Veel kord upanišadidest, emotsioonideta

Nii nagu uurijal, on ka tõlkijal vabadus otsida uusi lahendusi, ja seda on Mait Raun teinud, loobudes mitmetest harjumuspärastest vanaindia mõistete eesti tõlkevastetest.

ÜLO VALK

Upanišadid. Vanaindia keelest tõlkinud Mait Raun. Sarjas „Avatud Eesti raamat“. Ilmamaa, Tartu 2020. 616 lk.

Jälginud kõrvalt tõlkija Mait Rauna aastatepikkust tööd selle raamatu ettevalmistamisel ja lugenud eelmise nädala Sirbist Martti Kalda ühetoonilist mahategevat retsensiooni, valdab mindki nõutus. Eesti indoloogia seisukohalt on ilmunud väga oluline teos, mis väärib kindlasti suuremat tähelepanu ja süvenemist. Püüan järgnevate ridadega sellele kaasa aidata.

Upanišadid on üks tõlgitumaid, tõlgendatumaid ja imetletumaid peatükke Vana-India kultuuriloos. Kui eesti lugejani on seni jõudnud Andres Herkeli tõlgitud „Aitareja upanišaad“ ja Martti Kalda avaldatud kahest vanimast upanišadist (Bṛhadāraṇyaka-upaniṣad ja Chāndogya-upaniṣad)1 pärit katkendid, siis esimest korda saame Mait Rauna tõlkes lugeda kümmet eestikeelset upanišadi. Kokku on neid Indias loetud üle kahesaja ja nende hulgas on mitmesuguseid õpetusi kuulutavaid tekste, mis peavad ülimuslikuks erinevaid jumalaid, nagu näiteks Šiva, Višnu või jumalanna, teiste seas on olemas islamiusku „Allahi upanišad“. Miks peetakse põhilisteks siiski vaid neid kümmet, mille on tõlkinud Mait Raun? Selle valiku tegi VIII sajandi paiku elanud õpetlane Šankara, kelle upanišadide kommentaarid on vajutanud hilisemale uurimisloole omamoodi teoloogilise pitseri. Šankara tõlgendusest lähtub näiteks sõna upanišad müstiline seletus, et see tähendab (õpetaja) jalge ees maas istumist. Oma retsensioonis kordab seda ka Martti Kalda. Selline tõlgendus sobib hästi normatiivse mõtlemisega, mida suunab ettekujutus ilmeksimatust õpetajast kui ülima tarkuse valdajast.

Juba 1896. aastal esitas saksa indoloog Hermann Oldenberg põhjendatud küsimuse: kuivõrd kogu veedapärimus anti edasi põhimõtteliselt ühtviisi, siis miks viitab üksainus tekstiklass õpetaja ees koogutavatele õppuritele?2 Miks ei hõlma sõna upanišad teisi veedasid? Harry Falk, samuti saksa indoloog, on sõna upanišad tähendusi, tõlkevasteid ja sõna etümoloogiat põhjalikult uurinud ja näidanud, et selle „õpetaja jalge ees istumisena“ tõlgendamine on ekslik. Upanišadide kujunemise alg­ajal märkis sõna hoopis (varjatud) seost, alluvussuhet, mis on omane maailma kosmilisele korrale. Upanišadide üks paremaid tundjaid, Ameerika sanskritoloog Patrick Olivelle kinnitab sama: sõna upanišad sünonüüm sanskriti keeles on bandhu, mis tähendab seost või vastavust.3 Õpetajakultusest jutustav pilt tema jalge ees kummardavatest õppuritest on ühest vanaindia koolkonnast lähtunud naiivetümoloogiline tõlgendus, mis on tõsiseltvõetavas indoloogias kõrvale heidetud. (Mida näiteks arvata tänapäeva piibliteadusest, kui opereeritaks endiselt Sevilla Isidoruse etümoloogiaga?) Niisiis, upanišad on selline tekst, mis osutab maailmas valitsevatele varjatud seostele kui teadmise allikale.

Miks on mõiste upanišad Mait Rauna tõlkega seoses oluline? Filosoofilise kaaluga vanaindia sõnade üle on mõeldud aastatuhandeid ja nende tähendus on muutunud. Neist mõtetest on kasvanud välja eri õpetused, mille seas Šankarast lähtuv vedaanta-koolkond kujunes sedavõrd mõjukaks, et suunas pikka aega ka lääne indoloogiat. Tänapäeval nähakse ja loetakse upanišade avarama pilguga. Pühakirja oreool nende uurimist ei eksita ja šankaralikust vaatest lähtuv suund on teinud ruumi uutele tõlgendustele ja tõlgetele. Nende tekstide mõistmine pole aga lihtne. Assotsiatsioonid ja seosed, mis varastes upanišadides valdavad, annavad tunnistust hoopis teistsugusest maailmatajust kui see ratsionaalne mõtlemisviis, mida tänu Euroopa valgustusele hästi tuntakse. „Bṛhadāranyaka upanišadi“ avasõnad kuulutavad Mait Rauna tõlkes tõde ohvrihobuse kohta: „On koidusoe ju tubli hobuse pea, / silmiks päike, hingeks tuul, / lahtine suu on üldrahvalik tuli, / aastaring on tubli hobuse loomus“ (lk 9). Mida tähendavad need müstilised seosed ohvrilooma ja maailma vahel (bandhu)? Martti Kalda heidab tõlkele ette hõredaid kommentaare, aga neid ja järgnevaid värsse on tõlkija seletanud tervelt kahel leheküljel (lk 409–410). Sellessamas maailma ja hobust samastavas tõdemuses on Juri Lotman ja Boriss Uspenski näinud mütoloogilise mõtlemise väljendust.4 Valdavalt assotsiatiivset mõtlemist, mis näeb maailmas varjatud seoseid ja püüab selle teadmise kaudu tegelikkust mõjutada, võib nimetada ka maagiliseks mõtlemiseks, millest pole poeetiline sõnakasutus eestikeelses tõlkes kuigi kaugel. Šankara vedaanta kohaselt on kõige olulisem inimhinge ja Jumal-absoluudi ehk brahmani müstiline ühtsus. Üks kuulsamaid kirjakohti, mis seda mõtet väljendab, on mõttetark Uddālaka Āruṇi juhatus oma pojale Śvetaketule. Mait Raun on selle tõlkinud nii: „Mis on väheldane, sellise loomuga on nii kõik, / see ongi olemus, ongi loomus, / sina oled selline, Śvetaketu“ (lk 255).

Kokku on upanišadi Indias loetud üle kahesaja. Põhilisteks peetakse siiski vaid neid kümmet, mille on tõlkinud Mait Raun. Selle valiku tegi VIII sajandi paiku elanud õpetlane Šankara, kelle upanišadide kommentaarid on vajutanud hilisemale uurimisloole omamoodi teoloogilise pitseri. Pildil Šankara jüngritega Raja Ravi Varma maalil.

Wikimedia Commons

Õpetuse tuuma „tat tvam asi“ on tavaliselt tõlgitud veidi teisiti. Martti Kalda arvates on Mait Rauna uus tõlge vildakas. Ta kirjutab: „Ilmekas näide, mil kombel on sanskriti keele lauseõpetuse vähene tundmine käesolevat tõlget rikkunud, on upaniṣad’ide kuulsaima lausungi „tat-tvam-asi“ tõlge. Selle ütlusega osutab õpetaja õpilasele, et tolle mina (ātman) on absoluudiga (bráhman) samane. Raun tõlgib „Sina oled selline“, kuid täpne on tõlkida „See sa oled“ või äärmisel juhul „Sina oledki see“. Erisus võib mõnele tunduda ehk vähene, ent filosoofile, kes tahab teada, kas Vana-Indias peeti inimest olemuselt jumalasarnaseks (nagu osutab Rauna tõlge) või absoluudiga samaseks (nagu on täpne), on vahe mäekõrgune.“

Siiski eksib siinkohal just Kalda, kes pole ilmselt kursis Ameerika indoloogi Joel Breretoni eriuurimusega5, kus ta osutab vanemate tõlgete puudulikkusele. Brereton näitab, et veedade sanskriti lauseõpetus lihtsalt ei võimalda väljendi tavapärast tõlget, sest kui lugeda sõna tat asesõnana, ei ühildu see lauses eelnenud sõnadega aṇiman (’maailma peen­olemus’), sat (’tõelus’) ega asesõnaga tvam (’sina’). Kui õpetaja oleks tahtnud oma pojale öelda „See sina oled“, oleks ta pidanud hoopis lausuma „sa tvam asi“. Vahe ei ole just mäekõrgune, aga Brereton näitab, et selles konstruktsioonis esineb tat adverbina, mistõttu täpne tõlge on hoopis „Sedaviisi sa oled“. Uddālaka Āruṇi ei samasta inimhinge ja ülimat tõelust (sat), vaid loob nende vahele seose võrdluse kaudu, mida Mait Raun ongi oma tõlkes teinud. Enamik varasemaid tõlkjaid pole lihtsalt märganud šankaralikust mõttest tulenevat eksitust ja on allunud traditsioonile.

Nii nagu uurijal, on ka tõlkijal vabadus otsida uusi lahendusi, ja seda on Mait Raun teinud, loobudes mitmetest harjumuspärastest vanaindia mõistete eesti tõlkevastetest, mida ta Linnart Mälli õpilasena kahtlemata hästi tunneb. (Näiteks tõlkida ātman loomuseks, brahman vaimuks, prāṇa hingeks, satya olemuseks on radikaalsed uuendused, mida tõlkija on ka põhjendanud.) Looval mõtlejal on õigus oma tõlkekontseptsioonile. Selle olemasolu pole puudus, vaid kvaliteet, mis mõistagi avaldub teoses kui tervikus ja annab sellele oma varjundi. Erineva algupära ja kujunemislooga upanišadid on sisult ääretult heterogeensed, sisaldades lõputul hulgal õpetusi: teoloogilisi ja rituaalidesse puutuvaid mõttemõlgutusi, filosoofilisi ja psühhofüsioloogilisi arutlusi, puhtpraktilisi näpunäiteid elukorralduseks, uskumusi, maagilisi juhtnööre ja väga palju muud. Neis on mütoloogilist ja folkloorset ainest, draamat, proosat ja luulet, ajaloolisi ja väljamõeldud õpetajaid, inimesi, jumalaid ja loomi. Üks võimalus kümne upanišadi pöörast heterogeensust taltsutada ongi läheneda tekstikorpusele ühtse meetodiga, nagu seda on teinud Mait Raun. Tulemuseks on poeetiline, kohati aavikulik ja loitsuline tekst, kus on julgelt kasutatud just eesti keelele omaseid võimalusi. Tõlke tähendus jääb mõnikord tõepoolest kõla varju peitu, kuid varjatud seoste otsija võiks ju pingutada, et mõte üles leida. Niinimetatud etümoloogilise tõlkemeetodi puhul kumavad eestikeelsete sõnade taga sanskriti vasted, seos algteksti ja tõlke vahel on tugevam kui vabas tõlkes.

Martti Kaldale vastuvõetamatu teksti värsivormiline esitus tõlkes pole viga, vaid viitab upanišadidele kui suulisele pärimusele, mille retsiteerimine erineb tublisti lihtsast proosateksti ettelugemisest. See, kuidas upanišade on hiljem kirja pandud, ei tee neist meile harjumuspärast kirjandust. Meil on raske ette kujutada varaste upanišadide suulist olemust, nende rituaalset konteksti ja kõige selle püsimist ilma igasuguse kirjasõna toeta. Sageli kiputakse ka vanaindia käsikirjade puhul tegema seda viga, et kujutatakse ette nende eelkäijaks olnud originaali, mis näiteks vanakreeka ja -rooma kirjakultuuris oleks täiesti õigustatud. Kümne põhilise upanišadi originaalteksti asemel võime püüda ette kujutada midagi muud. Need tekstid on osa kuuldud pärimusest (šruti), mida on kandnud aastasadu ja -tuhandeid kestnud lausutud ja lauldud sõna. Kõik käsikirjad on sekundaarsed, esituste varjud – otsekui regilaulud „Vana kandle“ köidetes. Upanišadide trükkitoimetamine on hoopis hiline, mis on omakorda sünnitanud segadust, sest sanskritoloogid on püüdnud vanu käsikirju pahatihti parandada, saamata aru, et kummaliste vormide taga pole sanskriti keele ja grammatika väänamine või harimatusest tekkinud vead, vaid suulise kultuuri elujõud. Ka käsikirjadesse on jõudnud murdejooned, häälduslik ning esituslik eripära, ja pärimust kandnud põlvkondade hääl. Kui Martti Kalda viitab Patrick Olivelle’i „originaalteksti“ väljaandele (1998), siis selline ettekujutus on sündinud kirjakultuuriga olemuslikult seotud mõtlemisest, mis on varaste upanišadide puhul lihtsalt vildakas. Üht originaalteksti pole olnudki. Hilisemad ühtlustatud tekstid on suure toimetamistöö tulemus, mis muidugi sai alguse Indias. Nii pole põhjendatud ka tõlkijale tehtud etteheide, et ta oleks pidanud tõlke alusteksti paremini valima. Õigupoolest on ükskõik, millise trükise, andmebaasi või käsikirja põhjal on Mait Raun oma tõlke teinud, sest kõik need on variandid. Oluline on vaid see, et see algtekst esindaks teaduslikku indoloogiat.

Kindlasti pole Mait Rauna tõlge ainumõeldav. Kasutades tööriistana oma etümoloogilist tõlkemeetodit, on ta loonud kümnest upanišadist eestikeelse koguteose, kus tema käekiri on silmaga näha. See ei tarvitse lugejale alati meeldida, sest tekst võib mõjuda kummastavalt ja tähendusi peita. Aga see on raskesti mõistetavate tekstide terviklik, poeetiline ja põhjalikult läbi mõeldud tõlge. Nii nagu eesti keeles on mitmeid tõlkeid tehtud vanahiina taoistliku mõtte alusteosest „Daodejingist“, pole ka upanišadid edaspidi tõlkijatele suletud. Ilmamaa kirjastuse toel ilmunud tõlge võiks innustada meie väheseid sanskriti keele tundjaid uuteks üritusteks. Martti Kalda on selleks hea alguse juba teinud oma Loomingu Raamatukogus ilmunud tõlkevalimikuga. Ka põhjalikud ning pädevad kommentaarid, mis toovad esile nii tekstide ajaloolise konteksti kui ka kaasaegse indoloogia arusaamad, on teretulnud. India suuline ja kirjalik kultuur on aga sedavõrd rikas, et oleks lihtsameelne uskuda, et meie hulgas võiks olla kõiketeadjaid. Ka mu enda põhihuvi on upanišadidest päris kaugel ja neis tekstides on palju sellist, millest ma ei saa aru ja mida ma ei oskaks ka tõlkida – ükskõik, kui põhjalikud ei oleks ka varasemate uurijate kommentaarid või ristviited. Kes tahab midagi teada India kultuuriloost, ei saa upanišadidest kuidagi mööda ja nende jõudmine eesti lugeja kätte on oluline sündmus, mille eest tuleb tänada nii tõlkijat kui ka kirjastust. Kuidas keegi tekstist aru saab või seda tajub, sõltub lugejast endast. Mõistmine ja mõtisklemine (dhyāna) on ju meelest (citta) ülem, nagu kinnitab „Chāndogya upanišadi“ tarkus Mait Rauna tõlkes:

„Mõistmine on ikka ju meelest enam.

Justnagu mõistab maa, nagu mõistab õhuruum,

nagu mõistab taevalagi,

nagu mõistavad veed, nagu mõistavad mäed,

nagu mõistavad taevalised ja inimesed.“ (7.6.1)

1 Aitareja upanišaad. Tõlkinud Andres Herkel. – Akadeemia 1996, nr 9, lk 1876–1880; Valik upanišade. Sanskriti keelest tõlkinud ja kommenteerinud Martti Kalda. – Loomingu Raamatukogu 2008, nr 7-8.

2 Harry Falk, Vedisch upaniṣád. – Zeitschrift der Deutschen Morgenländischen Gesellschaft 1986, nr 136/1, lk 80–97.

3 Patric Olivelle, Upaniṣads. A New Translation by Patrick Olivelle. Oxford World’s Classics. Oxford University Press, Oxford, New York 1996, lk liii.

4 Juri Lotman, Semiosfäärist. Tlk Kajar Pruul. Vagabund, Tallinn 1999.

5 Joel P. Brereton, „Tat Tvam Asi“ in Context. – Zeitschrift der Deutschen Morgenländischen Gesellschaft 1986, nr 136/1, lk 98–109.

Loe ka Jaan Puhvel, „Sündsuse rajajoon“

Nukrus kulutatud raha, raisatud paberi ja tühja töö pärast

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht