Vabariigi tulek vajaks ka uurivat analüüsi
Tarmo Vahter on oma Peegli stipendiumi tulemuslikult ära kasutanud ning pannud kaante vahele kronoloogia 1991. aasta kevadsuve sündmusest Eestis ja Eesti ümber. Filmistsenaariumitaolise ülesehitusega raamat on hästi liigendatud ja põnevusega loetav, pildi- ja fotodokumentide valik on lausa suurepärane. Uusi fakte avavat või tuntud fakte mõne ootamatu külje pealt valgustavat infot leidus seal mullegi, rääkimata siis neist sündmustest kaugemal seisnud inimestest või nooremast põlvkonnast. Teose puudused lähtuvad tema voorustest või õigemini autori poolt enda ette püstitatud ülesandest. Oma raamatukappi peame selle teose paigutama igatahes teatmike riiulile. Autor on haaravalt fikseerinud selle, mis toimus: kirjeldused Ikla piiripunktis ja Savisaare valituse istungeil juhtunust vahelduvad kaleidoskoopilises rütmis Valge Maja ovaalkabinetis või putšistide peakorteris räägituga. Paraku jääb suuresti avamata vastus küsimusele, miks see toimus ja millised olid toimunu põhjused ja tagajärjed.
Tahan autorile, keda pean kaheldamatult meie üheks ausamaks ja paremaks uurivaks ajakirjanikuks, soovitada võtta ette oma teose teise osa kirjutamine. Seal võiks kogutud materjal ka teravapilgulise ja erapooletut analüüsi leida. Selleks tuleks aga vaatlusalust ajaperioodi laiendada. „Kuus otsustavat kuud” märtsist septembrini 1991. aastal olid meie taasiseseisvumisel formaalselt küll kõige otsustavamad, kuid valikute sooritamise mõttes mitte kõige sisukamad ja kaugeltki mitte kõige põnevamad. Seda on olnud sunnitud tõdema ka autor ise, kuna on avapeatükina sisse toonud 1990. aasta maisündmused (Lõssenko mäss) ning põiganud ka tekstis paaril korral ajas tagasi. Inimesel, kes saab kogu ülevaate toimunust just selle raamatu põhjal, tekib 1991. aasta kevadsuvel Eestis asetleidnust mõneti kummaline pilt.
Vabariigi valitsus üritab Eestit N Liidust lahti raputada ja võitleb ennastületavalt majanduskriisiga. Riigikogu soovib kangelaslikku valitsust millegipärast kukutada, aga muidu tegeleb tühja-tähjaga. Eesti Komitee püüab kõigele positiivsele aga lausa mõistusevastase absurdsusega kaikaid kodaraisse pilduda ning arutleb juba kolmandal päeval pärast taasiseseisvumist vajaduse üle Savisaar lausa füüsiliselt kõrvaldada (lk 275). Kõige olulisem tegevus Eestis tundub olevat aga majanduspiiri ja tollikontrolli (Mart Laari hinnangu kohaselt „liivakastis peetava sõjamängu”, lk 169) vaevarikas kehtestamine, millele raamatus on proportsioonitult palju tähelepanu pööratud. Faktid on ju kõik õiged, aga nende põhjuseid ja tagajärgi on võimalik mõista vaid siis, kui võtta vaatluse alla periood 1987. aasta augustist (MR P-AEG Hirvepargi miiting) kuni 1992. aasta oktoobrini (võimu üleandmine põhiseaduslikule parlamendile ja presidendile). Raamatu lehekülgedelt kumavat lausa maniakaalset võitlust Savisaarega (Kelamist Rüütlini ja Nugisest Toomeni) saab mõista ikkagi vaid kontekstis. Olulised on asjaolud tema Eesti Komitee häälte abil peaministriks saamisest kuni tänase päeva isolatsioonini välja.
Selle võitluse ja kogu raamatu hämmastavamaks avastuseks on üleskirjutus Rüütli kohtumiselt Gorbatšoviga 26. VI 1991 (kaks kuud enne putši!). Seal kannab Eesti riigipea NSVLi presidendile ette, et „Savisaar ei suuda muutuda ning seepärast tuleb loota ainult sellele, et ta möödapääsmatult end täielikult paljastab” (lk 129). Raamatus on toodud ära ka minu sõnad 18. VI 1991 toimunud ülemnõukogu presiidiumi laiendatud istungil, et „Eesti vajab vähemalt 80 saadiku toetusega valitsust” (lk 120) ja Illar Hallaste Eesti Komitee juhatuses 25. VI 1991 esitatud nägemus uuest võimalikust valitsusest, kus peaministril (Hallaste peab silmas Tiit Vähit) oleks kolm asetäitjat: üks rahvusradikaalide, üks rahvarinde ja üks vene tootmisjuhtide hulgast. Kolm asetäitjat (igast liikumisest üks) võiks olla ka kõigil ministritel (lk 128). Tegelikult kordab see 1990. aasta novembris nn enamlaste-kelamlaste pakti ettepanekut, kus nägime peaministrina Siim Kallast, asetäitajatena aga Savisaart, Sirje Endret ning tollast Kohtla-Järve põlevkivikeemiakombinaadi peadirektorit Nikolai Kutašovi (hiljem Tiit Vähi valitsuselt eriteenete eest kodakondsuse saanud meest, kes veel tänagi on Eesti väljapaistvaim põlevkivikeemik). Too ettepanek nagu ka 1991. aasta juunis tehtud katse valitsust vahetada kuulutati siis ja mõnes käsitluses veel tänagi rahvusreeturlikkuse tipuks. Praegu võiks ehk hinnata, et nägime tol ajal tegelikult intuitiivselt ette 1991. aasta jaanuari veriseid sündmusi Vilniuses ja Riias ning putšivõimalust 1991. aasta augustis, kus teistsuguse arengu puhul oleks vaid ühele poliitilisele liikumisele toetuv ja parlamendis enamust mitte omav valitsus võinud kujutada endast Eestile surmaohtu.
Juunis 1991 jõudsid sellise tõdemuseni Teet Kallas, Jaak Jõerüüt ja Tiit Käbin, kes Rahvarinde saadikufraktsioonist välja astusid, putšipäevil ka Liia Hänni ja Marju Lauristin, kelle algatusel hakati otsima kokkulepet Eesti Komiteega, ning 1992. aasta jaanuaris lõpuks mitmed Savisaare valitsuse ministrid, mille tulemusena valitsus lõpuks vahetuski. Eestil läks tõepoolest hästi, et sündmused siin kõige ohtlikumat pööret ei võtnud, kuid putšistide pisut edukama tegevuse puhul oleks rahvuslikule ühtsusele (ja ka vene kogukonna paremikule) toetuv valitsus olnud neile vastupanu organiseerimisel meie jaoks hädavajalik.
Tuues küll hästi ära suurriikide liidrite peas tol ajal toimunu, on raamatus pisut vähe pööratud tähelepanu sellele, mis leidis samal ajal aset Leedus ja Lätis. Praegu kivistub müüt meie rahva vabadusvõitluse unikaalsest kangelaslikkusest ja tollaste juhtide erilisest tarkusest, kuigi kõik protsessid arenesid ju kolmes Balti riigis üsnagi ühtemoodi Ja selgub, et Lennart Mere augustikuine Euroopa turneegi meie iseseisvusele rahvusvahelise tunnustuse tagamiseks toimus käsikäes Leedu ja Läti välisministritega (ja polnudki seega nii unikaalne, vaid oli kusagilt ja kellegi poolt koordineeritud). Äärmiselt huvitavaid mõtteid tekitavad raamatus kirjeldatud ideed tol ajal päevakorras olnud võimalikust alternatiivsest poliitikast vene vähemuse suhtes. Nii Savisaare plaan IdaVirumaa erimajanduspiirkonnast, mis poliitilistel põhjustel parlamendis ja ka osalt valitsuses läbi kukutati, kui ka Marju Lauristini sotsiaaldemokraatide juhatuses korduvalt pakutud pehmem lähenemine kodakondsuspoliitikale on tänase Ida-Virumaa linnade traagilise olukorra ja ka rahvuslõhe tegeliku suurenemise taustal mõtlemapaneva tähendusega. Meenutagem Gorbatšovi viimast hoiatust juba taasiseseisvunud Eestile: „Kui te vene küsimust ei lahenda, võib kõik lennata kus seda ja teist, täiesti teist sõltumatuil põhjustel” (lk 312) ning George Bushi soovitust Balti riigijuhtidele otse enne nende riikide ÜROsse vastuvõttu: „[Tuleb] hoolt kanda, et vähemuste õigustega oleks kõik korras”. Ilmselt võiks neid mõtteid aktuaalselt arutada ka praegune vabariigi valitsus. Tahan tunnustada ka raamatu väga hoolikat toimetamist (Tiit Hennoste): faktivigu ja näpukaid on selles niivõrd vähe, et need esiletoomist ei väärigi. Aga tõepoolest – oodakem järge.