Välispoliitikas on roll kokkusattumusel: Alfred Ruthe

Ruthe oli üks vähestest Eesti aukonsulitest, kes osutas konsulaarasutuse sulgemisele vastupanu ja pidas pärast Eesti iseseisvuse kaotamist vastu veel kolm kuud.

KIRILL JURKOV, ENE SELART

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tänavu tähistavad Eesti ja Jaapan riiklike suhete 100. aastapäeva. Selle sündmuse valguses on paslik arutleda ühe vähe kajastatud teema üle, milleks on Eesti konsulaarasutus Dairenis ja aukonsul Alfred Ruthe (1889–?) tegevus. Ka riikidevahelised suhted saavad alguse inimestest ning Ruthe oli viimane, kes Eesti ja Jaapani vahelisi ametlikke suhteid hoidis, enne kui need Nõukogude okupatsiooni järel ligi pooleks sajandiks katkesid.

Daireni konsulaarasutuse avamine 1934. aastal oli omamoodi juhuslik. Eesti välisministeerium oli juba 1920. aastate alguses planeerinud diplomaatiliste suhete sisseseadmise Jaapaniga, aga loobus sellest peagi rahaliste raskuste tõttu. Kui see hiljem uuesti päevakorrale tõusis, sai kaalukeeleks, et kohapeal oli mees, kes oli valmis seda oma kulul ülal pidama. See on hea näide, kuidas välispoliitikas on teinekord roll kokkusattumusel ning kahe riigi vahelised suhted saavad alguse sellest, et leidub inimene, kes on valmis esinduskohustused enda peale võtma ja selle nimel andma endast kõik.

Eesti diplomaatilise esinduse rajamise idee Ida-Aasias saigi teist korda aktuaalseks 1933. aasta septembris, mil Johannes Sütt, Eesti aukonsul Harbinis, edastas Eesti välisministeeriumile soovituse rajada konsulaarasutus Daireni linna. Eestil oli Ida-Aasias tollal kaks aukonsulitega konsulaarasutust – Harbinis ja Shanghais –, mis aga ei suutnud piirkonnas katta kogu konsulaarteenuse vajadust. Ida-Aasia keerulise haldusjaotuse all elas 1930. aastal ligi 150 eestlast. Aukonsuli kandidaadiks soovitas Sütt kohalikku eestlast, Daireni ärimeest Alfred Ruthet. Pärast konsultatsiooni Eesti saatkonnaga Soomes otsustas Eesti välisministeerium uurida tingimusi konsulaatide rajamiseks Jaapanis. See ülesanne edastati Eesti saatkonnale Varssavis. Samal ajal uuriti Ruthe tausta.

Ruthe sündis 1889. aastal Ambla kihelkonnas. Eestist lahkus ta noore mehena olles vaevu täisikka jõudnud. Nimelt asus ta 1906. aastal raamatupidajana tööle Vene-Hiina pangas Verhne­udinskis (tänapäeva Burjaatias). 1921. aastaks jõudis Ruthe pangadirektori ametikohani ja 1928. aastal asutas ta juba omaenda äriettevõtte Alfred Ruthe & Co. Ruthe kandidatuuri kasuks otsustamisel sai kaalukaks tema kogemus ärialal ja panganduses, pealegi tundis ta väga hästi Ida-Aasiat. Lõpliku otsuse langetamiseks otsis välisministeerium inimesi, kes Ruthet isiklikult tunneksid ja tema kohta arvamust jagaksid.

Ilmselt mängis Ruthe ametisse määramisel oma osa Eesti endise konsuli ja asjuri Kaug-Ida Vabariigis ning Hiinas dr Hans Lohki arvamus. Lohki kirjelduse kohaselt oli Ruthe igati sobiv aukonsuli ametisse, ta iseloomustas Ruthet kui väga korralikku ja ustavat isikut, kes on oma lähikonnas igati lugupeetud. Lisaks dr Lohkile soovitas Ruthet ka Eesti aukonsul Shanghais Paul Rumberg. Ruthe valdas eesti, inglise, saksa ja vene keelt. Kõigele lisaks omas ta laialdast tutvusringkonda (kuhu Ruthe enda väitel kuulusid ka Jaapani peaminister Hayashi Senjūrō ja välisminister Satō Naotake) ning samuti tundis ta suurepäraselt kohalikke olusid. Ruthe oli abielus Olga Ruthega (snd Maksimovitš) ja tal oli tütar.

Konsulaarasutuse rajamine võimaldas taaselustada soiku jäänud Eesti ja Jaapani kaubanduskokkuleppe arutelu. 23. märtsil 1934 kiitis Eesti valitsus heaks nootide vahetuse Eesti-Jaapani kaubandusliku kokkuleppe sõlmimiseks. Senine leppe sõlmimise viivituse põhjus seisnes selles, et Eesti kartis Jaapani kaupade liigset sissevedu Eestisse. Eesti oli nõus sõlmima lepingu vaid siis, kui talle jääb õigus piirata Jaapani kaupade tarnet Eestisse, juhul kui kaubavahetuse bilanss peaks muutuma Eesti kahjuks. Kuigi see hiljem nii ka juhtus, ei rakendanud Eesti oma õigust kunagi. Jaapan oli valmis tegema Eestile mitmeid mööndusi, et kaubanduskokkulepe saaks sõlmitud ja andis mõista, et kui Eesti ja Jaapani vahel oleks alus majanduslikuks läbikäimiseks, võiks Jaapan avada Tallinnas ka oma diplomaatilise esinduse. Kaubanduskokkuleppe sõlmimise järel nimetaski Jaapan 1935. aastal Tallinnas oma aukonsuliks eesti ärimehe Voldemar Puhki.

Jaapani valitsus andis nõusoleku konsulaarasutuse avamiseks 5. mail 1934. Eesti välisminister Julius Seljamaa nimetas Ruthe ametisse 25. juulil ning Ruthe sai tööle asuda alates sama aasta 1. septembrist. Konsulaarringkonda kuulusid Kwantungi territoorium ja Jaapan. Lõpliku otsuse järel avaldas Ruthe välisministeeriumile tänu ja kirjeldas talle antud võimalust kui „suurt au“.

Ruthe toonitas truudust Eestile ja avaldas uhkustunnet, et ta on eestlane, ent leidis, et nimi Vits või Vemmal ei teeks temast rohkem eestlast.

ERA_957_3_520

Konsulaarasutus avas uksed 22. detsembril ja Ruthe alustas tööd innukalt. Juba oma esimeses kirjas aukonsulina palus Ruthe välisministeeriumil saata Eestist tootenäidiseid, nt lina, juustu ja maiustusi. Üleüldse pidas ta perspektiivikaks müüa Jaapani turule järgmisi Eesti tooteid: ajalehepaber, biskviit, juust, kompvekid, kala- ja lihakonservid, makaronid ja nuudlid, peekon, piimapulber, kuivatatud seened, tervisemudast seep, kuivatatud ja jahvatatud sigur, šokolaad, või, köömned, rukkijahu.

Edaspidi tegi Ruthe välisministeeriumile ettekandeid eri võimalustest arendamaks majanduslike suhteid kahe riigi vahel, näiteks kirjutab ta kaubandusministeeriumile Jaapani kunstsiiditööstusest, rasketööstuse arenemisest, paberitööstusest jne. Samuti tutvustab ta Mandžukuo eksporti-importi ja transpordivõimalusi. Ruthe ei olnud idealist, vaid mõistis hästi, et võimalused Eesti kaupade impordiks Jaapanisse on ahtad, mille üheks põhjuseks oli Eesti kaupade mittetundmine.

Tuleb tõdeda, et Ruthe oli positiivselt meelestatud Mandžukuo tunnustamise suhtes. Tema kirjadest välisministeeriumile selgub, et Mandžukuo tunnustamine võib olla vaid aja küsimus. Eesti aga üritas sarnaselt teiste Rahvasteliidu liikmesriikidega Mandžukuo tunnustamisest hoiduda.

Konsulaarasutuse rajamine Daireni tekitas Eesti ja Hiina vahel pingeid, kuna diplomaatilise esinduse rajamine on rahvusvahelises õiguses käsitletav de facto tunnustamisena. Olukord lahenes lõpuks Eesti avaldusega, et Dairen asub Jaapani renditud territooriumil (Kwantungi Liisitud Territoorium), mis kuulus Jaapanile alates Vene-Jaapani sõja lõpust. Eesti avaldusel oli alust, kuna Dairenis oli konsulaaresindus näiteks ka Saksamaal, kes ei olnud sel ajal Mandžukuod tunnustanud.

1936. aastal avaldas Ruthe esimest korda soovi muuta konsulaarasutus peakonsulaadiks ning kinnitas, et tema isiklikud huvid ei ole selle juures olulised. Ettepanek pidi teenima Eesti huve. Tegelikult oleks konsulaarasutuse ümbernimetamine peakonsulaadiks olnud ka Ruthe huvides, kuna tema äriettevõte oli Hiina-Jaapani sõja tõttu sattunud rahalistesse raskustesse ja konsulaarasutuse ülalpidamine oli läinud raskeks. Seda fakti ilmestab tema kiri välisministeeriumile, kus ta palub luba oma kulude kokkuhoiuks saata ühes ümbrikus korraga mitu eri teemadel kirjutatud kirja.

Daireni konsulaarasutuse ümbernimetamine peakonsulaadiks oleks kindlasti võinud taas tekitada ebakõlasid Eesti ja Hiina vahel ning sellest taheti ilmselt hoiduda. Ühtlasi on küsitav, kas Eesti oleks olnud huvitatud peakonsulaadi ülalpidamisest. Kes ikkagi oli välisministeeriumi teenistuses olev Ruthe ja milliseid huvisid ta esindas: olid need puhtalt ärihuvid, et aukonsulina endale äriringkondades krediiti saada või huvi teenida Eesti riiki? Üks vastustest peitub Ruthe arvamuses nimede eestistamise kampaania kohta.

1937. aastal tundis Ruthe muret Nimede Eestistamise Liidu otsuse üle, mille järgi pidid Eesti rahvast välismaal esindama „eestipäraste nimedega isikud“. Oma ettevõtte huvides palus Ruthe luba oma perekonnanime säilitada. Ühtlasi toonitas Ruthe truudust Eestile ja avaldas uhkustunnet, et ta on eestlane. Ta leidis, et nimi Vits või Vemmal ei teeks temast rohkem eestlast ning nimemuutmine ärataks äripartnerite hulgas kahtlusi. Välisministeerium rahuldas Ruthe palve.

1938. aastal tõstatas Ruthe uuesti peakonsulaadiks ümbernimetamise teema, sest konsulaarasutuse ülalpidamine oli läinud majanduslikult veelgi keerulisemaks. Ühtlasi palus Ruthe rahalist abi, mida ei antud. Puhkenud Teise maailmasõja oludes oli kõigil ametkondadel endilgi muresid küllaga – Ruthe oli jäänud üksi. Nõukogude Liit annekteeris 1940. aastal Eesti ja Nõukogude Liidu diplomaatiline esindaja Kwantungi Liisitud Territooriumil – Mihhail Žukovski – esitas Ruthele nõudmise konsulaarasutus sulgeda. Ruthe aga Nõukogude Liidu anneksiooni ei tunnustanud ja otsustas keelduda. Ka Jaapani valitsus ei kiirustanud konsulaarasutuse kinnipanekuga, kuigi neil oleks olnud võimalus seda ühepoolselt teha. Lõpuks oli Ruthe hoolimata mitmest kirjalikust protestiavaldusest sunnitud konsulaarasutuse sulgema 16. novembril 1940 ning selle varad (sularaha, raamatud, arhiiv, pitsatid ja margid) andma üle Nõukogude Liidu esindusele.

1940. aastal Eesti Vabariigi okupeerinud Nõukogude Liit asus kohe Eesti konsulaarasutusi sulgema. Toimikus Eesti aukonsulaatide kohta 1940. aastal nähtub, et ajavahemikus 8. – 14. august on välismaal likvideeritud kõik 152 Eesti konsulaarasutust. Shanghais, Harbinis ja Dairenis asuvad esindused likvideeriti väidetavalt 9. augustil 1940. aastal. Saksamaa saatkonnale Eestis ja eeldatavalt ka Jaapani saatkonnale anti 8. augustil 1940 teada, et Eesti Vabariigi diplomaatilised ja konsulaaresindused välismaal lõpetavad alates sellest kuupäevast oma tegevuse. Samuti olid nad kohustatud oma asjaajamise, arhiivid ja varad üle andma Nõukogude Liidu esindustele.

Ruthe oli üks vähestest Eesti aukonsulitest, kes osutas konsulaarasutuse sulgemisele vastupanu ja pidas pärast Eesti iseseisvuse kaotamist vastu veel kolm kuud. Ruthe rõhutas oma kirjavahetuses välisministeeriumiga pidevalt austust ja truudust Eestile ning eestlaseks olemise tähtsust. Eelnevat mõttekäiku toetab see, et ta pidas hoolimata oma majanduslikest raskustest Daireni konsulaaresindust iseseisvalt ülal kuue aasta vältel.

Ruthe edasine saatus 1940. aastal ei ole teada. Artikli autorid on väga tänulikud, kui kellelgi oleks jagada teateid tema edasise saatuse kohta.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht