Väike suurvend ja suur väikevend

J?Sull?

ehk  Latsõq, puhatõh jauhkõq!  

Tänapäeval ollakse keeletehnoloogia usku. Peab kõvasti pingutama, et eesti keel keeletehnoloogias suurkeelte klubi lävel püsiks. Euroliidu ametliku keele staatus lisab siiski kindlustunnet, et ollakse äravalitute hulgas, kelle keel veel niipea üleilmastumiskatlas inglistina sulamiks ei kee.  

Eesti keele kõrval elab aga oma elu teine suur maakeel – lõunaeesti keel. Suurem osa lõunaeestlastest on küll oma, lõunaeesti kirjakeele asemel sadakond või rohkemgi aastat pruukinud eesti kirjakeelt, kuid selle kõrval on alles püsinud ka nende oma keel, mida võru, setu, mulgi või tartu keeleks kutsutakse. Kuid juba aastakümneid käib Lõuna-Eestis keelevahetus. Jäetakse maha oma keel ja minnakse üle eesti keelele. Pikk ja tugev ühiskondlik surve on mõjutanud inimesi nii, et nad ei taha või ei suuda enam lastega oma põlist keelt rääkida, isegi kui nad seda veel oskavad ja omavahel kõnelevad.

Seega tuleb nüüd lõunaeesti lapsevanemaid veenda selles, et nende oma keel on siiski väärt, et seda lastele edasi anda. See on aga risti vastupidine jutt skeptilisele suhtumisele, mis on lõunaeesti keelt saatnud juba sadakond aastat ja rahva seas juurduda jõudnud. Inimestele peab nüüd eraldi selgitama, et nende oma väikest keelekest on vaja nii neile endale, nende lastele kui muule maailmale.

Kuidas panna sajandipikkuse skepsise ja praeguse üleilmastumise taustal inimest veel uskuma, et tema väiksel keelel on suur väärtus? Kuidas teda veenda, et tema keelel on helge tulevik, kui seda järjekindlalt, eriti lastega suheldes kasutada? Põhiline tõke lõunaeesti keelte ja enamuse teiste Euroopa väikekeelte taassünni ja arengu teel ongi praegu nende keelte kõnelejais enestes, sest inimesed ise peavad ju oma keelt kasutama ning ka riigilt, koolilt ja omavalitsuselt oma keelele kaitset ja kasutust nõudma.

Oma keele kasutamist ja lastele edasiandmist takistavad barjäärid on aga inimestes aja jooksul nii sügavale kinnitunud, et nendest vabanemiseks võib kuluda terveid põlvkondi. Kuid sellist rahulikku pikka taastumisaega pole enam kuskilt võtta. Keel, mida lastega ei räägita, kaob juba paari põlvkonnaga täiesti. Seepärast peab väikekeelte heaks tegutsema kiiresti ja tõhusalt. Võru keelega on seda umbes kümme aastat ka võimaluste piires tehtud. Võrukeelne leht, raadiosaated, raamatud, popmuusika, algklassides ja ülikoolis üks keeletund nädalas – see kõik on tõstnud inimeste silmis oma keele väärtust.

Kiire ja jõulise tegutsemisega käivad muidugi kaasas ka hädad. Vähese väljaõppe ja suure kiiruga tehtud väljaannetes on vigu rohkem kui tavaliselt ning keele enda kvaliteet tihti üsna kehv, telesaadetes vahel lausa kohutav. Raskusi on kirjaviisi ja keelekorraldusega, mis pole ühegi keele puhul kerged küsimused.

Eks pea võrukeelne kogukond, eriti aga aktiivselt keelega tegelejad ka omaenda keelekasutuse eest tõsiselt hoolt kandma hakkama. Õppida saab aga praegu vaid rahva keelt kuulates, enese vigadest ja üksteise kriitikast, sest ühtki võrukeelset ega muud lõunaeestikeelset kooli ju ei ole. Ega ka ühtki omakeelset lasteaeda. Kuid õnneks on meil veel kõige kiuste omakeelseid peresid, kus kasvab omakeelseid lapsi. Järelikult peavad tulema ka omakeelne lasteaed ja kool. Või esialgu väike keelepesa või mängurühm ning osaliselt omakeelne kool või klass.

Kui eurostaatusega väike suurvend loodab oma keele säilitamisel omakeelsele keeletehnoloogiale, siis murdestaatusega suurte lootustega väikevennal tuleb kõigepealt oma sisemistest barjääridest vabaneda ja nii laste kui suurtega oma keelt palju rohkem kõnelema hakata. Samal ajal tuleb lastele omakeelne kool valmis unistada, kuid vahepeal ka oma keelde raamatuid, filme, näidendeid, arvutiprogramme ja muud vajalikku tõlkida. Kõige selle taustal tuleb tegelda muidugi ka enda isikliku keelekasutuse ja omakeelse keeletehnoloogiaga. Või nagu ütles võõrasema lastele, kui pani neid muu töö kõrvalt rasket käsikivi ringi ajama: “Latsõq, puhatõh jauhkõq!” ‘lapsed, puhates jahvatage!’