma riigi pärast objektiivsetest asjaoludest (põhjuseks olla tohutul avatud tasandikul ägedaloomuliste rändrahvaste naabruses elanud rahumeelsete põllupidajate ebakindlus). Tänapäevane versioon kõlab: lääs on kõiges süüdi, ta ise on tekitanud ohu, millele Venemaa on kohustatud vastama. Lääs püüab nõrgestada Venemaad ja on juba alustanud rünnakut Venemaa vastu.

Tegemist on muinasjutuga, sest Venemaa on olnud Moskoovia aegadest peale imperiaalne riik. Riigi ülesehitamise praktiline pool võeti üle mongolite-tatarlaste Kuldhordilt, permanentselt sõdivalt militaarriigilt, senistelt rõhujatelt. Imperiaalsus on nõnda sisse kirjutatud Vene riigi nn geneetilisse koodi, mistõttu püüavad sealsed valitsejad võimaluste avanedes oma piire üha edasi nihutada.

Kuna impeerium saab üksnes kasvada või kokku tõmbuda, puudub Vene impeeriumi sajandeid kestnud uutele aladele laienemise tõttu Venemaa loomulikest piiridest ühene arusaam, mistõttu Venemaa naabrus hirmutab teisi riike ja rahvaid. Kuna peaaegu kõigi naabritega on sel riigil olnud ajaloo kestel territoriaalseid vaidlusi ja konflikte ning sõdadevahelisel ajal hoiab Venemaa piirialadel pinget (islami razzia kombel), siis suhete niisugune iseloom ei üllata.

Venemaa valitsejad jagunevad kaheks: tugevateks ja nõrkadeks sõltuvalt sellest, kas nende ajal on Venemaa territoorium suurenenud (Vene maade kokkukogujad) või vähenenud (Vene maade laialijagajad). Ivan Julm, Peeter Suur ja Stalin kuuluvad kindlalt esimeste hulka ja küllap tahab ka Putin just selle seltskonnaga liituda.

Venemaa pidev mure oma julgeoleku pärast on õigustatud. Venemaa juhtide vaenulikud suhted teiste riikide ja rahvastega pole määratletud poliitiliselt, vaid neil on sügavad juured, mis ulatuvad religioossete arusaamadeni. Domineeriv asiaatlik, manihheistlik hoiak väljendub skepsises kestva ja rahumeelse eksistentsi võimalikkuse suhtes võistlevate jõududega, mistõttu peab Venemaa olema tugev, võimas kindlus selles äärmiselt ohtlikus ja ennustamatus maailmas. Geopoliitiline diskursus, mis iseloomustab imperiaalseid militaarriike, ei võimaldagi õigupoolest sõlmida ühegi välispartneriga pikemaajalisi vastastikuseid kasulikke suhteid, sest militaarriigi kõrval saab olla ainult kas konfliktis, vasall või allaneelatu.

Maailmas käib pidev jõukatsumine, kes on tugevam ja kes nõrgem, kes peab kellele alluma ja kes võtab juhtrolli. Kaotajast saab võitjale õigustatud saak: „me olime nõrgad, aga nõrk saab peksa“.⁵ Sestap on Venemaa õppinud taotlema julgeolekut vaid kannatlikus, aga elu ja surma peale käivas võitluses iga konkureeriva jõu täieliku hävitamise nimel, mõtlemata kordagi kokkuleppele jõuda või kompromissi leida.

Venemaa on rahuarmastav riik. Venemaa militaarriiklik traditsioon paneb paika selle, et riigis käib pidev ettevalmistus järgmiseks sõjaks. Sellesse komplekti kuulub riigivõimu tsentraliseerimine, jäik võimuvertikaal ning elanikkonna kui taastuva ressursi mobilisatsioon. Samuti viimase võiduka sõja mõõdutundetu üleskiitmine, mis tähendab ühtlasi püüdu muuta olematuks (whitewashing) stalinismi perioodil toime pandud inimsusvastased kuriteod (Memoriaali juhtum). Venemaal ei ole kunagi peetud Nürnbergi stiilis kohtuistungeid, Stalini isikukultust täielikult hukka mõistetud ega läbitud Lõuna-Aafrika tüüpi tõe- ja lepitusprotsessi.

Militaarriikliku doktriini järgi on iga Venemaa sõda õiglane, sest seda on peetud venelaste ja nende eluliste huvide kaitseks. Venemaa esindab alati headuse ja valguse poolt, vaenlased alati kurjust ja pimedust. Eriliselt püha on sõda usuvaenlastega: „püha sõda“, „klassisõda“ ja „hübriidsõda“ on ususõjale eri aegadel antud nimetused. Tänasel päeval peab Venemaad juhtiv kollektiivne Putin lääne vastu ususõda, mille võiks määrat­leda tsivilisatsioonisõjana.

Domineeriv ususõja diskursus välistab põhimõttelised kompromissid vaenlastega ja annab õigustuse Vene riigi sõjalise potentsiaali ja politseivõimu suurendamisele, Venemaa elanikkonna isoleerimisele välismaailmast ning pidevale survele laiendada Venemaa piire. Militaar­riigile saab alati saatuslikuks pikk rahuaeg, sest sõjavägi ja militaar­vajaduste tarbeks seatud tööstus hävitavad ajapikku arenguks vajalikud ressursid.

Venemaa on majanduslikult maailma tugevaim riik. Vene propaganda ülistab viimastel aastatel järjepidevalt riigi majandusolukorda, mille hea seis avalduvat eeskätt riigi reservide tohutus kasvus. Nii on korduvalt nimetatud valuutareservina summat 600–620 miljardit dollarit, mis lubavat Venemaal üle elada igasugused lääne kehtestatud sanktsioonid. Vene riigi valuutavarusid hoitavat põhiliselt eurodes ja kullas, mitte dollarites, mis võimaldaks vajadusel (relvakonflikti korral) Venemaal iseseisvalt hakkama saada. Paraku pole niisuguseid andmeid kuidagi võimalik kontrollida ja tõenäoliselt on tegemist järjekordse blufiga. Veel 2016. aastal prognoositi Venemaa riigireservi ammendumist 2018. aasta lõpuks.

Nõukogude Liidu aegne autarkia majanduses on nüüdseks minevik ning Venemaal isegi ei üritata enam arendada originaalset kodumaist auto-, arvuti- või masinatööstust ja teisi strateegilisi tootmisvaldkondi. Kõik tehnilised uuendused tuuakse enamasti kas legaalsel või illegaalsel viisil sisse välisriikidest. Isegi esimene ja siiani viimane Nõukogude Liidu järgne kodumaine reisilennuk Suhhoi Superjet koosneb suuremas osas lääneriikides toodetud osadest ja sõlmedest.

Vene propaganda väitel on Venemaal välja arendatud kodumaine infotehnoloogia, kus Venemaa olevat kindlalt esirinnas. Näiteks venemaine geopositsioneerimise süsteem (GLONASS), venemaine finantsteadete edastamise süsteem (SPFS), venemaine otsingumootor (Yandex), venemaine maksekaart Mir, mida haldab Venemaa riiklik kaardimaksesüsteem (RNCPS). Kõigi nende meetmete ja alternatiivse tehnoloogia tegelikku töövõimet seni toimiva läänes loodud ja kontrollitud tehnoloogia asendamisel pole siiani kontrollitud.

Venemaa majandus on 2013. aastast peale kasvanud aastas keskmiselt 0,8 protsendi võrra, maailmamajandus kolm protsenti. Moskva piirab sotsiaalkulutusi ja investeeringuid infrastruktuuri. Venemaa majanduslik stabiilsus tähendab postsovetlikus stiilis stabiilsust, mille nimel ohverdatakse majanduskasv. Majandus sõltub väidetavalt üha vähem välisinvestoritest, kuid sõltuvus energiaekspordist teeb Venemaa majanduse ülimalt haavatavaks. Riigi sissetulekute struktuuri ja mahu järgi on Venemaa tehnoloogiliselt maha jäänud riik ehk n-ö bensiinijaam, kuna selle vahendid pärinevad peamiselt nafta ja maagaasi müügist majanduslikult arenenumatele riikidele. Ligi pool riigieelarve laekumistest ja 70% eksporditulust on siiani saadud nafta ja maagaasi müügist.

Venemaa sõjaline võimekus on tohutu. Vene praeguse valitsuse hinnangul on USA ja lääs nüüdseks kaotanud Venemaale oma sõjalise üleoleku positsiooni, mistõttu on kogu maailm vabanenud kolmsada aastat kestnud lääne ikkest.⁶ Sõjalisel vundamendil on seisnud lääne ülemvõim ka poliitikas, majanduses ja kultuuris.⁷ Venemaa annab nüüd rahvastele ja maadele võimaluse vabalt valida oma tee ning saada õiglane osa maailma majanduse kogutoodangust.

2018. aasta 1. märtsil tutvustas president Vladimir Putin kõnes föderatsiooninõukogule kuut uut strateegilist relva: aeroballistilist raketti Kinžal, laserkompleksi Peresvet, tuumajõul töötavat torpeedot Poseidon, kontinentidevahelist ballistilist raketti Sarmat, tuumajõul töötavat tiibraketti Burevestnik ning relvasüsteemi Avangard ülihelikiirusel liikuvat lõhkepead. Need relvad peaksid Venemaa relvajõudude käsutusse jõudma kunagi tulevikus. Lisaks on Kreml väitnud, et Moskval on imerelv (Wunderwaffe), mida teistel ei ole: Selle gigantse saavutusega olevat Venemaa kindlustanud endale haavamatuse ning välistanud absoluutselt ükskõik kelle surve relvastuse võidujooksuks nende tingimustel.

Venemaa panustab oma sõjalise võimekuse demonstreerimisel reageerimiskiirusele, ähvardamisele ja bluffimisele. Tegelikult jäävad Venemaa investeeringud kaitsetööstusse mitmeid kordi alla Ameerika Ühendriikide ja Hiina vastavatele näitajatele. Vene meedias laialt reklaamitud Armata, Kurganetsi ja Bumerangi tüüpi soomustehnika (nagu ka Taifuni soomukid) on ikka alles katsetuste faasis ja pole ametlikult relvastusse võetud. Venemaa militaar-tehnoloogilistest edusammudest räägivad eelkõige arvutisimulatsioonid, kus võimsate nimedega imeasjad ümber Maakera kihutavad, ja näitustel demonstreeritavad viimase põlvkonna sõjalennukite prototüübid.

Vene valitsejad on sügavalt religioossed ja jumalakartlikud. Venelaste psühholoogia juurde kuulub intensiivne usutunne, vajadus usulise innustuse järele, mis on realiseerunud nii traditsioonilises kui ka ebatraditsioonilises vormis. Kirik institutsioonina on aastasadu olnud Venemaal riigivõimu teenistuses, kinnitanud alamatele riigi ja võimu jumalikku päritolu. Polnud juhus, et marksism, sisuliselt ateistlik religiooni vorm, mis hõõgus toimetult pool sajandit Lääne-Euroopas, leidis pinnase ja lõi esimest korda lõkkele Venemaal. Nõukogude Liidu algusaegade nomenklatuuri kuulusid kommunistid, kes uskusid kommunismi kui ideaalse ühiskonnakorra tulekusse – tegemist oli usklike ateistidega.

Praegune Vene misjonilaadne riiklik propaganda on küllastunud oma inimestele suunatud üleskutsetest, mis peavad neid mobiliseerima ja suurendama riigivõimu legitiimsust nende silmis. Vene õigeusu kirik on praegugi riigivõimu instrument, mida kasutatakse Kremli huvide edendamiseks. Venemaa juhtkonna tuumiku moodustavad nn õigeusklikud tšekistid, kes varem olid eranditult kommunistid. On tähelepanuväärne, et Putinist on saanud, vaatamata tema KGB-taustale ehk teenistusele Nõukogude-aegses organisatsioonist, mis tegeles aktiivselt religioosse aktiivsuse mahasurumisega, veendunud jumalamees ja ortodoksse religioossuse kaitsja.

Venelased on võitjarahvas, kellega on Jumal. Läbi ajaloo on Vene riik valitsemisviisilt kaldunud ideokraatiasse, mis väljendub püüdes leida algupäraseid, jõulisi ja mõjukaid ideid, mida kollektiivselt ellu viia. Just ideede tähtsuse ehe näide on Venemaal üha mõjukam eurasianism. Selle mõttesuuna mõistmise võti on Venemaa „oma arengutee“ (самобытность) käsitlus ja sellega seotud Venemaa erilisse ülemaailmsesse missiooni uskumine (Moskva kui kolmas Rooma, Euraasia Liit). Katsed Venemaa tegevust kritiseerida pareerib Kreml russofoobiasüüdistusega, mis õigustab välisvaenlaste vastu koondumist, aga sobib ka vastase häbimärgistamiseks rahvusvahelistes suhetes.

Marksismi ajaloolisest materialismist võtsid bolševikud üle ühiskondlik-majanduslike formatsioonide vahetumise mõtte, mille järgi Nõukogude Liit esindas eesrindlikku, modernset tulevikumaailma, läänemaailma manduv kapitalism pidi aga ajalooseaduste järgi teed andma uuele. Praegu leiab sellesama dogma eurasianismi tööriistakastist: vana, kaduv läänemaailm kannab endas halvava haiguse seemet ning tema saatus on krampides kokku langeda.

Kremli ideoloogide leiutatud suveräänse demokraatia kontseptsiooni⁸ pole kavandatud üksnes venemaise valitsemise mehhanismina, vaid ka mudelina teiste riikide jaoks. Mida enam Venemaa suveräänse demokraatia mudel leiab tunnustamist ja kordamist mujal maailmas kui „valitsemisstiil, mis vastab valitseva eliidi vajadustele ja huvidele“, seda paremini suudab Venemaa luua vastukaalu neile demokraatlikele printsiipidele, mida on siiani edendanud lääs eesotsas Ameerika Ühendriikidega.⁹ Selle mudeli veetlevus seisneb ideoloogia puudumises, see lubab võimu ilma vastutuseta, mis on ka organiseeritud kuritegevuse alus.

Kui Nõukogude Liitu juhiti jõhkra jõu ja totalitaarse ideoloogia abil, siis uue ajastu Venemaad valitsetakse postmodernistlike manipulatsioonide ja ajupesuga.¹⁰ Nõukogude Liidu aegadel kogu maailmale pakutud kommunistlik ideaal on asendunud tõejärgsete poliitiliste aktsioonidega, kus faktid on suhtelised, ning lõputu hulga alternatiivsete tõdede hüpoteetilise maailmaga, kuhu jõudmise esimene samm on liberaalfundamentalistlikust süvariigist ja peavoolumeediast vabanemine. Ehkki tegemist on ebaadekvaatse soovmõtlemisega, usuga võimalusse luua eimillestki midagi, korratakse seda mantrana eri vormis üha uuesti ja uuesti, justkui uskudes, et sel viisil saab kujundada uue reaalsuse. Oma roll on siin religioossel arusaamal, mille järgi valitseja võimuses ongi luua sõnaga vastavalt oma tahtele uus reaalsus.

Tänapäeva Venemaa põhiolemus. Näib, et Venemaa on oma elementaarsetes reaktsioonides võimetu arvestama tegelikkusega. Venemaal ei ole suur kogus fakte inimühiskonna kohta mitte mõõt, mille järgi pidevalt hinnata ja kohandada oma maailmavaadet, nagu teeme meie, vaid lihtsalt kott, millest suvaliselt ja tendentslikult valida elemente oma juba valmis maailmavaate kindlustamiseks. Kõige selle taga on põhjapanev erinevus suhtumises tõesse, mis vastab läänemaailma arvates põhimõtteliselt objektiivsele reaalsusele. Vene tsivilisatsioonis on tõde ajaloolise traditsiooni järgi olnud pigem selline, nagu valitseja ütleb selle olevat.

Venemaa riigivõimu on aastasadu läbinud nn opritšniklik komponent, alge, mis tähendab valitseja monopoli tugeva jõuametkonna kasutamisel, käsutamisel vastavalt oma tahtele. Nii kestis see Ivan Julmast kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. Lenin kohandas tsaariaegse Ohranka meetodeid, kui asutas Tšekaa (Erakorraline Komisjon), mis oli Stalini NKVD (Siseasjade Rahvakomissariaat) eelkäija. Sellest sai omakorda KGB (Riikliku Julgeoleku Komitee), mille praegune inkarnatsioon on FSB (Föderaalne Julgeolekuteenistus).

Alates bolševike loodud Erakorralisest Komisjonist kuni küpse sotsialismi aegse KGBni jälgis poliitiline võim, et jõuametkonnad ei muutuks liiga iseseisvaks ja juhitamatuks. Julgeolekuorganid jäid ustava relvastatud väesalgana kommunistide käsutusse NSVLi lõpuni.

Nüüdseks on Venemaal seis muutunud ja varasem partei relvastatud väesalk juhib riiki vastavalt oma tahtele, oportunistlikul viisil, ilma et teda ennast käsutaks mingi poliitiline võim. Nagu omaaegne kompartei käsutab see ka majandust, mille on pannud tööle iseenda rikastumise ja oma „firma“ tugevdamise huvides. Nii Putini enda kui ka tema lähiringi kuuluvate isikute valdavalt jõuametkondlik taust räägib üheselt sellest, kelle käes on tegelik võim. Niisugust olukorda pole Venemaa ajaloos varem olnud, et n-ö opritšnikud (siloviki) peavad ennast uueks aadliks, sest on haaranud endale riigi, mida nad tegelikult „ei valitse, vaid omavad“.¹¹

Venemaa praegusel riigivõimul puudub piisavalt tugev ja teda legitimeeriv side üliinimlikuga, sealpoolsuse, transtsendentsusega, mis on olemuselt alati religioosne. Seetõttu on Kremli valitsejate võimuideoloogia eklektiline ja paradoksaalne. Kuigi Venemaa ja vene hinge mõistatuslikkust, allumatust ratsionaalsele analüüsile on püütud serveerida erilaadse tugevusena, kohtab liialt tihti vastu­olulisust nii valitseja(te) sõnades kui ka tegudes, igal juhul palju rohkem, kui oli seda Stalini-aegses Nõukogude Liidus ja hiljemgi. Komplekti kuulub ka võimu tippu ulatuv põimitus vene organiseeritud kuritegevusega,¹² mis oli bolševike valitsemise ajal ning veel 1990. aastate Jeltsini-aegsel Venemaal mõeldamatu.

Tegelikult valis Nõukogude-aegne nomenklatuur 1980. aastate lõpul rikastumise, mitte demokraatliku turumajanduse suuna. Nad loobusid kommunistlikust ideoloogiast, ilma et oleksid olnud valmis loobuma võimust. Eurasianism on ilma marksistliku rüüta vene natsionalism, mille juurde kuulub ports vandenõuteooriaid maailma toimimise kohta. Venemaa võimuideoloogia toitub suuresti minevikust, kuhu jäävad ka viimased kuulsusrikkad sõjalised edusammud. Suurim saavutus oli võit aastatel 1941–1945 toimunud Suures isamaasõjas. Punaarmee ja nõukogude rahva juhtivas rollis kahtlemine toob täna Venemaal kaasa süüdistuse kuritegelikus ajaloo moonutamises.

Kokku moodustubki nii alaväärsuse ja suurushullustuse (rahvusliku uhkuse) segu, mentaalne topeltlõks, mull, milles elavad Kremli valitsejad ning mille olemasolu püütakse väsimatult sisendada alamatele. Selles pole midagi naljakat, see on väga tõsine asi, millega lääneriikide, eeskätt aga Ameerika riigijuhid ja diplomaadid Venemaaga asju ajades peavad arvestama. Venemaa tagasipöördumine suurriikliku paradigma juurde algas juba enne Vladimir Putini valitsusaega, kuid tema võimuletulekuga hajusid viimasedki lootused, et Venemaast saab normaalne riik, ning uus poliitiline jõud võttis sisse traditsioonilise läänevastase positsiooni.

Läänemaailma adekvaatne reaktsioon. Ei tohi unustada, et sel poliitilisel jõul on täielik meelevald suure rahva potentsiaali ning maailma ressurssiderikkaima riigi territooriumi üle ning sellele annavad energiat vene natsionalismi sügavad ja võimsad voolud. Selle käsutuses on oma mõju teostamiseks teistes riikides ka paljuharuline ja laiaulatuslik institutsionaalne aparaat, mis on hämmastavalt paindlik ja sitke ning mida juhivad inimesed, kelle illegaalse tegevuse kogemused ja oskused on pretsedenditud.

Läänemaailm eesotsas Ameerika Ühendriikidega elas veel 1990. aastatel illusioonis, et Nõukogude Liidu järgsel Venemaal jätkub ühiskonna demokratiseerumise protsess ning omaaegsetest vaenlastest on saamas sõbrad. Loodeti, et Venemaast saab kui mitte läänemaailma osa, siis vähemalt hea ja usaldusväärne partner. Loodi Venemaa ja NATO koostööplatvormid (Pariisi harta, Venemaa-NATO nõukogu), Euroopa Liiduga sõlmiti partnerlus- ja koostööleping, Venemaa võeti vastu Euroopa Nõukogusse, kehtestati talle majanduslik enamsoodustusrežiim ning anti koht elitaarse suure kaheksa hulgas. Praegune Venemaa on paraku läänemaailma ohtlik vaenlane.

Kuidas selle jõuga toime tulla? See on suur ülesanne, mida tuleb käsitleda samasuguse põhjalikkuse ja hoolega nagu suurte strateegiliste probleemide lahendamist sõjas – ja kui vaja, kulutada plaanimisele sama palju energiat. Probleemi lahendamine on meie võimuses ja seda saab teha ilma sõjalise konfliktita. Eesmärk ei ole Venemaa võitmine, purustamine, vaid selle tõestamine, et Venemaa strateegia ei päde, et isegi lühike lokaalne sõda läänega toob Venemaale kaasa erakordselt rasked tagajärjed ning liidab sõjaliselt veelgi tihedamalt Põhja-Ameerika ja Euroopa jõud, mida Venemaa ei saa võita.

Läänemaailma efektiivse poliitika Venemaa suunal saab kokku võtta kahe mõistega: ohjeldamine ja dialoog. Rahvusvahelises poliitikas ei tohi kunagi silmist lasta läänemaailma ja Ameerika Ühendriikide sihti – rahu kestmist. Selle eesmärgi nimel tuleb teha väsimatult tööd leidmaks formaate ja Venemaaga läbikäimise kohti. Rahu Venemaaga kestab senikaua, kuni läänemaailm on piisavalt tugev ja monoliitne, kusjuures põhiline ei ole mitte ükskõik millise hinnaga sõda vältida, vaid kindlustada oma julgeolek. Agressori jätkuv rahustamine (appeasement) ilma jõuliste vastusammudeta ei oleks üksnes häbiväärne, vaid ka äärmiselt ebaefektiivne reaktsioon.

Rääkida lääne interventsioonist Venemaa suunal on mõttetus, sest läänemaailmal pole selle laokil riigi territooriumi hõivamise ja teise tsivilisatsiooni kuuluva elanikkonna allutamise vastu vähimatki objektiivset huvi, vajadust ega võimekust. Läänes domineeriv imperialismivastane põhihoiak välistab uute territooriumide elanikkonna heaolu eest vastutuse võtmise. Kui sõjalist konflikti ei provotseeri just sallimatuse ja õõnestustegevuse jõud, suudab tänapäeva läänemaailm vabalt elada rahus iseenda ja Venemaaga.

Lääne otsustajate seas on siiani Venemaa keerulise hingeelu ja „murede“ mõistjaid (Russland’s Versteher), kes vastanduvad jõupositsioonilt tegutsemise eelistajatele. Kasulikud idioodid on samuti jätkuvalt areenil, samuti need, kes loodavad Kremli asukatega teha hea diili. Isegi Ameerika eelmine president tahtis ehitada Moskvasse järjekordset tower’it, põlgas oma riigi eriteenistusi ja eelistas pidada Putiniga iseenese tarkusest privaatkõnelusi. Praegust olukorda hinnates ei tohi unustada tema panust euroatlantilise sideme lõhkumisse, nõrgestamisse, mida oleks tehtud justnagu Moskva tellimusel.

Nüüdseks on asjad Washingtonis hakanud liikuma paranemise poole, mis on hea kogu läänemaailmale. Põhja-Ameerikal ja Euroopal tuleb koos pingutada, et taastada vastastikune pühendumus ja usaldus omavahelistes suhetes. Riigisekretär Antony Blinkeni kõne Berliinis 2022. aasta jaanuaris ¹³ meenutab Churchilli 1946. aasta märtsis Fultonis peetud ajaloolist kõnet raudse eesriide teemal.¹⁴

Venemaa ja lääne suhteid võib seega vaadata väljakutsena, millega hakkama saamine teeb vaid tugevamaks. Võib-olla jõuab ka Venemaa ühel hetkel punkti, mil seal ei tajuta maailma enam kiskjatest tulvil džunglina. Eriti meeldiv oleks, kui see tooks muu hulgas kaasa eeltoodud väärdogmadest loobumise. Siis võiks Venemaast saada rahvusvahelise üldsuse väärikas liige, kelle suhted teiste riikidega rajanevad normaalsetel tsiviliseeritud, vastastikuse kasu põhimõtetel. Paraku saavad seda laadi valikuid ja väärtuselisi pöördeid teha üksnes venelased ise, muidugi juhul, kui nad seda tahavad.

1 George F. Kennani pikk telegramm. – Diplomaatia, nr 134, oktoober 2014. 1947. aastal avaldas Kennan pseudonüümi Mr. X all samateemalise artikli pealkirjaga „Nõukogude käitumise allikad“ (Mr. X, The Sources of Soviet Conduct. – Foreign Affairs 1. VII 1947.

2 Winston Churchill. (A riddle wrapped up in an enigma). BBC Broadcast, in English), London, okt 1939.

3 Cliffort Geertz, Omakandi tarkus. Esseid tõlgendavast antropoloogiast. Varrak, 2003, lk 79.

4 James Sherr, Kollektiivne Putin ja kollektiivne Lääs. – ERR 10. I 2022. https://www.err.ee/1608460931/james-sherr-kollektiivne-putin-ja-kollektiivne-laas

5 Vladimir Putin, Проявили слабость. А слабых – бьют. https://lenta.ru/news/2004/09/04/putin/

6 Владислав Сурков, Долгое государство Путина. – Независимая Газета 11. II 2019.

7 Intervjuu Sergei Karaganoviga. – Expert 1. III 2021. https://expert.ru/expert/2021/10/v-etom-mire-rossiya-dolzhna-byt-krepostyu/

8 Masha Lipman, Putin’s „Suvereign Democracy“. – The Washington Post 15. VII 2006. https://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2006/07/14/AR2006071401534.html

9 David Clark, Putin Is Exporting „Sovereign Democracy“ To New EM Allies. – The Financial Times 20. XII 2016.

10 Charles Clover, Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus. Tänapäev, 2017, lk 349.

11 Andrei Soldatov, Irina Borogan, Uus aadel. Julgeolekuriigi taasloomine Venemaal ja KGB pärandi edasikestmine. Tänapäev, 2011.

12 Mark Galeotti, Crimintern: How the Kremlin Uses Russia’s Criminal Networks in Europe, European Council on Foreign Relations, at 1 (Apr. 2017).

13 Antony Blinken, The Stakes of Russian Aggression for Ukraine and Beyond. Speech, Berlin 20. I 2022. https://www.state.gov/the-stakes-of-russian-aggression-for-ukraine-and-beyond/

14 Address given by Winston Churchill (Fulton, 5. III 1946). https://www.cvce.eu/en/obj/address_given_by_winston_churchill_fulton_5_march_1946-en-5bd9a782-e0ee-4ab9-9a8a-2a8cace3cfb8.html