Venelased Eestis – diasporaa ja vähemuse vahepeal

Klara Hallik

Muulaste ühiskondlik ja kultuuriline identiteet on alles kujunemas ja ebaselge, kuid enamik aktsepteerib Eesti iseseisvust ja tahab siduda oma tuleviku Eestiga.        Euroopa viimase paljurahvuselise impeeriumi lagunemine sattus ajale, mil lääne rahvusriikide arengut hakkasid mõjutama üha nähtavamalt üleilmastumine, rahvusriikide välispoliitiline integratsioon, riikideüleste majanduslike ja poliitiliste institutsioonide tekkimine ning rahvastiku suur riikidevaheline liikuvus. Migratsioon on mitmes piirkonnas võtmas nii suurt ulatust, et traditsiooniline „teiste” adaptatsioon nagu riiklikult suunatud assimilatsioon  ei ole enam efektiivne. Majandusliku arengu ebaühtlus, kapitali rahvusvaheline ekspansioon, sõjad ja etnilised konfliktid, migrante vastuvõtvate maade tööjõuvajadus ja nende majanduslik huvi, samuti riikide kohustus järgida inimõigusi ja vabadusi ning teised tegurid, mis panevad inimesed liikuma üle riigi- ja kultuuripiiride, ei näi lähitulevikuski muutuvat.       

Tänapäeva multietnilist tegelikkust käsitletakse tinglikult kolmeti. Vähemuse diskursus seondub orgaaniliselt rahvusriigi paradigmaga. Sealjuures eristatakse lääne demokraatlikes riikides nn kodu- ehk traditsioonilisi vähemusi, kellele üha enam laienevad poliitilised ja kultuurilised õigused, teisisõnu  „rahvuse ehitamise” õigused.¹ Avarduvad ka seaduslike migratsioonivähemuste ühiskonda kaasamise ja nende omakultuuri taasloomise võimalused, kuigi neilt oodatakse põlisvähemustest tugevamat assimileerumist põhivoolu ühiskonda ja kultuuri. Siiski ei saa tuhanded uusasukad loota kestvale ja stabiilsele positsioonile asukohamaal, kuna on sinna saabunud ilma ametliku loata või on põgenikud ja varjupaiga taotlejad või külalistöölised,  kelle viibimist asukohariigis peetakse ajutiseks.  ²    

Diasporaa diskursus levis 1980.-1990. aastail. See oli ootuspärane reaktsioon maailmastumisest  ja kaasaja rahvastiku territoriaalsest liikumisest tingitud muutustele, kuna vähemuse diskursus osutus multietniliste ühiskondade puhul liialt kitsaks. Dirk Hoerderi sõnul on diasporaa kontseptsiooni puhul tegemist väljaspool oma põhilist asuala elavate gruppide uurimisega, kusjuures peamine rõhk on nende suhtevõrgustikel ja suhtumuslikel valikuil.³ Transnatsionaalne (hargmaine) diskursus eeldab juba püsivaid riigipiiri-üleseid  kontakte, millesse on kaasatud kas riigi- või kohalik võim.⁴ Hargmaised migrandid on kaasatud suhetesse kahe riigiga samaaegselt järkjärgult kujunevate alternatiivsete kohanemisteede vormis.       

Diasporaadest rääkides võetakse nii läänes kui Venemaal kõige sagedamini aluseks William Safrani määratlus. Diasporaa puhul 1) asuvad omavahel sidet pidavad etnilised rühmad vähemalt kahe riigi territooriumil, 2) on identiteedi keskseks elemendiks ajaloolise kodumaa müütiline kuvand ja sinna tagasipöördumise idealiseeritud ettekujutus, 3) peab olemas olema grupiidentiteet,  mida diasporaa liikmed jagavad, 4) ilmneb võõrandumine asukohamaast või äratundmine, et asukohariik või ühiskond ei aktsepteeri seda. Butler lisab, et diasporaa kujuneb põlvkondade kestel ning minimaalne aeg on vähemalt kahe põlvkonna elamine väljaspool kodumaad.       

Diasporaa analüütilise mudeli aluseks sai suures osas juudi diasporaa müütiline kuvand kaotatud kodumaast, sellele sekundeerivad ka genotsiidi ohvritena kodumaalt põgenema sunnitud välisarmeenlased. Samas on väljarände või kodumaast ilmajäämise põhjusi tunduvalt rohkem, alates vabatahtlikust  vabade maade hõlvamisest ja töömigratsioonist kuni impeeriumi asustuspoliitikani. Inimesed võivad lahkuda traditsiooniliselt asualalt sotsiaalsete või ökoloogiliste katastroofide tõttu. Seepärast on vaieldav, et kõik kollektiivse väljarände juhtumid loovad spetsiifilise nostalgilise kodumaatunde.       

Välisvenelaste diasporaa diskursuse esilekerkimise põhjused on poliitilised       

Diasporaa klassifitseerimine mitmete kriteeriumide alusel (majanduslik, poliitiline, ajalooline) näitab, et diasporaa ei viita millelegi olemuslikule ning seda on pigem alust käsitleda sotsiaalse konstruktivismi, motiivide ja huvide kontekstis.⁶ Näiteks Vene poliitilises kõnepruugis seoses välisvenelastega kasutatavast  mõistest „разделённый народ” (’eraldatud, tükeldatud rahvas’) aimub kriitiline suhtumine uutesse riigipiiridesse, mis lõhuvad rahvustervikut. Rogers Brubakeri lennuka ja rohkelt tsiteeritud väljendi kohaselt ei võlgne tänapäevase vene diasporaa tekkimine naaberriikides tänu mitte sellele, et inimesed liikusid üle piiride, vaid sellele, et „piirid liikusid üle inimeste”. On ootuspärane, et väljarände põhjused mõjutavad emotsionaalset suhtumist  endisesse kodumaasse. Kui päriskodumaa nostalgiat taastoodavad ka järgmised põlvkonnad, võib see tuleneda barjääridest, mis ei lase integreeruda uue kodumaa ühiskonda, või emamaa ideoloogilisest toest.       

Mitme vene analüütiku arvates ongi välisvenelaste diasporaa diskursuse esilekerkimise põhjused peamiselt poliitilised. Kosmarskaja hinnangul toimus Venemaal diasporiseerimine ülalt, kuna mõiste politiseerus võimukandjate ja ajakirjanike kasutuses kiiresti ning seda kasutati edukalt siseriiklikus poliitilises võitluses.⁷ Ehkki Venemaa ei saanud mööda vaadata vene vähemuste probleemist,  nõustun ma nende vene analüütikutega, kes välisvenelaste teema politiseerimise peapõhjusena näevad Vene riikliku, poliitilise ja rahvusliku identiteedi kriisi, mis kaasnes senise ühiskondliku süsteemi kokkuvarisemisega. See olukord, märgib Viktor Šnirelman, sünnitas erilise rahvusliku alanduse tunde, […] tõi kaasa psühholoogilise trauma ja diasporaa sündroomi, mille põdemiseks pole tingimata vaja elada kodumaast kaugel, vaid sellesse  nakatub ka osa terviklikust etnosest.⁸ „Kaasmaalaste kaitse” riiklik kontseptsioon sündis terava poliitilise vastasseisu tingimustes, kui puudus konsensus riigi edasise arengu tähtsamates küsimustes.     

Vastupidiselt senistele poliitilise taustaga diasporaadele, kes püüavad väljastpoolt mõjutada oma kodumaa arengut või riikidevahelisi suhteid (armeenia, iraani jms), on Venemaa nagu kolmekümnendate aastate Saksamaa võimudki täitnud võtmerolli diasporaade organiseerimisel, et sellega mõjutada asukohariikide sisepoliitikat. Eesti oludes on Venemaa kohaloleku kõige nähtavam institutsioon  olemas Venemaa kodanike näol, milline grupp on suurim kõigi liidust lahku löönud riikidega võrreldes. Nõukogudeaegsed ümberasujad jäid pärast taasiseseisvumist õiguslikku vaakumisse, kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu deklareeris 1991. aasta novembris, et Eesti kodakondsus taastatakse ainult Nõukogude okupatsiooni eelsetele kodanikele ja nende järglastele. Venemaa reageeris sellele ja teistele sellistele naaberriikide sammudele oma  kodakondsuse seaduse eri sätetega,⁹ mille kohaselt endise NLi kodanikud võisid registreerida end Venemaa kodakondsusse kuni 2000. aasta lõpuni. Seaduse uus versioon (2002) tegi lähivälismaalt saabujate kodakondsusse astumise protseduuri mõnevõrra raskemaks. Üldiselt aga näib ametlik Venemaa endiselt suhtuvat NLi kuulunud vabariikide venelastesse kui loomulikku ressurssi, mida saab kasutada oma huvides.   

Eesti Venemaa saatkonna konsulaarosakonna andmeil on 1992. aastast saadik Eestis registreerinud end Vene kodakondsusesse 147 659 inimest, kuid vaid väike osa selleks, et  kolida Venemaale.¹⁰ 1996. aasta uuringu kohaselt¹¹ sidus ainult iga kaheksas Vene kodanik selle valiku võimalusega, et on „kergem kolida ükskord Venemaale”, ja iga viies sellega, et „tunneb end enam venelase kui eestlasena”. 30% Vene kodakondsusesse registreerinuist soovinuks Eesti kodakondsust ja lisaks neile veel 20%, kui kodakondsuse saamine olnuks kergem. Venemaa kodakondsuse valimise põhjuste seas oli toona esikohal soovimatus  jääda sootuks ilma igasuguse kodakondsuseta (60%), lisaks sellele nähti Venemaa kodakondsusest ja seda tõendavast passist kasu reisimiseks välismaale (30%), kuna Eesti nn välismaalase pass ei andnud tollal niisuguseid garantiisid. Viimase kümne aasta uuringud näitavad, et motiivid on jäänud üldjoontes samaks. Kuigi ei saa eitada Venemaa kodakondsuse valimise poliitilisi põhjusi, võib valiku taga näha pigem soovi tunnustatud kollektiivse  kuuluvuse järele. Eestis elavate Vene kodanike poliitilised manifestatsioonid on jäänud enam kui tagasihoidlikeks, mis on eriti ilmekalt näha madalas osalemisaktiivsuses valimistel. Läbi aastate on duuma valimistel osalenud viiendik kuni veerand hääleõiguslikest Venemaa kodanikest ning presidendi valimistel kolmandik kuni neljandik.       

Kodumaanostalgia venelaste kujunevas identiteedis ei domineeri 

Selleks, et määratleda üht välismaal asuvat etnilist rühma diasporaana, peavad selle kategooria  uurijad esmatähtsaks seda, et inimesed on emotsionaalselt seotud kahe, endise ja praeguse kodumaaga, ning väärtustavad rohkem oma endist kodumaad. Kuni 1980. aastate lõpuni ei olnud eestivenelastel mingit põhjust arvata, et ei elatud oma riigis või kodumaal. See, et kohalikud ei võtnud tulijaid avasüli vastu, kuulus peatselt ületatavate “kodanlike igandite” kategooriasse. Ametlik ideoloogia kultiveeris igati ettekujutust, et siia tuldi vabastajate, sotsialismi kaitsjate ja ülesehitajatena. Tavainimeste migratsiooni motiivid olid siiski sootuks proosalisemad. Venemaalt ja teistest vabariikidest lahkuti raskel sõjajärgsel ajal pääsemaks äärmisest majanduslikust kitsikusest. Tolles põlvkonnas on palju inimesi, kelle puhul isade maa romantilisel kujutelmal pole reaalset pinda. Lisaks pole eestivenelaste informatsioonilised sidemed emamaaga siiani katkenud ja see ei soodusta  kaotatud kodumaa romantilise kuvandi tekkimist. Kuigi eesti avalikkus näeb venelaste jätkuvas Venemaa meediaväljas elamises peaaegu et nende ebalojaalsuse ilmingut, võib see tegelikult olla vastupidise mõjuga.       

Eesti nägemine Venemaa poliitilisse ruumi kuuluvana ja temaga ühist ajalugu ja saatust jagavana on juurdunud sügavalt vene mentaalsusse.¹² Veendumus, et Eesti käekäiku on kõige positiivsemalt mõjutanud kuulumine Nõukogude Liitu ja Venemaa naabrus, oli veel 1990. aastate alguses üldlevinud. Eesti lahkulöömises ja riiklikus iseseisvumises nägi enamik venelasi ajaloolise õiguse rikkumist.¹³  Sunnitud kohanemine uue geopoliitilise reaalsusega on kahtlemata üks sügavamaid ja dramaatilisemaid muutusi, mida Eesti venelased on läbi elanud. Ometi on leppimine Eesti uue geopoliitilise seisundiga olnud kiire ning selles mõttes ei vastandu venelaste nägemus Eesti asendist enam eestlaste omale. Venelased aktsepteerivad Eesti riiki iseseisvana ja sõltumatuna ligilähedaselt samal määral kui eestlased ning sellega on leppinud  nii kodakondsuseta elanikud kui suur osa Venemaa kodanikest.     

Vene ja teistest rahvustest Eesti kodanikud ja kodakondsuseta isikud on ka varasemate uuringute andmeil toetanud eestlastest enam astumist Euroopa Liitu, lootes muuhulgas, et  sellega kaasneb riigi kodakondsuspoliitika muutumine „vastavaks rahvusvahelistele normidele” ja mitte-eestlaste ühiskondliku positsiooni paranemine. Oma osa etendab neis hoiakutes seegi, et kohalike venelaste kultuuriline seotus Eestiga on marginaalne, mistõttu erinevalt eestlastest pole kartust kaotada „oma” paljurahvuselises Euroopas.       

1990. aastatest peale pole Eestit oma kodumaaks pidavate venekeelsete inimeste osakaal palju muutunud: juba 1996. aastal nimetas pool venekeelseist oma kodumaaks Eestit (sh 76% nooremaist kui 30 aastat), 30% Venemaad ja 9% Nõukogude Liitu.¹⁴ 2000. aastal nõustus 85% venelastest respondentidest väitega, et „siinsete venelaste tegelik kodumaa  on Eesti” (Integratsiooni monitooring, 2000 edaspidi IM ). Eesti või Venemaa kodumaaks pidamine sõltub mitmest asjaolust, sealhulgas ka sellest, kas ollakse sündinud Eestis või mujal. Noorte puhul võib ainuüksi see asjaolu kallutada kodumaa määratlust tugevasti Eesti kasuks.       

Eesti võimalikku naasmist Venemaa geopoliitilisse mõjusfääri kas SRÜ liikmena või Venemaa koosseisus ei pidanud tõenäoliseks ega soovitavaks kaks kolmandikku Eesti venelasi juba 2002. aastal. Niisugust arengut  vastustas isegi pool Eestis elavaist Venemaa kodanikest. Inimeste samastumine riigiga on oluline näitaja, kuid võidakse ka distantseeruda konkreetsetest poliitilistest režiimidest, minetamata sealjuures moraalset solidaarsust väliskodumaaga, mille ajaloo ja kultuuriga ollakse seotud. Viimased uuringud näitavad, et eestivenelaste hinnangud näiteks konfliktiderohke XX sajandi sündmustele ja poliitikutele on märksa lähemal eestlaste kui Venemaa  elanike avalikule arvamusele.¹⁵    

Eluplaanides domineerib  pragmaatika ja kodumaale minna ei taheta     

Diasporaa identiteeti iseloomustab asukohamaa pidamine ajutiseks kodumaaks ja soov naasta kunagisele päritolumaale. Seda soovi võivad ajendada paljud põhjused, sealhulgas lootus leida paremaid elu- ja töötingimusi, vaimselt lähedast kultuurikeskkonda või ka meelepärasemat rahvuslikku ümbrust. Need motiivid pole eestivenelaste jaoks toimunud muutuste taustal olnud pelgalt abstraktse tähendusega. Kummati pole Venemaa nagu teisedki Nõukogude-järgsed riigid olnud atraktiivne  sihtkoht, mida valida uue Eesti asemel. 1996. aasta UN IMO uuringu andmeil kavatses 61% muulastest kindlasti jääda Eestisse, 15% pidas tõenäoliseks Venemaale ja 5% teistesse endistesse liiduvabariikidesse asumist ja ligi 20% asumist lääneriikidesse. Toonaseid uuringuandmeid mõtestades tuleb arvesse võtta siirdeperioodi esimeste aastate olukorda. Neil aastail lakkas olemast üle 30% 1980. aastate lõpu töökohtadest tööstuses, kus hõivatuist  moodustasid enamuse mitte-eestlased.¹⁶ Ka kümme aastat hiljem on potentsiaalse Eestist lahkumise motiivid majanduslikud ja seotud tööga ning sotsiaalse toimetulekuga. Sealjuures vaid 1% küsitletuist plaanis lahkuda Venemaale, 7% võimalikest lahkujatest ei kaalu Venemaale minekut mitte kohe, vaid mõne aasta pärast.¹⁷     

Venemaa võimud vältisid kuni hiljutise ajani avalikke üleskutseid oma „kaasmaalastele” naasta ajaloolisele kodumaale. See muidugi ei välista vastavat poliitilist retoorikat ka kõrgel ametlikul tasemel. President Putin tegi niisuguse vihje, esinedes Venemaa kaasmaalaste kongressil 2001. aasta oktoobris,  pakkudes võimalust naasta Venemaale neile Baltimaadel elavaile kaasmaalastele, keda tema sõnul räigelt diskrimineeritakse ja koheldakse sama halvasti nagu „albaanlasi Makedoonias”. Nii kõrgetasemelist sõnumit kontrolliti 2002. aasta integratsiooni monitooringu käigus. Respondentidel paluti hinnata, kas see üleskutse avaldaks mingit mõju juhul, kui Venemaa toetaks väljarändajaid rahaliselt, või on pigem soovitav, et ta toetaks  aktiivselt välisvenelasi seal, kus nad elavad, või ei avalda see üleskutse mingit mõju. Neist valikuist toetati enim (55% eestlasi ja 38% venelasi) seisukohta, et sellistel üleskutsetel pole Eesti venelastele mingit tähtsust ja see, kas jääda või lahkuda, ei sõltu ka presidendi üleskutsest.¹⁸ Samas pole huvita märkida, et iga neljas küsitletud mitte-eestlane (ja 30% eestlasi) arvas, et Venemaa peaks toetama rahaliselt väljarännet Venemaale ja kolmandik  pooldas Eestimaa venelaste toetamist kohapeal. Venemaa abi ja Eestis elamise ühitamist toetaksid keskmisest enam väljaspool Eestit sündinud, vanemaealised ja Venemaa kodanikud. Kaudselt võib neid andmeid tõlgendada selliselt, et elamine kahe kodumaa režiimis on keskmisest vastuvõetavam nendele, kelle toimetuleku- või valikuvõimalused on väiksemad ja kellele mis tahes lisaabi, ükskõik, kust see tuleb, on teretulnud. 

Samas oleks ennatlik neid hoiakuid tõlgendada diasporaa- mentaliteedi piisava  tõendina. Eraldumine Venemaast ja juurdumine uude Eestisse on paljude jaoks alles algusjärgus ja suur osa eestivenelasi kujundab oma suhtumist mõlemasse kodumaasse argiste vajaduste ajel. Võrdluses Venemaa oludega tunnevad eestivenelased end siin sotsiaalmajanduslikus mõttes turvalisemalt. Venemaa abi kiidaksid heaks need, kes tajuvad keskmisest enam rahvuslikku ebavõrdsust. Venemaas ei näe siinsete venelaste migratsioonilise käitumise tegusat mõjutajat need, kes ei pea rahvuslikku ebavõrdsust eriti suureks. Suhtumist Eestisse kui oma maasse näitavad suurel määral hoiakud võimaliku välismaalaste immigratsiooni suhtes. Vastavat uuringut kavandades eeldasime, et venelased kui loomult avatumad ja rahvuslikult tolerantsemad peaksid olema tunduvalt leplikumad ka võimalike uute sisserändajate suhtes. Kummati osutus, et eestlased ja venelased  suhtuvad võrdselt tõrjuvalt tööturu avamisse välismaalastele.     

Kui käsitleda kõiki välisvenelasi ühtse diasporaana, tuleks eeldada, et kõikides naaberriikides toimub (või ei toimu) venelaste integratsioon ühesuguse malli järgi ning näiteks Balti ja Ukraina venelased on ühtemoodi vene etnilise kehandi perifeeriarühm, kelle vaimne ja poliitiline keskus on Venemaal ja jääb sinna ka tulevikus. Suur osa välisvenelastest on alles kohanemas elamaks kahes kultuuris ning tasakaal vene rahvuskultuurilise ja uue kodanikuidentiteedi vahel on kujunemas. Balti riikides elavate venelaste ja venekeelse  rahvastiku ühiskondlike sidemete võrgustik muutub juba lähitulevikus kolmemõõtmeliseks ning ühendab neid Venemaaga keele- ja kultuuritraditsiooni kaudu(diasporaa diskursus), Eesti jt asukohariikidega kodanikukuuluvuse ja enamuse kultuuriga kohanemise kaudu (vähemuse diskursus) ning Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike või pikaajaliste elanikena ka rahvusvaheliselt. Küsimusele, kas tegu on diasporaa, vähemuse või etnilise  perifeeriaga, annab vastuse aeg. Mitme asjaolu tõttu (eraldatud asustus, keelebarjäär, identiteedi erinevused) ei ole vene vähemuse massiline eestisuunaline assimilatsioon kuigi tõenäoline. Tegelikult näitavad kõik välisvenelasi uurivate autorite tööd, et välisvenelaste identiteedi konflikti peapõhjus pole mitte eraldatus Venemaast, vaid sulandumisraskused iseseisvunud riikide ühiskondlikku ellu. Eesti ühiskonna ebapiisavast  sidususest annab tunnistust see, et suur osa elanikkonnast, eriti rahvusvähemuste liikmeist ei tunne end võrdselt kohelduna. Mitteeestlaste migratsioonipotentsiaali uuringu andmeil (Saar Poll, 2006) tervelt veerand küsitletuist seostab oma võimalikku Eestist lahkumist sellega, et tuntakse end madalama sordi inimesena. Eesti venelaste ja venekeelsete inimeste enamus, vaatamata raskustele, näeb siiski Eestit oma kodumaana, üheaegselt  heana ja elamisväärsena, kohati ka ülekohtusena, kuid siiski omasena või koguni ainumõeldavana. 

Sõltuvalt sellest, mil määral eesti ühiskond tunnistab edaspidi ühiskonna mitmekultuurilisust, kasvab või ei kasva vähemuste  panus ühiskonna tasakaalustatud ja demokraatlikku arengusse. Kuid Eesti mitmerahvuseline ühiskond võib esitada ka teistsuguseid arengu variante. Diasporaa kahese lojaalsuse ja topeltmarginaalsuse alternatiiviks saab olla vaid vene vähemuse suurem kaasatus ühiskonna ühisesse arengusse.   

1 W. Kymlicka, Eesti integratsioonipoliitika võrdlevas perspektiivis. Rmt: Integratsioonimaastik – ükskõiksusest koosmeeleni. Toim Agu Laius jt. Jaan Tõnissoni Instituut, 2000, lk 44.     

2 Ch. Joppke, How immigration is changing citizenship: a comparative view. – Ethnic and Racial Studies, Vol. 22, No. 4, July 1999, lk 637.       

3 D. Hoerder, The German-Language Diasporas. A Survey, Critique, and Interpretation. – Diaspora, Vol. 11, No. 1 (Spring 2002), lk 9.       

4 A. Portes, L. Guarnizo, P. Landolt, The study of transnationalism: pitfalls and promise of an emergent research field. – Ethnic and Racial Studies, Vol. 22, No. 2, March 1999, lk 219.

5 W. Safran, Diasporas in Modern Societies: Myths of Homeland and Return. – Diaspora 1991, Vol. 1, No. 1, lk 83-84. Artikkel on avaldatud ka vene keeles, vt Диаспоры 2004, № 4; 2005, № 5. В. Тишков, Исторический феномен диспоры. – Этнографическое обозрение 2000, № 2, lk 46. 

6 В. Тишков, ibid., lk 167.

7 Н. Космарская, «Русские диаспоры»:политические мифологии и реалии массового сознания. – Диаспоры 2002, № 2, lk 111.

8 В. Шнирельман, Мифы диаспоры. – Диаспоры 1999, № 2-3, lk 6-7.

9 Федеральный Закон Российской Федерации „О Гражданстве Российской Федерации” № 62-Фз. Принят Государственной Думой 19 апреля 2002 года. Одобрен Советом Федерации 15 мая 2002 года. 

10 Eesti Venemaa Föderatsiooni saatkonna konsulaarosakonna 12. III 2007 informatsioon.

11 7. UN IMO Migration Information Programme. Estonian Non-Ctizens (Saar Poll, 1996). Valikus 421 Venemaa ja 70 teiste endiste Nõukogude liiduvabariikide kodanikku ja 1011 kodakondsuseta isikut.

12 R. Ruutsoo, Eesti ja vene koolide õpilaste ajalooteadvusest 1992.-1993. a. Rmt: Vene noored Eestis: sotsioloogiline mosaiik. Toim P. Järve jt. 1997, lk 90.

13 K. Hallik, Eestlaste ja venelaste poliitiliste hoiakute  ja geo-ajaloolise identiteedi polarisatsioon 1991. aastal. Samas, lk 11–17.

14 UNIMO Migration Information Programme. Estonian. Non-Ctizens. Saar Poll, 1996.

15 http://www.saarpoll.ee/UserFiles/File/Ajalooteadvuse_ uuringu_esitlus_23_09_2009.pdf

16 Sotsiaaltrendid, ESA, 1998, lk 38.

17 Saar Poll, Mitte-eestlaste perspektiivid. Elanikkonna küsitlus. Kevad 2006. http://www.migfond.ee/ index.php?page=1249&lang=esthttp://www.migfond.  ee/index.php?page=1249&lang=est.

18 Venemaale ümberasumisprogrammi raames 2007. aastast kuni 2009. aasta septembrini on Eestist lahkunud vaid 20 perekonda. http://uudised. err.ee/index.php?06176844. Venemaal oodati, et selle programmi toel naaseb aastatel 2007–2009 juba vähemalt 300 000 inimest, sh 2007. aastal vähemalt 100 000; tegelikult asus Venemaale ümber „lähivälismaalt” kuni 2009. aasta aprillini 11 000 inimest. ttp://www.russkie.org/index.  php?module=fullitem&id=10859.