Valemikangusega ehitusmeister

Indrek Tarand

Karl Õiger, Ma tulin tagasi. Toimetanud Ivo Pilve, kujundanud Madis Raidaru. Professor Karl Õigeri Stipendiumifond SA, 2011. 364 lk. Mälestusi ja elulooraamatuid ilmub sedavõrd sagedasti, et kõiki ei saagi tähele panna. Ja ammugi ei tekita nende lugemine enam saladuslikku pinget, nagu Vene ajal August Rei, William Tomingas jne. Keelatud mälestuste lugemine. Meediatähelepanu saavad ennekõike osavalt turundatud teosed. Turundusintensiivsus ent ei ütle raamatu tuumakuse kohta tavaliselt täit tõtt. Täiesti turundamata Karl Õigeri raamat on väljaspool asjasse pühendatud ehitusinseneride ja tehnikaülikooli ringkonda ilmselt tundmatu. Nagu ka see, et Vabadussõja võidusamba konstruktsioonivigade analüüsiks tuli ikka appi kutsuda professor Õiger (sündinud 1933), mitte keegi teine. Fakt jääb faktiks ka ilma turunduseta. Ma mäletan perestroika-aastatel ilmunud Rein Saluri näitemängu „Minek”, kuid mitte selle lavastust Helsingis. Kahetunnist küüditamisepisoodi näidendiks kirjutades võttis autor aluseks iseenda tragöödia, kuid loomulikult üldistades ka kümnete tuhandete teiste saatusekaaslaste hirmsat kogemust. Ütlen avameelselt, et minu jaoks on Õigeri raamatu kõige liigutavama osa kirjutanudki hoopis Kaius Niemi, Ilta-Sanomate peatoimetaja. See käsitleb episoodi, mil Niemi poisikesena mängis osa selles Saluri näidendis. Ehituskonstruktsioonide insener Õiger oli saanud tänu Niemi isale Helsingi teatripiletid ning viis Kaiusele etenduse lõppedes lilled. Öeldes, et tema’p see väike poiss oligi, keda näitlejahakatis oli kehastanud. Sellestki sai alguse üks liigutav sõprus. Võib-olla ongi Karl Õigeri raamat suhetest – suhetest sõprade, töö, vaba aja ja pereliikmetega ... Olles küll Rein Saluriga tuttav sünnist saati, sain ikkagi alles Õigeri raamatust teada, et nemad olid Siberis Tobolskis omavahel tuttavaks saanud. Professor Õigeriga tutvusin alles eelmisel kümnendil, kui Lennusadama angaaride renoveerimine ja Patarei kasarmkindluse võimalus sõjamuuseumiks saada päevakorrale tuli. Muide, kohtumistele vaatamata sain alles nüüd raamatust teada, et vanahärral on Siberist pagemisel kaotatud varvaste ja ebapädeva kirurgilise sekkumise tõttu põlve all protees. Näide, et tugev isiksus võib olla üle nii hingelisest kui ka füüsilisest piinast. Igatahes, kuna ma olin kogu aeg arvanud, et Saluri räägib oma näidendis iseendast, siis lugesin näidendi uuesti läbi. Lisaks veel ka näidendi „Poiste sõidud”, kus tõepoolest kirjas ka episood teist korda rongipuhvrilt kukkumisest. Peaaegu sõna-sõnalt sama kui mälestusteraamatus.

Alguses mulle tundus toimetaja Ivo Pilve idee pikkida jutustusse teiste inimeste kirjutatud lehekülgi ülepingutamisena. Karl Õigeri tekst oleks ilma „tunnistajate ütlustetagi” väga usutav. Kuid eeltoodud näide veenis mind vastupidises. Kui rahulikult lugeda Elmar Justi, Heiki Ontoni, Boris Duboviku ja teiste kirjeldusi oma mentori ja kaasteelise kohta, siis aimub nende hillitsetud ridade vahelt ikkagi nii mõndagi värvikast elust; sündmustest, mida otsesõnu kõneks ei võetagi. Ilmselt selline ongi Nõukogude okupatsioonivägivalla pitser, millest vahetult osasaanud ei saa või ei soovigi vabaneda.

Eestiaegne lapsepõlv maalilises Lõuna-Eestis, ujumised Kaarna järves, sõda, isa kaotamine ja „lähetus” Siberisse ei moodusta raamatu pikemat osa. Kuid Nõukogude aeg ja kombed viirutavad kogu jutustust. Nende tulek on aimatav lapselegi, nende mõju ilmneb uue iseseisvuse ajal toimunud reise ja konverentse külastades. Mis kõik oli raudse eesriide tõttu nägemata! Võitlus Nõukogude pärandiga läbib ka hingestatud tegevust insenerihariduse otstarbekama korralduse nimel tänapäeva Eestis. Ning mis seal salata, mulle hirmsasti imponeerivad nii reibas üleolek oma vangistajate (nii otseses kui kaudses mõttes) suhtes kui ka selged sedastused kollaborantidest. „Missugusele pulgale peaks paigutama need seljapöörajad, ega vist mitte oluliselt teisele kui küüditamise aktivistid,” ütleb Õiger nende kaasmaalaste kohta, kes Siberist tulnutele tööd ei tahtnud anda ja muul moel kommunistlikus paradiisis oma ametikohustusi täites ülematele meele järele olla püüdsid. Eks selle täppisteaduse võiks lahendada Dante Alighieri „Põrgu” tasandeid kaaludes.

Õiger jääb kindlameelseks ja sirgjooneliseks meheks nii 1956. aastal ÜLKNÜ vastu avalikult tegutsedes kui ka hiljem. On ütlematagi selge, et NLKP liiget temast ei saa. Kuigi raamatus ei pea ta vajalikuks puudutada seda narratiivi, et „noil aastatel polnud muud võimalust Eesti asja ajamiseks kui parteisse astuda”, on ta sellele doktriinile hinnangu andnud oma elulooga ja eriti oma tööga. Nii õppejõu kui ka praktikuna. Kindlasti on tulevaste ajaloolaste jaoks olulise kaaluga ka professionaali hinnang Nõukogude võimu poolt pea märtriks muudetud Johannes Hindi osas. Sealjuures kordagi seda nime mainimata. Kuid Õiger kritiseerib professionaalsest vaatepunktist ning loomulikult ei arva, et Nõukogude kohus ja repressiivsüsteem oleksid õiglust kehastanud.

Kui oletada, et Heinrich Laul oleks ehitusilmas kõrvutatav Gustav Ernesaksaga koorilauljate maailmas, siis kas professor Laulu õpilane Õiger oleks näiteks Ants Üleoja või Valdeko Ratassepa mõõtu juht? Laulu teeme me kõik, aga laulukaart igamees valmis ei rehkenda, sestap tuntust võrrelda ei või. „Mu isamaa on minu arm” jõudis rahva südamesse sarnasuse tõttu Soome hümniga, koorijuhtide ja lauljate tööpingutuse tõttu. Aga omas ajas unikaalne pingestatud konstruktsioon andis just selle akustika, mis võimaldas laulul „vägevail voogudel üle me maa” minna.

Õigerlikku töörežiimi ja koolkonda jätkavad Georg Kodi, Heiki Onton, Targo Kalamees ja teised teaduses. Kuid poleks paha, kui samuti Karl Õigeri käe all õppinud ehitajad, kes teevad ilma ettevõtluses, süveneksid mälestusteraamatusse. Ning mõtestaksid uuesti läbi konstruktsiooni, mille abil nemad riigihankeid võidavad. Ehk see polegi nii hea ja tugev? Nad võiksid esitada endale küsimuse: „Miks toetan rahaliselt ühte või teist või koguni kõiki parteisid?” Kui on keeruline, lugegu lk 293 oma professori selgeid sedastusi!

Suurte isiksuste puhul on tihti täheldatav ka tagasihoidlikkus, mis ilmselt ei sobi turumajanduslikku ühiskonda. Sestap on väga kiiduväärt, et Karl Õiger on otsustanud oma eluteest olulisi seiku ja mõtteid raamatusse raiuda. On ilmne, et siiski pole ta kirja pannud kõike, vältides seeläbi paljudele teistele samas žanris ilmunud raamatutele osaks saavaid piinlikke momente. Omal käel õpitud pillimänguoskuse ja laia huvidepaletiga õpetlase kiituseks pean lisama, et mulle meeldisid vahetevahel esinevad murdelise taustaga sõnad (suisutama) ja rahvalikud väljendused (läks alles larp lahti) jne.

Viimaks – miks mina kui ehitusvõhik Karl Õigeri raamatut üldse arvustan? Aga sestap, et Euroopa Liidu bürokraatiale ehk „institutsionaalsele arhitektuurile” ei ennusta konstruktsioonide ja tugevusõpetuse teadlane muud kui „kokkujooksmist”. Nii et mõtteainet jätkub neilegi lugejatele, kes ei ehita hooneid ja rajatisi, vaid tegutsevad Euroopa struktuuride kallal.

Miskipärast tuli targa raamatu läbilugemise järel meelde viimane salm Annus Rävälä luuletusest „Dies irae”:
 
Ah lõputa hulgast valemeist
see koosneb, see loetelu!
Kuid tuhat seda ja tuhat teist
on kokku üks elutäis elu.