Valged raamatud ei ole neutraalsed

Vabadussõja sõjaliste aspektide rõhutamisega ei parane tingimata meie arusaamine sellest, kuidas tsiviilühiskond sõjast välja tuua.

KARSTEN BRÜGGEMAN

Vastupidiselt Esimesele maailmasõjale ei ole Eestis Vabadussõda kunagi unustatud. Suure sõja 100. aastapäeva ja hulga publikatsioonide tõttu, mis on pühendatud sellele XX sajandit kujundanud konfliktile, astus ilmasõda lõpuks välja sellele järgnenud Vabadussõja varjust. Nüüd näeme viimase vastulööki: kahes hiljuti ilmunud väljaandes jutustatakse lugu sõjast, mille tõttu sai võimalikuks Eesti Vabariigi loomine aastatel 1918–1920. Kõigepealt üks halb uudis: meil puudub endiselt Vabadussõja kõikehõlmav ja teaduslik ajalugu, kus hinnatakse toimunut kotkaperspektiivist, vaadeldakse kõiki sõjas osalenuid samaaegselt, kuid heidetakse ühtlasi pilk kõigile neile ka konnaperspektiivist. Nüüd on siiski olemas peaaegu 1700 lehekülge, millel on käsitletud üksikasjalikult üsna paljusid Vabadussõja aspekte, kuid üheselt Eesti perspektiivist.

Muidugi kogunes Vabadussõja kohta palju teadmisi juba kahe maailmasõja vahelisel ajal, ennekõike tänu Eduard Laamani „Eesti iseseisvuse sünnile“ ja populaarsele kaheköitelisele koguteosele, mille andis välja Vabadussõja ajaloo komitee.1 Sõja põhjapaneva tähenduse kohta ütleb palju fakt, et mõlemad teosed anti uuesti välja – ja mitte ainult paguluses, vaid ka 1990. aastatel Eestis. Nõukogude perioodil jäi Vabadussõda tõrjutuna ja ümber tõlgendatuna Teise maailmasõja ja sovetiseerimise protsessi varju, kuni Eesti ajaloolased taastasid suveräänsuse oma riigi mineviku tõlgendamisel. Ühes võidupüha taastamisega integreeriti Vabadussõda küll uuesti riiklike pühade kalendrisse, kuid tundus, et ajaloolased olid kaotanud selle sõja vastu huvi.

Kõnealused väljaanded on küll olemuslikult erinevad, kuid tähistavad uut etappi selle perioodi ajalookirjutuses. Tõnu Tannberg, kellele võlgneme suures osas tänu Esimese maailmasõja aegse Eesti loo avastamise eest mõni aasta tagasi, on nüüd koondanud pealkirja alla „Vabadussõja mitu palet“ 14 teadusartiklit. Väärib mainimist, et alapealkirja kohaselt käsitleb teos kogu ühiskonda, mitte ainult sündmusi rindel ja armees. Siiski on nii kogenud kui ka nooremate ajaloolaste kirjutistes kesksel kohal sõjaline aspekt. Ometi leiab sest raamatust vastuse mõnedele küsimustele, mille esitasin üle kümne aasta tagasi Ajaloolises Ajakirjas2 sooviga ärgitada kirjutama ajakohast ja terviklikku Vabadussõja ajalugu. Uurijana olen ise vaadelnud Vabadussõda laiemas kontekstis kui Venemaa revolutsioonisõdade ühte rinnet.3 Tähelepanelik lugeja märkab, et olen vältinud siin nimetust „Vene kodusõda“. Sellest täpsemalt edaspidi.

Seega on meil punane raamat – rahvusarhiivi toimetiste traditsioonilise punase kaane tõttu – ja valge raamat. Lauri Vahtre eestvõttel Eesti ajaloolaste koostatud esinduslik kaheköiteline teos pealkirjaga „Eesti Vabadussõja ajalugu“ on ilmunud valgete kaante vahel üsna sarnasena oma eelkäijale 1930. aastate lõpust. Punasest raamatust leiab palju detailirohkeid analüüsivaid käsitlusi, mis on mõeldud eksperdist lugejale: olgu mainitud näiteks artiklid baltisaksa tsiviilelanike kohtlemisest (M. Kuldkepp), kommunistlikust propagandast (M. L. Tammela), majandusest (M. Pihla­mägi), meditsiiniabist (A. Rinaldo) ja jalaväe­polkude majandusülemate tööst (T. Kikkas). Valged raamatud pakuvad seevastu üldülevaate sõjast, hõlmates ka rahvusvahelist tausta ja Eesti riigi rajamise etappe, kuid keskmes on siiski sõjaväe ja sõdurite saatus. Erinevalt 1930. aastate lõpus ilmunud teosest on siin aga esitatud palju rohkem teavet laiema poliitilise konteksti, muu hulgas selle kohta, millistes tingimustes võitles Punaarmee. On siiski kummastav, et Toomas Hiio historiograafilises ülevaates ei ole mainitud ühtegi venekeelset tööd, ei Nikolai Kornatovski uurimust Petrogradi kaitse kohta ega Anatoli Smolini päris hiljutisi töid, rääkimata olulisemate vene osaliste memuaaridest.4

Enesekindlust sisendav lugu

Valgete raamatute eesmärk on pakkuda Eestile selle perioodi terviklik narratiiv, „enesekindlust sisendav lugu“, kui kasutada president Kersti Kaljulaiu, projekti patrooni sõnu. Samal kombel jätkab ta saatesõnas: „Just julgus oma riigi eest seista tagas meile võidu Vabadussõjas. (…) Neid õppetunde järgides tagame, et jääme alati seisma vaba ja iseseisva Eesti lipu alla.“

On loogiline, et demokraatlikus ühiskonnas on ajaloolased kutsutud poliitilist retoorikat analüüsima, mitte seda kopeerima. Kas „meie“ (või peaksin mina sakslasena ütlema pigem „teie“?) tõesti seisime „oma“ riigi eest aastatel 1918–1920? Isegi kui see retooriline klišee on laialt levinud, ei olnud meist keegi tegelikult seal, muidugi mitte. Ometi ulatub selle asesõna anakronistliku kasutuse probleem veelgi sügavamale, sest selles peegeldub keeleliselt pinge all oleva ühiskonna vajadus sidususe järele. Eksklusiivne „meie“, mille eesmärk on loomulikult luua ühtsus konkreetse rühma sees, varjab ühtlasi ebakindlust. Kes siis ikkagi moodustas sõja ajal selle „meie“, kui, kasutades Albert Kivika romaani kuulsat konstellatsiooni – isegi Hennu vend Ants kuulus „nende“ hulka?

Enamikus valgete raamatute tekstides on hoitud analüütiliseks lähenemiseks vajalikku kaugust. Vastupidiselt eelkäijale 1930. aastate lõpust on õnneks välditud sõna „meie“ kasutamist. Ka ainsusliku „Eesti sõduri“ metafoorilist figuuri kui ainsat heroiseerimise vormi mainitakse tekstis vaid paar korda (I, lk 255, 507). Lugejale on siin põnevat lugemist, mis on rikkalikult varustatud illustratiivsete piltidega. Autorid on esitanud ka värvikaid detaile, näiteks kummalise juhtumise välisdelegatsiooni liikmetega: nood olid unustanud Tallinna šifri, mida oli vaja salajaseks sidepidamiseks valitsusega. Loeme segadusest, mis tekkis erinevate murrete tõttu, mida kõnelesid Eesti sõdurid, või Vene insenerist, kes ei uskunud, et eestlased saavad hakkama raudteesilla parandamisega Pihkva lähedal. Tulemus üllatas inseneri vägagi.

Kahe erandiga, mis on välja toodud eessõnas, järgivad autorid akadeemilise kirjutamise reegleid. Esiteks puuduvad joonealused märkused (välja arvatud historiograafia osas). Koostajate sõnul olid need algselt küll olemas, kuid kahjuks ei suudetud veel neid viia elektroonilisele kujule, nagu lubatud. Teiseks perspektiivi küsimus. Lähenemislaadilt populaarse ja teadusliku vahepeal paiknevas raamatus on selgelt oma positsioon määratletud: „meie – st Eesti riigi ja eesti rahva – väed“ ning „need, kes meid vallutada ja alistada püüdsid“ (I, lk 14). Täielik neutraalsus ongi vaevalt saavutatav ja kedagi ei maksa süüdistada, kui „demokraatia“ ja „türannia“ (II, lk 528) konfliktis toetatakse esimest.

Vaenlaste meelevaldne tapmine

Õnneks pole esitatud väikerahva sõjalise triumfi lugu nii kangelaslikuna, kui seda võinuks karta. Autorid on toonud ära episoode, kus „Eesti riik või sõdurid kõige paremas valguses ei esine“ (I, lk 14), eriti seoses nn valge terroriga, vaenlaste meelevaldse tapmisega. Kuid ons see mõeldud vabandusena, kui autorid mainivad, et mahalaskmiste taga olid ainult „kuumad pead“ (I, lk 265)? Sama kehtib ka lause kohta sagedasest vangide tapmisest: väidetakse, et „tavaliselt lasti maha ainult komissare“ (I, lk 382). Kas komissari tapmine oli vähem meelevaldne kui Punaarmee sõduri mahalaskmine, eriti kui viimane oli eestlane?

Üsna palju ruumi on pühendatud ka sellele, kuidas 1918. aasta lõpus üritati panna eestlasi toetama Ajutist Valitsust, sest tol hetkel ei pidanud enamik inimesi iseseisvat riiki kuigi jätkusuutlikuks lahenduseks. Autorid näitavad, et tegelikult oli ainult väike rühm rahvuslasi, kes üritasid kõigest väest kaootilisest olukorrast parima tulemuse välja võluda. Ja tõsi see on: üsna samamoodi kui enamlased Petrogradis 1917. aasta oktoobris, ei saanud ka Ajutise Valitsuse liikmed olla kindlad, et nad ka paari kuu pärast veel võimul on. Kõige esmalt tuli selles veenda oma rahvast.

Ehkki Johan Laidoner on loomulikult selle loo peakangelane, leiame tekstis mõnikord teatavat ärritust selle pärast, et ta reageeris liiga leebelt oma eesliini komandöride allumatusele, eelkõige jätkuvale toetusele, mida mõned neist avaldasid Balak-Balahhovitši vähemalt küsitavale režiimile Pihkvas 1919. aasta suvel. Autorid hindavad kõrgelt Suur­britannia ja Soome toetust ning tuletavad lugejale korduvalt meelde Vene Põhja­korpuse kevadpealetungi tähtsust Petrogradile ajal, mil Eesti lõunapiir oli suures ohus. Ilma selle rünnakuta, mis viis paljud punased üksused Petro­gradi alla, oleks rahvaväel olnud võitu Landeswehr’i sõjas palju raskem saavutada.

Siiski on ligi 1100 leheküljele vaatamata jäänud jutustusse mõningaid lünki, mida kaheköitelise koguteose puhul aastal 2020 ei oleks oodanud. Kui rahvusvahelist konteksti on valgustatud vähemalt kokkuvõtlikult kogu kahe köite ulatuses, siis Eesti siseareng on leidnud üksikasjalikku käsitlemist ainult sündmuste algusfaasiga seoses. Siin avaldub selgelt seos punase ja valge raamatu vahel: Ago Pajuri haarav lõpulugemine, artikkel punases raamatus riigi sünnist 1918. aasta novembris, moodustab narratiivi baasi ka valges. Palju vähem on juttu 1919. aasta veebruarikriisist, Saaremaa mässust, Asutava Kogu valimistest, kogu maareformi temaatikast või sügisesest valitsuskriisist.

Seega, fookus on nihutatud riigi sünnilt Eesti sõjaväe sünnile. Edaspidi jääb Eesti poliitiline taust jutustuse varjupoolele. On rabav, et saab palju teada Laidoneri koostööst Vene Põhjakorpusega, kuid koostöö alust, Ajutise Valitsuse ja Vene üksuse vahelist lepingut, mainitakse üsna loo lõpupoole. Miks ei saa me aga midagi teada lepingust baltisakslastega, mis sõlmiti vaid paar päeva varem? Loomulikult ei olnud Balti pataljoni sõjaline tähendus määrav, kuid lepingu poliitiline tähendus eristas Eesti olukorra põhimõtteliselt paralleelsest arengust Lätis, kus Landeswehr’ist sai oht Ulmanise valitsusele. Kui raamatu teemaks on Eesti rahva vabadussõda, võinuks kohalike baltisakslaste panus väärida veidi enam tähelepanu. Enamgi veel: peakükis „Muust rahvusest üksused Eesti armees“ ei mainita Balti pataljoni sõnagagi (I, lk 408–419).

On veel kaks suuremat teemat, millest eriti puudust tunnen: Vene ja Läti territooriumi sõjaline administreerimine ja tagala. Kui Eesti sõjavägi vastutas Vene alade administreerimise eest vähemalt kuni 19. juunini, mil Laidoner vabastas Põhjakorpuse Eesti ülemjuhatuse alt, siis Põhja-Läti oli eestlaste käes kogu 1919. aasta teise poole. Vene allikates on oldud äärmiselt kriitilised reaktsiooniliste ja vägivaldsete režiimide suhtes Jamburgis (homutovštšina) ja Pihkvas (balahhovštšina) ning küsitud, miks eestlased sel sündida lasksid.5 Kuidas jääb Nikolai Ivanovi salapärase kujuga, kes oli ilmselgelt väga edukas püsivate sidemete loomisel oma kaitsealuse Balahhovitši ja mõningate Eesti armee ohvitseride vahel? Kui valgete vägi päästis eestlased 1919. aasta kevadel ja selle jäänused detsembris aitasid hoida rinnet ründava Punaarmee vastu, siis pakub lugejale ehk huvi saada rohkem teada nende „liitlaste“ tavade kohta. Tegelikult võinuks üksikasjalikumalt käsitleda kogu vene valgete temaatikat, sealhulgas Eesti suhteid Loodevalitsusega.6

Veelgi rabavam on asjaolu, et jutustusest puudub täiesti Eesti kohalolek Põhja-Lätis. Ometi tuletavad autorid meile kohusetundlikult meelde, et Eesti ülemvõimu tajusid lätlased kui „okupatsiooni“ (II, lk 389) ja mainivad, et „võitja poisitsioon oli eestlastele ilmselt ka veidi pähe hakanud“ (II, lk 289). Kahjuks ei saa me sellega seoses teada ühtegi uut fakti. Vastupidiselt üldisele tendentsile rõhutada ennekõike toimunu sõjalisi aspekte, on üsna palju juttu Valga-Valka piirkonna piirikonfliktist. Kuid Läti territooriumi puhtsõjaline administreerimine Eesti armee poolt on täiesti käsitlemata.

Sõdu ei võideta üksnes võimeka ülemjuhataja ja vaprate sõdurite abil. Autorid on küll lisanud teosesse mõningaid lõike abiorganisatsiooni Ühistöö, meditsiiniteenistuse ja AS Revalise kohta ning ühes kohas mainitakse, et hobused olid näljas (mujal pole loomi teoses mainitud). Siin on selgelt jäetud kasutamata võimalus tuua sisse uusi teemasid. Kujutage ette, kui poolt mahust, mis on läinud lahingute detailsele kirjeldamisele (see kõik on üldiselt teada juba sõdadevahelisest ajast), oleks kasutatud Ühistöö tegevusvaldkondade valgustamiseks, nende hulgas nt meditsiiniabi tagamine ja sõduritele jõuludeks postkaartide kirjutamine? Mida me saame teada meditsiiniõdede tegevusest, tööst tallides või garaažides? Kuidas olid lood töölistega (nii meeste kui ka naistega), kes valmistasid sõjaväele rõivaid, või nendega, kes protestisid viletsate majandusolude tõttu? Kuidas toimisid transpordiskeemid eesliini varustamiseks, kuidas loodi sideliinid? Küsimus, kes asendas sõdureid kogu maal tootmisprotsessis, väärib samavõrra süstemaatilist tähelepanu kui tsiviil-sõjalised suhted rindepiirkondades või sõjaväe sotsiaalne portree. Kuidas olid lood sõdurite meelelahutusega või ka elutingimustega näiteks Tallinnas ja Narvas, linnas, mis oli 14 kuud rindepiirkonnas? Ilma nende aspektide käsitluseta ei saa me rääkida sellest, et oleksime selle sõja mõjust ühiskonnale täiesti aru saanud.

Uus on valgetes raamatutes sõja järelelu peatükk: ära on toodud mõned peamised faktid autasude, monumentide ja Nõukogude-aegse ajaloo ümberkirjutamise kohta. Puudu on ennekõike lugu sõjainvaliididest ja langenute peredest. Kuidas riik nende eest hoolitses? Sõnagagi ei mainita kõiki neid sõdureid, kellele anti maad. Kuidas nad hakkama said? Mis sai ohvitseridest? Vapse vaevu mainitakse, ehkki teatud moel peegeldab nende liikumine probleeme, mis olid ühiskonnal sõja pärandi käsitlemisel. Kui president oma saatesõnas ülistab demokraatlikke väärtusi, „mille eest tuleb pidevalt võidelda“, oleks tänapäeva lugejale ehk pakkunud huvi, miks paljud neist, kes võitlesid 1918–1920 oma riigi rajamise eest, ei võidelnud pidevalt demokraatlike väärtuste eest.

Selles valguses esindavad valged raamatud konservatiivset lähenemist Vabadussõja ajaloole, kus võib küll leida uusi detaile, kuid vaevalt uusi vaatenurki. Vabadussõja sõjaliste aspektide rõhutamisega ei parane tingimata meie arusaamine sellest, kuidas tsiviilühiskond sõjast välja tuua. Demokraatlike reeglite järgi mängimine oli Laidoneri vaidlustamata võimu alus Vabadussõja päevil, mil sisepoliitikas valitsesid revolutsioonilis-demokraatlikud parteid. Kui Vene valgete juhid ei saanud kunagi aru poliitika ülimuslikkusest ja Punaarmees tuletasid seda meelde sõjakommisarid, oli eestlastel õnn omada sõjaväelise hierarhia tipus inimest, kes oli lojaalne valitsusele isegi siis, kui ta ei jaganud vähemalt ühte selle eesmärkidest – sõlmida rahu enamlaste usaldamise hinnaga.

Nagu öeldud, ei ole valged raamatud neutraalsed. Lõpuosas rõhutavad autorid, kuivõrd „määratu tähendus“ oli tõsiasjal, et sõdurid teadsid, et tagala neid toetab. Väidetakse, et eestlastest sai sõja ajal „moodne rahvus“ (II, lk 480, 499) ja et nad pole olnud iialgi enne ega pärast 1920. aasta veebruari nii ühtsed (II, lk 504). Lähemalt jääb selgitamata, kuidas see ühtsus saavutati, kui autorid ütlevad, et 1918. aasta lõpus oli lausa „loomulik“, et eestlased jagunesid vähemalt kahte leeri (I, lk 197). Ja loomulikult ei mainita kõrget hinda, mida maksti nende kaotamise eest, kes veel 1920. aastal unistasid proletaarsest revolutsioonist ja otsustasid mitte tagasi pöörduda pärast rahu sõlmimist. Pealegi ei kestnud see väidetav ühtsus kuigi kaua. Kümmekonna aasta pärast oli riik (taas) jagunenud kahte leeri. See, et Pätsi autoritaarne režiim valis Vabadussõja mälestuse eestlasi taasühendama, ei saa kedagi eriti üllatada. Oletatavasti oleksid vapsid üritanud minna sama teed. Koos Laidoneriga oli Pätsil aga sellel suunal rohkem õnne.

Hämmeldust põhjutavad kohad

Tänapäeva lugejale on selles loos nii mõndagi hämmastavat. Kas võib olla tõsi, et väidetava rahvusliku ühtsuse juures domineeris Asutavas Kogus peaaegu kolme neljandiku osas vasakpoolne, osaliselt revolutsiooniline enamus? Ja vastupidi: kuidas saab olla nii, et need välisjõud, kes järgisid poliitilist joont, mis ühtib vähemalt ühe põhimõttega, mida tänapäeva eestlased ühehäälselt toetavad, anti-bolševismiga, keeldusid kategooriliselt mis tahes moel toetamast Eesti iseseisvust? See asjaolu, et Tartu rahu tagas ka Nõukogude Venemaa eksistentsi, on kokkuvõttest välja jäetud, mis teisest küljest on üsna selgesõnaline Eesti Vabadussõja Euroopa tähenduse pretendeerimisel. Nii on siinkohal väidetud, et talvel 1919, kui Punaarmee taandus, „(e)smakordselt dikteeris eesti rahvas kellelegi oma tahet“ (II, lk 468). Varsti pärast seda olevat konflikt Eesti piiridel Punaarmeed takistanud süütama Saksa bolševiku revolutsiooni. Siiski autorid nõustavad, et ainult „Vistula ime“, kui Poola väed lõid suvel 1920 Punaarmeed tagasi, kindlustas mitte ainult Poola (ja Saksamaa), vaid ka Eesti.

Eesti Vabadussõda, nagu need peatükid tõestavad, ei olnud kohalik sõda ega ka muust maailmast isoleeritud Eesti-Nõukogude sõda. Loomulikult ei olnud see Eesti kodusõda samal moel, nagu saame rääkida Soome puhul. Kuid 1918. aasta lõpus võib leida kodusõja elemente, nagu autorid kirjutavad (I, lk 194), mis ei üllata ühiskonnas, mis oli „loomulikult“ lõhenenud. Autorid ise kirjutavad, et punase terrori toimepanijate hulgas oli palju eestlasi (I, lk 266), mistõttu näib teose lõpus esitatud kategooriline väide, et kodusõja tees „ei kannata kriitikat“ (II, lk 473) liialdus.7 Autorid ei ole teinud saladust sõja erinevast tõlgendamisest teistes historiograafiates. Siiski, kui autorid kirjutavad, et Poola oli osa „Vene kodusõja läänerindest“ (II, lk 24), siis kehtib see ilmselgelt samavõrra ka Baltikumi kohta.

Kahtlemata oli Eesti Vabadussõda osa Vene revolutsioonisõdadest, mis painasid endise tsaariimpeeriumi alasid peaaegu kümne aasta jooksul.8 Tõsi, autorid väidavad, et Eestis omandati ka „vene revolutsioonide kaasmõjul demokraatia tähtsaimad põhimõtted“ (I, lk 541). Isoleerida Eesti iseseisvuse sünd vähemalt Veebruarirevolutsiooni mõjust Vene impeeriumis oleks absurdne. Eesti Vabadussõda ilma hilisemal Nõukogude territooriumil toimunud sündmuste kontekstita mõista on võimatu. Küsimus oli selles, kuidas see Vene sisekonflikt enda tarbeks ära kasutada. Laidoner teadis seda väga hästi.

1 Eduard Laaman, Eesti iseseisvuse sünd. Tartu 1936/37; Eesti Vabadussõda 1918–1920. 2 kd. Tallinn 1937–1939.

2 Karsten Brüggemann, Ajalooteadus ja Eesti Vabadussõda – uut uurimisperspektiivi otsides. – Ajalooline Ajakiri 2008, nr 3 (125), lk 171–183.

3 Karsten Brüggemann, Die Gründung der Republik Estland und das Ende des „Einen und unteilbaren Russland“. Die Petrograder Front des Russischen Bürgerkriegs 1918–1920. Wiesbaden 2002. Raamat ilmub eesti keeles 2020. aasta sügisel kirjastuses Argo.

4 Николай А. Корнатовский, Борьба за Красный Петроград (1919). Ленинград 1929; Анатолий В. Смолин, Белое движение на Северо-Западе России (1918–1920гг.). Санкт-Петербург 1999.

5 Kõige selgem näide Василий Л. Горн, Гражданская война на северо-западе России. Берлин 1923.

6 Reigo Rosenthal on „Loodearmees“ (Tallinn 2006) käsitlenud küll sõjalise administratsiooni küsimust, kuid Loodevalitsus ei ole teda eriti huvitanud.

7 Vt selle teema kohta Reigo Rosenthal, Eesti Vabadussõda – kas ka kodusõda? – Eesti Ajalooarhiivi toimetised 19 (26), Tartu 2012, lk 235–244.

8 Jonathan D. Smele, The „Russian“ Civil Wars, 1916–1926. Ten Years that Shook the World. London 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht