Välispoliitika jääb teiste varju

Toomas Alatalu

Eesti kasutamata võimalused Venemaa propagandasõjale vastuseismisel Mullu, pärast eriti haledat septembrikuud Eesti (välis)poliitikale ja imagole, sündis Stenbocki majas plaan panna kokku ministrite komisjon, et seista kuidagigi vastu Venemaa propagandarünnakutele. Viimane on sedapuhku eriti organiseeritud ettevõtmine, sest tegu on Nõukogude Liidu teises maailmasõjas saavutatud võidu 60. aastapäeva tähistamise kampaaniaga, mille lõpupäevadele hangiti toetus ka ÜROs (viimase seinte vahel kuulutati 8. ja 9. mai mälestuse ja leppimise päevadeks). Mõistagi oli tegemist Eesti valitsuse hilinenud reageeringuga idanaabri ettevõtmisele. Hea seegi, et oleme n-ö teises liinis suutnud hõimukaaslasi aidata: Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee võttis vaatluse alla Venemaa territooriumil elavate soome-ugri rahvaste olukorra, otsus, mille tõukejõuks sai augustis 2004 Tallinnas soome-ugri rahvaste kongressil vastu võetud resolutsioon. Raske uskuda, et sellest saaks Venemaa jätkuvate Balti riikide vastaste rünnakute pärssijat, ehkki lihtlabase vahetuskauba ? meie ei räägi inimõigustest Balti riikides, kui teie ei maini T?et?eeniat ? pakkumist on jäänud vähemaks. Paljuski seetõttu, et nüüd tuleb Venemaal end märksa laiemal rindel kaitsta (soome-ugrilaste kõrval kõigi muulaste, eriti ?kaukaasia välimusega isikute? õigused Venemaa linnades, antisemitism, Meshethi türklaste ärasõit, kirillitsa pealesurumine jmt) kui kunagi varem. Eesti ja Läti olukorda kergendab see vähe, sest nn kodakondsuseta isikute probleem võtab Läänes alati kõrvad kikki. Meil on kaks võimalust: lasta end lõpmatuseni suruda, et ühel hetkel ohata ? näed, tegidki ära kodakondsuse 0-variandi, või ka ise ponnistada, mis paratamatult tähendab tegevuse osalist ülekandmist vastaspoole territooriumile (nii geograafilises mõttes kui ka näiteks ühise ajaloo mõistmises) ja seda Venemaa demokratiseerimise huvides. Võimalusi kaasalöömiseks Venemaa demokratiseerimisel jätkub.

Piiriülestes ettevõtmistes on alati oluline lahenduse pakkumine positiivse eeskuju kaudu. Sestap jääb vaid imestada, miks näiteks Eesti hoiab vaat et saladuses siinse soome kultuurinõukogu valimist mullu maikuus. Loogika on ju lihtne: kui ühel vähemusrahval on võimalus n-ö siinpool piiri organiseeruda, siis miks ta ei saa seda teha teispool piiri? Rääkimata tehtus kätketud veelgi olulisemast sõnumist: kultuurinõukogu valimisega tõestati, et Eesti vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus ikkagi töötab, ehkki kohalike venelaste nimel rääkima harjunud seltskonnad väidavad kümnendat aastat vastupidist. Teade soome kultuurinõukogu valimise (14. ? 16. V 2004) kohta avaldati aga vaid kahes maakonnalehes ja seda teistele riikidele eeskuju andvat edusammu Eesti vabariigi rahvuspoliitikas polnud kirjas soome-ugri rahvaste kongressil levitatud propagandamaterjalides.    

Mainitud valitsuskomisjoni poolt lähikuudeks kavandatu (allakirjutanu on kuulanud ka selle esimehe Paul-Eerik Rummo selgitusi) tõstab paratamatult küsimuse meie meeste mõttelennu piiratusest, sest pea kõik ettevõtmised teatud ajaloo lehekülgede õiglase mõistmise vaimus peavad silmas vaid Eesti-Läti-Leedu osalust. Jääb mulje, et me oleme teadlikult otsustanud jääda Vaira Vīķe-Freiberga kontinentaalse haarde varju. Seda kontrastsemalt on mõjunud mitme Eesti juhtpoliitiku viimaste kuude kilgatused: oi, meil on ju selles küsimuses liitlane Poola näol. Tegelikult teeb Poola president sama, mida Läti president ? aga mis sa teed, kui pole kombeks lätlasi kiita!?

Arnold Rüütli ja Valdas Adamkuse otsus Moskvasse mitte minna on küll kõva sõna, ent muu maailm pöörab ? ehkki asjad on omavahel seotud ? selle asemel tähelepanu hoopiski Läti presidendi läkitusele koos kinnitusega, et ta läheb Moskvasse. Võib muidugi rääkida eriarvamustest Kadrioru ja välisministeeriumi vahel, ent kujunenud olukord peegeldab nii või teisiti ammu teada vajakajäämisi Eesti välispoliitika tervikpildis ja selle kavandamises.

Rohkem kui kümme aastat kestnud jäärapäine pürgimine Lääne-Euroopa riigiks (vt 21. I Sirp) tähendas paratamatult (eeldatavast) väiksemat tähelepanu Ida-Euroopa vastu. Välispoliitikas paraku ei saa ainult ette ja paremate lahenduste ja piirkondade poole vaadata, vaid tuleb ka minevikuga arvestada, kuni sellega seotud probleemid on lahendatud. Sestap pidanuks koostöö või siis vähemalt teatud sammude koordineerimine Balti riikide ja teiste Ida-Euroopa riikide vahel olema alati midagi enesestmõistetavat. Paraku kõneleb palju vastupidisest. Kui isegi Eesti vabariigi ministritest koosnev komisjon peab piisavaks vaid Eestis, Lätis ja Leedus toimunuga ära seletada Teise maailmasõja algust Ida-Euroopas (1939-40), siis on see tegelikult toimunu põhjendamatu pisendamine ja enda positsioonide teadlik  nõrgendamine. Molotovi-Ribbentropi paktis oli ju ikkagi mainitud kuut toona eksisteerinud NSV Liidu piiririiki (Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia). Venemaa tänast ühekülgset propagandat (rääkigem vaid Teise maailmasõja lõpust ja mitte sõnagi selle algusest!) arvestades olnuks igati omal kohal mainitud kuue riigi avaldus seoses MRP sõlmimise 65. aastapäevaga. Seda ei tehtud, ehkki ootamatult tekkis selleks igati soodne olukord, sest johtuvalt Varssavi 1944. aasta ülestõusu aastapäevast tõstis Poola valitsus augusti algul täie teravusega küsimuse hinnangust nii Stalini kui Churchilli (ei avaldanud piisavalt survet Stalinile, et Punaarmee läinuks ülestõusnuile appi) käitumisele toona. MRP 65. aastapäeva kasutas suure poliitika tegemiseks vaid Läti president?

Poola kaasalöömise väärtus võitluses Teise maailmasõja õigesti mõistmise asjus sai Balti riikide poliitikutele selgeks alles veebruaris 2005. Tuletaksin meelde, et Ida-Euroopa tänane peategija Euroopa Liidus ja NATOs ? Poola hakkas 2001.-2002. aastal end üha sagedamini määratlema Balti riigina (nii nagu 1920ndatel, mil oli viis Balti riiki ? Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola), mis pidanuks silma jääma Eesti välisministeeriumile eriti meelepärastes Läänemere maade Nõukogus ja Põhjamaade Nõukogus (mille koostööpartnerite hulka kuulub samuti Poola). Kahjuks ei jäänud. Nii ajasid kolm Balti riiki veel pool aastat oma ajaloolist tõde taga ja seda igaüks omaette ning ka Poola ajas taga oma ajaloolist tõde, kuni nende teed ristusid.

Kokkuviijaks oli Venemaa, kes pingutas selgelt üle Jalta konverentsi (4. ? 11. II 1945) 60. aastapäeva tähistamisega.  9. mail Moskvasse sõitmise-mittesõitmisega niigi tähelepanu orbiiti sattunud Balti riigid püüdsid mitte meenutada seda Teise maailmasõja järgset maailma ümber jaganud konverentsi, ehkki põhjust oli enam kui küll: Peterburis on valmis Zurab Tsereteli hiigelskulptuur Stalinist, Churchillist ja Rooseveltist, mis pidi paigutatama Krimmi. See kutsus esile pahameele Jaltas, Kiievis, Moskvas, ent mitte… näiteks Tallinnas. (Kaks nädalat tagasi otsustati, et kolmik pannakse püsti hoopis Volgogradis).

18. veebruari Venemaa välisministeeriumi kommentaaris teatati üheselt, et Jalta konverentsi eesmärgiks oli ?tugeva, vaba ja demokraatliku Poola loomine?. See tõi kaasa poolakate, k.a Poola presidendi Aleksander Kwasniewski terava reageeringu. Muu hulgas tegi Kwasnewski Euroopa Parlamendile ettepaneku anda hinnang Teise maailmasõja tagajärgedele Ida-Euroopas. Nii astuski Poola ühte rivvi Balti riikidega, kes juba mõnda aega on üritanud muule maailmale tõestada, et Teise maailmasõja tulemusena tekkis ka uus okupatsioon, sest üks totalitaarsetest re?iimidest jäi püsima.

Poolakate uus aktsioon langes ajaliselt kokku Läti presidendi alustatud ponnistusega teadvustada lääne juhtidele Ida-Euroopas sõjajärgselt tekkinud eriolukorda ja seda ka president George Bushile. Igal juhul teatas  USA president kolm päeva enne kohtumist Putiniga oma soovist selgitada viimasele Balti presidentide eriarvamust II maailmasõja tulemuste kohta. Putin jõudis samuti enne tippkohtumist anda märku, et valdab teemat, ent kukkus intervjuus Slovaki televisioonile MRPd õigustama kui NSVL huvide ja julgeoleku tagamiseks ettevõetud sammu. Tippkohtumise järel ajas Putin õnneks (Bushi mõju?!) juba teist juttu ? tuleb suhtuda ?austusega nende Baltimaade inimeste arvamusse, kes leiavad, et II maailmasõja lõpp on seotud riikliku iseseisvuse kaotamise tragöödiaga.?

Mõistagi ei saa neid sõnu pidada vabanduseks ajaloolise ülekohtu pärast ? asi, mida Moskvalt ammu oodatakse (kui meenutada, et Saksamaa hakkas Ida-Euroopa ees vabandama 1970. a ja Jaapan Hiina ees 1972. a). On kindlalt teada, et Jeltsin vabandas Katõni tapatalgute pärast Poola ees 1993. aastal ning väidetavalt ka t?ehhide ja ungarlaste ees. Putini puhul on teada tema käik Mannerheimi hauale, mida peetakse lepitus?estiks.

Tänavuste sündmustega ühenduses tasub teada Kremlis 17. II kõlanud Putini vastust Ungari peaministrile Ferenc Gyurcsanyle, kui too oli tänanud Nõukogude armeed Ungari vabastamise eest fa?ismist. Putin ütles, et ?me ei unusta ka teisi meie ühise ajaloo lehekülgi, ei unusta 1956. aastat.? ?Olen veendunud, et suudame arendada meie suhteid sel moel, et see enam kunagi ei kordu.? Võib öelda, et see arusaam koos ?teatud Baltimaade inimeste arvamuse austamisega? on hetkel lagi, mida ajaloos halba tehtu pärast vabandamiseks lubab endale Venemaa tänane president.

Ometi võib sellele lisa oodata, sest märts andis mõnegi huvitava arengu juurde. Ukraina president Ju?t?enko on tänaseks oma Moskvas viibimise toonud ?paarilt tunnilt 9. mail? üle sootuks 8. maile, ent sama kaalukaks tuleb pidada ka tema mõttemõlgutusi nende ukrainlaste austamisest, kes viimases ilmasõjas sõdisid sootuks teisel rindel (ja kellest enamus on pärit Lääne-Ukrainast, mis tagas Ju?t?enko valimise presidendiks). Veelgi kaugemale läks 18. märtsil Moldova president kommunist Vladimir Voronin, kes andis korralduse maksta juubeliraha nii võitjate kui ka kaotajate poolel sõdinutele. Ring sai n-ö täis: Teise maailmasõja lõpu kohta on sõna võtnud kõik Molotovi-Ribbentropi pakti ohvririikide juhid (sõjaaegset seisu arvestades kõneles Moldova president ka Rumeenia nimel). Kõik iseseisvalt, ent kahtlemata julgust saatusekaaslaste käikudest ammutades ja nii, et maailm märkas. Lõpptulemusena on kõik omamoodi kenasti välja tulnud. Samas, säärast asjade seisu teket Ida-Euroopas oli ju võimalik ette näha! Tulemus võinuks ju selgelt olla parem.

P. S. Moskvasse ei lähe ka Jaapani peaminister Koizumi (mäletatavasti oodati veebruaris tulutult Putini Jaapanisse sõitu, mis võinuks anda Venemaa-Jaapani rahulepingu koos mõnede Kuriili saarte tagastamisega Jaapanile.)

P. P. S. Eeloleval suvel ja sügisel jõuavad kätte uued Teise maailmasõja aegse ja järgse ajaloo mõistmisega seotud ümmargused daatumid. Neist lähim on USA aseriigisekretäri Sumner Wellesi kuulus 23. VI 1940 Balti riikide okupeerimise mittetunnustamise deklaratsioon.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht