Vastukaja – Kultuurirahast rääkides jäägem täpseks

TAANIEL RAUDSEPP, kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

4. XI 2022 Sirbis ilmunud Märt Väljataga arvamusartiklis „Nn kirjandusvaldkond“ antakse hea ülevaade meie kirjandusmaastiku toimimisest ja hetkeseisust. Kahetsusväärsel moel rõhutatakse selles otsuste tagamaade ja kultuurieelarve jagunemise kohta ka väärarusaamu, mida hea meelega parandan.

Esmalt vääritimõistmine, nagu oleks kunstnikupalkade lisandumine ja kirjanikupalkade lisandumata jäämine 2023. aasta kultuurieelarves seotud kellegi pahameelega seoses autorihüvitusfondi eelarve ümber peetud avalike diskussioonidega.

Kultuurieelarve on osa kultuuripoliitika kujundamisest ning seda pannakse kokku koostöös ja dialoogis eri valdkondade esindajatega. Kirjandusvaldkonna esindajatega toimus mõttevahetus autorihüvitise eelarve kasvatamise teemal. Tõsi, arutleti avalikkuse ees küllalt kirglikus vormis, kuid lõpuks siiski päris edukalt. Kultuuriminister saavutas eelarveläbirääkimistel autorihüvitusfondi eelarvet silmas pidades positiivse tulemuse ja laenutushüvitise eelarve tuleval aastal mitmekordistub. Loorberitel ei ole plaanis puhata: nii ametnikud kui  ka poliitikud mõistavad autorite ja kirjastajate, aga ka näiteks raamatukogude esindajatega ühtmoodi, et hüvitiste eelarve peab edasi kasvama, nagu peavad saama selgeks vaieldud hüvitise arvestamise alused. Ei ole eelistusi, ei ole solvumisi, on protsess. „Kära“ autorihüvitiste ümber oli oluline ja vajalik osa arutelust, ehkki see käivitus tänavu kevadel arusaamatuse tõttu. Eelarves nimelt raha äravõtmist tänavu ei toimunud. 2020. ja 2021. aasta koroonakriisi ajal tegi valitsus lisaeelarve, millesse lisati erakorralist raha just pandeemiaaegsete vajaduste katteks. Mõistagi, heaga harjutakse ning kui 2022. aastal lisavahendeid enam ei eraldatud, oli kirjanike „kära“ igati mõistetav ja omal kohal. Aga oluline on, et arutelu läks käima, vaidluses selgub tõde. Eelarveprotsessis astuti väga pikk samm lähemale ideaalile ning selgeks sai ka see, et eesmärk on ministeeriumil ja kirjarahval ühine – õiglane tasu kõigile autoritele. Kohtumised valdkonna esindajatega ja kogu kevadsuvine diskussioon keskendus laenutushüvitisele, see oli nii ministeeriumile kui ka valdkonnale silmanähtavalt oluline, et mitte öelda olulisim teema.

Kunstnike liit ja kunstivaldkonna esindajad laiemalt on aga just kunstniku­palkade lisandumise vajaduse eest aasta-aastalt ministeeriumis seisnud. Ka tänavu oli see eelarvevajaduste seas üks kolmest kõige olulisemast prioriteedist, mille valdkond nii eelmisele kui ka praegusele kultuuriministrile korduvalt esitas. Kunstnikke on meie loomerahva seas ka arvukamalt (ainuüksi loomeliitude liikmeskonna järgi hinnates) ja kunstnikupalgale on aastate jooksul olnud märksa tihedam konkurss. Kunstnikud soovisid lisavahendeid ka institutsioonide tegevustoetuste väljatoomiseks kultuurkapitali eelarvest ning uue algatusena näitusetasude fondi loomiseks. 2023. aastal on eelarves 5 täiendavat palka, samuti lisati riiklike muuseumide, Tartu kunstimuuseumi ning tarbekunsti- ja disainimuuseumi tegevustoetusesse näituste korraldamise summad (seni rahastas seda kultuurkapital). Näitusetasudest peame valdkonnaga tuleval aastal edasi rääkima, sest nende jaoks sel korral lisaraha leida ei õnnestunud.

Nagu kõik ilmselt ühtmoodi aru saame, on eelarvevahendid alati piiratud ning nii lähtutigi otsuste langetamisel valdkondadega läbi räägitud kultuuripoliitilistest prioriteetidest. Loometöö tasustamine on ja jääb olema üks olulisi suuri kultuuripoliitilisi prioriteete: läbi laenutushüvitise kasvu, kunstnikupalkade lisandumise, aga ka riigipalgaliste kultuuritöötajate palgatõusu püüdleme selles suunas, et tasu kultuuri panustajatele oleks õiglane. Kõike korraga ei jõua, lahendusi tuleb otsida ja leida sammhaaval, aastast aastasse, koostöös valdkondadega.

Loodan, et kirjanikud võtavad lõppevast aastast kaasa positiivse kogemuse oma õiguste eest seismise mõttekusest ja rahast rääkimise vajalikkusest. Raha ei ole aga abstraktne nähtus ning sellest rääkides on alati oluline säilitada täpsus. Selgitame hea meelega kultuuriministeeriumi kirjanduse valdkonna rahastamise üksikasju, arenguvajadusi ja väljakutseid kõigile huvilistele lähemalt ja kuulame hea meelega asjalikke ettepanekuid olukorra parandamiseks. Riigieelarve ja strateegiadokumentide selgituseks kinnitan, et kultuuriministeerium rahastab kirjanduse valdkonnas toimeahela eri osi: loomist (kirjanikupalgad, aga ka vajaduspõhised loometoetused, mida ei näidata kirjanduse valdkonna eelarvereal), levi (teabekeskused, messid) ja publikuni jõudmist (eelkõige lastekirjanduse keskuse, aga ka raamatukogude tegevus ministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna eelarvest ning SA Kultuurilehe ajakirjade toetused). Kultuurkapitali vahendid on eelarves näidatud arvestuslikult, alkoholi- ja tubakaaktsiisi ning hasartmängumaksu laekumise prognoosi põhjal. Kultuurkapitali toetuste tegeliku summa saab teada ikkagi majandusaasta aruannetest. Viimastel aastatel on ministeeriumi eelarves tõesti eraldi välja toodud tegevuskulude osa, milleks – olgu õiglustunde taastamiseks täpsustatud – arvestatakse seotud ametnike palkade proportsionaalset jaotust, mitte ühe nõuniku tasu. Püüame läbipaistvuse poole ja vaatame eelarve selgitamise ja planeerimise lähiajal üle just selle pilguga, et otsustes kaasarääkimine oleks kõigi huviosaliste jaoks arusaadav ja selge.

Kirjandusvaldkonna murekohtadeks on lisaks autorihüvitistele ka rahvusvaheliste festivalide korraldamine. Ministeerium seda praegu ei rahasta ning ka Eesti kirjanduse maailma viimiseks annaks lisavahendite olemasolul märksa rohkemat ära teha. Märt Väljataga artiklis toodud mure loomeliitude töötajate tasustamise pärast langeb aga ilmselt teise, laiemasse konteksti, nimelt huvikaitse ja loovisikute vajadused ning riigi ootused selleteemalise strateegilise partnerluse osas. Just nende küsimuste üle on arutletud ja lahendusi otsitud käimasoleva loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmise protsessis. See on ministeeriumi lähiaastate üks peamisi fookusi. Kuigi paljudele vabakutselistele võib tunduda, et nii sotsiaalsete garantiide kui ka toimetuleku teemad on analüüsi all juba „aastakümneid“, nagu kirjutab Märt Väljataga, valmis esimene vabakutseliste toimetuleku uuring Eestis tegelikult alles aasta tagasi. Tänavu on ministeerium tellinud ka uuringu loometöö tasustamise kohta, mis muu hulgas peab andma hinnangu kirjaniku- ja kunstnikupalga meetmele ja selle arenguvõimalustele, ka palkade arvu ja optimaalse valdkondliku jaotuse osas. Soovime analüüsi tulemusel seni kehtinud põhimõtteid parandada ja muuta olukorda selliselt, et tuleviku kunstnikel, kirjanikel, näitlejatel, režissööridel, muusikutel ja teistel loojatel oleks kindlustunne nii loomingulist elu valides, mis tahes vormis loometööd tehes kui ka tööelu lõpetades ja väärikalt pensionile jäädes. Kõigi asjaosaliste, sealhulgas kirjanike kaasarääkimine nendes küsimustest on äärmiselt vajalik. Soovin omalt poolt südamest tänada kõiki aja ja ideedega juba panustanuid.

Nn kirjandusvaldkond

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht