Vastuseks Olaf Mertelsmannile
Kõigepealt tahan Olaf Mertelsmanni tänada, et ta on raamatusse „Pitka ja pitkapoisid – legendid või tõelisus” üksikasjalikumalt süvenenud ning tõstatanud mõned küsimused (Sirp 8. III). Kuna arvustuses tehakse autorile mitmeid etteheiteid, tuleb üht-teist siiski selgitada. Raamatu suurima puudusena näeb Mertelsmann tõika, et autor on justnagu rikkunud hea ajalookirjutuse tava, ignoreerides peaaegu täielikult ajaloolist konteksti. Ilmselt tulnuks sissejuhatuses selgemalt sõnastada kõnealuse raamatu kirjutamise mõte: nimelt on kajastatud esijoones vaid Johan Pitka ja pitkapoiste tegevust 1944. aasta septembris, üritatud toimunusse senisest suuremat selgust tuua ning mõningaid raamatust raamatusse korduvaid vigu korrigeerida. Ei autor ega ka vähesed veel elus pitkapoisid pea Saksa sõjaväest deserteerinud ja osalt Pitka kavadest ajendatuna ette võetud katseid Punaarmee edasiliikumist 1944. aasta septembris takistada mingiks sõjaliselt märkimisväärseks sündmuseks. Pealegi ei puutu see niivõrd siin sõdinud peavastaste Saksamaa ja Nõukogude Liidu omavahelisse heitlusse. Viimasel ajal mõnede ajaloolaste levitatava terminoloogia järgi oli tegu „kahe kure” heitlusega, kellele mingi „konna” tegevus ega tema huvid üldse korda ei läinud. Niisiis oli tegu vaid üksnes ühe osa eestlaste endi püüdlustega tol väikerahvale ülimalt traagilisel ajal Eesti riik taastada. Seepärast ei maksagi raamatust otsida põhjalikku ülevaadet ei Teise maailmasõja üldsündmustiku ega 1944. aasta augusti-septembri lahingute käigu kohta Eestis. Autor ei loe end selle temaatika piisavaks asjatundjaks ega pea ka antud kontekstis niisuguse põhjaliku ülevaate andmist hädavajalikuks. Piirkonnast, kus toimusid pitkapoiste ettevõtmised, olid Saksa väeüksused tol ajal juba enam-vähem välja tõmmatud, nii et lahingulist kontakti neil Punaarmeega siin enam ei olnud. Nii tuleb ka nõukogulike ajalookirjutajate poolt Tallinna „hitlerlastest” vabastamiseks ja Tallinna ümbruses nendega peetud lahinguteks nimetamisse suhtuda kui katsesse eestlaste tegevus kas täielikult maha vaikida või lugeda see ikka veel Saksa väejuhatuse organiseerituks ja juhituks.
Autori raamatuga püstitatud peaeesmärk oli päästa need, vaid peamiselt mälestustele tuginevad pitkapoiste kokkupõrked Punaarmeega unustuse hõlma vajumisest, sest minu veendumuste kohaselt on tähtis ajalugu vaadelda siiski ka „konna” vaatevinklist. Hoolimata sellest, kui pisike ja tähtsusetu see „kurgede” arvates praegu või ka tulevikus ka ei tundu. Olaf Mertelsmann leiab, et autor pidanuks põhjalikumalt valgustama, millised raskused kaasnevad mälestuste kasutamisega. Seda on raamatu sissejuhatuses (lk 11-12.) siiski tehtud. Selgitatud on ka lausa väljamõeldisi sisaldavate mälestuslõikude väljajätmist.
Miks on aga mitmeid mälestusi nii pikalt refereeritud? Põhjuseks on asjaolu, et muu allikmaterjal suuresti puudub ning mälestustes leidub mitmeid huvitavaid ning tuleviku jaoks fikseerimist väärt detaile. Üldises ajaloosündmuste kontekstis pole neil ju suuremat tähtsust, küll aga on need olulised konkreetsetes sündmustes osalenud isikutele ja konkreetse paiga elanikele siin Eestis. Veel heidab Olaf Mertelsmann autorile ette, et mälestusi lehekülgede kaupa tsiteerides jõuab autor vaid üksikjuhtudel tõelise analüüsini. Seda ongi mälestustes esinevate vasturääkivuste tõttu (ei maksa unustada, et need on kirja pandud või linti räägitud ju ka alles 45–50 aastat pärast toimunut ning seal esineb ilmselgeid eksimusi) mitmel puhul keeruline teha. Raamatu lõpuosas on seda järelduste peatükis siiski üritatud.
Loomulikult olid Pitka ja pitkapoiste katsed Punaarmee edasiliikumine peatada juba eos nurjumisele määratud. Raamatus leheküljel 191 avaldatud arvamusega, et kui Saksa väejuhatus poleks Eestist vägede väljatõmbamist septembris alustanud, oleks rinnet veel kaua suudetud hoida, pole autor väljendanud mitte niivõrd enda, kuivõrd Johan Pitka tookordseid lootusi. Selle, et reaalselt polnud selleks mingit võimalust, olen raamatu järgmisel leheküljel selgelt välja öelnud.
Tähtsust pitkapoiste vastupanukatsetel siiski on, vähemalt Eesti rahva seisukohalt! Osalenuid ei saa nimelt, ehkki enamik neist sõdis Saksa vormis, enam kuidagi ei hitlerlasteks tembeldada ega natsideks sõimata, sest nad olid Saksa sõjaväest deserteerunud. Nende soov ja katse võidelda lähtus vaid omaenese hävitatud riigi – Eesti riigi taastamise mõttest. Nii võib vastupanukolde loomist Keilas pidada kas või sümboolseks Eesti riigi taastamise katseks. Paar päeva võib Keilat, kus staabihoonel lehvisid veel järgmisel päeval pärast lahingut sini-must-valged lipud, pidada lausa taasiseseisvunud Eesti pealinnaks. Selles ongi kogu toimunu peamine mõte ja tähtsus Eesti rahva seisukohalt. Eestlaste toimetamistes siin nähti tol ajal selget ohtu ka Moskvas. Seepärast püüti nii Tiefi valitsuse liikmed kui ka Pitka lähimad abilised Eesti taasokupeerimisel võimalikult kiiresti kinni püüda, Hitleri kannupoisteks tembeldada ja vangilaagritesse saata. Kõige vähem vajas stalinlik režiim mingit muusse maailma jõuda võivat informatsiooni Eesti iseseisvuse eest võitlejatest. Sellel režiimil oli ju vaja maailmale ja ka venelastele näidata, et Eesti liitmine Nõukogude Liiduga oli siinse rahva enda palav ja üksmeelne soov. Kokkuvõtteks veel kord tunnustus Olaf Mertelsmannile kirjutatu eest. Muide, arvustuse päisesse on libisenud oluline viga, nagu oleks raamatu „Pitka ja pitkapoisid – legendid või tõelisus” puhul tegu Eesti Ajalooarhiivi trükisega. Tegu on siiski hoopis Eesti Ajaloomuuseumi välja antud raamatuga. Erinevalt suurte kirjastuste toodangust ei reklaamita muuseumi väljaandeid (väidetavalt reklaami kalliduse tõttu) trükiväljaannete veergudel. Ometi on muuseumi kirjastatuna ilmunud veel mitmeid allikapublikatsioone, monograafiaid ja artiklite kogumikke, mis võiksid ajaloohuviliste tähelepanu köita. Ehk aitab see arvustus ja ka autori vastus kas või mingilgi määral kõnealust lünka täita ja Eesti Ajaloomuuseumi trükistele tähelepanu juhtida.