Väikest raha mainida on ebaeetiline

Kui toetajanimed uudisest välja jäävad, pole see kultuuri toetamist soosiv sõnum.

PEEP EHASALU

Istusin kaks aastat tagasi muusikafestivali TMW avamisel. Festivali toetajate esindajad ütlesid tervituseks mõne sõna ja jätsid lava päevakangelase päralt. Peakorraldaja oli õnnelik toetajate üle, kes võimaldavad maailma ja inimesi paremaks muuta. Kaamerad surisesid, tehti pilti. Kindlasti õnnestub meedial toetajaid näidates ka rohkem uute toetajate raha kultuuri juurde meelitada, arvasin naiivselt.

Sama õhtu meedias oli TMW kõikjal, kuid toetajaid ei mainitud, sest kellegi ärilised huvid ei pea leidma kajastamist, nagu on kirjas ka Eesti ajakirjandus­eetika koodeksis: „Toodet või kaubamärki esitletakse ajakirjanduslikus materjalis vaid juhul, kui see on põhjendatud“ (§ 6.3). Nordea, Telia ega Nordic Hotel Forumi toetuse märkimine polnud järelikult põhjendatud. Panin tähelepaneku kirja ja jätsin pähe tiksuma. Aasta tagasi mõtlesin, et äkki on nüüd midagi muutunud. Ei olnud. Ehk muutub tänavu?

On selge, et paljud kultuurisündmused jääksid sündimata, kui neil poleks eratoetajaid. Suur osa toimuks väiksemas mahus. Kellele on kasulik, et ettevõtted toetavad kultuuriüritusi, kasutavad kõigi hüvanguks oma (loe: omanike) raha? Ühishüve tähendab meie kõigi, minu, sinu, ettevõtja ja palgatöötaja kasu. Järelikult, kultuuri toetades toetavad ettevõtted iseennast.

Enamasti pole firmade toetustegevus altruistlik: vastu tahetakse kultuuriga kaasnevat head mainet, mis peaks muunduma pikemas plaanis rahaks. Selleks peavad aga endal olema väärtused ja põhimõtted paigas ning hulgaliselt kannatust. Olen olnud aastaid kultuuriüritusi toetava Sokoteli esindaja rollis. Meie aktsiaseltsil oli võimalus üsna paljudele ettevõtmistele õlg alla panna, kuid kajastati ainult neid sündmusi, mis toimusid meie juures hotellis. Toetamise otsuse juures mängis alati olulist rolli kulude ja kasu küsimus ehk mis see meile maksab ja mis me selle eest saame peale hea enesetunde (see ei ole sugugi tähtsusetu).

Meediale pole paraku kultuuritoetustest kirjutamine teema. Automaatselt visatakse pressiteatest välja viimane lõik, kus on üles loetud toetajad. Ajakirjanike põhjenduse kohaselt tuleb see lõik uudisest välja jätta, kuna toetaja ei toeta ju omakasupüüdmatult, vaid püüab toetamisest kasu saada – toetust kajastades mindaks vastuollu ajakirjanduseetikaga.

Nordea kontserdimaja ja SEB maratoni nimetamist on siiski põhjendatuks peetud. Ärge saage valesti aru: ma tunnustan igati SEB ja eriti Nordea järjekindlat tegevust Eesti kultuuri toetamisel. Neil firmadel on olnud ka piisavalt palju raha, et oma nimi kivisse ja uudistesse raiuda. Ka alkoholifirmadel on vahendeid kultuuri toetada (ehkki meil on lokkava alkoholitarbimisega probleeme): Hennesy uusaastakontsert, Vana Tallinna gala, igat sorti õllesponsoritega üritused, rääkimata alkotoote-nimelistest spordivõistkondadest, tagatipuks alkohol kultuurkapitali rahastusallikana.

Kultuuriministeerium annab 2012. aastast välja aunimetust kultuurisõber, millega tunnustatakse nii eraisikuid kui ka organisatsioone, kes on kultuurivaldkonda aasta jooksul rahaliselt panustanud või olnud kultuurivaldkonnale toeks tegudes. Eelmisel aastal olid aasta kultuurisõbra laureaadid raamatusarja „Avatud Eesti Raamat“ toetaja Postimees (pildil peatoimetaja Lauri Hussar), Eesti Pillifondile õla alla pannud Aare Kaarma ning DNB ja Nordea pank, kes toetavad vastavalt Põhjamaade sümfooniaorkestrit ning TMWd ja PÖFFi. Kultuurisõber 2017 kuulutatakse välja 7. märtsil.

Pressifoto

Kultuuril võiks aga olla palju laiapõhjalisem kandepind, mis tähendaks nii raha kui ka suuremat kaasatust. Paljud väiksemad ettevõtted tegutsevad tõesti altruistlikult: toetatakse vanu sõpru või ettevõtmisi, mis endale meeldivad. Kui mõni meediakanal juhtub nende nime mainima, siis see on lihtsalt boonus. Sellest järeldub justkui, et suure rahaga saab (eetilise) kajastuse, väikese raha mainimine on aga ebaeetiline. Kas näiteks My City hotell ei ole „Jazzkaare“ artistide majutamise eest tänu ära teeninud või miks peaks maha vaikima Tridensi rolli Emajõe suveteatri sünni ja eluspüsimise juures? Kui omanimelise ürituse jaoks raha ei ole, siis ära mõtlegi, et oled tänu väärt …

Üks TMW toetaja oli viimati siiski välja toodud nii Postimehes kui ka Kanal 2 „Reporteris“, nimelt nende kanalite omanik Eesti Meedia. Mul on siiralt hea meel, et Eesti Meedia toetab TMWd. Kuidas saab aga enda mainimine uudises olla eetiline, kui teiste, näiteks aegade algusest TMWd toetanud Nordic Hotel Forumi nimetamine seda pole? Ma saan aru, et lugeja peab olema teadlik, et TMWst kirjutatakse rohkem sellepärast, et ollakse nende meediatoetaja. Aga kas TMW siis muidu poleks sedavõrd rohket kajastamist väärt?

Igasugune tegu ja tegematajätmine on sõnum. Kui toetajanimed uudisest välja jäävad, pole see kultuuri toetamist soosiv sõnum. Omanikud võivad oma raha vabalt ka teisiti kulutada, osta näiteks rohkem reklaami. Siis elaks ka meedia paremini … Kas see ongi meediastrateegia – apelleerida ajakirjanduseetikale, et ettevõtja viiks oma raha nende reklaamiosakonda, mitte ei kulutaks kultuurile? Kas pole sel juhul tegemist ärikon­fliktiga meediaäri ja kultuuri toetavate ettevõtete vahel? Ettevõtjale on see ju reaalne valik: kas teha reklaami, mis tõstab kohe käivet, või selgitada töötajatele, et kultuuri toetamine on selline pika vinnaga tegevus, mida klient kunagi ehk märkab. Ja et viimases veidigi kindlam olla, maksab ettevõtja toetusele veel juurde, et toota ribareklaami, videoid jms sõnumiga „meie toetame kultuuri“. Teisisõnu maksab kultuuri toetav ettevõtja iga ürituse kaks korda kinni: kõigepealt sellele raha või teenuseid andes ning seejärel oma tegevust reklaamides. Endal on küll veidi piinlik – selline koera saba kergitamine, aga ega keegi teine seda kah tee.

Küsigem teistpidi: mis juhtuks, kui ettevõtted kultuuri ei toetaks? Näiteks Nordea võiks igas kuus kinkida oma klientidele purgi moosi või Nordic Hotel Forum anda igale kliendile šokolaadi. Veel parem – jagaks kultuurile eraldatud raha hoopis oma töötajate vahel laiali. Ettevõtetega ei juhtuks suurt midagi, kultuuriüritused aga kiratseksid ja lõpuks kaotaksime kõik elukvaliteedis.

Ma ei arva, et pressiteate peaks toimetamata kujul uudisena avaldama või iga toetajat eraldi kiitma. Vaadates kas või TMW toetajate pikka nimekirja, on see võimatu ülesanne. Ajakirjandus­eetika koodeks siiski ei keela ju rääkida kultuuri, heategevuse ja spordi toetajatest, aga vajadusel võiks seda muuta, et ka väiksema summaga toetajad saaksid suurema kandepinna ja oleksid rohkem motiveeritud kultuuri toetama. Nii õnnestub ehk uut raha kultuuri juurde tuua. Ja siis oleks igale uudisetarbijale arusaadavam, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha. Võib-olla luua „OPi“ juurde uus rubriik „Kultuuritoetaja“? Või Sirpi või Müürilehte või … Võimalusi kindlasti on, kui selles nähtaks positiivset impulssi ühelt poolt kultuuri arendamisel ja teiselt poolt ettevõtjate rolli väärtustamisel. Võib alustada vähemast, näiteks küsida ürituse korraldajalt intervjuus, kes ja kuidas toetasid ning miks just nemad. Kes sellisel juhul kaotab – kas lugeja? Vastupidi, ka lugeja saaks teada, kuidas liha vorsti sisse saab, ja ideaalmaailmas tekiks ürituste toetamiseks konkurents.

Siis poleks vaja imestada, et ei saada aru raha tähendusest või kultuurist ja miks ettevõtlus ei õitse. Praegu naudivad inimesed üritusi, mille rahastusest neil õrna aimugi pole, ja neile jääb mulje, et kultuur sünnib endiselt ei millestki ning ettevõtlus ja kultuur on täiesti eraldiseisvad asjad. Kui me tahame, et kultuuril oleks rohkem toetajaid, siis peaks toetajatest ka rohkem rääkima. Eesti võiks olla see eripärane ühiskond, kus üksteisele tunnustavalt õlale patsutatakse. Avalikult.


Kommentaar

Peep Ehasalu artiklis tõstatatud teemal on mitu tasandit. Alustame ehk isegi suurimast küsimärgist, et ERRi kanalid tohivad kultuurisündmusi oma kultuuriteadete plokis kajastada vaid juhul, kui sündmuse eelarves on avalikku raha (riigi või omavalitsuse toetus), mis justkui kinnitab, et sündmus on avaliku huvi objekt. Seeläbi tsementeeritakse ettekujutus, et ilma avaliku rahata kvaliteetseid kultuurisündmusi ei tehta. Eratoetajate kajastamine on keelatud ka kultuuriteates: kultuuriministeeriumi logo tohib näidata, aga Telia oma mitte. Esiteks esitatakse nii poolik ja moonutatud tõde elementide kohta, millest üks kultuurisündmus tegelikult koosneb, teiseks kannab see ka järgmist sõnumit: riigil on ainuõigus kinnitada, mis on väärtuslik kultuur, ning avaliku rahata väärtuslikku kultuurisündmust teha pole kas võimalik või kombeks.

Erameedia puhul on tõesti nii, et korjatakse püüdlikult ära laused, kus partneritest juttu. Sponsorite mainimine ja tunnustamine on justkui kellegi ärihuvi esiletõstmine. Kohtab ka suhtumist, et sponsori mainimine, tema tänamine on justkui kohatu või lausa piinlik. Sellist infofooni kultiveerides annamegi edasi pildi moonutatud reaalsusest, mille kohaselt sündigugi kultuuriüritused heast tahtest ja rahaliste vahenditeta, salgame maha midagi, mida võiks tegelikult tunnustada ja kiita.

TMW saab tänavu kümneaastaseks. Festivali eelarvest on ligi neljandik erasponsorite toetus ja teenusemüük. Nendeta festivali olemas ei oleks. Muidugi on meile oluline ka kultuuriministeeriumi, EASi, kultuuriameti jt institutsioonide toetus. Nende kümne aasta jooksul olen näinud ka Eesti sponsorite turgu tugevalt arenemas. Sisukas, tark ja mitmetahuline töö pikaajaliste partnerlussuhete hoidmisel vajab professionaalsust ja loovust. Kogu meie organisatsioon on kasvanud paljuski just tänu seesugusele brändikoostööle. Kui tahad teha koostööd Teliaga, peab organisatsiooni suutlikkus olema partneriga võrdsel tasemel. „Sinu logo minu plakatil“ tüüpi lahendustest oleme ikka väga pika tee edasi liikunud. Enamasti on koostöö esimene eeldus ühised väärtused: TMW puhul kestlik areng, kodanikuaktiivsus, ettevõtlikkus, innovatsioon, võrdsed võimalused. Loomulikult on iga koostöö osa ka partnerbrändi nähtavusega seotud kokkulepped ja tegevus. On rõõm tõdeda, et aastal 2018 räägime Eestis ettevõtete sotsiaalsest vastutusest ühiskonna tervikliku arengu nimel hoopis teisel tasandil kui aastal 2009, mil festivaliga alustasime.

Järgime koos oma partneritega, nagu Telia, Nordea (2017. aastani), Nordic Hotel Forum jpt, ühendatud ressursside põhimõtet: investeerime ühiselt eesmärkidesse, mida soovime ühiskonnas saavutada. 2017. aasta festivalil sündis avaliku ja erasektori ühiste jõududega ehk keskkonnaministeeriumi, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse, riigikantselei, Rootsi saatkonna, Mondo, Telia, Solarise keskuse, Viru keskuse ja Telliskivi loomelinnaku koostöös kestliku arengu eesmärke tutvustav kampaania (Sustainable Development Goals). See on hea näide, et kultuurifestival saab tuua kokku partnerid, kes tavaliselt ehk koostööd tegema ei satukski.

Iga ettevõte võib valida, kas teha oma brändi müügikampaaniat kõige lihtsamal viisil või panustada ka ühiskonda üles ehitavatesse väärtustesse. Mõelge: kui 10% kõigi suur­ettevõtete reklaamirahast liiguks igal aastal ühiskonnale oluliste teemade ja valdkondade arendamisse, milline lisaressurss oleks see meie riigi terviklikku arengusse. Tunnustuse ja meediakajastusega saame motiveerida ettevõtteid veelgi julgemalt kultuuri, sporti, haridusse, kestlikku eluviisi, ettevõtlikkusesse ja innovatsiooni ehk ühiskonna arengusse panustama.

Mitmed sündmused, mida peame iseenesestmõistetavaks, on sadade inimeste ja ettevõtete ühise panuse, töö ja liidetud ressursside tulemus. Sellistes mastaapsetes koostöömootorites on muuseas veel midagi väga olulist: see tähendab ühiskonna sidusust, sügavamale ulatuvat koostegemise, koos arendamise võimekust me riigis. Julgen väita, et koostöö on mõtteviis, mida on Eestis vaja veel tugevalt treenida ja harjutada. Muutused saavad ühiskonnas toimuda tõhusalt ja terviklikult siis, kui ava- ja erasektor, loome-, finants-, keskkonnakaitse-, haridus- ja sotsiaalvaldkond seavad koos ühiseid eesmärke ja suudavad projekte algatada. Tegu on millegi hoopis suurema ja olulisemaga kui kultuurisponsorlus.

HELEN SILDNA

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht