Vene-Ukraina sõda ja suveräänsus

Venemaa käsituses pole suveräänsus iga rahva ja riigi õigus, vaid väheste suurvõimude privileeg. Sõjas Ukrainaga on kaalul just nimelt Venemaa võimsus ja suurvõimu staatus.

JANAR MIHKELSAAR

Vene-Ukraina sõja foonil kerkib küsimus suveräänsuse olemusest ja sellest, milline see tänapäeval välja peaks nägema. Selle teema käsitlemiseks vastandan siinkohal Venemaa võimupõhise arusaama riigi suveräänsusest rahva suveräänsele õigusele otsustada oma tulevik üle ise.

Venemaa eliidis on juurdunud geopoliitiline hirm, et riiki tungivavad sisse, selle allutavad ja koloniseerivad vaenulikud välisvaenlased. See oht on tavaliselt esile kerkinud lääne suunalt. Kartus ei ole täiesti alusetu: Venemaale tungisid 1812. aastal prantslased ning 1941. aastal sakslased. Need ajaloosündmused on aidanud kujundada narratiivi Venemaast kui süütust lääne agressiooni ohvrist.

Ka Vladimir Putin on maalinud pildi Venemaast kui lääneriikide salakavalate mahhinatsioonide, valelubaduste ja interventsioonide ohvrist. Ida-Euroopa riikide vastuvõtmist NATOsse ja Euroopa Liitu kujutatakse Venemaa reetmise, häbistamise ja üle kavaldamisena. Samasugust narratiivi on teiste hulgas konstrueerinud ja populariseerinud Ameerika politoloog John Mearsheimer.1

Presidendiks inaugureerimisest saadik on Putin ekspluateerinud suveräänsusega seotud kõnepruuki eesmärgiga osutada vastupanu liberaalsele demokraatiale, mida toetavad valitsusvälised organisatsioonid (nt inimõiguste organisatsioonid), sõjalised liidud, tipptehnoloogia ja individualistlikud väärtused. Rõhutades venelaste võimet otsustada oma eluviisi, väärtuste, riigi valitsusvormi ja majanduspoliitika üle, kujutab Putin end Venemaa huvide ja paljurahvuselise tsivilisatsiooni ainsa tõelise kehastuse ja eestkostjana.

Niisugusest poliitilisest kõnepruugist jääb tahes-tahtmata mulje, et Venemaa eliit eesotsas Putiniga vastustab lääneriikide ülemvõimu vabaduse ja suveräänse enesemääramisõiguse nimel. Siiralt usutakse, et võideldakse rõhutute ja ohvri positsioonilt ülekaaluka võimu ehk hegemooni vastu. Seesugune ohvrikuvand on leidnud toetuspinna kõikjal maailmas. Võib-olla on siin tõepoolest emantsipatiivne kavatsus, tahe pakkuda poliitilist alternatiivi?

Venemaa suveräänsustaotluse pahupool

Putin kõneleb rahvusriikide suveräänsuse kaitsest ja taassünnist Euroopas strateegilise eesmärgiga õõnestada Euroopa poliitilist ühtsust ja kaitsealast koostööd Ameerikaga. Kremlis ollakse veendunud, et keskseid poliitilisi otsuseid ei tehta mitte Saksamaal, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis, rääkimata Ida-Euroopa riikidest, vaid hoopis Brüsselis ja teisel pool Atlandi ookeani. Euroopa ja Ameerika populistid mõtlevad laias laastus samamoodi. Putin propageerib suveräänsuse ideed kui poliitilist imerohutu, mis peab aitama vastu seista lääneriikide globaalse domineerimise ihale.

Venemaale tungisid 1812. aastal prantslased ning 1941. aastal sakslased. Need ajaloosündmused on aidanud kujundada narratiivi Venemaast kui süütust lääne agressiooni ohvrist. Pildil prantsuse sõdurid 1812. aastal Vitebski ja Smolenski vahel söögipoolist hankimas. Christian Wilhelm von Faber du Fauri maal.

 CCO / Wikimedia Commons

Ent samal ajal mõistab Putin hukka Venemaa naaberriikide tahte suveräänselt otsustada oma maa ja rahva tuleviku üle. Seda tahet tõlgendatakse „äärmusliku natsionalismina“, millest kasvavad välja etnilised konfliktid ja verised sõjad. Selline suveräänsuse tõlgendus on silmakirjalik ega saa täita sellele pandud emantsipatiivseid lootusi ja ootusi. Muu hulgas näitab see, et Venemaa pole oma tulises võitluses lääne kolonialismiga vaevunud tunnistama ja hukka mõistma oma koloniaalset minevikku.

Venemaa juhid ihkavad tagada endale õiguse määrata arvukate naaberriikide saatus Ida-Euroopas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias, olles veendunud, et need piirkonnad ei ole tegelikult suveräänsed. Venemaa taotletud suveräänsus ei lepi palja rahvusliku või tsivilisatsioonilise iseseisvusega. Selles taotluses on kaalul midagi palju enamat, arvestades seda, et see hõlmab utoopilist iha ennast kehtestada ja domineerida postsovetlikus ruumis.

Suurriigid ja rahvas

Moskva kremli mõttemaailmas on suveräänsus ennekõike riigivõimu atribuut, mida on võimalik majandus- ja finantsstatistika, rahvaarvu, tööjõu ja sõjalise võimsuse järgi objektiivselt mõõta ja teiste oluliste riikide näitajatega võrrelda. Nende tingimuste alusel tähendab suveräänsus suutlikkust säilitada võimekas, moodne sõjavägi, autarkiline majandus, kultuuriline ainulaadsus ja patriootiliselt meelestatud eliit.2

Sellise nägemuse kohaselt on tõeliselt suveräänsed üksnes suurriigid, teised ehk suurem osa maailma riikidest peavad tahes-tahtmata alluma tugevama tahtele ning nõudmistele. Tõelist suveräänsust toetab tugev sõjaline jõud, nõrkade suveräänsus on ehitatud aga tühjadele sõnadele ja juriidilistele konstruktsioonidele. Selliselt käsitatuna on suveräänsus väheste pompoosne privileeg, mitte iga rahva ja riigi õigus.

Seda, kuidas Venemaa traditsioonilist suveräänse enesemääramise ideed tõlgendab, tuleks mõista seotuna riigi sooviga olla maailmaareenil võimas impeerium ja sõltumatu võimukeskus. Ukraina-vastases sõjas on kaalul just nimelt Venemaa impeerium ja sellega kaasas käiv suurvõimu staatus. Putini lähikond usub, et sõja kaotamise korral saab Venemaast marginaalne, teisejärguline riik, mis ei ole tegelikult suveräänne. Võimu kaotamine teiste riikide üle tähendab suveräänsuse kaotamist.

Sellist võimukeskset lähenemist nii sõnas kui ka teos järgides peab Putin Ukraina riiki ja rahvust kunstlikuks konstruktsiooniks, mille on ajaloo tormilistes keerdkäikudes kokku klopsinud vaenulikud jõud.3 Sõda ise on niisamuti tragöödia, mille on esile kutsunud kurjad välismaised jõud, iseäranis Ameerika Ühendriikide imperialistlikud ambitsioonid. Ukraina on niisuguse tõlgenduse kohaselt „tõeliselt“ suveräänne ainult siis, kui Kiiev on „äärmuslastest“, „marurahvuslastest“ ja „fašistidest“ puhastatud ja leidnud „loomuliku“ tee tagasi Venemaa rüppe.

Selliselt positsioonilt nähtuna on Ukraina rahvas suurriikide rivaalitsemises pelk ettur, manipuleeritav mass. Venemaa ja Ukraina vaheline konflikt nihkub niisuguses käsituses abstraktsemale tasandile – geopoliitilisele tasandile, kus Venemaa kujutab end sõda pidamas Ameerika Ühendriikide püüdluse vastu olla maailmas see üks ja ainus hegemoon. Oma ülimusliku staatuse kaitsmiseks astub võim vastu teis(t)ele võimu(de)le – kindlasti mitte teis(te)ele rahvus(te)ele, kõige vähem slaavi vendadele.

Ses mõttes ei ole Venemaa suveräänsustaotluse puhul mitte midagi tegemist traditsioonilise ideega rahva suveräänsest õigusest ennast määratleda. Siin on pigem tegemist suveräänse enesekehtestamisega, mille teel on ees muude hulgas vähemused, inimõigused, transatlantilised suhted, Euroopa Liit ja valitsusvälised organisatsioonid. See, kuidas võim tahab ennast suveräänselt kehtestada ja ennast valla rullida, saab toimuda ainult teiste rahvaste ja inimeste suveräänsuse arvelt. (Tundub, et seesugust vildakat arusaama suveräänsusest pooldavad paljud parempoolsed populistid Trumpist kuni EKREni välja.)

Kontrastsel moel võitlevad ukrainlased poliitilise iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse eest, lükates seega ümber võimupoliitika raamistiku koos selle patroneerivate soovitustega leppida võimu karmi tegelikkusega, oma „loomuliku“ kohaga võimuhierarhias. Ukraina võitlus Venemaa agressiooni vastu näitab, et võimupõhist arusaama suveräänsusest ei piira mitte vastujõud, vaid hoopis rahva suveräänne otsustav soov ise otsustada oma tuleviku üle. Seda tõde on Putinil valus kuulda.

Läbirääkimised suveräänsuse üle

Täna seisab meie ees kriitiline küsimus: kuidas leida tee lahinguväljalt läbirääkimislaua taha? Jeffrey Sachs väidab sagedamini kui ükski teine rahvusvahelise haardega avaliku elu tegelastest, et sõja eskaleerumisest tuleneva ohu tõttu on diplomaatiline dialoog Ameerika ja Venemaa vahel hädavajalik.4

Sachs on veendunud, et sõda lõppeb jalamaid, kui Ameerika Ühendriigid tunnustavad Venemaa erihuve Ida-Euroopas ja loobuvad NATO laienemisplaanidest. Võimu üle on suletud uste taga väga lihtne kaubelda. Aga läbirääkimised eeldavad midagi muud, kui ainult võimu jaotamist ja selle üle kauplemist. Sachsi loogika kohaselt poleks sõda alanudki, kui president Joe Biden oleks olnud Venemaa nõudmiste suhtes heldem ja leplikum.

Sachsi Ameerika Ühendriikide välispoliitika kriitika ei ole vigane mitte ainult geopoliitilisel põhjusel. Seesugune kriitika alatähtsustab seda, mille üle pole võimalik kaubelda, tingida ja hinda määratleda. See tingimatu, mis teeb läbirääkimised peaaegu võimatuks, on rahva suveräänne õigus ning tahe ise otsustada oma tuleviku üle. Vene-Ukraina sõja põhjustas just nimelt see, et kahe vastandliku suveräänsustaotluse tõttu ei olnud võimalik rahumeelselt läbi rääkida.

Küsimus on seega selles, kas on ruumi läbirääkimisteks kahe täiesti vastandliku seisukoha vahel, see on riigi suveräänsuse ja rahva suveräänse enesemääramisõiguse, domineerimisiha ja iseseisvuspüüdluse, suveräänsuse kui tugevaima tahte ja suveräänsuse kui õiguse vahel. Selleks et läbirääkimisteks avaneks võimalus, peab Venemaa kui agressori sundima mõistma, et võimul – ja isegi tuumajõul – on piirid.

1 John J. Mearsheimer, Why the Ukraine Crisis Is the West’s Fault. – Foreign Affairs. https://www.foreignaffairs.com/articles/russia-fsu/2014-08-18/why-ukraine-crisis-west-s-fault

2 Ivan Krastev, The meaning of sovereignty in a transnational world. https://www.youtube.com/watch?v=tEcCaGA3Gpg

3 Vladimir Putin, On the Historical Unity of Russians and Ukrainians. President of Russia, 2021-07-12.

4 Jeffrey Sachs, A negotiated peace is the only way to end Russia’s war on Ukraine. – CNN. https://edition.cnn.com/2022/04/20/opinions/sachs-ukraine-negotiation-op-ed/index.html

Janar Mihkelsaare uurimustööd on rahastanud Euroopa Liidu teadus- ja innovatsiooniprogrammist Horisont Marie Sklodowska-Curie toetuslepingu nr. 101065769 raames. See artikkel kajastab ainult autori seisukohti ja Euroopa Komisjon ei vastuta selles sisalduva teabe eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht