Valimiskeemia

Ülle Madise

Kes ei mäletaks, kuidas kooli keemiaklassis katseid tehti: parimad neist käisid käsikäes tuleleegi, suitsu, hirmsa haisu ja üldise elevusega. Nii nagu sai teada, et happe ja aluse segamisel  tekib gaas (näiteks koogitaignas, mistap kook kerkib), sai teada ka seda, kuidas juhtub plahvatus (näiteks väävel, süsi ja salpeeter annavad kokku püssirohu: hoop pihta ja mürts on käes). Vahel on päris kahju, et ühiskonnas ei saa näitliku õppevahendina mõjuvaid katseid läbi viia. Iga katse ja eksituse meetodi kasutuskord läheks ju ühiskonnale ülemäära kulukaks. Aga kuidas teisiti populismi ja rumaluste õhutamist talitseda? Kuidas pääseks mõistus  ja rahulik meel maksvusele?

 
Iirimaal valitakse parlamenti isikuvalimiste  põhimõttel ja nii, et valija häälel on peaaegu suurim mõeldav kaal. Valija järjestab oma ringkonna kandidaadid ja välja selgitatakse need isikud, keda valijad kõige rohkem usaldavad. Näiteks kui viiemandaadilises ringkonnas kandideerib viisteist inimest, siis valija saab otsustada, keda tema üldse tahaks ennast esindamas näha, ja määrab usaldatavate kandidaatide isikliku edetabeli. Kõikide valijate edetabeleid võrreldakse vähem või rohkem keerukate  valemite abil. Nõnda selguvad need, keda valijad kokkuvõttes enim usaldasid, ja nemad saavad sellest ringkonnast parlamendikohad. Eestis on enam-vähem seesugust süsteemi kasutatud 1990. aasta ülemnõukogu valimisel.       

Küllap on sellest ajast pärit mälestus häälte ülekandmisest. Põlglikus võtmes esitatud ülekandmismüütide tekkimine ja säilimine tänini näitab, et sellegi, valija häält enim arvestava isikuvalimise süsteemiga ei oldud rahul. Sellest lihtsam, aga valijat vähem arvestav on valimissüsteem, kus igas valimisringkonnas antakse välja vaid üks esinduskogu koht.  Kui kandidaate on mitu, siis võitja võtab esimeses või siis teises voorus võidu, olgu või vähem kui poolega kehtivaist häältest. See tähendab, et üle poole häältest läheb kandidaadile, kes parlamendikohta ei saa. Mugav on unistada, et sellisel juhul tekib ringkonnale kindel esindaja, kellele muret kurta ja keda tagasi kutsuda, kui meel mõru. Paraku ei seisne rahvaesindaja töö vaid aututest tegudest hoidumises, tarvis on teha ka põhimõttelisi  tulevikku suunatud otsuseid. Kas võrdne või varasemast sissetulekust sõltuv vanemahüvitis? Kas rohkem ümberjaotamist ja vähem vaba eneseteostust või vastupidi? Neis asjus ei ole paraku ühiselt toetatavat keskteed. Ikka on osa ühiskonnast, kes pooldab kirglikult üht, ja teine osa, kes pooldab sama kirglikult teist teed. Ega siis asjata ole seda laadi valimissüsteemiga maadel valimisaktiivsus üldjuhul väiksem ja võõrandumistunne  suurem kui meil siin. 

Veelgi lihtsam, aga valijat sedavõrd vähem arvestav oleks isikuvalimise süsteem, kus kogu  riik oleks üks valimisringkond, s.t meie näitel jaotataks kõik 101 riigikogu kohta ühesainsas ringkonnas ja igaüks saaks hääletada iga kandidaadi poolt. Küllap koguksid Andrus Ansip, Mart Laar, Sven Mikser, Edgar Savisaar ja ehk mõned inimesed veel mitukümmend tuhat, mõni sada tuhat häält. Kokku antakse hääli Eestis umbkaudu 650 000. Nii on lihtne ennustada, et kümmekond saja ühest kohast riigikogus läheks ennekõike neile, kel enim  üleriigilist tuntust, ülejäänud üheksakümmend aga jaguneks kümneid kordi väiksema saagiga kandidaatide vahel üsna juhuslikult. Riigikogus istuksid senisest märksa väiksema ja valitsuses trooniksid senisest märksa suurema häälesaagiga valitud inimesed. See tähendab, et tasakaal valitsuse ja tema ohjajaks mõeldud riigikogu vahel läheks veelgi enam täitevvõimu suunas paigast. Ja muidugi: kaoks viimanegi mõte pakkuda välja korralikku kiiret teed Lõuna  Eestisse või Interneti-ühendust ääremail. Uskuda või mitte, aga iirlased tahavad muuta oma üksiku ülekantava hääle süsteemi, inglased oma lihtsat suurima toetusega isiku väljavalimise süsteemi ja meil siin paljud omakorda seda süsteemi, mida ihkavad iirlased ja inglased: süsteemi, kus valija jaotab jõuvahekorrad kandidaatide nimekirjade vahel ja määrab enamiku kandidaatide riigikokku pääsemise järjekorra. Vägisi tekib  oletus, et poliitikatüdimuse ega pettumuse juured ei ole üksnes või koguni üldse mitte valimissüsteemis.     

Kui peatset maailmalõppu, üleilmset vandenõu jms usuvad vähesed, siis valimistega seotud hirmujutud levivad kui viirus. Iga kord loe ja imesta, kuidas oma erialal säravad inimesed usuvad ise ja räägivad teistelegi, et  hääli kantavat üle (näiteks et hääletad Iseseisvuspartei poolt, aga hääle saab hoopis Keskerakond; või et Rahvaliidu hääled lähevad Reformierakonnale; või et üksikkandidaat Trapido hääl siirdub Rohelistele). Sama ekslikke, ühtaegu kurbi ja lõbusaid lugusid jutustatakse teisigi.     

Miskipärast ei suudeta valimissüsteemide plusse ja miinuseid ilma tegelikus valimisolukorras läbi mängimata õiglaselt hinnata. Õigupoolest kardetavasti siis ka mitte. Kuna täiskasvanu üldiselt oma rumalust ega vigu meeleldi ei tunnista, jääks paraku ka uus õppetükk korralikult omandamata ning püssirohu pihta vasaraga virutamist tahetaks ikka  ja jälle proovida.