Vabaduse kell ja suure venna potselui

Oleme pööranud palju tähelepanu riigikaitsele ja heidutusele, kuid pole suutnud luua üksmeelt Venemaa-suunalises poliitikas.

ÜLO MATTHEUS

Kui palju on meile aega jäänud? See küsimus tiksub hetkiti igaühe peas. Vähemasti siis, kui on põhjust sellele mõelda – kui mõni lähedane lahkub, sest tema aeg on otsa saanud. Keegi ega miski ei ole igavene. Küllap mõtles asjade ajalisusele ka Edgar Savisaar, meie iseseisvuse taastamise üks sümbolkujusid, kui laskis Tallinna linnapeana Vabaduse väljakule püstitada Vabaduse kella, mis mõõdab reaalaja kõrval ka meie vabaduse aega. Esimene iseseisvusaeg kestis veidi üle kahekümne aasta, teise pikkus on teadmata.

Asümmeetrilised ohud

Kuigi meil on praegu rahuaeg, asub Eesti kui NATO piiririik ühes kõige suurema konfliktiriskiga piirkonnas, nii et kujund­likus mõttes tiksub meie iseseisvusaja kellamehhanism plahvatama programmeeritud pommil. Välisluureameti juht Mikk Marran tõdeb ameti aasta­ülevaates, et maailm on jätkuvalt ebaturvaline ja peamised ohud pole muutunud. Endiselt ohustab Eestit Venemaa, „kelle juhtkond tegutseb agressiivselt demokraatliku maailmakorra vastu.“1

Võib muidugi küsida, mis on (või missugune on) demokraatlik maailmakord ja kas see on üleüldse olemas? Ilmselt ei ole. Õige oleks kõnelda jõudude tasakaalust, mis hoiab eskaleerumast pingeid, mis on seotud Venemaa piiririikide, Lähis-Ida ja Ees-Aasia konfliktide ning pineva olukorraga Kaug-Idas, kus põimuvad Hiina, Jaapani, Taiwani, Korea jt riikide huvid. Venemaa strateegiat iseloomustab selles situatsioonis ühelt poolt otsese konflikti vältimine nii NATO kui ka selle juhtriigi USAga, kuid teiselt poolt püütakse NATOt sel määral nõrgestada, et see taanduks oma strateegilistelt positsioonidelt lahinguta. Väga hästi saavutati see eesmärk Süürias, kui USA sunniti Türgi ja Venemaa poliitika koosmõjul Süüriast lahkuma, kuna konflikt Türgi ja USA, kahe NATO riigi vahel viinuks alliansi sügavasse kriisi.

Oma mõju suurendamiseks ja lääneliitlaste lõhestamiseks kasutab Venemaa laia instrumentaariumi, tehes propagandat ja levitades desinformatsiooni kõige kohta, et mõjutada arengut Venemaale soodsas suunas või sekkudes kõige otsesemalt teiste riikide küberruumi. Veelgi mõjuvam instrument on Venemaa gaas. Raske on kujutada ette Saksamaad täitmas Põhja-Atlandi lepingu viienda artikli kohustusi, kui Venemaa oma gaasikraani kinni keerab. Uuringufirma Pew uuring osutab, et enamik küsitletud NATO liikmesriikide elanikest ei ole just kuigi meelsasti nõus oma hättasattunud partnerile appi minema ja sakslastest toetab seda vaid 34%.2

Mida teha Venemaaga?

Poliitiku kombel ütlen nüüd, et mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, sest see kõik on niigi teada. See on kirjas Eesti välisluure aastaülevaates, neil teemal räägiti Müncheni julgeolekukonverentsil: jutuks oli lääne allajäämine idale, lääne mandumine ja maailma läänetustumine (westlesness). Selle kõige taustal tahan kõnelda hoopis Eesti sise- ja välispoliitikast, poliitilisest õhustikust – sisekliimast.

Omakasupüüdliku pragmaatika tõttu on julgeolekuküsimus jäänud erakondlike huvide varju ja näägutada. Kui kaua tiksub nii veel Vabaduse kell?

Wikimedia Commons

On ju nii, et keerulises olukorras pannakse seljad kokku ja tegutsetakse koos. Meie sisepoliitiline pilt ohutundest justnagu ei kõnele. Pendeldatakse selle piiri peal, kus erakondlikud huvid kaaluvad ohuriski üles ja poliitiline retoorika pigem suurendab ohte, kui vähendab neid. Oleme pööranud palju tähelepanu riigikaitsele ja heidutusele (erakondade vahel valitseb siin suhteline üksmeel), kuid pole suutnud luua üksmeelt Venemaa-suunalises poliitikas. On Isamaa ja EKRE järsk konfrontatsioon Venemaaga (ei piirileppele, Setumaa ja Narva-tagune Eestile tagasi, okupatsioonikahjud tuleb hüvitada), on keskerakondlik koostöölepe Ühtse Venemaaga, on presidendi initsiatiiv kutsuda Vladimir Putin juunis Tartus toimuvale soome-ugri rahvaste maaailmakongressile. Viimast võiks nimetada ka potselui-poliitikaks, kus julgeoleku pitseerib plärtsuv musi suure vennaga.

Ja tagatipuks on Venemaaga koostöö pooldajad ja piirileppevastased pannud leivad ühte kappi. Leiva koos nosimine ei tähenda aga kokkulepet Venemaa-suunalises poliitikas, seega ka Eesti julgeoleku võtmeküsimuses. Omakasupüüdliku pragmaatika tõttu on julgeolekuküsimus jäänud erakondlike huvide varju ja näägutada: kaitstakse järgmisteks valimisteks valmistudes ennekõike erakondlikke positsioone ja hoopiski mitte riigi ühishuve. Jah, meil on NATO õhuturve ja üksused Tapal, kuid kas neist piisab heidutuseks, on iseküsimus. Seda eriti Venemaa taktika taustal, mille eesmärk on õõnestada asümmeetriliste vahenditega NATO ja kogu lääne ühtsust. Venemaa tegevuses on natuke vanahiinalikku loogikat: pole tähtis, kui kaua vett kivile tilgub, ükskord uuristab see sinna augu niikuinii. Veelgi enam, kuna Venemaa on Hiinast oma loomult kärsitum, võidakse vee asemel eelistada nitroglütseriini.

Muide, ka Soome on valinud heidutustaktika ning heidutajaks on Soome enda kaitsevägi, mis ületab võimekuselt suuresti siin paiknevad NATO üksused ja on võimeline ehk ka ilma abita sissetungile vastu seisma. Ja ometi on Soome pidanud vajalikuks kasutada heidutuse kõrval ka poliitilisi vahendeid, nimetatagu seda siis Venemaa ohjamiseks, positiivseks hõlvamiseks või halvustavalt soometumiseks. Soome väldib järsku konfrontatsiooni Venemaaga ega nõua valjuhäälselt Karjalat tagasi. Soome teeb rehepappi. Soome on diplomaatiline, kui kasutada „rehepapluse“ asemel sünonüümi. Mõistagi ei ole meie valik nii lihtne: maailma läänetustumine ja kohanemine ida kasvava mõjuga tähendab, et oleme jäämas üksi.

Pilt peost ja mustadest pilvedest

Silme ette kerkib pilt suvisest pidulauast rohelisel murul, ühest heaoluühiskonna täiesti tavalisest pidulauast. Mustad pilved ehk ongi kuskil peoliste kohal, ilmateade nagu hoiatas, kuid praegu veel väljaspool vaateulatust. Tuul on ka leebe ja paitab põski. Peolaua taga istuvad poliitikud, jutuvada kostab taevani. Ohutunnet pole ja suurt sõprust samuti. Igaühel on oma agenda ja linnalegendid, mis tuleb naabrile pähe taguda. Sõnad „koostöö“ ja „üksmeel“ põhjustavad ärritust. Eks neid ole ju proovitud: on olnud Eesti Koostöö Kogu, on rahvaalgatuste regulatsioon jms, kuid asja pole neist saanud. Laiapõhjalisi kokkuleppeid ei sünni ega viida neid ka ellu, plaanitavatest reformidest (pensioni- ja apteegireform) saavad konfliktid. Koostööd on erakondade vahel just nii natuke, kui see valimistevahelisel ajal on vajalik, seejärel lüüakse vaenukirves jälle üksteisele selga.

Aeg-ajalt kõlistab üks või teine kahvliga vastu veiniklaasi ja üritab kõnet pidada, et teisi milleski veenda või koputada kellegi südametunnistusele, aga kõne upub peomürasse. Keegi on ärritunud, keegi viskab kellelegi veini näkku, keegi sihib naabrit kanakondiga, keegi poetab ehk õhku Winston Churchilli tsitaadi demokraatiast, mis ju ei saagi olla muud kui halb. Kolmas ütleb teravmeelselt, et demokraatia on see, kui üks mängib piljardit ja teine klaverit, aga mängureeglid on samad. Neljas, kultuuriteadlik, võtab selle kokku tuntud tsitaadiga: „päevad need on loetud: / paarkümmend tuhat, mitte miljardit“.3 Et katsetada pateetikaga. Et tõdeda, et poeet ise oma normi täis ei elanudki ja et ka Eesti pole seda veel täis saanud, kui mõõta puhtalt vabaduse aega. Jah, et kell tiksub, aga mine tea, kui kaua. Mille peale viies ütleb, et ah, mine sa ka perse. Jne. Jne.

1 Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas 2020, Välisluureamet. 2020, lk 2. https://www.valisluureamet.ee/pdf/raport-2020-et.pdf

2 „NATO publics more likely to believe U.S. would defend them from Russian attack than to say their own country should.“ Pew Research Center, 6.02.2020 https://www.pewresearch.org/global/2020/02/09/nato-seen-favorably-across-member-states/pg_2020-02-09_nato_0-03/

3 Juhan Viiding, Ballaad inimestest ja frakkidest. – Elulootus, Eesti Raamat, 1980.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht