Vana Maailma imed ja peeglitagune maa

Briti ajaloolane Orlando Figes esitab moodsa Euroopa tekkeloo, peategelasteks kolm intellektuaali, kõrvaltegelaseks päratu Vene karu.

VALNER VALME

Juhtunud on nii, et praegu ei saa rääkida Euroopast ilma tugeva Vene aktsendita. Nüüd, kui on lõpuks taibatud, et Venemaa ei ole Euroopa osa, vaid midagi täiesti teistsugust. Alates 24. veebruarist istub Venemaa Euroopa turjal nagu elevant elutoas – ja veel märatsev selline. Istus seal juba enne, pärast üürikest viisakamat viivu taas kindlamalt aastast 2000, mil presidendiks sai Putin, kellesse Euroopas suhtuti nagu normaalsesse riigijuhti ka pärast tolle vallutussõdu Tšetšeenias (Venemaa teine sissetung), Gruusias, Süürias ja Ukrainas (sõda algas seal juba 2014. aastal). Euroopas avanesid silmad 24. veebruaril, mõnegi maa (Saksamaa, Prantsusmaa) juhid lõid algul äratuse kinni ja mõtlesid: magaks veel viis minutit. Aga miks ma süüdistan riigijuhte, kui lugesin ise alles sel aastal Dostojevskit üle uue pilguga: tegemist oli suurvene natsiga.

Vaatlen ka briti ajaloolase Orlando Figese(sündinud 1959) teost „Eurooplased“ Venemaaga seonduva nurga alt. Euroopalikud väärtused, millele Venemaal praegu vastandutakse, on avatus, vabadus, võrdsed võimalused ja kultuuriruum, kuhu mahub palju erinevusi. Ning vaadete pluralism, konnasilm, mis on võimaldanud õilmitseda Putinil ning esile kerkida Orbánil ja teistel populistidel, sest Euroopas on neid hinnatud oma mõõdupuu järgi, nagu oleksid nemadki hariliku demokraatliku protsessi tulem.

Kuidas jõuti aadete juurest silmakirjalikkuseni, võib järeldada XIX sajandi Euroopa ajaloost. Kultuuriline avatus ja mitmekesisus, rahvaste ränd ja massiturism viis kaubanduse uuele tasemele, muutus ka poliitika: riigid hakkasid üksteisest rohkem sõltuma. Venemaa üüratust turust ei tahtnud mööda vaadata ühegi eluala esindajad. Kõnealuse raamatu kangelanna Pauline Viardot võlus vene publikut venekeelsete aariate esitamisega, Venemaale on ikka tehtud erandeid – ekstsentrilise Venemaaga on alati püütud kohaneda. See ilmneb ka Venemaa-spetsialistist Figese „Eurooplastest“, mis ilmus originaalis aastal 2019.

Meie oma Aasia

„Eurooplased“ on ainus Figese kuuest raamatust, mille fookus on suunatud Venemaast väljapoole, nagu pealkirjast järeldada võibki. Venemaast mööda siin mõistagi ei vaadata, vastupidi: üks kolmest peategelasest on venelane ning Venemaa seisab eksootilisena või lihtsalt veidi teistsugusena kogu aeg Euroopa kõrval. „Eurooplastes“ jutustatakse avatud Euroopa sünnist. Venemaa imperialismi ohtu tollal ei tajutud, see oli pigem ääremaa või peaaegu meie oma Aasia.

Tugevaima tõuke andis avatud Euroopale raudteevõrk. Teose sündmustik hakkab veerema raudteejaamast Paris-Saint-Lazare, kust 1846. aastal väljub pidulikult esimene rong Brüsselisse. Figes näitab, kuidas raudtee viilib madalamaks Euroopa riikide kultuurilisi piire: lihtsamalt ja rutem pääsevad liikuma inimesed ja kultuurisaadused kirjandusteostest ooperipartituurideni. Koos kunstiga levib kosmopoliitiline mõttelaad. Vastukaaluks tärkavad natsionalismiilmingud. Rong vahetati lennuki vastu ja kõik see sai XX sajandil sisse uue hoo.

Raamatu tuum on kunsti ja kapitalismi kohtumine, tõenduseks toob Figes ohtralt arve, palku ja hindu – see on teose igavaim osa. Tähtis on aga teada, et nähtused nagu masstiražeerimine uute tootmistehnoloogiate tulekuga, kunstiteoste piirideülene ringlus, teoste piraatlus ja sellega võitlemine, turundus ja reklaam kujunesid kõik välja XIX sajandi jooksul, kogudes hoogu sajandi keskel.

„Eurooplaste“ paeluvaim külg on avatud Euroopa mõtteruumi teke. Kõigepealt oli unistus, siis konverteeriti see rahaks. Niipidi ongi normaalne: kui algul oleks raha, poleks unistustele ruumi. Schengeni ruumile eelnes Napoleon I idee Euroopa Ühendriikidest. Napoleon sai indu Immanuel Kanti valgustusaegsetest vaadetest maailma ühtse poliitilise kogukonna loomiseks. Tolstoi „Sõja ja rahu“ antikangelane jõudis eesmärgile lähedale Reini Liidu kaudu, mille 1806. aastal moodustasid 16 Saksa riiki (lk 229). Keisri siht oli asutada ühtne Euroopa õigussüsteem ja ühisraha. Kuna Napoleon oli nende mõtete ajal juba Saint Helena saarel vangis, kulus euro saabumiseni (1999) veel ligi kaks sajandit. Kaude saab aga euro eest tänada Kanti.

Kosmopoliitiline kolmik

Valgustusajastu rahvusvahelisuse vaim kannab ka Figese „Eurooplasi“, mille peategelased on Hispaania päritolu prantsuse laulja ja helilooja Pauline Viardot (1821–1910), tema abikaasa, mitmekülgne kultuuritegelane Louis Viardot (1800–1883) ja Vene kirjanik Ivan Turgenev (1818–1883). Kolmekesi moodustasid nad kummalise kolmnurga, milles Pauline’i võib pidada kahemehepidajaks, aga võib ka mitte, sest enamiku elust olid nad Turgeneviga vist vaid sõbrad. Ilmset armukeseperioodi nooremas eas ei pannud aga pahaks Louis, kes jäi Turgeneviga elu lõpuni semuks. Kosmopoliitiline kolmik elas eri maadel (Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal) sageli lähikonnas ja tihedais sidemeis või lausa sama katuse all. Ühise hoole all olid Venemaalt tulnud Turgenevi vallastütar Paulinette (sic!) ning Pauline’i ja Louis’ neli last, kellest Claudie isaks peeti Turgenevit, kes ise ei abiellunud kunagi.

Kõik kolm on tänapäevased tegelased. Louis Viardot meenutab tüüpilist XXI sajandi Eesti intellektuaali: ta on kunstikriitik-ajakirjanik-teatrijuht-tõlkija-kirjastaja-kirjanik.

Veel kirevam karakter on Turgenev, oma aja jõulisemaid liberaale, kelle kriitiline suhtumine igasugusesse piiratusse, kaasa arvatud rahvuslusse, ilmneb eredaimalt tema suhetes suurvene ideoloogi Fjodor Dostojevskiga. Dostojevski pidas Venemaad Euroopa lunastajaks ja südametunnistuseks ning kujutas vene hinge millegi põhjatuna: pahede kõrval leidub seal alati määratu annus õilsust ja elutarkust. Ta ei talunud Turgenevit, kes nimetas end pigem sakslaseks ning kujutas vene lihtsaid inimesi võrdsetena aadlikega, vene külaelupildikesi maalis aga Prantsuse maastike najal. Turgenevist on võtnud eeskuju Orlando Figes ise, kes pärast Brexitit teatas, et on sakslane, mitte Brexiti-britt.¹ Olgu öeldud, et tal on saksa juured, ja tema ema põgenes omal ajal natsi-Saksamaalt.

Turgenevi ja Dostojevski vastuolu on kahe maailmavaate vastuolu: läänemeelsus vs. slavofiilsus, kosmopoliitsus vs. rahvuslus, liberaalsus vs. konservatiivsus, jumalasalgamine vs. religioossus jne – kaks kirjanikku esindasid leere, mis põrkuvad ka tänapäeval. Vastandpaaride sekka ei saa siinkohal tuua maailma avatust ja maailma suletust pooldavaid vaateid, sest eks toetas omal moel avatust ka Dostojevski: sellist, kus Euroopa avaneb andudes Venemaale, Venemaa aga tungib päästjana Euroopa ihhu.

Baden-Baden ja Moskva-Mordor

Figes kirjeldab kahe hiiu kohtumist Baden-Badenis, kus Turgenev elas, mängurist Dostojevski tuli aga kasiinodesse rahalisi raskusi „leevendama“, ühtlasi romaani „Mängur“ kirjutama. „Dostojevski sõnul, kelle sümpaatia kuulus slavofiilidele, väitis Turgenev, et tema vaateid väljendas ta kangelane Potugin [„Suitsus“ – V. V.], äärmuslik läänemeelne, kelle arvates polnud Venemaa Euroopa tsivilisatsiooni küünevõrdki panustanud. Turgenev olevat Venemaad ja venelasi „koletult“ mustanud ja öelnud, et „me peaksime sakslaste ees maas roomama“, jätkas Dostojevski. Kui Turgenev teatas, et kirjutab slavofiilide vastast artiklit, soovitas Dostojevski osta teleskoop, sest Badenist ja Pariisist jääb Venemaa väga kaugele. [—] Sarkastilises solvangus peituv vihje oli ilmselge: valides elu välismaal, oli Turgenev kaotanud sideme Venemaaga ja see peegeldus ka tema viimases romaanis“ (lk 292).

Autori eesmärk on näidata tänapäevase Euroopa sündi: kõik loevad samu raamatuid, kuulavad samu plaate (voogedastust), vaatavad samu filme jne, kuigi valik on nii lai, et sama hästi võib igaüks vabalt ka teistest erineda. Kosmopoliitilisus, kultuurivahetus ja reisimine hoogustus XIX sajandi jooksul, eriti 1860ndateks. Figes valgustab uue Euroopa tekke asjaolusid ja värske maailmapildi häid külgi, miinuspoolelt toob esile peamiselt piraatluse ja halvad tõlked. Viimaste üle kurdab näiteks Turgenev.

Kuidas täpsemalt süvenesid sel kaunil ja kireval kultuurilisel pinnal militarism ja imperialism, jääb välja toomata. Venemaad näidatakse pigem autsaiderina, ja võib-olla seetõttu alahinnatud hiiglane XX sajandil järk-järgult globaalset võimu haarama hakkaski. Figes laob lugeja ette kõnekaid fakte ja olukordi, järeldused jäävad igaühe enda teha. Lewis Carroll sai „Alice peeglitagusel maal“ imedemaa kujutamisel inspiratsiooni Moskvast (lk 344). Nii veidrat linna polnud ta enne näinud, kus kõik on vale suurusega: majad liiga tohutud, inimesed aga pisikesed. Ka Tolkieni Mordorit on peetud Venemaa paroodiaks.² Venemaad nähakse ka „Eurooplastes“ kurioosumina. Avastatakse näiteks, et Venemaal välismaiste teoste puhul autoriõigused ei kehti (lk 283). Enter „Melodija plaadifirma“ ja „nõukogude muusikabisnis“.

Kui Turgenev külastab kodumaal Puškini festivali, saame teada kõneka fakti, et 1880. aastal avatud Puškini ausammas oli esimene kultuuritegelasele pühendatud monument Venemaal, kuna seni olid jaganud seda au tsaariga vaid riigimehed ja sõjaväelased (lk 387). Seejuures ei pidanud Turgenev Puškinit päris Euroopa tasemel luuletajaks. Siingi lahknes tema arvamus Dostojevskiga, kes pidas avamisel endale tüüpilise „Venemaa üle kõige“ laadis kihutuskõne.

Praegu, kui Venemaa pakub kõneainet terrori ja genotsiidiga, saab mõned niidiotsad kokku siduda. Kompleksid, mis juba sajandeid on Venemaad ajendanud Euroopat kadestama, on viimase sajandi jooksul viinud vallutussõdade, anastamiste ja salateenistuse roimadeni. „Venelasele on Euroopa sama hinnaline kui Venemaa: iga kivi on seal armas ja kallis. Euroopa oli samuti meie kodumaa nagu Venemaagi. Oh, enamgi! Ei saa Venemaad rohkem armastada, kui mina teda armastan, kuid ma pole kunagi endale etteheiteid teinud sellepärast, et Veneetsia, Rooma, Pariis, nende kunsti ja teaduste aarded, nende ajalugu mulle armsamad on kui Venemaa. Oh, venelasele on kallid need iidsed võõrad kivid, need Jumala Vana maailma imed, need kõige pühamate imede riismed; ja see on meile isegi kallim kui neile endile! Neil on nüüd teised mõtted ja teised tunded ja nad on lakanud vanu kive hindamast … [—] Venemaa üksi ei ela endale, vaid mõttele, ja nõustu, mu sõber, tähendusliku faktiga, et juba sajandi jooksul ei ole Venemaa elanud ainult endale, vaid üksnes Euroopale! Nemad aga? Oh, neile saab osaks veel koledaid kannatusi, enne kui nad Jumala riigi saavad.“ Nii räägib Dostojevski „Noorukis“ suurvenelane³ Andrei Versilov, kes on esitatud küll problemaatilise tüübina, aga pigem kannatajast õilishingena, visionäärina.

Turgenevil oli Pauline’i kõrval veel põhjusi mitte elada Venemaal. Turgenevi eelmine romaan „Isad ja pojad“ võeti Venemaal vaenulikult vastu: talle heideti ette aadelkonna mustamist ja tsaarivõimu õõnestamist, mistõttu tuli tal olla nii vangis kui ka koduarestis. Turgenev suhtus kriitiliselt tsaarivõimu, Venemaa suurushullusse ja marurahvuslusse, mitte aga tavalisse vene inimesse. „Suits“ liigitati Vene meedias lausa „Lääne rünnakuks Venemaa vastu“, autorile pandi aga külge sildid „reetur“, „laimaja“ jms. Tuleb tuttav ette aastal 2022, kui näeme, kuidas terroristlik režiim sülgab välja teisitimõtlejad ja nimetab neid lääne agentideks.

Figes ei ole valinud Turgenevit raamatu üheks kangelaseks ainult kosmopoliitilisuse pärast, vaid ta eelistab Turgenevit kirjanikuna Gogolile ja Dostojevskile, kelle slavofiilsus eelkõige Venemaa sissetungi järel Ukrainasse ta loomingut mõistetavalt varjutama kipub.⁴ Seevastu Turgenevi laiem maailmataju leiab teoses pigem positiivse konteksti. Näiteks heidab Lamberti krahvinna kirjanikule ette, et too on hüljanud kristliku kohuse teenida oma rahvast, eelistades sellele lääne mugavusi ja naudinguid. Turgenev vastab, et ta pole kristlane ja kodumaad peab ta teenima vaid kirjaniku, kunstnikuna, ega pea seejuures pidevalt elama kodumaal (lk 294–295).

Isegi 500 leheküljele on keeruline laotada laiali terve sajand ühes maailmajaos. Autor on leidnud ideaalsed peategelased: värvikate isiksuste tegevuse kaudu saab heita pilgu mitmele kultuurivaldkonnale (muusika, kirjandus, teater, kunst), geograafiale (kolmiku reisid ja elukohad eri maadel), majandusele (frangi täpsusega on teada antud, kui palju mingi töö või näiteks maavalduse müük sisse tõi) ja poliitikale.

Rahvuslased tulevad raginaga

Peategelaste elust ei anta põhjalikku ülevaadet, parem ongi. Suhtedraamad ja loovisikute tõusud-mõõnad ning kolimised linnast linna läheksid ajaloo kontekstis tüütuks ning nõuaksid romaani sügavust ja fantaasiat. Viardot’de ja Turgenevi kaudu viiakse lugeja ajaloosündmuste keskele. Üks valusamaid episoode, mida koos kolmikuga kogeme, on vabameelse Badeni muutumine sõjakate rahvuslaste kantsiks. 1860ndatel kujunes Viardot’de ja Turgenevi tollasest elupaigast Baden-Badenist rahvusvaheline meelelahutuskeskus, kuhu kogunesid puhkama, kultuurisündmusi külastama ja omavahel kohtuma terve Euroopa ärksamad tegelased. Linnas lehvis samasugune kosmopoliitilisuse vaim, nagu praegu Berliinis: tuleb vaid asendada techno ooperiga ja LGBTQIA+ paraadid keigarite promeneerimisega bulvaritel. Meie vabameelsele triole lahe õhustik ja uuele valla kultuurikants sobis, kuni aastal 1870 algas Prantsuse-Preisi sõda. Preisi kantsler Otto von Bismarck oli kutsunud kolme Saksamaa lõunaosa riiki Badenit, Württembergi ja Hessenit ühinema Preisimaa juhitud Põhja-Saksa Liiduga. Prantsuse keiser Napoleon III kartis Saksamaa ühendamist ning kuulutas liidule sõja. Preislased olid vilkad ja ründasid esimesena.

Intellektuaalide elu võimumängude keerises iseloomustab järgmine seik. Turgenev ja Viardot’d olid esmalt Preisimaa poolt, sest pidasid konflikti võitluseks vabaduse eest ja Napoleoni imperialismi vastu, liiati olid Bismarck ja Preisi kuningapaar nende sõbrad. „[O]len kogu südamest Saksamaa poolel. Õigupoolest on see tsivilisatsiooni sõda barbaarsuse vastu,“ kirjutas Turgenev tollal (lk 303). Peagi pettus kolmik ka sakslastes, kellest Pauline’i sõnul olid saanud agressorid, samuti ei meeldinud Viardot’dele ja Turgenevile Badenis ja mujal Saksa maadel tärganud põhimõte „Saksa muld ja Saksa süda“. Nad siirdusid elama Londonisse. Hiljem Badenisse naasnuna leidsid nad eest rahvuslastest laastatud majapidamised, mis nüüd tuli odavamalt maha müüa. Bye bye Baden. Järgnes taas elu Prantsusmaal.

Euroopa identiteet kujunes kaunite kunstide kaudu, need ühendasid rahvaid ajal, kui riigid liikusid mürinal Esimese maailmasõja poole. „Paradoksaalsel kombel sai sidusa Euroopa kultuuri­identiteedi ideaal tegelikult iseseisvaks alles sõjajärgsetel aastatel – pärast seda, kui see ideaal oli kildudeks purunenud,“ märgib Fides. Spengleri ennustatud allakäigu vältimiseks ihkas Euroopa ühtset ideed. Haarati taas XIX sajandi kõrgkultuuri järele, ent siis tuli vahele Teine maailmasõda.

Praegu klammerdume me 1990ndatesse, hetke, mil Venemaa kogus jõudu. Mis edasi saab, ei teagi.

 

1 The Europeans by Orlando Figes review – a very continental menage a trois. – Guardian 30. IX 2019.

2 Putin’s Russia, Tolkien’s Mordor – Spot the difference. – iPolitics.ca 11. XII 2014.

3 Fjodor Dostojevski, Nooruk. Tlk Marta Pärtna ja Aleksander Raid. Eesti Raamat, 2021, lk 550–551.

4 Orlando Figes: „Gorbachev was a very sharp and likable person“. – Guardian 3. IX 2022.