Vaenuõhutus ja väljendusvabadus

Tuleb leida tasakaal sõnavabaduse kui demokraatliku ühiskonna ühe nurgakivi ning võrdõiguslikkuse, avaliku korra jne kaitsmise vahel.

SERGEI METLEV

Eestis kehtiv seadustik hoiab väljendusvabaduse1 kaitseala laiana, lubades karistada vaenu õhutamist vaid juhul, kui sellega on tekitatud oht (väärtegu) või kahjulik tagajärg (kuritegu) isiku elule, tervisele või varale. Politsei nendib, et nõudlik sõnastus võimaldab koosseisu rakendada haruharva.2 Selle normi muutmise küsimus ripub õhus juba pikemat aega. Teema kerkib üles nii Euroopa Nõukogu tööorganite soovitustes Eestile kui ka meie avalikus arutelus. Probleemi tuleb analüüsida päevapoliitika õlletoast eemal, sest kui allutada karistusõigus ühiskonna ja õiguse kaine mõtestamise asemel hetketundmustele, võib tulemus kujuneda pikas vaates kõigile nuhtluseks. Kui karistusõigusele pannakse selga kiirsoovide teenri rüü, on kuri alati karjas.

Selguse huvides märgin: „vihakõne“ (hate speech) on Eestis kõnekeelne sõna, mitte õigusmõiste. Selle sõna kasutus poliitilises retoorikas on niivõrd eriilmeline, et sisuväärtus jääb sageli ebaselgeks, kuigi mõiste „hate speech“ on rahvusvahelistes organisatsioonides kasutusel. Hoian joont, et õiguslikult on vaenu õhutamine Eesti karistusseadustiku paragrahvi 151 lõikes 1 reguleeritud kui tegevus, millega on avalikult kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga. Kaitstavaks õigushüveks on eelkõige võrdõiguslikkus, kaudselt ka mitmed teised õigushüved, sealhulgas tervis ja elu.

Eestis on vaenu õhutamise karistamine sama keeruline kui vana hobusega Pärnu jõe ületamine. Teo tõendamiseks on tarvis tuvastada põhjuslik seos ohu või kahjuliku tagajärje ning vaenu õhutanud inimese teo vahel. Üleskutse peab olema avalik, eitama grupi võrdväärsust teistega, seadma eesmärgiks vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise leviku, olema suunatud arvult ja tunnustelt tõsiseltvõetavale vastuvõtjaskonnale, sõbraga köögis viinavõtmisel kellegi sõimamine ei kvalifitseeru.3 Tegu on põhimõtteliselt tõendatav ning põhjuslik seos vaenu õhutamise teo ja rikkumise vahel on näiteks olemas, kui isik A pidas linnaväljakul avaliku kõne sisuga „kutsun kõiki üles tõmbama oksa sotsiaalse grupi CD liikmed, sest nad on võõrad elajad“, mille peale kõne kuulaja B täitus vihase sooviga CD esindaja oksa tõmmata ja tegi selle kohta Facebookis sissekande. B läks otsima CD grupi liiget ja leidis ohvri poe juurest. B sõimas CD esindajat ja üritas teda lüüa, haarates tal varrukast. Selle fikseeris valvekaamera. Tekkis oht grupi CD liikme tervisele. Avaliku kõne pidaja A suhtes võib alustada süüteomenetluse vaenu õhutamise paragrahvi alusel ning kuulaja B vastu eraldi süüteomenetluse avaliku korra rikkumise paragrahvi alusel.

Ametlikus statistikas paistab päike

Kuigi selliseid kristallselgeid juhtumeid tuleb ette harva, ei tähenda see, et vaenulikkusest tingitud füüsilised ja verbaalsed rünnakud ei ole seostatavad info­ruumis toimuvaga. Osaliselt seetõttu paistab meile ametlikust statistikast vastu päike. Kehtiva regulatsiooni ajal on aastatel 2006–2017 kokku registreeritud 24 vaenu­õhutuse väärtegu, mis teeb keskmiselt 2,5 väärtegu aastas. Kuri­tegusid registreeriti kokku kaks.4 Kui seadus­andja tahab tõsta võrdõiguslikkuse kaitse fookusesse, siis laiendab ta vastava karistusnormi toimeala. Selle järel tõuseks süüteomenetluste arv, sest paraneks ka inimeste teadlikkus, õiguskaitseorganid saavad aga kohustuse menetleda rohkem juhtumeid. Siinkohal tuleb välja tuua, et Eestis kehtis aastatel 1992–2002 kriminaalkoodeksis ja aastatel 2002–2006 karistusseadustikus vaenu õhutamise koosseis, mis ei eeldanud tingimata ohu või kahjuliku tagajärje tekkimist. Seega ei oleks selline lähenemine Eestis sugugi pretsedenditu.

Kui seadusandja ei pea liiga intensiivset sekkumist kohaseks, siis kitsendab ta süüteo koosseisu, nagu seda tehti Eestis 2006. aastal (osalt reaktsioonina riigikohtu pretsedendile, kus tuvastati mitmeid tõlgendusprobleeme). Selle tõttu ei tundu probleem süüteostatistikas suur, kuigi ühiskonnas võib olla arvestatav hulk inimesi, kes on kogenud vaenuga seotud verbaalseid või füüsilisi rünnakuid. Tegemist on mõneti varjude mänguga, mis sõltub sellest, kust ja kui palju valgust peale lasta. Siiski on pikaajaline statistiline vaatlus üks kriminaalpoliitika analüüsimise aluseid ning praegused andmed kinnitavad, et vaenuõhutuse eskalatsiooni ei saa Eestis täheldada. See aga ei tähenda, et tulevikus ei võiks see aset leida mõnede eredate sündmuste tagajärjena, ning õigus peab selleks valmis olema.

Iga ühiskonna väärtuspõhine orientatsioon ning kultuuri- ja haridustase on isesugune, mis tingib ka erineva kriminaalpoliitilise valiku, sest kriminaalpoliitika eeldab ühiskonna parameetrite ülekandmist karistusõigusse.5 Võib väita, et tõsisem võitlus vaenuõhutuse vastu, mille üks väljendusvorm on vaenuõhutusena mõistetavate tegude laiem käsitlus kriminaalõiguses, ei ole tulenevalt meie ühiskonna oludest olnud võimalik. Selle taga on Eestis domineeriv parempoolne arusaam, et vabadus on kõige, ka võrdsuse eeldus ning sõnavabaduse piiramine seega väga ebasoovitav. Lubatavuse piir on nihutatud kaugemale ja usaldus indiviidi vastu üsna suur.

Vasakpoolne dominant tähendab vastupidist: võrdsus on vabaduse ema, mistõttu peab Themise mõõk karistama võrdõiguslikkuse vastu suunatud vaenu õhutamist rangemalt, sõnavabaduse piirid jämedamalt maha joonistama.6 Poliitilisest suunavalikust demokraatliku protsessi raames sõltub sageli vaenuõhutuse täpsem käsitlus riigi õiguses ja see on normaalne (võrdleme Eesti ja Skandinaavia riikide praktikat). Sõltumata sellest nõuavad aga Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon ning inimkonna XX sajandi traagiline kogemus, et vaenu kandvaid üleskutseid käsitletaks teatud tingimustel õigusvastastena. 1992. aasta rahvahääletusel vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduse 12. paragrahvi esimese lõike esimene lause ütleb: „Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav“. Kõva sõna, kuna põhiseaduses ei ole ühtegi teist kohta, mis käsiks nii otseselt mingit tegu keelata ja karistada.

Lisaks on pööratud tähelepanu vaenu õhutamise lagundavale toimele. T. Bachmanni ja R. Maruste „Psühholoogia alustes“7 on inimpsüühika tunnusjoonena välja toodud „ühiskondlik teadvus“, kuhu kuuluvad muu hulgas isikute vaated, ideed, seadumused, sotsiaalsed normid ja palju muud. Seega kujundab ühiskondlik diskursus individuaalset teadvust. Ühiskondliku diskursuse formuleerivad vabas ühiskonnas avalikud mõttevahetused, nähtavad ning võimu ja autoriteeti omavad isikud või grupid, kel on võime kasutada edukalt (uus)meediat. Ka inimese frustratsiooniseisundid (aktuaalsete vajaduste rahuldamatus) võivad päädida irratsionaalse agressiooniga teistsuguste inimeste vastu, kui sotsiaalne kliima seda soosib. Süsteemne vaenuõhutus võib muuta ühiskondlikku teadvust ja anda frustratsioonile ohtliku väljundi. Näiteks võib see tõsta teise välimusega inimeste väärkohtlemise sotsiaalse normi lähedusse või hullemal juhul jätta teatud rühmad oma põhiõigustest ilma. Õiguse ülesanne on seda kahjulikku nähtust piirata ehk vastata jõulise mõistusega looduslikku päritolu hävitusjõule.

Tasakaalu leidmise vajadus

Kuna vaenu õhutatakse eneseväljenduse teel (tekst, kõne, pilt, video jms), siis on möödapääsmatu leida selle teoliigi mõtestamisel väljendusvabaduse ning võrdõiguslikkuse kaitsmise eesmärgi vahel sobiv tasakaal. Riigiõiguse osana peetakse väljendusvabaduse lätteks Prantsuse inim- ja kodanikuõiguste deklaratsiooni artiklit 11, millega sätestatakse, et ideede ja arvamuste vaba väljendamine on üks inimese väärtuslikemaid õigusi. Tänapäeval on meile selles kontekstis oluline õigusallikas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 10 ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 19. Eesti õigusruumis allume Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIÕK) jurisdiktsioonile ning selle praktika on sõnavabaduse piiride tunnetamisel oluline.

Konventsiooni 10. artikli 2. lõike järgi peab sõnavabaduse piiramine teenima nendest eesmärkidest vähemalt ühte: kas riigi julgeolekut, territoriaalset terviklikkust või ühiskondlikku turvalisust, korratuste või kuritegude ärahoidmist, tervise või kõlbluse või kaasinimeste maine või õiguste kaitset, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimist või õigusemõistmist autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks. Need on kriteeriumid, mille järgi hinnata sõnavabaduse riivamise lubatavust. Seejuures on iga riik vaba valima vahendeid, millega ei või aga neist printsiipidest üle astuda.

Näiteks EIÕK lahendis „Norwood vs. Ühendkuningriik“8 on kohus asunud arvamusele, et sõnavabaduse kaitse ei laiene vaenuõhutusele ning vaenuõhutus on vastuolus konventsiooniga garanteeritud tolerantsi, sotsiaalse rahu ja diskrimineerimise lubamatuse põhimõtetega. Vaenu õhutamine pole Euroopa õigusruumis aktsepteeritud, kuid vaenu õhutamise kaasusepõhine tuvastamine on keerulisem ülesanne. Näiteks lahendis „Bülent Kaya vs. Türgi“9 kordas EIÕK juba varasemat seisukohta, et isegi solvavaid ja šokeerivaid ideid ja väljaütlemisi tuleb demokraatlikus ühiskonnas sallida. Seisukoht markeerib vajaduse teha iga kord vahet solvavate, šokeerivate, väga otsekoheste väljaütlemiste ning vaenu õhutamise vahel. Vastasel juhul pärsitakse arvukate kitsendustega avalikku mõttevahetust ning sõnavabadus minetab oma sisu.

Kaalukauss ühele poole kaldu

Vaenu õhutamise problemaatika lahendamiseks on niisiis vaja leida tasakaal sõnavabaduse kui demokraatliku ühiskonna ühe nurgakivi ning sellesama ühiskonna normaalseks toimimiseks hädavajaliku õigushüve (võrdõiguslikkus, avalik kord jne) kaitsmise vahel. Praegu on kaalukauss selgelt ühele poole kaldu. Sellest annab tunnistust näiteks juhtum, kui üks meesterahvas pakkus Facebookis avalikult raha mustanahalise laiba eest, ent menetlust tema suhtes ei saanud alustada. Üks põhjustes on see, et viimased muudatused kuriteo koosseisu määramisel (2004, 2006) on tehtud kiirustades, ülejala.

Seejuures ei tohiks järsult muuta karistusõiguse üldist suunda, millel on Eestis kui alles 27 aastat tagasi totalitaarse Nõukogude Liidu mõju alt vabanenud riigis eriline tähtsus. Eesti Vabariigil ei ole pikaaegset õigusriikluse traditsiooni, mille tõttu kõik karistusõiguslikud otsused, mis riivavad märkimisväärselt põhiseadusega garanteeritud põhiõigusi- ja vabadusi, peavad olema eriti hoolikalt kaalutud, et mitte põhjustada noore õiguskorra libisemist tagasi ülekriminaliseerimisse ja ideologiseeritud kriminaalõigustiku paradigmasse, mis oli iseloomulik Eesti NSV kriminaalkoodeksi kummist paragrahvidele.

Kui võtta koosseisust pidurid välja, siis looks see vajaduse täiendava elemendi järele, mille ülesandeks oleks takistada liiga avarat tõlgendamist, et väljendusvabadusse ei hakataks sekkuma liiga kergekäeliselt. Tuleb arvestada, et kriminaalasja alustamise fakt ise võib sellistes olukordades kätkeda endas negatiivset mõju avalikule arutelule ja poliitilisele protsessile, sest kasvatab üleüldist ebakindlust avalikust debatist osavõtmisel. Kui koosseisust võtta välja oht ja kahjulik tagajärg kui eeldus ning asendada see tingimusega „kui sellega on põhjustatud oht avalikule korrale“, saab probleemi lahendada: sõnavabadus on kaitstud, vaenu levitamine paremini kontrolli all. Ebaoluline arvamusavaldus või piiripealne poliitiline seisukohavõtt, mis ei ohusta avalikku korda, ei kvalifitseeruks. Jah, selline lähenemine nõuab põhjalikku kohtupraktikat, kuid teisiti niivõrd nüansirohkete teemade puhul ei saagi.

Korrakaitseseaduse 4. paragrahvi 1. lõikes on defineeritud „avalik kord“ järgmiselt: „Avalik kord on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus“. Karistusseadustiku kommentaarides selgitatakse „avalikku korda“ ka nii: „tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelised suhted ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi.“10 Kui avalikku korda ei suudeta tagata, on rahulik kooseksistents ühiskonnas võimatu. Nii et kõik praeguse koosseisuga kaetud juhtumid oleksid endiselt karistatavad, kuid reageerimisvõimalusi tekiks juurde. Kuriteo tõendamise nõuded ei lõdveneks liigselt, jätkuvalt tuleks põhjalikult argumenteerida ja tuua fakte.

Mõistlik on minna tagasi 2002. aastal jõustunud karistusseadustiku alussõnastuse juurde, kuid liita sellele minu pakutud tingimus. See sõnastus on kompaktne ja arvestab meie põhiseaduse ja rahvusvahelise õigusega. Karistusmäär rahalisest karistusest kuni kolmeaastase vangistuseni võimaldab kohtul karistada õiglaselt ja proportsionaalselt sõltuvalt teo ohtlikkusest. Sõnastus võiks olla järgmine: „Tegevuse eest, millega on avalikult kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega seatakse ohtu avalik kord, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolme­aastase vangistusega“.

1 Väljendusvabadus hõlmab ka sõnavabaduse, teatud kontekstis on need sünonüümid.

2 Aivar Pau, Karm reaalsus: Eesti mees pakkus Facebookis 1000 eurot mustanahalise laiba eest. – Posti­mees 12. II 2019.

3 Need koosseisu täitmiseks vajalikud tunnused tulenevad seni ainukesest jõustunud riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest vaenu õhutamise asjas ­ nr 3-1-1-117-05, Lauris Kaplinski vs. Eesti Vabariik.

4 Justiitsministeeriumist päringuga saadud arvud.

5 Jaan Sootak, Kriminaalpoliitika. Juura, 2015, lk 18.

6 Mõttekäigu aluskonstruktsioon jäi silma vasak- ja parempoolse lühimääratluses, mida saab lugeda Kenneth LaFave’i artiklist Foundation for Economic Education portaalis, 3.IV 2019.

7 Talis Bachmann, Rait Maruste, Psühholoogia alused. Tea, 2011, lk 51.

8 EIÕK 16. XI 2004, 23131/03, Norwood vs. Ühend­kuningriik.

9 EIÕK 22. X 2013, 52056/08, Bülent Kaya vs. Türgi.

10 Jaan Sootak, Priit Pikamäe, Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2015, lk 678, komm 1.1.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht