Vägivallavastane poliitika kui paragrahviga signaali andmine

Vägivalla valdkonda puudutavas õigusloomes on viimastel kümnenditel suuri samme astutud, aga seaduste rakendamise toetamisel ja ohvrite abistamisel on arenguvajadus veel suur.

JAKO SALLA

Eesti kriminaalpoliitikas võib vägivallavastase poliitikakujundamise esimeseks teetähiseks lugeda 1. juulit 2004, mil jõustus kriminaalmenetluse seadustik. Enne seda kehtinud kriminaalmenetluse koodeks tugines mõneti veel Nõukogude Liidu kriminaalõiguse põhimõtetele, mille kohaselt tuli kergemaid vägivallajuhtumeid, kui ohver tõsiseid vigastusi ei olnud saanud, menetleda erasüüdistusmenetluses. See tähendas märkimisväärset koormust ohvrile: selleks et kohus asja menetlema hakkaks, tuli maksta kohtulõiv, koguda tõendeid ning sageli leida abiks ka jurist. On mõistetav, et tegu oli barjääriga, mis takistas suurel osal ohvritest oma õiguste kaitseks välja astuda.

2004. aasta suvest on aga kõik kuriteod riigi poolt ühtviisi menetletavad legaliteedi põhimõttest lähtuvalt. Ohvri või tunnistajate ülesanne on juhtunust politseid teavitada, ülejäänu on juba uurimisasutuse ja prokuratuuri korraldada. Menetlusvastutuse andmine riigile ning erasüüdistusest loobumine olid sammud, mis vägivallategude menetlemist palju mõjutasid, kuid tuleb meeles pidada, et need ei olnud astutud spetsiifiliselt vägivallaohvrite vajadustest lähtuvalt.

Fookuse otsimine

Eelmise kümnendi keskpaik oli kriminaalmenetluse oluliste muutuste kõrval aeg, mil seljataha olid jäänud üheksakümnendad, kui elanike turvatunnet häiris märksa kõrgem tänavavägivalla tase, mis oli seotud nii kriminaalsete gruppide tegevusega kui ka röövimistega. Perevägivalla teema tõusis tol ajal veel kriminaalpoliitikas esile õige vähe, sellest tähtsam oli inimeste teadlikkuse ja hoiakute muutmine laste füüsilise karistamise puhul. Aasta-aastalt suurenes tähelepanu paarisuhtevägivallale ning seda eelkõige ohvrite abistamise võimaluste osas.

Eelmise kümnendi teisel poolel jõudis vägivalla teema kiiresti ka ministeeriumide tegevusplaanidesse. Kriminaalpoliitika valdkonnas sai vägivallast korruptsiooni kõrval teine konkreetset kuritegevuse valdkonda puudutav teema, mille vähendamisele pühendas valitsus eraldiseisva arengukava, kehtivas versioonis tuntakse seda vägivalla ennetamise strateegia nimetuse all.* Poliitikakujundajate vaates on vägivallateemaga tegelemise fookusesse seadmise põhjuseks olnud teadmine vägivalla kandumisest ühest põlvkonnast teise ning sellega seotud probleemide kuhjumisest. Lapse kehaline karistamine, vanematevahelise vägivalla tunnistajaks olemine, vägivald ja kiusamine koolis on valdkonnad, mille puhul teatakse, et kui lapsi nendest kogemustest säästetakse, siis on võimalik vägivallaring katkestada.

Muutused seaduses ja praktikas

Käesoleva kümnendi alguses hakati üha enam küsima, et kui riik vägivallajuhtumite menetlemise vastutuse endale on võtnud, siis peaks olema ka teada, kui palju perevägivalla juhtumeid menetletakse ning mis nendest menetlustest saab. Korraldati esimene suur küsitlus paarissuhtevägivalla ulatuse osas ning uuringute alusel püüti selgitada, kui palju perevägivallaohvrid politseisse pöörduvad. Arusaamad vägivalla varjatusest ning ohvrite vajadustest muutusid kiiresti ning võib julgelt öelda, et õiguskaitseasutuste suhtumises vägivalla kõikidesse vormidesse on toimunud märgilised muutused. Politsei riskiperede andmebaas, perevägivalla juhtumite järelkontrollid, asutustevahelised koostööümarlauad ning spetsialiseerunud prokurörid on vaid mõni näide edasiminekust, mis on toimunud orgaaniliselt, ilma oluliste seadusemuudatusteta.

Ometi ei ole viimase 15 aasta jooksul olnud harvad olukorrad, kui poliitikamuudatused on küll leidnud väljenduse seadustes, kuid pole oodatud viisil rakendunud, kuna neid toetavad süsteemid ja teenused on jäänud välja arendamata. Järgnevalt toon selle kohta mõningaid näiteid.

2006. aastal loodi riiklik ohvriabisüsteem ning järgmisel aastal sai ohvriabi teenuseks ka kuriteoohvri ja toimepanija lepitamine. Ohvriabi jõudlus pole kümnendiga kuigi palju kasvanud ning valdava enamiku ohvriteni süsteem ei jõua, ka süsteemi rahastus, mis algselt pidi saama teenuste arendamiseks ressursi süüdimõistetutelt kogutavast sundrahast, on riigieelarve mõttes sellest eraldatud.

Lepitusemenetluse osas kerkib ikka ja jälle küsimus, kas seda on õige teha perevägivalla juhtumites. Küsimus iseenesest on asjakohane, kuid probleem on pigem selles, et rakendatavad põhimõtted ja praktika ei lähtu esmajärjekorras kannatanu huvidest ning tegevusel puudub selleks nii vajalik taastava õiguse aluspõhi. Võib küll arutleda, kas keelata lepitus teatud kuritegudes, kuid nii ohvrite direktiiv kui ka İstanbuli konventsioon käsitlevad lepitust ohvri õigusena, mida tuleb riski- ja vajaduspõhisena kohaldada.

Seadus ja paragrahv

Pärast 2004. aastat oli järgmine sedavõrd suuremahuline kriminaalõiguse muudatus karistusõiguse revisjon, mida valmistati ette aastatel 2012–2014. Revisjoni põhjal valminud seadusemuudatused jõustusid karistusseadustikus ja teistes seadustes 2015. aastal. Sel ajal kasvas surve justiitsministeeriumile ja sotsiaalministeeriumile ette valmistada ka perevägivalla seadus, mis ei saanud toetust ei poliitikutelt ega ametnikelt. Ühelt poolt on Eestis universaalsed ohvriabiteenused olemas ning teiselt poolt kuuluvad menetluses ohvrite kaitse põhimõtted ja toimepanijate karistusprintsiibid reguleerimisele kriminaalmenetluse ja karistusseadustikuga.

Pikk diskussioon puudutas ka perevägivalla paragrahvi loomist, millelt loodeti võrreldes muude vägivallakuritegudega karmimaid karistusi vägivallatsejatele. Nagu sageli varemgi, ei olnud ka selles diskussioonis arusaadav, mida perevägivalla all mõeldakse: kas ka laps- ja meesohvrite vastaseid ründeid, kas ainult süstemaatilist või ka episoodilist vägivalda, kas ainult löömist või kõiki vägivallajuhtumeid sõltumata tagajärje raskusest jne. Lõpptulemusena on alates 2015. aastast mis tahes kuriteo puhul raskendavaks asjaoluks teo toimepanek pereliikme poolt ning kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseisu puhul on karistusmäärad kõrgemad olukorras, kus tegu pannakse toime lähi- või sõltuvussuhtes.

Karistusõiguse revisjoni järel tõusis 2015. ja 2016. aastal avalikkuse tähelepanu alla perevägivalla ohvrite kompleksteenuse riiklikuks teenuseks ülendamine ohvriabiseaduse kaudu ning Euroopa majanduspiirkonna toetusel läbiviidud projekttegevuste rahastuse lõppemine, mille tagajärjel vähenes paljude valdkonna mittetulundusühingute sissetulek. Kuna rahastuse vähenemine ja mitmekülgsele teenusele senisest märksa kõrgemaid nõudeid seadnud korralduse rakendamine olid üheaegsed, siis kaasnes muutustega palju segadust. Eriti pingeliseks läks olukord sotsiaalministeeriumis, kus poliitikakujundamine ja suhted olid konfliktsed nii ministeeriumis sees kui ka suhetes vabaühendustega. Lobitöö, mida sel ajal tehti, kompas julgelt manipuleerimise ja intrigeerimise piire.

Ohvrite direktiivi ülevõtmine

Samal ajal kui ohvriabi seadus täienes naiste tugikeskuse teenusega, menetles riigikogu ka Euroopa Liidu ohvrite direktiivi põhjal kriminaalmenetluse seadustiku muudatusi. Erinevalt paljudest riikidest otsustati Eestis direktiiv vastu võtta miinimummahus, et tagatud oleks küll nõuete täitmine, kuid kasutamata jäeti võimalus ohvritele mõeldud teenuseid arendada, nagu tegid paljud teised riigid. Raha selleks ei leitud.

Teoreetiliselt põhineb ohvrite direktiiv kolmel sambal: esiteks korduvohvristamise vältimine, mis tähendab eelkõige sensitiivset ning erivajadusi märkavat ja arvestavat kohtlemist menetluse vältel; teiseks protseduuriõiguse põhimõtted, mis toetavad ohvrite austavat kohtlemist, info kättesaadavuse tagamist ja mittediskrimineerimist ning kolmandaks taastava õiguse põhimõtted, mis tagavad ohvri vajaduste arvestamise lepituse ja muude teenustega, mille tulemusena saab ohver õiguse eneseväljendusele ja vastused teda painavatele küsimustele. Taastav õigus võimaldab ka toimepanijal võtta vastutuse toimepandud teo ja tagajärgede eest konkreetse ohvri, mitte ainult riigi ees.

Ahistav jälitamine ja seksuaalne ahistamine

2017. aastal oleme İstanbuli konventsiooni ülevõtmisel olnud tunnistajaks ahistava jälitamise kriminaliseerimise ning seksuaalse ahistamise karistatavaks muutmise ettevalmistamisele. Mõlema puhul rõhutakse vajadust anda ühiskonnale signaal ja muuta ühiskonna väärtushinnanguid, kuid kahjuks ei teadvustata seda, et kriminaliseerimine üksi, kandku see kui üllast põhimõtet tahes, on kallis ja ebaefektiivne viis ühiskondlike muutuste saavutamiseks. Mõlemad muudatused vajaksid mitmeaastast avalikkuse teadlikkuse tõstmise ja ennetustegevuse tuge, kuid praegusel juhul asub riik madala õigusteadlikkuse tingimustes uusi süütegusid otsast menetlema ja toimepanijaid karistama.

Need näited kinnitavad veel kord, et Eesti seadusloome on küllaltki kiire ja tõhus ning palju valikuid tehakse seejuures ka õigesti, kuid sellest üksi on vähe. Nii nagu ei kaitse ohvrit paragrahv, kehtib sama järeldus üldjoontes ka vägivalla toimepanijatele, kellest vaid väheseid sunnib uutest kuritegudest hoiduma uus rohkem või vähem karmim karistus. Nii nagu ei lahenda liiklusummikuid signaali andmine, ei ole ka vägivallaprobleemi lahendamisel paragrahviga signaali andmisest suurt kasu.

* http://www.kriminaalpoliitika.ee/et/vagivalla-ennetamise-strateegia/ves-2015-2020

Jako Salla on kriminoloog, aastatel 2005–2016 oli justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna ametnik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht