VI tallinna arhitektuuritriennaal

Professor Leonhard Lapin

Esiplaanil Juha Leiviskä Helsingi Saksa saatkonna makett, 1986 – 1993.piia ruber

15. – 17. IX on Tallinnas Niguliste kirikus VI Tallinna arhitektuuritriennaal. Meie kaks aastakümmet toimunud tähtsaim rahvusvaheline arhitektuuriüritus, mis algselt oli Balti- ja Põhjamaade regionaalne foorum, toob siia ka seekord, nagu tavaks, mitmeid maailma ehituskunsti esimese suurusjärgu tähti. Nii on kogu ürituse avaesineja üks inglise juhtivaid arhitektuurikriitikuid, kauaaegne The Architectural Review peatoimetaja Peter Davey. Ta esitab arhitektkonnale küsimuse, mis viimasel ajal on aktuaalne ka meie avalikkuses: “Mis on tänapäeva arhitektuuril viga?”

Mööndes planeeringute ja hoonete suurt mõju meie elukvaliteedile, esitavad ala esindajad viimasel ajal sellesarnaseid karme küsimusi ka iseendale, sest just arhitektid saavad lahendada neid probleeme, mille on endaga kaasa toonud kiire linnastumine ning uus tehnoloogia.

Euroopa arhitektuuri suurkuju, müüte uude arhitektuurikeelde tõlkiv šveitslane Peter Zumthor kõneleb teemal “Kujutise ja reaalsuse vahepeal”: arhitekti loomeprotsess algab ju kusagilt meie meele sügavustest ning kehastub lõpuks konkreetses kohas ja materjalis. Väär visioon võib aga tappa Koha Vaimu, ent selle äratabamine hoopis meie olemasolu uute ehitistega õilistada.

Hea arhitektuur on oma võimsuses ja mõjuvuses nagu hea muusika. Seda kinnitab ka triennaalil esineva rahvusvaheliselt ehk kõige tuntuma soome nüüdisarhitekti Juha Leiviskä looming. Muusikast inspireeritud looja teosed modelleerivad helide asemel küll vorme ja valgust, ent tema projekteeritud selge vaimsusega kirikud on hea paralleel praegu tähelepanu keskmes Arvo Pärdi loominguga. Just tänavu sai ta kodumaal esimese arhitektina teoloogia audoktoriks.

Eestlasi esindab triennaalil meie ehituskunsti ehk kuulsaim tegija, arhitekt Vilen Künnapu, kes oma viimase aja esinemistes kuulutab vaimset revolutsiooni ning pürgimust igaveste väärtuste poole. Eks tema mõjusfääris suunduti ka esmakordselt triennaali ajaloos kirikusse, kus ürituse teemad kõige paremini vastu kajavad, aeg-ajalt pühakoja-muuseumi võlvidelt peegeldumas Suure Meistri Johann Sebastian Bachi orelimuusika. Sellega, nagu üldse tänase vägivalla ja katastroofide ajastuga, sobib hästi meie ühe juhtiva kunstiajaloolase Juhan Maiste improvisatsioon “Surmatantsu” teemadel, taustaks kõnealune maal kiriku kabelis.

Ajutise ja igavikulisuse teema uues, tehnoloogilises ning globaalpoliitilises maailmas läbib ka tšehhi Ivan Kroupa, hollandlase Lars Spuybroeki, inglase Michael Henseli ja teiste sõnavõtjate esinemist. Triennaali kulminatsiooniks kujuneb Kumu külastamine: autor Pekka Vapaavuori tutvustab oma suurteost ning saab arvatavalt ka oma tööle esimese tõsisema hinnangu rahvusvahelistelt asjatundjatelt.

Eesti arhitektuur ja selle loojad on viimasel ajal saanud küll kõvasti kriitikat, ent nagu näha, pole tegijad lootust paremale ehituskunstile ikkagi kaotanud ning tänane eesti arhitektuurimõte ja kaunis vana Tallinn meelitavad siia suuri kolleege mujaltki.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht