Venemaa püüab moderniseeruda

Jaak Allik

Venemaa on investeeringuilt kõrgharidusse möödunud Eestist, kuid jääb kõvasti maha arenenud riikide tasemest.        Viimase poole aasta jooksul on president Medvedevit hakatud üha selgemini eristama Putinist: temas nähakse kultuursemat ja sügavamatele sisulistele muutustele orienteeritud juhti. Septembris Jaroslavlis toimunud rahvusvahelisel foorumil esitas Medvedev viis kriteeriumi, millele peaks vastama nüüdisaegne demokraatlik riik. President leidis, et mida rikkam on rahvas, seda suuremad on stabiilse demokraatia võimalused ja et madal kultuuritase hävitab demokraatia. Ta rõhutas, et demokraatiat pole, kui inimene tunneb isiksuslikul tasemel ebaõiglust ja vabaduse puudumist. Medvedev nõustus, et Venemaa ei vasta sugugi täielikult tema esitatud kriteeriumidele ning on alles demokraatiatee alguses. Sellega ta loobus tegelikult Putini-Surkovi „suveräänse demokraatia” kontseptsioonist, mille järgi valitseb Venemaal siiski küps, kuid „erisugune” demokraatia. Mevedev räägib pigem, et Venemaa  demokraatia on lapsekingades.     

Vene haritlaste seast kostub, et kui Medvedev peaks Putini kasuks presidendivõimust loobuma, oleks see neile pettumus ning võiks viia Venemaa seisakusse või tagasi. Kartusest, et „moderniseerimine” võib jääda sama sisutühjaks kui paljud eelmised kampaaniad („kiirenemine”, „uuenemine” jne), püütakse leida sellele loosungile reaalset sisu. Kui „moderniseerimiseks” nimetatu ei õnnestu, siis ootab riiki hiljemalt kümne aasta pärast kas sujuv degradeerumine või koguni kiire kollaps, koos desintegratsiooni ja finantsilise ning poliitilise suveräänsuse sisulise kadumisega.  Paistab, et president ja eliit annavad olukorra dramaatilisusest endale selgelt aru. On hakatud mõistma, et Venemaa põhihäda pole mitte ressursside nappus (naftahind on ju ikka laes) või hariduslik mahajäämus (üliõpilaste arvult 10 000 inimese kohta on Venemaa esikohal maailmas), vaid madal kultuuritase ja see käib võrdselt nii olme-, tootmis- kui poliitilise kultuuri kohta. Vene muinasjuttude meeliskangelane, ahjul magav lollike Ivan pole just kõige  sobivam moderniseerija. Ta tuleb üles äratada ning selleks ei piisa vaid hariduse andmisest (tänastest abiturientidest minevat Venemaal kõrgkooli koguni 105%, s.t ka eelmiste aastakäikude omad, aga innovaatilise toodangu mahu poolest on Venemaa maailmas alles 61 kohal). Vajalik on murrang väärtustes, hoiakutes ja motivatsioonis, kultuuritasemes. Kui kultuuri mõista mitte ainult kunstiväärtuste loomise ja nende rituaalse kummardamisena,  vaid mõtestatuse levitamise ning sotsiaalsete normide edasiandmise süsteemina, tähendaks see kultuuri prioriteediks pidamist motiividel, mida harva tähtsaks peetakse.   

Moderniseerimise subjektiks saab olla vaid  loomisvõimeline ning vabalt loov inimene, sellise inimese enda „loomine” ning talle tegevusvabaduse kindlustamine on Venemaa põhiprobleem, mis oli keskne äsja lõppenud VI Permi majandusfoorumil. Praeguse vene ühiskonna iseloomustamisel ei hoitud foorumil sõnu kokku. Pärast kommunismiehitamise müüdi kokkuvarisemist on jõutud äratundmiseni, et ka demokraatliku kapitalismi ehitamine  pole toonud loodetud edu. Ühiskonda on haaranud tunne, et on satutud ummikusse, ning sellest tuleneb agressiivsus ning minevikunostalgia. Uurimistulemused näitavad, et 80% elanikest ei austa eraomandit, 51% suhtub sallivalt korruptsiooni, 57% nõuab riiklikku kontrolli hindade üle, 59% ei usalda kedagi peale lähisugulaste ja 58% on ksenofoobilised. Ümbrikupalgad moodustavad kuni 11% Venemaa SKTst.   

Venemaa TA sotsioloogiainstituudi väärtusuuringu tulemused näitavad, et vaid 19%  Venemaa elanikest peab oluliseks nüüdisaegseid „euroopalikke” väärtusi, „muutustele avatust” ja „inimeste ning looduse eest hoolitsemist”, vastukaaluks on „olemasoleva säilitamine” ning „enesekehtestamine”. (Prantsusmaal moodustab selline osa elanikkonnast 74%, Rootsis 66% ja Eestis 48%.) Sellist ühiskonda nimetati passiivseks ning paternalistlikuks ja leiti, et 2/3 inimesi elab endiselt „sotsialismis”. 

Seejuures tunneb kõige paremini oma rahvast peaminister ise, kes nõudis metsatulekahjude ajal kohe prokuröri järelevalvet abiraha kulutamise üle („muidu varastatakse ära”) ning hakkas isiklikult oma kabinetist videokaamerate abil jälgima paljakspõlenuile uute hoonete ehitamist. Valitsuse 132-punktilises kriisivastases programmis puuduvad samal ajal aga täiesti sellised mõisted nagu „kultuur”, „ideed”, „moraal” ja isegi „meedia”.       

Praeguse ühiskondliku teadvuse kujundamisel nähti lisaks võimule, kes tegutseb akadeemik Sergei Kapitsa sõnul tihtipeale ikka veel pankrotistunud põhimõttel „kel jõud, sel õigus”, suurt süüd haridussüsteemil ja televisioonil. Viimasel isegi rohkem, kuna lapsed veetvat praegu televiisorite ees kaks korda rohkem aega kui koolis. Televisioonis on 2/3 saateid meelelahutuslikud, aga vastuseks küsimusele „mida te TVs rohkem näha tahaksite?”, kuuleb enamikult küsitletuist ikkagi „meelelahutust”. Ajakirja Iskusstvo Kino peatoimetaja Daniil Dondurei tõi andmed, et 57% televisioonis  näidatavate filmide kangelastest on seotud kuritegeliku maailmaga ning ainuüksi NTV igapäevane programm „Erakordne sündmus” toob aastas vaatajani 8000 kuritegu. Koolis on jõutud testide jumaldamisega selleni, et kümne aastaga on õpilaste oskus ilukirjandusteoseid ümber jutustada vähenenud viis korda.       

Viimasel aastakümnel on riiklikud investeeringud haridusse suurenenud reaalmahus 2,5 korda, tohutult on kasvanud erakõrgkoolide hulk ning väärtushinnanguis on 1990. aastate „vabadusiha” selgelt asendunud „haridussooviga”  (88% perekondadest tahab oma lastele anda kõrgharidust!). See on aga kaasa toonud suhtumise haridussüsteemi kui teenindussfääri: üliõpilased lihtsalt „käivad” ülikoolis ja 55% õpib kahtedele ja kolmedele. 35% ettevõtjaist tahab, et ka nende teenistujatel ja käskjalgadel oleks kõrgharidus. Tulemuseks on sisuliselt kvalifitseeritud töötajate defitsiit ning see, et paljudes regioonides on kõrgharidusega töötajate palk 50-70% regiooni keskmisest.  Venemaa on investeeringuilt kõrgharidusse (4000 US A dollarit üliõpilase kohta) küll möödunud Eestist, kuid jääb siiski kõvasti maha arenenud riikide tasemest (8000 – 30 000 US A dollarit) Foorumi ühe põhiesineja („Venemaa koht kaasaegses maailmas”) US A professori Lawrence E. Harrisoni soovitus oli: viia läbi haridussüsteemi põhjalik reform, et koolis valmistataks ette demokraatlikult meelestatud ning ettevõtlik põlvkond. 

Demokraatia laiendamine on ülalkirjeldatud  ühiskondliku teadvuse seisundi juures muidugi keeruline. Kritiseerides tänaste teleprogrammide sisu, nõudsid esinejad ju tegelikult tsensuuri või vähemasti riiklikku tellimust. Venemaal, kus suuremate telekompaniide aktsiate omanikuks on riigiettevõtted, oleks see isegi võimalik, kuid teatavasti loevad Euroopa institutsioonid just riiklikku telemonopoli üheks Venemaa kõige ebademokraatlikumaks ilminguks, eratelevisioonis otsustajal aga vaid reiting ja raha. Üleminek kuberneride valimiselt nende määramisele pälvis meie ajakirjanduses samuti teravat kriitikat. Foorumil toodi näiteid, kus just arukad ning demokraatlikult meelestatud kubernerid ja linnapead asendusid demokraatlike valimiste teel kriminaalidega. Võib üsna kindel olla, et moskvalased oleksid ju Lužkovi ametisse jätnud. Professor Lev Ljubimov ütles otse, et demokraatia praeguse nutuse olukorra põhjuseks Venemaal  pole mitte võim, vaid rahva kultuuritus. Võeti võõrad (demokraatlikud) institutsioonid ja pandi need oma kultuurituse sulatusahju – tema sõnade kohaselt sai nii välja tulla vaid värdjas. Ehk küsigem otse: kas valijaskond, kellest 51% peab Stalini rolli ajaloos positiivseks (1991. aastal vaid 12%!), on ikka kõige sobivam objekt, kelle demokraatlike vabaduste laiendamise eest meie siin Eestis peaksime võitlema? Kirovi oblasti parteitu kuberner Belõhh,  kes on olnud Paremjõudude Liidu poliitnõukogu esimees, ütles naljaga pooleks, et kui ta varem oli kogu jõust vihanud võimu, siis nüüd on ta hakanud vihkama ühiskonda, sest tema kui võim on dialoogiks avatud, aga vastu saab ta vaid soove „keerata trepikojas elektripirn sisse”. Samas leidis ta aga, et kolmurgas võimettevõtluskodanikuühiskond, kus praegu kõik üksteist vihkavad, peab esimese käigu tegema võim, kes on siiski kõige tugevam ja ka kõige  targem. Järelduseks on, et Venemaal pole vaja mitte lihtsalt demokraatiat ja suuremat vabadust, vaid uut rahvuslikku poliitilist doktriini, mis lähtuks põhimõttest, et riik on inimese teenistuses ja mitte vastupidi, ning mille aluseks oleks pikaaegne ja eesmärgipärane kultuuripoliitika, sest „mitte poliitika, vaid kultuur, mis muudab ühiskonda seestpoolt,  määrab ühiskonna edu”, nagu lausus Harrison. Innovatsioon on liiga tõsine ülesanne, et see usaldada vaid majandusteadlastele, arvas ka Anatoli Tšubais, kes pühendas oma ettekande regioonide moderniseerimisvajadusele. 

Loomulikult on nii suures riigis kui Venemaa, kus isegi kulutused ühele õpilasele erinevad Moskvas ja kaugemates piirkondades kuni viisteist korda, erinevused regioonide vahel tohutud.  Tšubais leidis, et praegu hakkavad regionaalset arengutempot üha enam määrama sisulised sammud moderniseerimise teel, olulise tähtsusega on just suhtumine kultuurisfääri. Ta rõhutas, et moderniseeruda suudab vaid avatud ühiskond ja nägi selles ka peamist põhjust muuta riigi välispoliitikat. Selgelt on näha soovi teha Venemaa külgetõmbavamaks. Kultuuri mõiste sisaldab tema käsituses ka „kontrakultuuri” ja „subkultuuri” mõistet, mille tähendusest sai ta eriti aru, nähes Silicon Valley vabameelsuse väljakutsuvat ja selget vastandumist Washingtoni bürokraatlikule nürimeelsusele. Tõdedes, et vene intelligents on võimu suhtes umbusklik, tõi ta Pavlovi, Vavilovi, Koroljovi ja Sahharovi näidete põhjal esile, et ka kõige teravam vastasseis riigiga ei viinud neid suurvaime ärapöördumiseni kodumaast. Ja nii määravat ka praegu Venemaa saatuse see, kas intelligents võtab omaks vajaduse  maa moderniseerida.