Venemaa organiseeritud kuritegevus ja riiklus

Mõni autor uurib enda arvates Venemaad, kuid tegelikult uurib Venemaa tema abiga läänt – uurijast on saanud infoallikas või kasulik idioot.

JÜRI SAAR

2018. aastal ilmus ja eestindati Mark Galeotti sisutihe uurimus nn seaduslikest varastest ehk Vene maffiast. Autor on tuntud uurija, tipptasemel analüütik ja viljakas kirjutaja, kes on tegelnud rahvusvahelise kuritegevuse, terrorismi, tänapäeva sõjapidamise ja muude sellesarnaste valdkondadega juba pikemat aega. Olulise osa tema uuringute ainest hõlmab Venemaa organiseeritud kuritegevus.

Eessõnast saab teada, et selle raamatu valmimiseks kulus autoril ligi 30 aastat. Tõepoolest, ta on Venemaaga kokku puutunud 1988. aastast, mil kogus materjali oma doktoritööks, kus on vaatluse all Afganistani sõja (1979–1989) tähendus Nõukogude Liidu saatusele.¹ Galeotti on kireva professionaalse karjääri käigus töötanud mitmetes akadeemilistes ja muud laadi analüüsidega tegelevates asutustes Euroopas ja Ameerikas. Sealjuures on ta korduvalt käinud Venemaal, olnud külalisprofessor Moskva rahvusvaheliste suhete instituudis (MGIMO).

Galeotti nendib, et Vene organiseeritud kuritegevusest (Vene maffiast) on saanud tõeliselt ülemaailmne fenomen, lausa kaubamärk (lk 174), mis on viimastel aastakümnetel tuntum kui Sitsiilia maffia, Jaapani yakuza’d või Colombia narkokartellid. Autor küsib: milles ikkagi seisneb nende kuritegelike grupeeringute venelikkus, kui Vene organiseeritud kuritegevus ei pruugi üldse olla otseses mõttes Vene päritolu, pole kuigi organiseeritud ja selle raames tegeldakse muuga peale kuritegevuse (lk 177)? Ja vastab ise: „Vene“ tähistab laiemalt päritolu suunda, teatavaid kultuurilisi ja tegevuslikke erijooni ning suhete olemasolu emamaa ehk Venemaaga. Seda laadi kuritegevusel on kultuurilised juured, mistõttu on sümptomaatiline, et kuigi kriminaalsete koosluste rahvuslik esindatus võib olla vägagi kirev, imbub Vene maffia eelkõige sinna, kuhu on tekkinud (või tekkimas) piisavalt arvukas „väikene Venemaa“ ehk venelaste diasporaa, sisserännanute kogukond. Nii et tegemist on autori hinnangul „Venemaa-põhise organiseeritud kuritegevusega“ (VPOK, lk 242), millega tuleb nõustuda.

Galeotti väitel paistab tänapäeva Venemaa organiseeritud kuritegevus, erinevalt nt oma Hiina või Jaapani ametivendadest, nautivat oma täielikku ajaloovabadust, neil puudub isegi folkloorihuvi oma mineviku osas (lk 10). See ei tähenda muidugi mineviku puudumist. Autor maalib mastaapse pildi venekeelse (eelistermin Euroopa Liidus) või Euraasia organiseeritud kuritegevuse (FBI eelistus, lk 177) tekkimise ajaloolisest taustast, mille alguse on ta paigutanud Tsaari-Venemaa perioodi. Galeotti tabava üldmääratluse järgi on Venemaa organiseeritud kuritegevus välja kasvanud ühiskonnast, kus riik on olnud kohmakas ja sügavalt korrumpeerunud, seejuures ka jõhker ja halastamatu, piiramata ennast seaduslikkuse ja protseduuride koormaga (lk 11).

Varaste riigi kujunemine

Niinimetatud varaste maailm kujunes Venemaal välja koos hilinenud, kuid jõulise tööstusrevolutsiooniga, mille käigus kahekordistus XIX sajandil Venemaa linnaelanike arv. Vastsete tööliste elu vormisid ekspluateerimine ja armetu elu, kuna linnas polnud küla toetusmehhanisme ega sotsiaalset kontrolli (lk 23-24). Avaliku korra kaitsel politseinikke oli vähe ja nii said Venemaal moodustuda senimaani tundmatud linnajõugud. Koos linna tulnud talupoegadega tuli linna ka talupojaõigus, mis tugines samuti kindlatele arusaamadele hierarhiatest ning allumisvahekordadest. Jäigalt hierarhilise ülesehitusega tsaaririik, kus kõigil ametimeestel kontoriametnikest kuni jaamaülemateni oli munder ja positsioon, peegeldus ka all­ilmas, kus kujunesid välja omad kastid ja aukraadid (lk 33).

Galeotti on siiski jätnud piisava tähelepanuta muutuse, mis toimus organiseeritud kuritegevusega Tsaari-Venemaa kokkukukkumisel. Venemaa tõelise organiseeritud kuritegevuse loojaks, nagu me seda tunneme, olid bolševikud eesotsas Leniniga (lk 37). Kuna seisuslikus ühiskonnas seostus organiseeritud kuritegevus ühetähenduslikult madalamate seisustega, siis pärast proletaarset revolutsiooni kadusid organiseeritud kuritegevuse nn klassijuured. Erinevalt nt Ameerikas esmakordselt 1930. aastatel märgatud valgekraede kuritegevusest kui võimukate ja varakate isikute oma positsiooni karistamatult kuritarvitamisest ei õnnestunud Tsaari-Venemaal sellise arenguetapini välja jõuda. Organiseeritud kurjategijad püüdlevad teatavasti alati võimu ja hüvede enda kasuks jaotamise poole, kuid tahavad vältida igasugust vastutust allpool – ilmselt maffia kõige täpsem definitsioon ongi „võim ilma vastutuseta“. Selles tähenduses olid bolševikud organiseeritud kurjategijad, kellel õnnestus Venemaal võtta üle riik ja võim. Bolševike n-ö poliitiline maffia oli Venemaal võimu võtmisest alates sedavõrd domineeriv, et selle kõrvale konkureeriva organiseeritud jõu tekkimine oli põhimõtteliselt välistatud.

See kõik (organiseeritud kuritegevuse kujunemine) on olnud Galeotti arvates paljuski spontaanne asjakäik, mida pole keegi suutnud kontrolli all hoida. Näiteks Stalini ajal oli kriminaalne maailm jagunenud kaheks: vor’id ja lita’d. Esimesed elasid oma vargaelu ja keeldusid igasugusest koostööst administratsiooni, organite ja riigiga, teised lasksid ennast ära osta pisikeste hüvedega, mida pakuti neile vangilaagris, võrreldes teiste kinnipeetavatega. Galeotti pole nõus kirjanik Solženitsõni väitega, et „kolm protsenti vanglapopulatsioonist hoidis ülejäänud kurjategijaid pimedas kuulekuses“ (lk 51) ja tegelikult koos kogu Gulagi süsteemi. Solženitsõn kindlasti teadis, millest rääkis. Päris täpne oleks öelda, et bolševike võim kasutas seaduslikke vargaid sihipäraselt, nagu natsid kasutasid koonduslaagrites Kapo’sid. Ühe sõrmenipsuga oli kinnipidamisasutuse administratsioonil alati võimalik teha senisest kriminaalsest autoriteedist koputaja ehk vanglažargoonis kits – ja kui seda ei tehtud, siis eelkõige võimude huvides lasta neil jätkuvalt oma rollis tegutseda.

Suur ja väike tsoon

Siin on tunda autori naiivsust, mis tuleneb ilmselt tema teoreetilisest ettevalmistusest ja sellest, et tal pole olnud (õnneks) võimalust kogeda, kuidas näeb välja ja lõhnab Venemaa vangla seestpoolt vaadates. Seetõttu alahindab ta keskvõimu rolli organiseeritud kuritegevuse kujunemisel ja eesmärgipärasel ärakasutamisel. Miljonite inimestega läbi viidud hiiglaslik eksperiment, mille käigus loodi bolševistlikud koonduslaagrid ehk Gulagi süsteem, on tähelepanuväärne kogu maailma mastaabis. Terve riik koosneski justkui kahest tsoonist: suurest ja väikesest. Stalini-aegsete vangilaagrite võrgustik oli üheaegselt riik riigis ja ühtlasi lahutamatu osa Nõukogude Liidust, sest mõlemas tsoonis kehtisid põhimõtteliselt samad reeglid. Ainult nii oligi võimalik miljoneid inimesi okastraadi taga hoida, kui ühed valvasid teisi.

Seetõttu on õigem väita, et Vene organiseeritud kuritegevuse ja Venemaa riikluse väljakujunemise ajalugu on lahutamatult läbipõimunud. Kriminaalne maailm elas Tsaari-Venemaal oma elu „surnud majas“ (Dostojevski) ja kujutas endast tsaarivõimu seisukohalt ühiskonna põhjakihti, millega ei osatud midagi mõistlikku ette võtta. Bolševikud leidsid ülesehitusliku rakenduse miljonite kinnipeetavate tööjõule ja vor’id täitsid massivangistuse tingimustes korrahoidjate rolli. Kuna Nõukogude Liidu ideoloogide arvates loodi uut ühiskonda ja inimest, siis polnud väljaspool vangilaagrit kriminaalsetele autoriteetidele mingit rolli ette nähtud – nad olid üksnes laagritolm (Stalin). Nii oli see kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni, kuid tänapäeva Venemaal on leitud kriminaalsele maailmale uuenduslikult tähtis roll ka väljaspool kinnipidamisasutusi. Kurjategija saab selle käsitluse kohaselt olla Vene patrioot, kriminaalne autoriteet aga lausa suur patrioot ja osutada kodumaale suuri teeneid. Galeotti on seda põhimõttelist muutust analüüsinud raamatu teises pooles.

Kriminaalse maailmaga seotud teemade puhul kerkib alati lähenemisnurga küsimus. Kas rääkida protsessidest, nähtustest või pigem isikutest, kelle tegevuse kaudu kujuneb ka laiem pilt. Ahvatlev, lausa filmilik suund on just teine, kui saab värvikalt ümber jutustada verd tarretavaid lugusid kuritegudest ja maalida portreid nende toimepanijatest. Paraku makstakse sellesse suunda kaldudes lõivu analüüsile ja teaduslikule lähenemisele ning minnakse legendide ja kuulduste teed. Galeotti on minu hinnangul natuke liiga palju pööranud tähelepanu igasugustele kriminaalsetele tüüpidele, alates Vanka Kainist, XVIII sajandi Moskva gangsterist, Mogilevitšist või Ded Hassanist ja lõpetades New Yorgis Brighton Beachil 1990. aastatel tegutsenud kriminaalse autoriteedi Japontšikuga. Persoonikeskne lähenemine on muidugi cool ja ohutu vähemalt senikaua, kuni pole tuvastatud otsesidemeid Venemaa kõrgema võimuešeloni ja kurikaelte vahel.

Avaliku sektori gangsterlikustamine

Galeotti on pühendanud suhteliselt vähe ruumi küsimusele, miks on lahutamatu side allilma ja pealilma vahel välja kujunenud just Venemaal ning miks toimus Venemaal pärast Nõukogude Liidu lagunemist kaks protsessi: esiteks allilma riigistamine ja teiseks avaliku sektori gangsterlikustamine (lk 249-250). Esimene tähendab riiklikku kontrolli allilma üle, sest just riiklik „katus ja dobroo“, mille üksikasjad riik aeg-ajalt üle vaatab, on organiseeritud kurjategijatele nüüd kõige tähtsam argument. Kriminaalse maailma kõnepruuki kasutab isegi Venemaa president Putin, kes lubas 1999. aastal terroristid peldikus mättasse lüüa (motšit v sortire). Vor’ide initsiatsioonikombestik on leidnud oma koha sõjaväes (dedovštšina nime all), tõsised ärimehed räägivad Vene äri­ilmas razborka’dest ja shodka’dest (arvete, suhete klaarimisest) ning baks’idest (dollaritest), klotsidest ja sidrunitest (suurtest rahasummadest). Venemaal on populaarsed platnoilaulud, vargažargooni kasutamine väljapool kuritegelikku maailma (blatnaja muzõka) on tavapärane ning filmid ja seriaalid kordaloovatest kurjategijatest (nt „Vend“ I ja II, „Brigaad“) kriminaliseerivad permanentselt poliitikat ja igapäevaelu (bõt). Nii usuvad sageli ka lihtsad Vene inimesed, et kriminaalsed autoriteedid suudavad mingil elutargal viisil lahendada isegi nende probleeme, sageli paremini ja efektiivsemalt kui korrumpeerunud riigivõimu esindajad.

Keskne küsimus on aga ikkagi, miks tundub venelastele niivõrd endastmõistetav elamine pigem kirjapanemata arusaamade (ponjatija) kui õigusnormide järgi. Ja vastus, mida Galeotti kusagil ei anna, kuigi see lausa tükib esiplaanile, on klientelistlik baassuhe. Ka võim ilma vastutuseta allpool tuleneb lõppkokkuvõttes klientelistlikust suhete raamist. Näiteks perekond, külaühiskond, bande või eriteenistus toimivad kõik lähtuvalt ühest ja samast religioossete juurtega võimujoonisest. See on ka peamine põhjus, miks on korrumpeerunud võrgustikud Vene riigi „hõivanud, vangistanud“ suhteliselt lihtsalt ning miks vastupidine arengusuund on nõnda vaevaliselt edenenud.

Mõneti keerulisem on lugu Vene maffia ohtudega välismaa suunal. Kremlil ei ole midagi selle vastu, kui Venemaad kujutatakse riigina, mis liigub oma rasket ajaloopärandit nagu koormat kandes ikkagi demokraatia ja õigusriigi suunas. Inimeste stiihiline mässumeelsus, keeldumine allumast õigusnormidele ja muidugi välismaa ebasoodsad mõjud on sageli probleem ka praegustele võimudele. Seetõttu võib Vene organiseeritud kurjategijaid poliitkorrektselt kujutada pahadena, kellega võitlevad lääne ja Vene eriteenistused käsikäes. Näiteks küberrünnete ja häkkerite koostöö üle arutledes (lk 226–228) püüab Galeotti näidata seda valdkonda millenagi, mida ka Venemaa kompetentsed organid ei suuda kontrolli all hoida. See on just see, mida Kreml pidevalt rõhutab, et „meil nagu lääneski tegelevad inimesed paljude asjadega ja meie ei suuda kõike seda kontrollida. Ka meil lähevad inimesed turule, ostavad sealt endale pardilaskmise riided ja AKMi ja siirduvad salaja südame sunnil Ida-Ukrainasse“.

Teemad, mis seonduvad Vene maffia ohtudega väljaspool Venemaad, võtavad raamatu lõpu poole üha tõsisema tooni. Omaaegne Komintern eksportis revolutsiooni kogu maailma, Venemaa-põhist organiseeritud kuritegevust (VPOK) nimetab Galeotti aga kriminterniks. VPOKi kasutab Moskva, et mängida erinevaid rolle „poliitilises sõjas“ läänega, eriti Euroopa lõhestamiseks, et jätta otsene riiklik sekkumine peitu (lk 242-243). Siinkohal on mul hea võimalus meenutada oma kirjatükki „Uus revolutsionääride põlvkond ehk Vene maffia Eestis“ 1994. aastast, mil me siinmail põrkasime esmakordselt kokku seda laadi nähtusega.² Tookord oli reaalne võimalus, et me ei suudagi neid suuri ohtusid oma kontrolli alla saada. Õnneks oli tolleaegsel Venemaal piisavalt palju siseprobleeme ja organiseeritud kuritegevust kui tõhusat vahendit ei osatud veel efektiivselt kasutada.

Juba kaks aastakümmet tagasi kirjeldas endine CIA direktor James Woolsey oma tunnistuses, mille andis USA esindajatekoja panganduse ja finantsteenuste komitees Vene rahapesu asjus, olukorda järgmiselt: „Kui teil avaneb juhus vestelda sõnaosava inglise keelt kõneleva venelasega [—], kes kannab 3000 dollarit maksvat ülikonda ja Gucci kingi ja ütleb, et ta on Vene ettevõtte juht [—], siis on neli võimalust. Ta võib olla see, kes ütleb end olevat. Ta võib olla Vene luuretöötaja, kes tegutseb ärimehe katte all. Ta võib kuuluda vene kuritegelikku rühmitusse. Aga tõeliselt huvipakkuv võimalus on see, et ta võib olla kõik kolm korraga ja ühegi jaoks neist institutsioonidest ei ole see mingi probleem“ (lk 233).³

Kuidagi on nii, et Venemaal muutuvad siseministeeriumi maffiavastased üksused pidevalt maffia käsilasteks (lk 260) ning selle põhjuseks on üldjuhul ametnike korruptsioon. See ei pruugi aga olla ainuke põhjus. Nii nagu teame niisugustest tänapäevastest nähtustest nagu GONGOd (government-organized-non-governmental-organization), pole raske ette kujutada naaberriigi mõne eriteenistuse peakorteris allüksust, mille nimetus võiks olla organiseeritud kuritegevusega võitlemise osakond. Selle osakonna töö tegelik sisu võib siiski seisneda hoopis rahvatasujate (opolotšentsõ) või Wagneri grupi võitlejate tegevuse koordineerimises näiteks Donbassis või kusagil kaugemal.

Kriminaalid ja kuum rahu

Galeotti hinnangul on Vene organiseeritud kuritegevus mänginud tähtsat rolli nn uue külma sõja ehk kuuma rahu avakäikudes, mis võtsid 2014. aastal Krimmi annekteerimisega kindla vormi. Kui Venemaa tungis Ukrainasse, tehti seda roheliste mehikeste ehk eraldusmärkideta eriväelastele lisaks ka kohalike kurjategijate abil. Aktsioon toimus Moskva ja allilma koostöös. Uue Krimmi Autonoomse Vabariigi peaminister Sergei Aksjonov olevat olnud kunagi vor hüüdnimega Goblin, kes tegutses 1990. aastatel Salemi grupeeringus (lk 235). Krimmist oli saanud juba enne ülevõtmist Ukraina Sitsiilia, autonoomne piirkond, mille administratsioonis osalesid endised kriminaalid ja kus kohaliku parlamendi istung võis alata vaikuseminutiga, et mälestada mõnda mõrvatud „venda“ (lk 237). Krimmi uus eliit ongi Galeotti hinnangul triumviraat, mis koosneb Moskvast määratud emissaridest, kohalikest poliitikutest ja edasijõudnud gangsteritest (lk 238).

Ka teine kuritegelik sõda ehk Donbassi lammutamine on tihedalt seotud allilmaga. Kogu Nõukogude Liidu perioodil paiknes selles piirkonnas ebaproportsionaalselt palju vanglaid ja ettevõtteid, kus kasutati tööjõuna vabakäiguvange (keemikuid). Praegu ei üllatagi väide, et „iga kolmas mees Donetski piirkonnas kas on vanglas, on olnud varem vanglas või läheb vangi“ (lk 240). 2014. aasta detsembris korraldasid selle piirkonna kriminaalsed autoriteedid shodka, kus otsustasid sealse ebastabiilse sotsiaal-poliitilise olukorra ära kasutada. „Mässu juhid, komandörid“ kaldusid kasutama hüüdnimesid, mis meenutasid vägagi gangsterite klitška’sid, nt Motorola, Batman, Strelkov või Givi.

Nüüdseks on Vene erijõud mitmed kuulsad komandörid likvideerinud arvatavasti just seetõttu, et nood muutusid liiga ettearvamatuks ja ohtlikuks (lk 241). Pärast musta töö ärategemist pole neid enam vaja, mistõttu lõpetavadki nad oma karjääri kusagil salahauas Venemaal või hoopis nimetuna liikuvas krematooriumis. Selline on karm tegelikkus, mille on esitanud Galeotti.

Galeotti kui analüütiku käekäik näitab muu hulgas sedagi, kui raske on välismaalasel objektiivselt, ratsionaalselt mõista (kajastada) Venemaal toimuvat. Ühest küljest, kui uurimisteema andmestikule ligipääs on Kremli kontrolli all, tähendab musta nimekirja sattumine varasemale professionaalsele tegevusele olulist kahju. Teisest küljest peab arukas inimene taipama, et see, milliste inimeste ja materjalidega ta totaaalses riigis töötades kokku puutub, on paratamatult võimude kontrolli all. Nii võib juhtuda, et ta uurija uurib enda arvates Venemaad kui nähtust, kuid tegelikult uurib Venemaa tema kaudu läänt kui nähtust ja on teinud uurijast oma infoallika – või avastanud uue kasuliku idioodi.

Vene organiseeritud kurjategijate kõige võimsam relv, ressurss, on Venemaa ise. Muu hulgas sätestab Venemaa põhiseaduse § 61, et Venemaa kodanike väljaandmine on keelatud, olgu nad pannud väljaspool Venemaad toime ükskõik millise kuriteo. Raamatut lugedes pole raske näha, et Galeotti teeb regulaarselt väikseid kummardusi praeguse Venemaa režiimi suunal. Gorbatšov tegi vea, kui hakkas Nõukogude Liitu reformima, kuid hävitas hoopis selle riigi ja vallandas uued turujõud (lk 77, 93). Lääne majandussanktsioonid Krimmi ja Ida-Ukrainaga seoses on viga: need kahjustavad lihtsaid inimesi ja üksnes tugevdavad võimude positsioone. Venemaa on suur ja inertne maa, kus positiivsed muutused nõuavad aega (lk 262).

Arvestades sellega, kui kaua ja põhjapanevalt on Venemaal suhtutud hoolimatult inimesesse ja inimellu, on Galeotti pigem Venemaa edasise arengu suhtes optimist. Ta usub, et Vene inimesed reisivad üha enam ringi ja näevad eluolu mujal maailmas. Samuti, et Venemaal on sirgumas uus põlvkond organite töötjaid, kes tahavad olla demokraadid, soovivad, et Venemaa sarnaneks üha enam lääneriikidega. Galeotti loodab paremat tulevikku, ei lähe aga kusagil väljaütlemistes sinnamaani, et Vene lihtinimeste turjal elavad paraku praegu korraga kaks parasiiti: organiseeritud kuritegevus koos oma vor’ide, autoriteetide ja kantidega ning totalitaarne, ranget võimuvertikaali esindav putinlik riik. Ning kõige selle järele valvavad eriteenistused, uus aadel ehk opritšnikute traditsiooni nüüdsed jätkajad.

Võib-olla laiemalt ei teata, et Galeotti tõi rahvusvahelisse käibesse Gerassimovi doktriini⁴ mõiste kui Venemaa peetava hübriidsõja ideelise väljaarenduse. Kuna avastati, et Venemaa käitumine rahvusvahelistes kriisides mahub hästi just sellisesse joonisesse, sai Galeotti nimi just seoses hübriidsõja teesi laiema tutvustamisega tõeliselt tuntuks. Siis aga esines Galeotti avaliku vabandusega (mea culpa) ja palus Kremli käest andeks: ei olevat mingisugust uut strateegilist doktriini, Gerassimov üksnes fantaseeris natuke oma artiklis ja rääkis peaasjalikult sellest, et hübriidsõja pidamisega tegeleb mitu aastakümmet just lääs. Tegemist olevat hoopis vana hea „poliitilise sõjapidamisega“ (political war), millest rääkis juba Kennan sõjajärgsetel aastatel. „Gerassimovi doktriin ei ole kunagi midagi tähendanud ega tähenda ka praegu. On aeg jätta see teema minevikku,“ ütleb Galeotti oma vabanduskirja lõpus.⁵ Näeme, et ka Galeotti pandi lõpuks silmitsi raske otsusega – ta pidi valima poole.⁶

Niisuguste Venemaa-suunaliste mõneti hämarate teemade kutselised uurijad ongi jagunenud ajapikku kaheks: Venemaa kummardajad ja Venemaa vastustajad. Kuigi paljud lääne uurijad tahaksid olla hoopis kolmandad ehk realistid, osutub see mentaalakrobaatiliseks ülesandeks. Varem või hiljem pannakse Venemaa süvavaatleja valiku ette: ta kas hakkab valitud teema tõttu armastama Venemaad kui erilist nähtust, millesse saab üksnes uskuda, või saab temast Vene võimude ja koos sellega Venemaa kriitik. Kolmandat võimalust ei ole ette nähtud. Näib, et koos selle raamatu avaldamisega paigutas Galeotti ennast 2018. aastal Kremli vaenlaste leeri ja vaevalt teda enam Moskvasse rahvusvaheliste suhete instituuti külalisprofessoriks kutsutakse. Kuid, kes teab?!

Õiglaste varaste kultuur

Galeotti on jätnud oma raamatu pealkirjas nimetuse vorõ üldse tõlkimata ja tegi ilmselt õigesti. Võib-olla oleks ka eesti keeles õige kutsuda seda seltskonda samuti vor’ideks ehk isikuteks, kes elavad oma vargaseaduste järgi, on lahutamatult kokku kasvanud kriminaalse subkultuuriga ning kelle elukaar langeb kokku kriminaalse karjääriga. „Varas“ tähendab vene keeles midagi hoopis muud kui eesti keeles ja üldse läänemaailmas. Vargaks peetakse läänes võõra vara labaselt öeldes omastajat. „Varganägu“ on epiteet, millele on väga raske leida selles kultuurikontekstis positiivset, auväärset värvingut. Nii on ka raske mõista, mida kujutab endast oksüümoron „seaduslik varas“ või „varas seaduses“, kui varastamine ise ei saa kuidagi olla õiguspärane tegevus.

Seevastu vene tähenduses on varastamisel tohutu hulk värvinguid ja aspekte, nagu eskimotel lume ja berberitel liiva puhul. Avalik vargus ja salajane vargus olid lausa kriminaalkoodeksis veel ENSVs kaks eri kuriteokoosseisu, nagu ka pistise ja altkäemaksu eristamine, mis kestis nõukogudeaegse reliktina Eesti vabariigis kuni 2015. aastani. Juba Venemaa omandiküsimused on piisavalt segased, mistõttu võibki varast kujutada ka rikkuse õiglase ümberjagajana (à la Robin Hood või Rummu Jüri), kes võtab ära ühtedelt, kellel on liiga palju, ja annab teistele, kellel liiga vähe vara. Kõik kuulub ju tegelikult hoopis Jumalale. Vargaseadus vene tähenduses on alternatiiv muule, nt riigi seadusele. Kõigil on oma ponjatija’d, varastel on need lihtsalt teistsugused, ei halvemad ega paremad kui teistel.

Natuke ka tõlke puudustest. Raamat on toimetatud suhteliselt halvasti ja ilmselgelt kiirustades, millest on mõneti kahju. Esimesed kaheksa lehekülge on jäänud üldse nummerdamata, mistõttu on neile viitamisega raskusi. Tekstist leiab regulaarselt lauseid, mille mõte on läinud uitama. Tõlkeprobleemid on samuti tajutavad, kuigi vene-, inglis- ja eestikeelse vaste sobitamine subkultuuri sõnakasutuses ongi kõva pähkel igale tõlkijale.

Mõningatele tõlkeprobleemidele vaatamata kujutab see teos endast suurt sammu kriminoloogiliste ja julgeoleku-uuringute sisulise poole edendamisel Eestis ning ka Vene organiseeritud kuritegevuse temaatika tutvustamisel laiale lugejate ringile. Kõige olulisem on, et Galeotti on näidanud veenvalt, kuidas põimuvad tänapäeva maailmas omavahel kuritegevus, terrorism ja sõjapidamine, moodustades kokku hübriidohtude spektri. Saab selgemaks ka tõdemus, et kui nähtus on hübriidne, siis tuleb nähtust ka sellisena uurida. Seda raamatut peaks kindlasti lugema igaüks, kes on huvitatud rahvusvahelisest kuritegevusest ja tänapäeva maailma julgeolekuprobleemidest.

1 Mark Galeotti, Afghanistan: The Soviet Union’s Last War. Frank Cass, London 1995.

2 Jüri Saar, Uus revolutsionääride põlvkond ehk Vene maffia Eestis. – Postimees 8. XI 1994.

3 Viidatud rmt-st: Edward Lucas, Pettus. Spioonid, valed ja kuidas Venemaa Läänt tüssab. Varrak, Tallinn 2012, lk 220.

4 Valeri Gerassimov, Tsennost nauki v predvidenije. – Vojenno-promõšlennõi Kurjer 27. II 2013, http://www.vpk-news.ru/articles/14632

5 Mark Galeotti, I’m Sorry for Creating ’Gerasimov Doctrine’. – Foreign Policy 5. III 2018, foreignpolicy.com/2018/03/05/im-sorry-for-creating….

6 ’Gerasimov doctrine’ finally put to rest? Russia ’expert’ apologizes for coining snappy term – RT 6. III 2018, www.rt.com/news/420555-gerasimov-doctrine-galeotti….