Venemaa ajaloo lühikursus

Kultuurile ja naiste ühiskondlikule rollile osutatud tähelepanu poolest on Paul Bushkovitchi ajalookäsitlus silmatorkav erand.

David Vseviov

Ajalugu nagu ka muid humanitaar­teadusi saab kirja panna ja edasi anda mitmeti. Riiulil võivad sõbralikult kõrvuti seista Vassili Kljutševski ja Sergei Solovjovi mitmeköiteline klassikaline käsitlus ning Paul Bushkovitchi „Lühike Venemaa ajalugu“. Venemaa ajaloo perioodi, mida on tavaks nimetada segaduste ajaks, saab koondada vaid viiele leheküljele, nagu on teinud Bushkovitch, või pühendada sellele ajajärgule 650 lehekülge, nagu olen teinud ma ise kaasautorsuses Vladimir Sergejeviga raamatus „Venemaa – lähedane ja kauge. Viimasest Rjurikovitšist esimese Romanovini“. Kuid lõpuks peab ajaloolane lehekülgede arvule vaatamata tegema ikkagi valiku. Seda ka siis, kui suurriigi mineviku kirjeldamisele on kavandatava elutöö nimel reserveeritud kümneid aastaid ja tuhandeid lehekülgi. Kuidas ka ei ponnistaks, jääb minevik oma loendamatutes üksikasjades ikkagi kättesaamatuks, mis ongi iseenesest hea, kuna vastu­pidise võimaluse puhul saaks aeg otsa ning toimuks tagurpidine suur pauk.

Minevik oma ääretus lõpmatuses avaneb meile vaid olevikust vaadatuna. Ajateljel kulgedes pole see ka teisiti võimalik. Seega on iga minevikku kirjeldav autor paratamatult olevikku aheldatud. Küsimus on vaid selles, milline on aheldatuse vabatahtlikkuse aste: on see maksimumilähedane või allub kirjapanija mingitele nõudmistele, mida nimetatakse ideoloogiliseks tellimuseks? Vahel pole sellel tellimusel isegi ohjajat. Viimast võib asendada mõne autori kas või alateadlik verest või kultuurist tulenev samastumissoov. Igatahes „Lühikese Venemaa ajaloo“ puhul on tajutav, et mingit n-ö kõrvalttellijat sel raamatul pole ning kirjutaja näol on tegemist sõna kõige paremas tähenduses kõrvaltvaatajaga. Aga see on juba iseenesest oluline argument kinnitamaks, et esmatutvuse Venemaa ajalooga võiks teha seda raamatut sirvides.

Seosed Euroopa arengulooga

Bushkovitch teab, kes on tema teose potentsiaalsed lugejad. Need on ennekõike inimesed, kes puutuvad esimest korda kokku Venemaa ajaloo süsteemselt esitatud käsitlusega. Käsitlus algab ajast „Venemaa enne Venemaad“ ja lõpeb järelsõnas kirjeldatud NSV Liidu lõpufaasiga. Seejuures on ilmselt paratamatu, et mõnede keerulisemate ühiskondlike protsesside kirjeldamisel on autoril tulnud maksta lõivu lihtsustamisele. Õigustatult on ta aga leidnud mahtu, et juhtida tähelepanu Venemaal toimunu seostele (see puudutab varasemat perioodi) üleeuroopaliste arengutendentsidega.

Koolis on ajalooteadmised meieni jõudnud kronoloogilises järjestuses, kaugemast minevikust tänase päevani. Samast põhimõttes on lähtunud ka Paul Bushkovitch. Seejuures on ta vajadusel kinnistunud perioodide verstapostid vabalt selja taha jätnud, teinud üldpildi huvides ja teksti elavdamise eesmärgil kõrvalepõikeid peatükkide ajaraamist väljapoole. See on olnud ka põhjendatud. Näiteks, jõudnud peatükis „Moskva, Novgorod, Leedu ja mongolid“ Aleksander Nevski Peipsi järve jääl Liivi ordu rüütlite üle saavutatud võidu kirjeldamiseni, lisab autor, et „selle võidu tegi tõeliselt suureks XX sajandi kinokunst – Sergei Eisensteini 1938. aasta eepiliste mõõtmetega film Sergei Prokofjevi muusikaga“.

Muidugi, selle suurekstegijaks polnud mitte Eisenstein, vaid Stalin, kelle ideoloogilise tellimuse režissöör koos meeskonnaga täitis (Eisenstein pälvis selle filmi eest I järgu Stalini preemia ja talle anti kunstiteaduste doktori kraad, kuigi ta polnud mingit dissertatsiooni kaitsnud). Sellesarnaseid väiksemaid möödalaskmisi ja möödaütlemisi („tsaar Dmitri rebiti ribadeks“) ning tarbetuid emotsioone („õnneks ei olnud mitte kõik Venemaa talupojad pärisorjad“) kohtab raamatus veel, kuid siin tuleb avaldada kiitust tõlkija Marek Laanele, kes on parandanud suurema osa faktieksitusi oma märkustes. Loomulikult, nagu kronoloogiliste käsitluste puhul tüüpiline, mida lähemale tänasele päevale autor jõuab, seda venivamaks ja detailirikkamaks käsitlus muutub. Nii mahub kogu Venemaa ajalugu algusest Peeter I-ni sajale leheküljele, palju lühem ajajärk Peeter I-st olevikuni on nõudnud kirjeldamiseks ülejäänud 400 lehekülge. Peeter Suur ja Katariina Suur ongi Venemaa ajaloo ainsad persoonid, kes on pälvinud au märgistada oma nimega üht raamatu peatükki.

Peetri-aegsetest muudatustest-saavutustest rääkides toob autor esile aspekti, mis on jäänud tavaliselt suurema tähelepanuta. Nimelt erines Venemaa ülejäänud Euroopast selle poolest, et riigis polnud väljaõpetatud juriste. Autor on „Vene ühiskonna paradoksiks“ nimetanud ning enam-vähem samast ajast pärit ja harva esile tõstetud erinevusena esile toonud sellegi, „et aadlinaistel olid Venemaal märksa suuremad omandiõigused ja palju suurem võim omandi üle kui peaaegu kus tahes tollases läänes“. Ning see pole kaugeltki raamatu ainus lõik, kus on käsitletud naiste ühiskondlikku rolli.

Teraseid tähelepanekuid on teoses teisigi. Nii väidab autor, et Aleksander I puhul oli tegemist viimase Vene keisriga, kes „ilmutas vahetut huvi hoida Venemaa ühel järjel lääne kiiresti muutuva poliitilise maailmaga“. Sellist komplimenti antud valitseja aadressil pole ma varem kohanud. Nagu ka seda, et Nikolai I suhtumises dekabristidesse on kõige hämmastavam „just nimelt leebus“. Seejuures võib Bushkovitch mõnikümmend lehekülge edasi tõmmata Aleksander I tegevuse kõrgele hinnangule lihtsalt kriipsu peale ning väita, et hoopis „Aleksander II ajal leidsid aset suurimad muutused Venemaal pärast Peeter Suurt, mis viisid maa moodsasse maailma“.

Üldiselt on Bushkovitchi kokkuvõtlikud hinnangud traditsiooniliselt ajaloolistena käsitletud isiksustele täpsed. See puudutab nii Nikolai II-st, kes oleks võinud olla autori arvates „ideaalne konservatiivne maa-aadlik, sest ta oli ühtlasi heade kommetega ja lahke südamega tubli pereisa“, kui ka oktoobripöörde tulemusel võimu juurde pääsenud tegelasi. Viimaste otsustada oli ka juhitava riigi territoriaalne korraldus, mis viis selliste liiduvabariikide nagu Ukraina ja Valgevene moodustamiseni. Autor peab seda lahendust pragmaatiliselt kunstlikuks käiguks, mis võib tänasel päeval seletada paljuski neis riikides aset leidvaid sündmusi.

Eisensteini filmiloomingule viitab autor ka siis, kui arutleb Ivan Julma valitsemisaja sündmuste üle, tehes seejuures ja möödaminnes olulise tähelepaneku, mis kipub sageli paljudel ajaloolastel ning ajaloohuvilistel meelest minema. Ta kirjutab: „Me teame ainult seda, mida ta tegi, mitte aga tema sisemisi mõtteid ja tundeid.“ Aga kui sageli püütakse just nimelt neid mõtteid ja tundeid tagantjärele tarkadena esitada! Samasse ritta paigutub ka siin ja seal esinev autori fataalsemaiguline tõdemus: „oli, kuidas oli …“, mis on iseenesest sümpaatne viis võimalike küsimuste välistamiseks.

Utoopia ülesehitamine

Kuigi Bushkovitchi raamatu piiratud maht ei võimalda peatumist ajaloolaste koolkondlikel eriseisukohtadel, saab tema suhtumine Venemaa ajaloo sõlmküsimustesse lugejatele teatavaks väga konkreetsete seisukohavõttude kaudu. See puudutab näiteks hinnangut niinimetatud mongoli-tatari ikke jäljele, mille sügavuse teemal võib ajalookirjanduses kohata diametraalselt erinevat arusaamist, alates mustast kuni valgeni. Bushkovitch positsioneerib enda selles diskussioonis lausega „tegelikult oli Hordil Vene ühiskonnale vähe selgelt jälgitavat mõju“. Autori põhimõttelise seisukoha avavad ka mõnede peatükkide pealkirjad (nt „Utoopia ülesehitamine“, millega iseloomustatakse nõukogude Venemaal 1920ndate lõpust alanud ajajärku).

Nagu juba märgitud: mida lähemale tänasele päevale, seda üksikasjalikum on autori käsitlus. Nii näiteks pühendab Bushkovitch peatükis „Pärisorjusest kapitalismi tärkamiseni“ eraldi alapeatüki Vene tsaaririigi viimastele kümnenditele. See on igati põhjendatud, kuna sellel ajal realiseeruvad paljud varem mütoloogilisena käsitletavad inimkonna unistused, mis mõjutasid paljuski ka Venemaa arengut. Samuti on igati loogiline käsitleda eraldi teemana Venemaad kui impeeriumi. Mida raamatu lõpu poole, seda sagedamini tõstatub käsitlust lugedes küsimus mõningate detailide esiletoomise otstarbekuse kohta, kusjuures juba XIX sajandi keskpaigast alates. Näiteks, mis mõtet on pühendada sedavõrd palju tähelepanu 1860ndate reformidele eelnenud võitlusele võimukuluaarides või 1957. aastal ebaõnnestunud Nikita Hruštšovi vastase vandenõu läbikukkumise üksikasjadele. Raamatu viimastes peatükkides kohtab ka ebaõnnestunud sõnastust, näiteks leiab sellise stalinlikke repressioone kirjeldava lause: „Mitte kõiki, kes vahistati, ei lastud maha, ja seetõttu suurenes vangilaagrite asurkond järsult“.

Ühtede kaante vahele koondatud Venemaa ajalugu annab oma mitmekesisuses aimu sellestki, kuivõrd suhtelised on mõned hinnangud, mis kehtivad oma näilises uudsuses esmapilgul vaid tänapäeva kohta. See puudutab kas või praeguse aja märgistamist „tõejärgsena“. Raamatust ilmneb, et segadusteaegsel Venemaal näib olevat sellele tiitlile tunduvalt rohkem õigust.

Bushkovitchi raamat ilmus 2012. aastal. Nõukogude Liidu lagunemisest oli selleks ajaks möödas juba ligikaudu 20 aastat. Venemaa pikas ajaloos on see muidugi lühike aeg, kuid ikkagi oleks võinud sellele perioodile pühendada natukene rohkem tähelepanu. Autori põhjendusega, miks seda pole tehtud (näiteks: „Veel raskemaks muudab asjaliku mõtestamise see, et suhtumine neisse sündmustesse väljaspool Venemaad ning venelaste ja enamiku endise Nõukogude Liidu elanike seas erineb põhjalikult“) ei taha ma seejuures kuidagi nõustuda.

Talvesõjas on süüdi soomlased!?

„Lühikeses Venemaa ajaloos“ pole Eestit õigupoolest mainitud, isegi siis mitte, kui juttu on vastloodud Nõukogude Venemaa isolatsioonist väljamurdmisest. Seejuures ei mainita mitte Tartu rahulepingut, vaid 1921. aastal sõlmitud kaubanduslepingut Suurbritanniaga ja 1922. aasta kokkulepet Weimari vabariigiga. Ka Balti riikide okupeerimisest on juttu vaid möödaminnes, mis on raamatu mahu juures aktsepteeritav. Kuid hoopis küsitavam on autori hinnang 1939. aasta Saksamaa ja Nõukogude Liidu pakti sõlmimise põhjustele. Raamatust jääb mulje, et selle lepingu sünni peamine süü langeb lääneriikidele. Ka Talvesõja puhkemises on raamatu järgi süüdi soomlased, kes olid keeldunud NSV Liidu pakutud soodsast maadevahetustehingust.

Bushkovitchi raamat pole kaugeltki esimene kokkuvõtlik Venemaa ajalugu. Selliseid käsitlusi on kümneid, kui mitte sadu ning oma lühiduse tõttu on need paratamatult sarnased. Kõnealune teos erineb aga positiivselt paljudest omalaadsetest selle poolest, et autor on väiksele mahule vaatamata pööranud tähelepanu valdkondadele, mis ei pääse sageli isegi tunduvalt paksemate raamatute lehekülgedele või esinevad vaid peatükkide lõpus pooleleheküljelise kokkuvõttena. Bushkovich on aga lülitanud oma raamatusse sellised eraldi peatükid nagu „Kultuur ja isevalitsus“ (käsitleb Nikolai I aegset kultuurielu), „Vene kultuuri kuldajastu“ (sisaldab teaduse, muusika, kujutava kunsti ja kirjanduse alapeatüki), „Revolutsioonid vene kultuuris“ ning „Nõukogude kultuur“.

Käsitluse peatükkide koguarvu (23) juures on kultuurivaldkondadele osaks langenud tähelepanu silmatorkav erand. Seejuures on autor pühendanud näiteks Puškini loomingule ja selle mõjule mitu lehekülge, mis lõpevad aruteluga poeedi surma tähenduse üle. Ligikaudu sama palju tähelepanu on pälvinud ka Lermontov, Gogol ning paljud teised vene kultuuri esindajad. Sama ainulaadne on ka autori otsus käsitleda eraldi alapeatükkidena Venemaa rahvusvähemusi, nagu poolakaid, juute, ukrainlasi ja teisi.

Selles, et Venemaa ajalugu peab tundma, pole tänapäeva olusid arvestades ilmselt mingit kahtlust. Ning kui selline tundmaõppimissoov peaks tekkima, siis on „Lühikese Venemaa ajalooga“ alustada igati mõistlik tegu, seda enam et raamatu lõpus leiab lisalugemiseks soovitusi nii inglise kui eesti keeles avaldatu hulgast.